Kertu suudab!

Kaks aastat tervisesportlane ja kuidas sport mu päästis

2011-12-30T23:15:00.017+02:00

Täpselt kaks aastat tagasi kirjutas mulle Ain-Alar Juhansoni kaasvõitleja Ago Arro ja küsis, kas oleksin nõus hakkama järgmiseks TriStar111 patrooniks, läbides võistluse ka ise. Pikemalt mõtlemata ja teadmata millega end tegelikult seon, kirjutasin jaatava-vastuse välkkiirelt. Plaan nägi ette juba uuest aastast võitlusesse asumist. Olgugi, et hoolimata oma sportlikust perekonnast olin mina ise seniajani olnud absoluutselt spordikauge. Nii mõnigi perekonnaliige, sõber ja kolleeg avaldasid umbusaldust küpsema hakanud plaani osas. Minu treeneriks saanud Ain-Alar aga uskus minusse esimesest hetkest ja mulle sellest piisas, et ette võetud teel enesekindlaid samme astuda. Takistusi tuli sel rajal ette siiski rohkem, kui karta oskasin. Muuhulgas lõppes kaks rattasõitu kiirabis ja käsigi sai lahasesse korra. Pidagem neid tööõnnetusteks, mida jäid meenutama väiksemad ja suuremad armid siin-seal.
7 kuud hiljem läbisin TriStar111 pooltriatloni ja nagu lubasin, naeratus näol. See päev ei unune kunagi. Ja samuti hoian alles kõik need kirjad, mis umbusklike poolt pärast läbitud üritust vabandustega mulle läkitati. Mu isa, kes ise üdini sportlik, oli ilmselt esimest korda päriselt uhke mu üle.

Aastal 2011 lubasin läbida elu esimese maratoni. Suurelt alanud projekt kukkus peagi läbi. Tagatipuks kimbutasid mind erinevad külmetushaigused, mis röövisid lootuse sootuks. Kuni pisut rohkem kui kaks kuud enne Stockholmi maratoni viis saatus mind kokku Margus Pirksaarega. Ausalt tunnistades, olin siis omadega päris nullis ega uskunud enam, et suudan kahe ja poole kuu pärast maratonivormis olla. Nii küsisin Marguselt otse, kas mul on üldse veel lootust? Marguse vastus kõlas enesekindlalt: "Teen kavasid vaid võitjatele ja näen sinus potensiaalset võitjat." Usaldasin end järjekordselt profi kätesse.
Kaks ja pool kuud hiljem jooksin elu esimese maratoni ajaga 4.42, naeratus näol. Järjekordne meelejäävaim päev, mis detailideni igavesti mul meeles.
Seal samas rajal sündis uus plaan üheskoos SEB Tallinna maratoni korraldava Rennaga- läbin kolm kuud hiljem Tallinna maratoni. 11. september tegin seda taas ja tundub, et jooksen maratone tulevikuski. New York-i oma pean unistuseks.

Mida olen võitnud kahe aastaga?
- unustamatud kolm päeva, mil tunnetasin inimvõimete piiri
- tõestuse "kõik on võimalik"
- elu tervislikuma ja sportlikuma vormi
- imetoredad ja postiivsed uued sõbrad ja tuttavad spordiradadelt
- teadlikkuse tervisliku toitumise ja tervisespordi osas
- usu iseendasse

Kõige selle valguses lubage mul tunnistada, et 2011 oli üks mu elu keerulisemaid ja pingelisemaid aastaid. Tagantjärgi usun, et sport päästis mu. Veelgi enam, raskused sillutasid tee tõelistele õnnestumistele. Imelist aasta lõppu ja veelgi sportlikumat uut aastat!

Pühade eel

2011-12-22T17:53:00.003+02:00

Ilmselt jõudsin viimast korda siinsesse spordiklubisse. Alustasin joogatunnist, kus treeneriks taas minu jaoks uus nägu ja ka harjutused olid hoopiski teised, mida varem teinud. Omamoodi väike väljakutse ja mulle meeldivad väljakutsed.
Pärast joogat sain paarkümmend minutit kiirkõndi lindil teha, kui ees ootas Spinning. Mõtlesin seal trennis, et mul on tõepoolest välja kujunenud lemmikspordialad ja samuti need, mis võivad küll olla tõeliselt kasulikud, kuid pole minu cup of tea. Nimekiri kahe aasta jooksul välja kujunenutest oleks selline:

Vaieldamatud lemmikud:
- jooksmine
- Bodybalance
- Bodypump
- ujumine
- rulluisutamine

Meeldivad väga:
- jalgrattasõit
- Spinning
- jooga

Ei meeldi, kuid tahaks et meeldiks:
- Pilates
- suusatamine

Minu siinne eesmärk - jõuda kodumaale samas kaalus, mis tulin, on vist täidetud. Ma pole kaaluja, pigem teen kõike enesetunde järgi ja tunne on, et peaks enam-vähem sama olema. Kaalunumbrist veelgi olulisem on, et olen tervislik ja aktiivne olnud.
Pühade eel soovin teile kõigile ilusaid pühi ja luban, et enne veel, kui aastanumber ümber saab, kirjutan tagasivaate lõppenud aastale ja tehtule. Seda juba kodumaalt.

Maailma parim joogatreener

2011-12-17T20:13:00.004+02:00

Tänaseks oli äratus seatud kella 8 peale, kuid juba kell 7 avasin silmad iseenesest. Tundub, et graafik on tõepoolest omale kohale tiksunud. Uued raskused pärast jõule, kui taas kodumaale lend, aga ma ei muretse veel homse pärast, sest tänane väärib kogu tähelepanu.

Sõin hommikusöögiks nagu ikka oma kaerahelbepudru kuivatatud puuviljadega samal ajal, kui pool perest läks McDonalds-isse hommikusööki haarama. Peagi aga ootas ees Spinning ja seal andsin endast 90%. Saal oli rahvast täis ja kuidagi sattus tore seltskond, mitte niivõrd lihtsalt jutukas, vaid ennekõike humoorikas. Üldiselt ei ühti mu huumorimeel ameeriklaste omaga, kuid siiski väikeste eranditega. Tund tehtud, seadsin sammud kohe joogasse, kus ootas ees kahtlemata parim joogatreener (pildil), keda ma kohanud. Ma ei oska seda paremini seletada, kui vaid öeldes: kõik oli nii õige. Ehk kõlab see kummaliselt, kuid isegi ta hääl oli jooga jaoks õige - formaalne, madal, kuid samas soe. Iga harjutus haaras palju enam, kui tavaliselt joogatrennides kus käinud. Mul on pidevalt raskusi keskendumisega, sest alati on vähemalt 8 mõtet peas ketramas, kui tänane trenn oli tõepoolest nii kaasahaarav, et leidsin end vaid selles hetkes ja ainult joogale keskendumas. Mõnel inimesel kohe on see aura ja mõni neist on leidnud oma õige tee ka veel sealjuures. Trenni lõppedes tänasin treenerit ja andsin teada, et just tema on parim joogatreener, keda kohanud.

Niisiis trenn enne ja siis lõbu, seega nüüd lähen lokke keerama, et peoks valmis olla.

Zumba, jooga ja suur pidu

2011-12-17T07:11:00.002+02:00

See viimati külastatud nn vanainimeste trenn tegi lihased ikka päris haigeks. Ilmselt hakkan nõrgaks jääma. Nii tahtsin eile ujuma minna, trikoo kaenlas, kui selgus, et bassein on remonttööde tõttu suletud. Spordiklubi kavas polnud aga muud kui Pilates, Zumba ja mõned, mille nimi ei ütle midagi. Pilates pole mulle kunagi meelinud ja Zumba-t pole ma kunagi proovinud. Viimase kasuks ma sel korral igal juhul otsustasin. Trenni ukse taga oodates teatas seal samas istunud vanaproua, et just Zumba on maailma ägedaim trenn. Ütlesin, et olen aeglane sammude õppija ja üldiselt mulle aeroobika sarnased trennid ei meeldi, kuid ta kinnitas, et just Zumba on hoopiski midagi uut ja ägedat. Üks proua ja kujutage nüüd ette, vanahärra, ühinesid veel meiega. Treener oli tasemel ja ma avastasin üsna alguses, et just Zumba võiks olla see trenn, mida teeksin meeleldi veelgi ja ehk isegi tõsisemalt. Ennekõike paelub mind ladina muusika ja salsa rütm. Olen kogu aeg uskunud, et mu hing on pärit sealt kusagilt Ladina-Ameerikast. Zumba meeldis mulle isegi hoolimata sellest, et umbes pool trennikavast mõtlesin ise välja või õigemini püüdsin küll tabada treeneri kava, kuid välja tuli oma kava. Ringi vaadates mõistsin, et see oli ka teistega nii. Lugesin trenni korda läinuks ja läksin jooksin ka veel pool tunnikest.

Täna oli siis viimaks jooga käes aeg. Olen tõepoolest järginud viimane nädal rangelt oma unegraafikut ja see on aidanud mind palju. Enne südaööd magama ja 7 paiku ärkan. Nii jõuan hommikul kohe ka trennis ära käia ja päev tundub palju pikem, kui tegevusi mahutan sellesse rohkem. Jõudsin saali ja avastasin eest joogatreeneri - umbes 60ne aastane vanahärra, kelle lemmikväljend on kahtlemata: "it doesn`t matter". Ükskõik millise harjutuse juures lisas ta lõppu: "it doesn`t matter how far you go... it doesn`t matter..." Harjutused olid siiski üsna sarnased mujal kogetule ja trenn kulges toredalt, kuigi saal oli ülerahvastatud ja pidevalt enda kätt vastu seina lõin. Pärast joogat ma tõesti ei viitsinud joosta ja läksin hoopiski shoppama. Lõppude lõpuks pole ma seda siin peaaegu et mitte teinudki. Nüüd siis ikka kohe kirglikult ja nii jõudsin koju alles õhtul pimedas. Ka see on viis end aktiivsena hoida.

Laupäeval ootab ees suur majapidu. Külalisi tuleb 80 ümber, palju head süüa ja juua. Hommikul lähen aga esimese asjana trenni - spinning ja jooga on kavas, loodan mõlemast osa saada. Veksel on jälle välja käidud.

Vanemate inimeste trennis

2011-12-14T00:05:00.002+02:00

Täna jälle hommikust joogat polnud ja õhtu on mul juba kinni. Igal juhul võtsin osa Advanced Fantastic Fit Ball treeningust. Kirjeldus lubas: kiirelt ja efektiivselt vormi ning ma olin põnevil. Sisse astudes selgus, kõik on umbes 50-ne ringis - siiski nii mehi kui naisi ja muidugi meeletu sotsialiseerumine, justkui oleks padjaklubisse sattunud. Pikalt ei saanud aru, kes siis ikkagi treener on ja millal trenn algab, sest algusaeg oli käes. Viimaks ta siis alustas, ikka pläkutades sajal muul teemal. Muuhulgas, kuidas keegi ta isa matustel taustamuusika oli ära vahetanud. Mõistan, et teemasid peab olema seinast seina, aga kas just treeningu ajal? Muusika kohapeal oli siiski tore - jõulumuusika. Muuhulgas nii "Merry Christmas" kui ka "Last Christmas" - kiiremad versioonid. Treening algas soojendusega, mis meenutas pensionäride aktiivsemat laadi võimlemist, kuid oli siiski efektiivne. Peagi võtsime kasutusele pingi, bosu (pildil) ja raskused. Tundus, et kava valmis kohapeal ja jutuvada keskel. Kõik lihasgrupid said siiski läbi tehtud ja nii mõnegi harjutusega sai end väsitatud. Natuke on sarnasust sel treeningul Bodypumpiga, kuigi viimane on efektiivsem ja intensiivsem ka. Ma ütleks kokkuvõtvalt, et selline aktiivsete vanemate inimeste lihastreening, mis võib väsitada ka noori, kui intensiivsemalt osa võtta. Kui ainult seda jutuvada oleks vähem ja matusejutte kuulaks ka mujal.

Läksin veel ka lindile jooksma. Avastasin muidu üsna tagasihoidlikust trenazööride ruumist umbes 30 televiisorit. Seintel suured, väiksemad iga trenazööri küljes kinnitatuna. Sai valida umbes 40ne kanali vahel ja jutt jooksis tekstina ekraanil. Jooksin pool tundi, kuni tundsin, et kõht on nii tühi, et rohkem enam ei suuda. Teate küll seda tunnet, kui organism justkui iseennast hävitama hakkab. Tänaseks oligi kõik, läksin koju sööma.

Trenn Ameerika spordiklubis

2011-12-13T03:34:00.006+02:00

Ärkasin graafiku alusel varakult ja kuna kohe hommikusse joogasse ei jõudnud, otsustasin kodus tunni joosta nagu viimased päevad tavaks on saanud. See on küll see koht, kus soovitan minu tegude järgi mitte teha, sest iga päev sama trenni tehes väsib vaim kiirelt ja mingisugust füüsilist arengut ei saa oodata. Minu eesmärk hetkel on lihtsalt vormis püsida ning pealegi on elu pidevas muutumises, seega võin lubada endale ajutist rutiini.

Päeva peale oli selge, et võtan osa õhtusest joogatunnist kohalikus spordiklubis, kus aastaid tagasigi käinud olen. Sisse astudes mõistsin kohe, et midagi pole muutunud. Meie mõistes täiesti keskmise tasemega väike spordiklubi. MyFitness näeb kindlasti eeskujulikum välja. Peagi selgus, et olen graafikut valesti mõistnud ja joogatundi täna pole. Olin pettunud, sest vaim oli just selleks valmis pandud, aga päris niisama ei saanud ka ära jalutada. Niisiis otsustasin peagi algava spinningu kasuks, sest teine variant oleks olnud nn pallitreening, kus kasutatakse suurt palli, et sellega erinevaid harjutusi teha. Märkasin kohe, et sinna läksid eriti suured ja enamasti vanemaealised prouad ja mulle tundus, et see pole päris mulle, kuigi iseenesest on pallitreening efektiivne, kui muidugi harjutusi õigesti teha. Spinning oli just see mida vajasin! Mulle kohutavalt meeldib aeg ajalt oma maksimumpiiri tunnetada ja trenniga end tühjaks pigistatud sidruni seisundisse viia. Pealegi, mida efektiivsem treening seda rohkem endorfiine, eks? Eriti hea, kui eesotsas on motiveeriv treener. Käesoleva treener oli okei, aga ei midagi erilist. Liiga palju pläkutamist miljonil muul teemal ja tundus, et kohati ununes treening ise üldse. Aga see on juba ameerikalik - pidev sotsialiseerumine, kus iganes ja mida iganes korda saatmas ka pole.
Lõpuks meenus, et ega ma polegi ammu rühmatreeningutest osa saanud, sest üldiselt jooksen ikka väljas ja jooksmine ongi viimastel aegadel peamine treening olnud. Kuid rühmatreeningul on ka oma võlu - sinna minnes annad alati endast maksimumi, sest see on aeg iseendale, aeg, mis tuleb teistega koos efektiivselt ära kasutada. Homme hommikul püüan siiski ka joogasse jõuda, sest vaim on jätkuvalt valmis.

Muuseas, kes vajab unetuse teemal rohkem infot, siis hea sõber Neeme edastas mulle hea artikli märksõnaga "arvutikasutus röövib une":
http://news.harvard.edu/gazette/story/2006/02/when-the-blues-keep-you-awake/

Jooks kõrvaltoas ja melatoniin

2011-12-12T05:51:00.004+02:00

Olen siin pikalt maadelnud ajavahega ja viimaks nõustusin haarama käe melatoniini järele. Ma olen jätkuvalt kõiksuguste unerohtude ja ka muude tablettide vastane, kuid vahel muudmoodi lihtsalt ei saa. Siiski eelistan alati looduslikku kraami. Kodus on mul unetuse ravimina vanaemalt saadud palderjan, kuid siin seda muidugi saada pole. Niisiis olen tänu melatoniinile graafikusse tagasi loksunud.

Lisaks, tänu kohatisele laiskusele ja vastumeelsusele väljas külmaga joosta, olen katsetanud jooksutrenni kohe pärast ärkamist. See on minu jaoks aeg, kui reeglina olen alles unelemas ja avades voodis vedeledes arvutit, et värskeid uudiseid lugeda. Rutiini muutes, olen aga viimased kolm hommikut ärganud, umbes kahe minutiga jooksuriided selga tõmmanud ja lindile end vedanud. Iga päev jooksnud tund. Hämmastavalt kiirelt on kadunud uni silmist, kuid siiski tundub, et meelsamini teeksin trenni õhtupoolikutel. Kuigi meenub mu elu esimene treeninglaager Otepääl, kus terve nädal jutti tuli ärgata kell 7 ja ilma pikema jututa jooksma minna ja nagu sellest oleks veel küll, tuli karastavasse tiiki ka hüpata. Esimesed hommikud tundus see kõik nii jõle ja vastumeelne, kuid nädala lõpus mõtlesin, et on küll kahju, et Tallinnas sellist võimalust pole (bassein ei lähe arvesse). Eriti siin Ameerikas olles tundub varahommikul tiiki hüppamine eksootika. Lugesin sarnase eksootika välja ka Justin Petrone raamatust, milles mees kirjeldab tiigis ujumist kui midagi erakordset. Aga pole ju imestada, siin riigis on see keelatud ja olgem ausad, keegi ei tuleks selle pealegi.

Olgu, ma olen mitu korda lubanud, et käin ära ka kohalikus spordiklubis ja ma loodan, et homme on see päev, sest aeg lendab ja palju pole enam jäänud lugusid siit maalt.

Miks on ameeriklased ikkagi nii paksud?

2011-12-09T00:12:00.005+02:00

- Esiteks nad ei liigu üldse. Kõikjale sõidetakse autoga uksest ukseni, drive thru-d on populaarsed ja seega vajadus liikumiseks lihtsalt puudub. Julmemal juhul ei viitsi inimesed üldse kõndida ja nii on neil näiteks ka kaubanduskeskuses ringi liikumiseks elektroonilised ratastoolid. Laste olukord on samamoodi aastatega aina hullemaks läinud, sest arvutite ja televiisorite ette aheldatutena pole tavaks väljas käia, et turnida, joosta ja mängida.

- Toidukogused on suured. Näiteks on keskmise restorani keskmine praad on umbes kaks korda suurem kui Eestis. Sinna on lisatud ka tunduvalt rohkem kõiksuguseid kõrge rasvasisaldusega kastmeid, juuste. Magustoit on reeglina magusamast magusam. Ja üldiselt on rõhk õhtusöögil. Kõige selle juures on toidud minu isiklikul hinnangul väga maitsvad ja näiteks siinsed koogid maailma parimad.

- Joogiks on magustatud karastusjoogid. Kui minu jaoks on joogiks vesi, siis nende jaoks on soda - coca, sprite ja kümned teised karastusjoogid, mida meil saada pole. On need siis täis suhkrut või diet versiooni puhul keemiat.

- Lisaks kõigele on viimased uuringud näidanud, et tõeline kurjajuur on ka kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup, mis lisaks magustavale funktsioonile, pikendab ka toiduainete säilivusaega. Seda kasutatakse pea kõiges - karastusjoogid, jogurt, kondiitritooted, salatid, kastmed, isegi ketšup ja palju muud. Maisisiirupit on süüdistatud ka mitmete tervisehäirete põhjustamises.

- Lihasaadused on kasvatatud tubli koguse hormoonide peal. Sellise liha või loomasaaduste tarbimine mõjub taas kehakaalule.

Aga mina käisin täna taas jooksmas ja ühtekokku sai tund. Ikka väljas ja üheskoos sakslannast sõbrannaga, nii läks aeg eriti kiiresti. Põlv justkui andis korraks tunda, aga ei midagi hullu. Olen mõelnud, et ehk oleks kasu, kui mingisuguse spordisideme ümber seon? Sest tundub, et just külmema ilma puhul annab rohkem tunda. Või laenan oma perekond võrkpalluritelt põlvekaitsme, see hoiab ju ka soojas.

Liikluskultuur siin ja suur saladus

2011-12-08T00:51:00.006+02:00

Jälle on nii, et kui meil on siin öötunnid, ei tule mul und ja samas, kui päike kõrgel, ei suuda silmi lahti hoida. Niisiis hoolimata eilsest tagasihoidlikust trennist, uinusin alles päras kella 3 öösel. Hommikul ärkasin 8 ja siis olin paar tundi veel poolunes voodis logelemas. Aknast välja vaadates mõistsin, et tänane päev on loodud trenni tegemiseks, et end vajalikul tasemel ära väsitada. Mingi 10 soojakraadi, päike siras ja mõnes varjulisemas kohas oli näha ka näpuotsaga lund, mis ilmselt öösel maha sadanud.

Nii ma siis teele asusin ja otsustasin, et ehk jooksen vahelduseks hoopis mõnd muud rada. Mõnda, mida küll ehk autoga sõidetud, kuid mitte joostud. Ma ei mäleta, kas olen varem kirjutanud, kuid siinne liikluskultuur on parim, mida iial kusagil kohanud olen. Jooksjad, ratturid on alati eelistatud staatuses ja ühegi tee ületust (isegi kui seal pole jalakäijate rada) ei tule oodata rohkem kui mõned sekundid. Ühesõnaga austus kõigi vastu, kes ümber ja see on imetlusväärne. Muuseas just liikluskultuuri puudumine Eestis on ainus põhjus, miks ma rattaga kodumaal sõita ei tihka. Isegi Haru teel sõites, kus üldiselt rattarada laiem kui mujal, olen kogenud surmahirmu. Ma ei tea, kust tulevad need roolikaabakad, keda kohates alati neil kaela kahekorra tahaks keerata ja autod-load käest võtta. Tunnistan esimest korda, et enne TriStar111 triatloni läbimist, istusin ratta selga alla kümne korra. Jah, mul on imeline ratas ja muu vajalik varustus, tahe sõita ka on, kuid mitte meie liikluskultuuris.
Aga täna siis olin juba mõnda maad jooksnud, kui otsustasin shoppingtänavale keerata, kus autoga olen risti-rästi küll sõitnud, kuid ei kunagi varem jooksnud. Plaanis oli mitte rohkem, kui 45 minutit joosta. Ja seal pikalt kurvilisel teel ma siis jooksin ja see lõpp ei tulnud ega tulnud lähemale. Üks hetk mõtlesin, et tegelikult ei ole ma ju kunagi täies pikkuses seda rada autoga ka sõitnud ja ehk viib see tee hoopiski mujale. Tagasi keeramine oleks tähendanud vähemalt 2 tunnist trenni ja nii tuli mul edasi joosta. Viimaks ma siis nägi ristteed ja mõistsin, kus olen. Üsna sel momendil tundsin üle pika aja, et põlv annab tunda. Ilmselt külmast, mõtlesin. Kannatasin vähe ja jooksin ikka edasi, kuni 50 minutit oli täis ja edasi ma kõndisin koju. Vahemaade hindamine pole kunagi mu tugevaim külg olnud. Sealtmaalt oli veel koju kõndida vähemalt 30 minutit, mida siiski tegin rõõmuga. Ma tunnistan ausalt, et koju jõudes hüppasin kohe kuuma dušši alla ja nii ununes venitamine sootuks. Õnneks võib venitada alati ka hiljem, kui kohe ei tule meelde :)

Taasalustades vahelduseks õigesti

2011-12-07T00:03:00.002+02:00

Kõiksugused sünnipäevapidustused on ammu möödanik ja päevi on täitnud sedapuhku teised põnevad tegevused. Muuhulgas on seljataha jäänud ka kõiksugused koogid, ma luban. Läks aga päevi enne, kui julgesin taasalustada jooksmisega ja valisin sihilikult päeva, kui kraadiklaas näitas tubli +10 ja päike andis oma osa. Esimene trenn ikka kõndides nagu peab. See on alati äärmiselt frustreeriv minu jaoks. Mulle meeldib kas jalutada või joosta - mitte (kiir)kõndida ja pealegi jooksutrenni arvelt. Hoolimata sellest, et mõistan kõnni vajalikkust rajale tagasi ronimisel. Teinegi trenn möödus kõndides - nii umbes 45 minutit ühtejutti ja täna viimaks sain jooksma, igaks juhuks siseoludes ja lindil.
Kuivõrd vabastav oli taas joosta! See on tõepoolest minu üks väheseid, kuid kahtlemata parimaid sõltuvusi. Jooksin kokku 30 minutit ja venitasin korralikult. Järgnevate päevade kava on mul peas olemas, kuid üles veel ei kirjuta, et mitte ära sõnada. On seda ju ennegi juhtunud.

Toitumise poolelt kirjutan peagi pikemalt toiduainest, mis väidetavasti eurooplased Ameerikas elades paksuks teeb. Minu oma toidulaual pole suuri muutusi, kui välja arvata, et suhkrut püüan veelgi vähem tarbida (palju on seda siin peidetult toidus). Ja jahutoodetest eelistan gluteenivabasid tooteid, mis on tunduvalt kasulikumad ja samas kättesaadavamad kui näiteks Eestis.

Klubimaraton on ka maraton?

2011-11-27T11:49:00.007+02:00

Alustan sealt, kus viimati pooleli jäin. Sain oma sünnipäevaks terveks nagu lubasin. Immuunsuse teemal on tehtud uuringuid ja leitud, et olles positiivsete emotsioonide vallas, on immuunsus kordades tugevam, kui negatiivseid mõtteid viljeledes. Niisiis sel korral ma lihtsalt mõtlesin end terveks.

Pealegi ootas mind ees elu pikim sünnipäev, mis algas Eesti aja järgi ja lõppes Missouri aja järgi - see tähendab kaheksat lisatundi, mis kui maast leitud! Niisiis tähistasin oma 27ndat sünnipäeva 27ndal kuupäeval - siin nimetavad nad seda colden birthday, omamoodi kummalisel moel. Ma otsustasin, et kuna ükski mu parimatest sõbradest pole minuga siin, siis niisama seltskonda seltskonna pärast ma ei vaja ja ma tähistan oma sünnipäeva iseseisvalt võttes ette klubimaratoni, sest üks kord on ka see kord. Alustasin ladina-ameeriklaste klubist. Kohe, kui jõudsin sisse, küsis üks sealt: "Comosta, Chicita?". Vastasin: "Moi biene!". Tegin paar tantsu ka ja lahkusin, kuigi muusika ja rahva poolest oli tunne kui kodus. Järgmine klubi oli kohalike hinnangul teistest fäänsim niinimetatud VIP-klubi. Astusin sisse ja võimalik, et olin suhteliselt ainus naisterahvas, kes ei kandnud kleiti ja tikk-kontsi. Jõudsin osta joogi, kui juba oli kutt kõrval küsimusega: "Are you married?" ja kohe ka järgmine: "Do you have a boyfriend?". Kuigi small-talk edenes, olin juba peagi teel klassikalisesse elava muusikaga varustatud klubisse, mis iseenesest meeldis. Juba oli aga rutt, et minna osa saama mustade peost. Siin linnas pidutseb rahvas värvide järgi jaotatuna, sestap ei suutnud ma ka ühtki valget endaga kaasa meelitada. Mustade kultuur on hoopis midagi muud - kõneviis, riietumisstiil, pidutsemistava jne. Klubisse jõudes avastasin, et olen tõepoolest ainus valgenahaline mustade räpipeol. Kuuldavasti esines sel õhtul kuulus räpiduo, kelle nime ma kahjuks fikseerida ei suutnud. Peagi olid mõned mustad mehed ümber mul nagu mesilased ümber meepoti. Hetkeks ei saanud arugi, kas olla meelitatud või on see hoopiski ohumärk. Siis meenus, et ma peaksin ju ikkagi eksootika seal klubis olema, kuigi ma pole ka just eriti luik. Jutud olid pikad, aga aru sain vähe, sest mustade keel ja ennekõike släng on kõrgem pilotaaž. Nii noogutasin rohkem, kui rääkisin. Korra kohtasin ka kommentaari: "What the white is doing here?" Naeratasin ja sammusin enesekindlalt edasi justkui oleksin seal, kuhu kuulun. Peagi sai ring peale tehtud ja liibuvad mustjad kehad hakkasid vähe väsitama. Väljudes jutustasin veel pikalt ühe toreda politseinikuga, kes valgustas mind värvide erinevusest ja teistestki tagamaadest.
Edasi läksin klubisse, mis mulle tundus pigem kolledžiealiste seas populaarsena olevana. Mitte, et ma end vanana tunneksin, aga nemad seal olid ikka väga noored. Mõned vanurid noort liha ka taga ajamas. Ahjaa, paar klubi olid veel, kust läbi astusin, kuid mis eraldi välja toomist ei vääri.

Niisiis maratoni võib lugeda korda läinuks ja kokkuvõte oleks järgmine:
Tempo: õigesti valitud, seina ette ei tulnud
Aeg: 5 tundi ja 27 minutit
Pulss: normis
Põletatud kalorid: said kohapeal tasa tehtud

Elu pikim sünnipaev jätkus järgmisel päeval, mil otsustasin, et söön kogu päeva vaid torte ja kooke. Alustasin apple pie-ga, kreeka pähkli muffin, siis pecan pie ja siis korraks vandusin alla, sest süda läikis ikka juba korralikult. Sõin vähe soolast vahele, et sünnipäevakook üle elada. Kohalikega tähistasin oma sünnipäeva Cheescake Factoris, kus jälle libastusin ja sõin ühe salati ka enne juustukooki ära. Viimane oli aga parim ilmselt, mida saanud olen. Nüüd on kookidega mõneks ajaks ühel pool ja loodan, et üleüldse kirjutan nüüdsest taas spordist rohkem kui söömisest ja muust.

Miks meile haigusi on vaja?

2011-11-26T01:16:00.006+02:00

Minu Thanksgiving möödus suuresti voodis põdedes. Palavik, valutavad lihased, kurguvalu ja nohu ehk tavapärane niinimetatud gripp. Õhtul võtsin end kokku ja osalesin ikka ka pühasöömaajal, et osa saada kalkunist ja teistest traditsioonilistest pühatoitudest (pildil). Siiski olin peagi tagasi voodis. Öösel toimus musta reede eelne shoppinguöö, mis tähendab, et tuhanded ja tuhanded inimesed rändavad kaubanduskeskusest kaubanduskeskusesse, et osa saada suurtest allahindlustest. Osad poed avati näiteks kell 4 hommikul ja esimesed 300, said kõikidelt müüdavatelt kaupadelt 25% hinnas alla. Tõesti tahtsin väga sellest osa saada, sest tegemist on aasta suurima shoppinguööga, kuid mu tervis ei lubanud.

Täna, mustal reedel olen samamoodi püsinud suure osa ajast voodis. Lugenud raamatut, vaadanud ära paar head filmi ja maganud korralikult. Tundub, et pisut hakkab ikka juba ka paremaks minema. Õhtul on suurem pidu ja vähemalt õhtusöögist olen lubanud osa võtta, sest kohal on tuntud teletegija, kellega väike plaan haudumas. Seejärel luban, et lähen taas voodisse, sest pühapäeval on mu sünnipäev ja siis olen terve kui purikas!

Dr. Muza ütles mulle kunagi, et kui haigus murrab, siis järelikult on aeg puhkuseks. Iga haigust tuleks võtta selliselt ja mitte ülemäära muretseda, mis kõik tegemata jääb. Üks ravitseja seevastu tavatses alati, kui haigeks jäi, küsida: "Mida sina, haigus, mulle õpetama tulid?". Vastus polnud oluline. Ma usun, et igal asjal siin maapeal on oma põhjus - olgu haigus kui raske tahes. Mingil põhjusel on seda meile vaja. Üks mu hea tuttav sai mõni aeg tagasi kohutava diagnoosi - vähkkasvaja. Ta muutis alates sellest hetkest ennekõike oma mõtlemist ja elustiili. Uskuge või mitte, tänase päeva seisuga on vähk taandunud. Usun, et palju on kinni mõtlemises ja elustiilis.
Ja nüüd kõik terved trenni, sest vaid nii kindlustad endale tugevama immuunsuse :)

Kuidas ma alguses kõik õigesti tegin ja siis jälle valesti

2011-11-24T19:38:00.003+02:00

Vähem kui nädal tagasi ärkasin hommikul üles ja ei tundnud end absoluutselt hästi. Ennekõike väsimus, kuid ka kurk ja tatine nina andsid endast märku. Niisiis otsustasin mina, et üks kordki reageerin sellele tundele õigesti ja ma mitte ei lähe ja tee oma argiseid tegevusi, kuni haigus päris murrab, vaid otsemaid voodisse, kuni enesetunne on parem. Läks nii, et magasin kogu päev, alles õhtul hilja ärkasin ja veetsin paar tundi ärkvel, kuni taas voodisse maandusin.

Järgmisel hommikul ärgates oli tunne palju parem ja ma alustasin kõiksuguste toredate laupäevaste tegevustega. Õhtul oli küll tunda väikest rammestust, kuid sel korral ma ignoreerisin seda ja võtsin veel korralikest kohalikest pidustustest ka osa. Sealt maalt tundus, et olen terve, kuid trenni ma loomulikult veel ei läinud. Kuldreegel ütleb, et vähemalt 3 päeva peaks olema vahet trennil ja terveks saamisel.

Niisiis alles eile võtsin ette jooksu. Otsustasin 30 minutit ja siseoludes, sest väljas näitas kraadiklaas 6 kraadi, pluss vihm. Kuidagi jube raske oli, kuid panin selle pausi arvele ja jooksin ette võetud 30 minutit ära. Treener Margus poleks eluilmas lubanud juba jooksma minna, vaid esimene trenn oleks kindlasti kõndimine olnud. Kannatamatus on selle nimi ja rumalus ka. Igal juhul ärkasin ma täna öösel kümneid kordi üleni higisena ja mitte kõige parema enesetundega. Täna on Thanksgiving - suur Ameerika püha, mida traditsiooniliselt tähistatakse pereringis kalkunit süües. Aga pole ju halba heata? Ilmselt söön poole vähem maitsvat pühatoitu, kui tervena oleks.

Talv saabus üleöö

2011-11-17T20:37:00.004+02:00

Alles ma käisin siin ringi vaid T-särgi väel, kuid ööga muutus kõik. Ärgates varahommikul näitas kraadiklaas umbes 0 kraadi Celsiuse järgi. Kui ma 10ne paiku end jooksurajale sättisin, oli temperatuur tõusnud juba 10-ne kraadi peale ja mis peamine, päike siras taevas. Ma ei pakkinud just kõige soojemaid trenniriideid kaasa, kuid olen panustanud siinsele suurele valikule ja kõik, mida vaja, ostan kohapealt. Nii lootsin eile poodlema minnes leida ka ujumisriided, et vahelduseks spordiklubis ujuda ja kujutage ette, ma ei leidnud neid. Ütlevad, et hooaeg on läbi, kuid olen siinkandis ju varemgi elanud ja näiteks jänesekasuka kesksuvel soetanud. Ühesõnaga ma ei leidnud ujumisriideid ja ujuma veel ei saanud.

Täna aga, kui olin mõnisada meetrit kodust eemale saanud, silmasin kitse silla all - no ma ei liialda, kui ütlen, et vahemaa oli ehk 5-6 meetrit. Hetkeks mõtlesin, kas pööran ümber ja lähen haaran kaamera või naudin vaadet, kuid juba oli tema otsustanud ümber pöörata ja padrikusse tagasi joosta. Kõiksuguseid parte ja kalkuneid on siis ka ilm täis, härra Turovskile siin meeldiks.
Ühesõnaga jooksin täna taas üle tunni ja mulle isegi tundub, et peaks vahele pikemaid distantse võtma, et lihased liiga ära ei harjuks ja endalgi igavaks ei läheks. Panustan nädalavahetusele.

Paljud on mulle kirjutanud ja küsinud, kas on veel plaanis maratone joosta ja ma loodan, et vastus on ammendav, kui ütlen "muidugi on". Tõsi, peagi alustan ma uue projektiga, mil puudub seos jooksmisega, kuid nagu ma olen öelnud, jooksmine on mu tõeline kirg ja see jääb mu elustiili juurde, sest muud moodi ma enam ei oska.

Pesukaru ja muud loomad

2011-11-14T23:45:00.004+02:00

Käisin eilegi jooksmas nagu nagu tavaks on saanud. Esimese hooga tundus, et ilm on külmemaks läinud ja tuulelgi on oma osa, kuid välja jõudes mõistsin, et jätkub sügisene soojalaine. Kraadiklaas näitas jätkuvalt 26 kraadi. Viskasin jaki seljast ja jooksin suvistes riietes. Ma ei oska kilomeetrites öelda, kuid pisut üle tunni sai ikka kokku, siinsetel mägistel teedel. Kõikide nende jooksutrennide jooksul olen muuseas näinud ehk paari jooksjat ja paari ratturit vaid möödumas. Seevastu tean, et spordiklubid on vähemasti osa rahva jaoks populaarsed kohad.

Kui eile avastasin jooksurajalt ilmselt loomulikku surma surnud mullamuti, siis täna oli kord hiire ja pesukaru käes. Viimane ilmselt polnud oma lõppu leidnud loomulikku teed pidi, kuid nägi siiski kena välja. Nagu sellest poleks veel piisanud, silmasin ka kitsi - neid on siin meeletult teede peal ja ääres. Sedapuhku nägin elusaid kitsi. Minu teada hukkunud kitsed veetakse kohe kuhugi ära, eriti kiirelt käib see siis, kui kits on oma lõpu leidnud autoga kokku põrgates. Ühesõnaga avastasin end kui loomaaiast jooksmas, seda põnevam see mu meelest oli. Üleüldse on joostes võimalik lahedaid uusi kohti leida, kuhu muidu ma ilmselt ei satuks.

Tänane distants oli juba jupike pikem kui eilne ja kokku sai ajas 1 h ja 10 minutit. Ilm seevastu juba vähe jahedam, kuid jooksmiseks ideaalne. Hea uudis on see, et põlv pole enam tunda andnud ja kui kõik plaanipäraselt läheb, olen homme spordiklubis aega veetmas. Eks ole näha, mis seal ära teha annab, kuid üks on kindel, mingite trenazööride peale ma vehkima ei lähe.

PS pilt peaks andma väikesega aimduse mägisusest siin kandis

Jooksen iga päev

2011-11-14T17:32:00.002+02:00

Mitmed on mulle vastukajana kirjutanud, et pole see asi siin Ameerikas nii hull midagi ja nemad hoopiski paremas vormis kui Eestis olles. Lepime kokku, et on suur vahe, kas elad siin iseseisvalt, eestlaste kommuunis või traditsioonilises ameerika peres. Viimase puhul on viisakas osa saada nende kodustest traditsioonidest ja tavadest, mis tihti pole maailma tervislikumad. Tihti tuleb ette hilisõhtuseid sööminguid ja üleüldse on meie peres siin tavaks pea üle päeva väljas süüa. Siis ei tea ju üldse, millest söök tehtud ja kui palju kaloreid see sisaldab. Aga aitab söögist, püüan ikkagi spordile keskenduda - ka siin pool maakera.

Üleeile käisin küll jooksmas, kuid ehk vaid 20 minutit, kuni põlv taas tunda andis. Ma ei tea, millest see sõltub, et üks päev võin joosta tunde ja ei midagi ning teisel päeval jälle ei saa poolt tundigi joosta. Ei midagi hullu, tegin koju tagasi kiirkõndi ja mõtlesin, et ju pole siis see päev.

Eile aga, mil siras taevas päike ja kraadiklaas näitas 25 soojakraadi, võtsin ette pikema jooksu - tunne oli, et vajan seda. Jooksin sedapuhku maantee ääres ja see on siin mail turvaline. Väga mägine ala ja kuigi ma ei oska siia kraade lisada, oli nii mõnigi mägi raskem võtta, kui Pirita metsas. Avastasin kõiksuguseid lahedaid kohti kodukandi lähistelt, millest ilmselt kohalikel ameeriklastelgi aimu pole. Nad lihtsalt liiguvad vaid autoga. Muuhulgas leidsin suuremat sorti veekogu asetsemast vähe eemal majast. Tagasi koju jõudsin üleni higisena ja tundus siiski, et energiat veel oleks.

Hetkel on küll eesmärk teha mingisugustki sporti iga päev, sest igapäevane energiakulu on minimaalne. Hetkelgi plaan jooksma minna, kuid mõni teine päev võtan kindlasti ette ka ujumise ning külastan kohalikku spordiklubi.

Esimene treening jänkidemaal seljataga

2011-11-11T17:41:00.003+02:00

Lubasin oma tegemistega siit poolt ookeani teid kursis hoida ja ennekõike kirjutada Ameeriklaste treening- ja söömiskultuurist. Tõsi, viimasest võin hetkel rohkemgi rääkida. Kui eile hilisõhtul sai sünnipäevalauas veel torti söödud - eriti kreemine karamellitort, siis hommikuks valmistasime pannkooke šokolaaditükkidega, peale lisasime maailma magusaimat siirupit ja vähe banaani ka. Ma pole kunagi suutnud heale toidule "ei" öelda, küsimus on aga jätkuvalt mõõdukuses ja tasakaalus toidu ning treeningu vahel. Nemad siin eriti ei armasta sporti, kui rääkida keskmisest inimesest ja üleüldse on igasugune liikumine vaevaline. Siin isegi pole olemas teid, mis viiksid jalakäija kaubanduskeskusesse või raamatukogusse, kõik sõidavad kohale. Vaid kohaliks townshipis (linnaosas) on rajad majade lähistel ja seal ka täna jooksin. Lahe on see, et siin on tõeliselt mägine ala ja korralik võhmatrenn on alati kindlustatud. Kuna ajavahe annab tõsiselt tunda, siis täna hommikul olin juba kell 6 ärkvel ja kell 7 hommikul jooksurajal. Ma ei näinud ühtki hinge väljas, üks põhjus on ehk selles, et täna on siin Veterian`s Day ja seega püha. Jooksin pool tundi + venitus ja mõned kõhulihaste harjutused. Nähtavasti peaksin siinse toidukultuuri juures veelgi rohkem trenni tegema. Plaanin seda ennekõike väljas teha, kuid väga inetute ilmade puhul on meil majas väike jõusaal ka olemas, üheskoos jooksulindiga. Peaasi, et trenn vahele ei jää, sest ma ju lubasin jõuda kodumaale tagasi samas kaalus, mis lahkusin :) I can do it!

Aga mis siin salata, meie, väikesed eestlased oleme liikumas ameeriklastega samas suunad. Ei väsi meelde tuletamast, et kui neil siin on ligi 50% elanikest ülekaalulised, siis meil on see number juba 33%. Haigete inimeste osakaal samamoodi meeletult tõusnud nii neil siin kui meil. Ma loodan, et suurem osa teist, kes selle sissekande on läbi lugenud, võtavad täna ette trenni. Ma ise luban täna veel shoppinguga liikumist lisada ja õhtupoolikult tervislikku kraami süüa, sest ka see osa on neil siin rikkalik. Tervitustega!

Aeg, mis lennanud linnutiivul

2011-11-01T22:35:00.003+02:00

Pea kaks kuud on möödas Tallinna maratonist ja mulle tundub, et ühelt poolt on selle ajaga palju muutunud, teisalt kõik nii turvaliselt sama. Tõsi, jooksuradade asemel veedan suurema osa oma ajast raamatukogus otsides materjale lõputöö tarvis. Hommikul lähen ja õhtul tulen. Vahel, kui erialane kirjandus üle viskab, loen muid põnevaid raamatuid ja kui saaks, siis loekski vaid neid viimaseid. Lugemine on muuseas mu teine kirg spordi kõrval, mida võiksin teha nädalaid-kuid jutti. Kuid sporti pole ma ka jätnud, ega vist enam saakski.

Pärast väikest pausi, mis ennekõike oli tingitud põlvepõletikust ja mis tänaseks on peaaegu lõplikult paranenud, olen käinud nii jooksmas, ujumas kui ka jõusaalis. Vahepealse trennipausiga kaasnes mul aga tõeline unetus ja panen selle täielikult vähese füüsilise koormuse arvele. Nii pea, kui päeval on trenn tehtud, magan ennastunustavalt hommikuni. Ka psühholoogid muuseas soovitavad enne unerohtude haaramist koormata end päeva jooksul füüsilise tegevusega ja hea uni peaks olema tagatud. Lisaks, vaim ei saa virgaks enne, kui keha pole vaimuga tasakaalus. Ma usun üleüldse kõiksugustesse tasakaalu seadustesse. Hetkel tundub tagasi vaadates, et ikka tubli 4 korda nädalas olen trenni teinud ka pärast maratoni.

Niisiis, kui eile oli taas ujumistrenn, siis täna jooksime 45 minutit Pirital. Vahelduseks ma naudin seda, et mul pole kava, mida piinliku täpsusega täita, vaid pigem teen kõike enesetunde järgi - ka pulsikellast olen sel põhjusel loobunud.
Homme võtan üle pika aja ette joogatrenni ja juba nädala pärast olen teisel pool ookeani, et vähe kirgastuda ja silmaringi laiendada. Sport aga jätkub ka seal ja luban, et siis hoian teid ka tihedamalt kursis oma sportlike tegemistega ning lisaks veel ameeriklaste trennikultuuriga (söömiskultuuri kõrval!).

Minu erilised soovitused tasuta spordipäevaks

2011-10-04T22:25:00.002+03:00

Paar mu tuttavat on seoses 8. oktoobriga küsinud erinevaid küsimusi. Näiteks, et kas ujuma saab ka tasuta? Või kas valida võib mistahes spordiklubi, kuhu sportima minna?

Kordame veel kord üle. Kokku 25 spordiklubi, kes on tänaseks aktiivse päevaga liitunud on kättesaadavad siit:
http://www.activeestonia.ee/koostoopartnerid/

Vali sealt välja enda jaoks sobivaim klubi, seejärel näiteks sobivaim rühmatreening - helista ja broneeri endale koht (v.a. MyFitness - seal toimub kõik elava järjekorra alusel). Ära broneerimisega hiljaks jää, sest treeningsaalid pole kummist! Kui soovid hoopiski jõusaali või basseini külastada, mine lihtsalt kohale ja naudi aktiivset päeva!

Nüüd aga treeningsoovitused minu poolt:

- Arigato Spordiklubi
10:00 - 11:30 KundaliniJooga (Sirle Pau). Trenn kehale ja vaimule üheskoos, alati äärmiselt tasakaalustav. Ühest päevast hakkan joogale rohkem aega pühendama.

- Arctic Sport Club
11. 30 BODYBALANCE (Kristel Tamm). Minu vaieldamatu üleüldine lemmik ja muuseas tean, et ka näiteks Ain-Alar Juhansoni lemmik. Treenib siselihased, mis üldjuhul inimestel nõrgad kipuvad olema.

- Audentes Fitness
12:15 - 13:30 BodyVive (Maris Benita). BodyVive on kavas esmakordselt ja selle tõttu tahan ka ise ära proovida, kuid iseloomustus on hea. Lisaks on oluline mainida, et treener Marise näol on tegemist ühe parima Eesti treeneriga - juba ainuüksi tema pärast tasub minna!

- Fittest
Kuna ma pole kunagi varem Fittest klubisse sattunud, siis laupäeval on hea võimalus sealt läbi astuda. Kavas nii Bodypump (10.30) kui minu lemmik Bodybalance (11.30).

- MyFitness VIRU
16:00 - 17:00 Boypump (Galina Holmar). Maailma parim viis saada endale ilus sportlik ja lihaseline keha. Minu kogemus on näidanud, et paari kuuga on võimalik oma keha kuju silmnähavalt Bodypump treeninguga muuta.

- MyFitness ROCCA
Neil on kõige suurem bassein - seal tuleb lihtsalt ujuma minna + lõõgastav saun sportliku päeva lõpuks. Mina isiklikult ei jäta kunagi ka mullivanni võimalust kasutamata.

- PlanetSport
Jälle üks klubi, kus ma kunagi käinud pole. Pealegi leidsin veel kavast treeningu nimega BodyAerobic 10:45-11:40 (Gea Simson), millest olen palju head kuulnud. Kavatsen ära proovida!

- Sparta Spordiselts
Soovitan kindlasti külastada Sparta jõusaali - ilmselt on tegemist Eesti suurimaga!

- Zelluloosi Spordiklubi
11.00 Zumba (Marek) tundub huvitav! Eriti meeldib mulle, et selle puhul pole vajalik eelnev kogemus.

- Scala Fitness Club
12.00 RINGTREENING (Matti Berg). Kuigi Matti lubab, et igaüks saab valida endale sobiva koormuse, olen mina kunagi selle trenni ära teinud täisvõimsusel. Soovitangi neile, kes tahavad korralikult trenni teha ja end rihmaks tõmmata.

- Spordiklubi Reval-Sport
13.00 BodyAttack (Anna). Kohustuslik kõigile jooksusõpradele! Lisaks julgen kindlalt soovitada Revali jõusaali osa.

Võtsin ette vaid Tallinnas asuvad klubid, kuid soovitused kehtivad ka teistes linnades asuvate klubide kohta. Mul endal on silme eest ammu kirju ma veel ei tea, millistesse trennidesse jõuan, kuid üks on kindel - sellest tuleb üks tõeline maraton-spordipäev! Võta Sinagi sõber kaasa ja ole laupäeval aktiivne!

Üle-Eestiline spordipäev 8. oktoobril

2011-09-28T22:36:00.003+03:00

Kas on teist veel keegi, kes pole kursis 8. oktoobril toimuva Aktiivse Eesti päevaga? Kui ei, siis viimane aeg on oma märkmikusse selle päeva lahtrisse kirja panna: "teen sporti!"! Ühed aktivistid otsustasid võtta kätte lätlaste eeskujul korraldada sarnane üritus, mis seal riigis juba aastaid populaarsust kogunud. Ehk siis võimalikult paljud spordiklubid üle Eesti avavad oma uksed kõigile soovijaile tasuta. Seda ikka selleks, et olla kasvõi üks päev sportlik ja ehk saab sellest lausa uue elustiili algus. Mina ise olen otsustanud välja otsida kõik oma lemmiktrennid lemmikklubides ja läbi viia ühe tõelise spordipäeva sel päeval. Personaalse kava toon mõned ajad hiljem välja. Hetkel aga saate teiegi pilgu peale heita klubide nimekirjale ja endale sobivaim välja valida.

TALLINN:
- Arctic Sport Club
- Arigato Spordiklubi
- Audentes Fitness
- Fittest
- MyFitness - Rocca al Mare
- MyFitness – Viru
- PlanetSport
- Scala Fitness Club
- Sparta Spordiselts
- Zelluloosi Spordiklubi

TARTU:
- Arctic Sport Club
- MyFitness - Tartu Lõunakeskus
- PlanetSport - Eeden
- PlanetSport - Tamme
- Tervise- ja spordiklubi Arena
- TÜ Akadeemiline Spordiklubi Fitness-klubi

PÄRNU:
- Body Shape Club
- PlanetSport

NARVA:
- MyFitness – Narve Fama

VÕRU:
- Võru Spordikeskus

KUUSALU:
- Kuusalu Spordikeskus

KURESSAARE:
- PlanetSport

NÕO:
- Nõo Spordihoone

Rohkem informatsiooni leiad: activeestonia.ee

Taastumine ja edasiminek

2011-09-26T21:40:00.004+03:00

Ma olin üllatunud, kui kiiresti taastusin sel korral maratonist. Samal päeval pärast maratoni oli ehk kõige valulikum, kuid juba järgmisel päeval panin kõrged kontsad alla ja mõtlesin endamisi, et see on piisavalt hea indikaator tõestamaks, kuivõrd palju kiirem oli taastumine sel korral. Paljuski aitas kindlasti kaasa kõndimine kohe pärast maratoni ja kõigil järgnevatel päevadelgi. Nüüdseks tundub kogu see oluline päev juba nii kauge olevat - jäänud on vaid meeletult head emotsioonid ja need jäävad alatiseks minuga.

Jooksmas olen käinud mõned korrad, kuni mind tabas väiksemat sorti põlvevalu. Nüüd olen uurinud ja selgus, et tegemist on põletikuga - üsna tavaline pärast suuremaid pingutusi nagu seda maraton on. Aitavad näiteks Voltaren või Fastum geel. Pluss muidugi puhkus põlvele. Ühed kogemused räägivad ka seda, et abi saab müstilisest hobustele mõeldud möksist. Priit Ailt aga näiteks ei usu sellesse, samas mul isa kasutab aastaid igasugu murede puhul just seda ja toimib. Ehk kehtib sellegi puhul reegel: tuleb leida endale sobivaim ja efektiivseim. Lisaks pidavat aitama väike Ibuprofen-i kuur, mis toimib põletikuvastaselt. Mina ise olen hetkel lootnud lihtsalt puhkusele ja esiti ravimeid ei tarvita. Lisaks põlvepõletikule on kallal ka väike külmetus. Kõik see kokku kannab minu jaoks lihtsat märki: on aeg puhata ja seda ma teengi.

Paljud teist on küsinud, mis edasi - kuhu nüüd? Mul on olemas päris mitu mõtet ja luban, et juba mõne kuu pärast alustan järjekordse projektiga täiskäigul. Hetkel aga on elu mind kandnud lainele, kus mõistan, et keskpunktis peavad teised asjad olema. Esiteks olen otsustanud pärast mitme aastast koolist eemalolekut oma lõputöö ära kirjutada. See tundub mulle hetkel veel palju keerulisem kui maratoni jooksmine. Kuid ma usun, et kui sihikindlus viis mind maratoni joostes finišhisse, viib sihikindlus mind ka lõputöö kaitsmisele. Teine põhjus, miks kohe praegu suurelt üht ägedat projekti ette võtta ei saa, on see, et olen enam kui kuu pärast teisele poole ookeani sõitmas. Ameerika ootab mind ees ja seal kavatsen ma kahe kuu vältel end laadida. Mis veelgi olulisem, sel korral püüan Ameerikas elades olla sportlik - ma püüan minna ja tulla samas kaalus! Teate, see pole polegi nii kerge. Siiani on kogemused vastupidised olnud, sest ahvatlusi on seal palju ja liikumisvõimalusi jube vähe. Niisiis olgu seegi väike projekt: "Ameerikas. Tulen ja lähen samas kaalus" :) Seniks aga olen tavaline tervisesportlane, kes jookseb, sest muud moodi ta enam olla ei saa.

Teise maratoonari kogemus

2011-09-20T11:57:00.004+03:00

Mulle tundub, et sain maratonijärgselt rohkem kirju, kui kvartalis keskmiselt. Ma tänan kõiki poolehoidjaid, hea sõnaga meeles pidajaid ja muidugi neid, kes söandasid oma mugavast tsoonist välja tulla ja midagi hullumeelset ette võtta. Te motiveerite mind! Tunnen kohustust jätkata, pealegi ei oskaks ma enam muud moodi. Mis saab järgmiseks, sellest kirjutan kui aeg on käes. Hetkel aga avaldan siin ühe kirja, mis tegi südame eriti soojaks. Aitäh Gätlyle (kolme lapse ema!) jagamast oma maratonikogemust!

-------------------------------------------------------------------------------------

Kertu, Sina oled olnud mulle suureks eeskujuks jooksurajal. Tänu Sinule julgesin ette võtta maratoni, mida ma veel aasta tagasi ei oleks ealeski uskunud suutvat teha.
Lugedes Sinu blogi, olen sattunud tihti hämmeldusse kui sarnaselt me mõtleme.
Mõni sissekanne on nagu copi-paste minu elu seikadest

Olen leidnud endale spordiala, mis mulle jubedalt meeldib!

Tahtsin Sinuga jagada oma esimest maratoni kogemust(sama kirja saatsin ka oma kahele jooksusõbrale...st. ei mõelnud alguses seda Sinule postitada :))
------------------------------------------------------------------------

Aruküla. Äratus kell 6:30-ks. Magasin üllatavalt hästi ja enesetunne oli ärgates väga hea. Käigupealt olin eelmisel päeval otsustanud trenni tegemata jätta kuna Ülemiste keskuses 2h soppamist oli paras maratonieelnetrenn
Nädal enne maratoni olin eriti tublilt jälginud erinevate treenerite ja tervisesportlaste nõuandeid- süsivesikute laadimine, joomine, vitamiinid ja hästi läbimõeldud trenn.
Ise arvan...... ja nüüd tagantjärgi tean, et ettevalmistusest oli väga palju kasu.

Liina-Aivari kapist leidsin vaid täisterakaerahelbed ja tegin siis nendest pudru- teist korda elus Teravili on ikkagi teravili! Kerge kohv ja kaks singileiba...nagu ikka iga hommik, ei mingeid erandeid.

Kell 7:00 oleme terve maja juba üles ajanud, ka Liina ja Aivar on söögilauas. Kontrollin veelkord üle varustuse- energiakommid, MP3 mängija, GPS, pulsivöö, pulsikell, stardinumber, kiip, pakihoiukott koos vahetusriietega.
Igaks juhuks pistsin kaasa ka Porjomi kuigi olin seda nädal aega endale sunniviisiliselt sisse kallanud ja kahtlesin kas seda üldse kunagi enam joon.

Ilm tõotas tulla väga super.
Eelmisel õhtul tegime plaani kuidas täpselt Tallinna kesklinna linna sõita ja kus võiks mind maha panna. Oli ju kkagi autovabapäev.
Linna jõudes avastasime, et linn on haudvaikne, vaid üksikud autod sõitsid....

Niisiss, Rein pani mind vabaduse väljaku ristil maha ja läinud nad olidki-minu mees ja pisipoja Gerd.
Kõigepealt oli plaan üles leida pakihoid, et saaks teha eelsoojenduse ilma kotita, kott antud, jooksin teadmata suunas
Olin u. 10 minutit jooksnud kui minuga liitusid Monika ja teised Võrukad. Kokku jooksime 2km soojendust ja siis tagasi pakihodu, et anda pealmine jakk ka ära.

Väljuhääldist kostus koguaeg erinevat infot maratoni kohta, mis mind eriti hämmastas- maratoni stardis vaid 280 naist!!! Ma tundsin suurt uhkust enda üle, et olin üldse julgenud sellise ettevõtmise ette võtta. Mina olin üks neist julgetest naistest Super!

Ja kell oligi lähenemas üheksale. Pulss näitas 113. Otsisin stardikoridoris õige koha ülesse, enne veel tervitas mind ka Inge Võrust, kelle stardinumber oli minust tunduvalt eespool.
Äkki avastasin veel, et geps on sisse lülitamata, ootasin, ootasin aga geps ei leidnud sattelliiti ülesse. Juba kõlasid numbrid- "7,6,5,4,3,2,1" ja kogu rahvamass hakkas liikuma.
Ärev tunne oli sees- ikkagi maraton.
Kas ma teen selle ära?
Gätu!-ära mõtle sellele enne kui pool maad joostud!
Palju erinevaid mõtteid käis peast läbi...ahjaa geps ei tööta, mis ma teen?
Jooksen! Vahet ei ole, teen enesetunde järgi.

Iga kilomeetri läbides vaatasin kella, kell oli kilomeetri möödudes edasi läinud 5min.
Teine ja kolmas kilomeeter samas tempos, kas jooksen äkki liiga kiiresti, põletan ennast läbi?
Samas oli enesetunne nii hea, et jätkasin samas tempos. Peale kolmandat kilomeetrit lülitasin korraks gepsu välja ja siis sisse tagasi ja oligi korras!
Sain hakata tempot jälgima- mul oli õigus, olin tavalisest kiirema tempoga alustanud (5,5 min/km) aga kuna enesetunne lubas veel kiirendada siis jätkasin samas 5,5 tempos.

Enne starti olin enda jaoks välja mõelnud joogipunkti strateegia- peatun igas joogipunktis korraks seisma ja joon (isegi kui janu ei ole).
Joogipuntid olid iga kolme kilomeetri järel. 3 esimest joogipunkti ei olnud tõesti janu ja võtsin vaid lonksu aga edaspidi tundus, et joogipuntid on paigutatud just vastavalt minu vajadustele Peatusin!, jõin! ja edasi!
Ei tahtnud riskida ja loobusin SIS spordijookidest, mida punktides pakuti. Ainuke energia, mis mul endal kaasas oli, olid läbiproovitud kummikommid. Neid võtsin täpselt iga poole tunni järel. Kuigi lõpus oli see maitse mulle juba täiesti vastu, pistsin ikkagi suhu, et vältida täielikku kurnatust.

Esimesed 10 km oli läbitud ja mul oli väga hea enesetunne, korraks tundsin, et paremal jalal hakkab kiibi kohalt suruma. Ei teinud esialgu välja aga mida edasis eda rohkem. Järgmises joogipunktis kükitasin korraks maha ja nihutasin kiibi kohta. Tunne läks paremaks küll.
Peale kümmet kilomeetrit tuli tagasipööre linna, nüüd jooksime enamasti mere ääres ja see oli mõnus tagant tuul. Kõige meeldivam ei olnud aga mere lõhn-puhas fekaali hais Sel hetkel mõtlesin küll, et panen tempot juurde, et ainult kiiremini haisu seest ära saaks.
Ring hakkas täis saama ja juba pistis linn. Enesetunne veel hea aga ootasin hirmsasti, et saaks alustada teist ringi- ikkagi viimane ring
Vaatasin aega- alla kahe tunni natuke. Kiitsin ennast ikka koguaeg mõtetes- tubli oled! pane edasi! viimane ring! sa suudad!
Teist ringi alustades hakkasin mõtlema juba ka ajale, enesetunne oli hea ja tempo oli ikka veel 5,5-6 vahel. Äkki suudan lõpuni tempot hoida? Ei julgenud isegi mõttes välja öelda aga ideaalis sihtisin 4.10 aega.
Olin 22kilomeetril kui 4.0 tempomeister koos saatjatega minu kõrvale ilmusid. Olin pettunud Kuidas nii ruttu? Alles nad olid minust väga kaugel.
Ok, pole midagi parata, võtsin siis sappa. Suutsin napilt kilomeeter neil kaasas joosta kui tundsin, et tempo on ikkagi kiire minu jaoks ja läksin edasi omas tempos- 6-6,6min/km
Lähenema hakkas 30 kilomeetrit. See oli seni olnud ju minu piir, ootasin juba, et saaks see ületatud siis olen ennast ka nö ületanud.
Mulle jooksis vastu Monika,kes oli teel finisi poole. Lehvitasin talle juba kaugelt, et ka tema mind märkas. Ta soovis mulle jõudu ja läinud ta oligi

Ja hakkaski tagasitee, viimased 12 km.
Kui esimesel ringil lehvitasin ma kaamerameestele ja naeratasin tee ääres mussi tegevatele dj-dele siis teisel ringil oli mul ümbritsevatest inimestest suht suva. Mind häirisid pisiasjad- lõhnad, mürad jne. Isegi ergutajatele oleksin vihaselt karjunud kui oleksin vaid suutnud. Mu pilk oli klaasistunud ja silmad poolkinni. Nagu Kerttu tabavalt ütles:"ma lihtsalt jooksin nagu Forrest Gump oma filmis"
Nii panin ka mina, lihtsalt jooksin. Rääkisin mõttes koguaeg iseendaga- "Jookse, lihtsalt jookse! jalg jala ette"
Vahepeal suutsin piiluda ka pulsikella, mis näitas ikkagi tempot 6,5min/km. See andis natuke lisajõudu...ikkagi nii tubli! Ise kokkukukkumise äärel aga tempo ikkagi stabiilne. Olin enda üle uhke.
Alles 33km. Mis mõttes? Ei ole võimalik! Nüüd olin ma juba kilomeetri viitade peale ka vihane, edaspidi lubasin endale, et ei vaata enam sildilt kilomeetreid.
Esimesel ringil veel rõõmsalt sama teed joostes, käisid mõtted peast läbi, et mida ma teisel ringil samas kohas tunnen. Nüüd sain siis vastuse.
Samas oli hea meel, et olen ju teise ringi lõpus, mitte enam esimesel ringil.
Joogipunktid olid kui õnnistus. Viimastel kilomeetritel ma juba ootasin ja otsisin pilguga kaugel veel on joogipunkt. See oli märgiks, et näe jälle kolm kilomeetrit läbitud, oled tubli!
Punktis jäin ikkagi tublilt seisma, jõin ja kohe edasi. Kuigi lõpus oli juba raske kohapealt jooksusamme tegema hakata.

Olime jõudnud linna, kui esimesel ringil tundus vanalinn väga ilus ja huvitav siis nüüd ma nägin ainult ebameeldivaid munakive ja röökivaid inimesi.
Kuid nüüd ma juba teadsin, et lõpetan ja see andis jõudu veel teha viimane pingutus.

Samas mind kohutavalt häirisid möödajooksvad 21km võistlejad. Panid nagu seisvast postist mööda. Kuidagi nii frustreeriv oli see.
Oleks tahtnud öelda: "Mis sul viga, jooksed ju ainult 21km!"

Kuulsin juba suuremat kära ja melu, finish lähenes. Tuttavad telgid ja reklaamid. Olengi kohal! veel oli jõudu pilk selgeks teha ja selg sirgu lüüa.
Finisikoridori lõpus näitas kell 4:14. Ma olin väga õnnelik! Kurku tekkis klimp! Ma nutsin!
Tõstsin käed ja ületasin finisijoone.

Nutsin ja ma olin õnnelik. Kena tüdruk soovis mulle õnne ja pani mulle kaela uhke medali.
Eks ma oleksin ennast veel rohkem tühjaks nutnud kui oleks kellegi najal nutta aga paraku olin ma üksi ja hetkel ei näinud ka Monikat.
Võtsin joogipudeli ja jõin selle hetkega tühjaks. Võtsin ka teise ja keegi pakkus pihku ka snikersi, mis kulus toohetk marjaks ära.
Istusin munakivi teele maha ja puhkasin oma tublisid jalgu. Natuke puhanud, proovisin siis liikuda aga suhteliselt raskeks ostus kõndimine. Venitasin siis natuke aga ka see oli raskendatud.
Pakihoid tundus nüüd nii-nii pikka maana. Tee tuli ette võtta aga enne kui ma lõpuks sihtpunkti jõudsin, olin ma vahepeal kolm peatust teinud.Tagantjärele on imelik küll mõelda kuidas ma lihtsalt keset kõnniteed maha istusin või vabaduseväljaku platsil inimeste keskel kükitasin aga mis teha kui maratoonlane on väsinud

Kott käes, helistasin kohe Reinule. Hämming oli abikaasal suur kui kuulis, et juba lõpetanud sest SkyPlus ootas ikka veel Kertut finisisse

Proovisin veelkord venitada ja hakaksin kokkulepitud kohta kõndima.
Kõndimine nägi välja nagu s... oleks püksis. Kohutav !
Õhtuks tundisn ma ennast päris invaliidina.
Alles paar päeva hiljem jõudis mulle kohale millega ma olin hakkama saanud - läbinud oma elu esimese maratoni ajaga 4:15:16

Kokkuvõte:
- lõpuaeg 4:15:16
- koht üldkokkuvõttes 859
- naiste arvestuses 122
- koht oma vanusegrupis 77
- 10 km aeg 0:54
- 21 km aeg 1:59
- 30 km aeg 2:54

Tallinna maraton TEHTUD!

2011-09-11T15:26:00.013+03:00

Ma kuidagi ei suutnud eile end sööma sundida, kuigi kokku sai ostetud kõiksugused lemmiktoidud. Õhtul tundus korraks, et tahaks oksendada, samas tuntavat ärevust polnud ja täpselt ei saanudki aru, millest süda läikis. Ehk tegi alateadvus oma töö. Magasin küll mitte kaua, kuid sügavalt.
Hommikul helises kell 7.00, kuid ärkasin alles 7.30. Peagi sõin oma tatrapudru ära, tegin vaseliinitoimetused ja olingi minekuvalmis. Väike soojendus kohapeal ning juba ootamine stardikoridoris. Ikka veel ei tundnud ma närvi, pigem oli tunne, et tahaks juba viimastel kilomeetritel olla. Enesetunne üldiselt hea. Start läks ja ma võtsin pisut kiirema tempo, kui esialgu plaanisin. Peagi nägin 4.15 guppi möödumas ja sain aru, et püsin enam-vähem samas tempos. Esimesed kilomeetrid läinud, tundsin end jätkuvalt hästi. Igas teeninduspunktis jõin vett või spordijooki, mõnes haarasin ka midagi süüa. Ühes näiteks otsustasin ära proovida Contra soovitusel banaani soolaga ja see oli küll vastik. Samas, järgmine kord püüdsin soola paljalt ja oli sama õudne. Teisalt päästis see mind läägest maitsest ja oli igati õigustatud. Jõudsin 10-nda kilomeetrini kui mõtlesin, et küll on lihtne joosta. Samas meenutasin, kui raske oli 10ne kilomeetri läbimine mulle paar aastat tagasi.
Olin vahepeal kiirust õige pisut vähendanud ja 3.15 grupp oli eest läinud. Mina olin aga väiksemates gruppides vahelduva eduga erinevate inimestega - küll ühe kelmika vanaprouaga, küll itaallasest jooksjaga ja veel mitmetega. Tuju püsis, energiat oli, kuni mind oli kinni püüdnud 4.30 grupp. Mõtlesin, et ehk ongi parem ühes kindlas tempos suurema rahvamassiga üheskoos püsida. Kaarli kiriku juures andis oma panuse motivatsiooni hoidmisesse sõber Kont. Jõudsime teise ringi algusesse, kui kõrvalt lidusid mööda Nigeerlastest võitjamehed. Mõtlesin, et polegi nii halb olla täpselt poole aeglasem maailma kiirematest.
Ei läinud aga kaua, kui mind hakkasid grupijooksus häirima siiberdajad, seejärel tundsin, et õhus lendlev higihais ajab mul südame pahaks. Püüdsin keskenduda seljataha jäänud kilomeetritele, kuid peagi läks ootamatult raskeks. Tundus, et sain haamri ja seda juba 23ndal kilomeetril. Sellest hetkest hindasin tempo üle ja otsustasin joosta üksnes enesetunde järgi. Ikka veel oli siiski raske, vaimselt. Lisaks lõi pistev valu küll paremale, küll vasakule poole alakõhtu - see sama vana jama, millele arstid põhjust pole leidnud. Ühel hetkel, kui tundus, et enam sammugi teha ei jõua, võttis mul käest kena naisterahvas ja teatas, et fännab mind, sest Kertu suudab - see andis jõudu veel mitme kilomeetri läbimiseks. Väga paljud just jooksjad elasid meeletult kaasa ja aitasid sellega mind tohutult. Jäänud oli 8 kilomeetrit, kui mulle tundus taas, et jõudu veel oleks, kuid vaimselt enam ma ei jõua. Just siis jooksis mulle kõrvale noormees, kes Viimsist kohale sõitnud, et mind rajal toetada. Hull vend, kes mõni aeg tagasi ujus 100 km Emajõge mööda Peipsi järve! Ta teadis hästi, mida ma tunnen. Lubas, et jookseb mõni aeg minuga, aga ei, ta tegi seda lõpuni välja - teksapükstes! Ma ei suutnud talle vastu rääkida, kuid ta teadis, et tema kohalolek annab palju juurde. Ta suutis vahepeal analüüsidagi, mis minu sees toimub ja milline on psühholoogiline seisund - olin segaduses, ei teadnud, millised emotsioonid peaksid valitsema ja kohati vihastasin kergelt. Selleks hetkeks, kui 4 kilomeetrit oli jäänud, et suutnud ma enam keskenduda sellele, mis ümber toimumas, ma lihtsalt jooksin nagu Forrest Gump oma filmis. Tõusud võtsin kiirkõndides, et säästa energiat lõpuspurdiks. Olime vanalinna läbinud, kui mõistsin, et palju pole küll jäänud, kuid veel spurtida ei julge. Selle riski oleksin pidanud võtma, sest kui viimaks alustasin, tuli finishijoon nii kiiresti kätte, et tundus justkui poleks ma äsja maratoni läbi jooksnudki - kusagilt tuli meeletu jõud! Tundsin justkui jõuaks veel joosta. Mul oli esiti kahju, et ei kasutanud kõiki jõuvarusid õigeaegselt ära ning et ei suutnud vaimselt end õigele lainele seada, kuid juba mõni aeg hiljem mõistsin, et päevad pole õed. Lisaks väärib mainimist enesetunne pärast maratoni kuni praeguse hetkeni - kõik on super hästi. Isegi trepiasmed ei tundunud nii hullud, kui pärast Stockholmi maratoni. Ma olen rahul, et suutsin taas lõpetada naeratus näol ja positiivsed emotsioonid on domineerivad, et mitte öelda rasked momendid on lausa nüüdseks meelest kadunud.
Kokkuvõte:
- lõpuaeg 4:54:20 (Stokholmis 4:42:44)
- koht üldkokkuvõttes 1151
- naiste arvestuses 205
- koht oma vanusegrupis 123
- 10 km aeg 1:03:37
- 21 km aeg 2:14:46 (koht üldarvestuses: 1106)
- 30 km aeg 3:20:47 (koht üldarvestuses: 1158)
- kaotatud kalorid: 3815
- keskmine pulss: 166
- kõrgeim pulss: 188
Kohe pärast maratoni andsin mõned intervjuud, siis kõndisin pool tundi ja koju jõudes magasin poolteist tundi. Õhtuks oli söögiisu meeletu ja tahtsin väga sushit, mille järele läksingi ja muuhulgas veetsin tunnikese kaubanduskeskuses kõndides ja lootes, et homme on jalgades sama kerge tunne kui täna. Vaid väikesed villid meenutavad tänast väljakutset.

Lõpetuseks tahan ma tänada suurepärast treenerit Margus Pirksaart.
Tänan sponsoreid: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi, Nike, Sky Plus, Fitshop, Jooksupartner ja Naistemaailm.ee.
Au ja kiitus kõigile pöidlahoidjatele, blogi lugejatele ja teistele toredatele inimestele, kelle toetus ja abi võis küll näida nähtamatu, kuid mõjus võimsalt.
Aitäh perele ja sõpradele, kes uskusid minusse.

1 päev maratonini: kohtumine mehega, kes jooksis aastaga 365 maratoni

2011-09-10T22:50:00.005+03:00

Mul endal on olukord stabiilne. Unega lood pole endiselt kõige paremad, kuid olen kindel, et pärast maratoni on uni parem kui kunagi varem. Söömisega on see, et väga nagu ei läinud täna enam alla. See-eest vedelikku tarbisin korralikult, ma usun. Aga hoopiski oluliseim oli tänane kohtumine Stefaan Engelsiga
(50) - mees, kes jooksis 365-päevaga 365 maratoni! Sellega on ta tänaseks ka kirjas Guinessi rekordite raamatus - nagu ka eelmise hullusega - 20 täispikka triatloni aastaga. Taust on tal täpselt selline, et astma ja teiste kaasasündinud haiguste tõttu on arstid tal lapsest saati keelanud sportimise. Tänase seisuga on mees vastupidist tõestanud ja tervislik olukord on tal parem kui kunagi varem.

Kokkuvõtvalt, mida temalt kuulda sai. Esiteks, et maratoni jooksmine sõltub 70% ulatusest vaimsest valmisolekust. Kogu selle aasta jooksul olid ette tulnud füüsilised vigastused minimaalsed, kuid pigem oli temalgi raskusi vaimselt end valmis hoida - eriti raskeks läks alates neljandast kuust. Mees jooksis palju maratone üle maailma erinevates paikades - parim aeg 2 h ja 57 minutit, halvim 6 h ja 29 min (vigastusega). Tal kulus aastaga 25 paari jooksujalanõusid ja ta sõi selle ajaga 18 000 banaani. Hommikul ärgates on tema pulss 30-35 ja maksimumpulss intensiivses trennis 140. Ta on lubanud, et ei lõpeta jooksmist enam kunagi ja soovitab kõigil teistelgi oma mugavast tsoonist aeg-ajalt välja tulla ja võtta riske.
Homsel Tallinna maratonil plaanib maratonimees joosta aega 3:45 - niisiis, kes sama aega plaanivad, saavad üheskoos temaga joosta. Lisaks on rajal 78-aastane mees, kellele on homne maraton järjekorras 1780-nes. Tunnen end kõige selle kõrval nii väiksena. Siiski annan endast parima. Start täpselt kell 9 ja kes kohale ei saa tulla, siis pidevalt olen otse-ühenduses raadioga Sky Plus!

2 päeva maratonini: juba hakkas hirmus

2011-09-09T20:50:00.004+03:00

Halb uudis või hea uudis enne? Olgu, halb enne. Olen jätkuvalt väsinud. Ilmselt üleeilne magamatus ei lasknud eile ööselgi magada. Aga ma ikka veel loodan, et äkki täna siis saan end välja magada. Või hiljemalt homme.

Täna hommikul sattusin aga reportaaži tegema maailmakuulsa toitumisspetsialistiga – Michael Morningstariga, kes õpetab inimesi õigesti toituma, pidades loenguid üle kogu maakera. Kartsin, et mees toob Ameerikast kaasa suure hulga ekslusiivseid ja kalleid toitaineid, mida siis meilgi siin süüa soovitab, aga ei. Kogu point pöörles kohalike saaduste ümber. Küsisin, et aga kuidas saab siis ikkagi keskmine eesti inimene, kelle palk on väike, kuid hinnad samal ajal laes, kõhu täis. Morningstari vastus oli lihtne: metsast. Tõemeeli soovitas ta metsast korjata marju, taimi, seeni ja kõikvõimalikku muud söödavat. Muuhulgas peab imetoiduks jõhvikaid, nõgesetaimi, hapukapsast, seeni ja muud taolist. Mees ise on jooksnud ka neljal korral maratoni ja teab hästi, mis mind ja paljusid teisi pühapäeval ees ootab. Tema soovitus oli näiteks päev enne maratoni pasta asemel hoopiski rohkelt pähkleid ja näiteks avogaadot (kuigi see pole lokaalne) süüa. Sest just rasvast saab inimene kõige rohkem energiat ja temal muuseas oligi maratonil snäkina kaasas avogaado ja mitte mõni energiabatoon. Usun, et õigeim on ise asjad järgi proovida ja leida just endale sobivaim – ühele võib selleks olla pasta, teisele pähklid ja kolmandale ehk ongi parim valik avogaado. Hommikusöögiks valmistas ta täna aga energia eliksiiri, kuhu sisse pani kõike, mis köögis ja aias leidus. Umbes nii võis see loetelu olla: maapähklid, ruccola ja muud rohelised lehed aiast, avogaado, õun ja igasugused erinevad kasulikud seemned (linaseemned, päevalilleseemned jne), mis splenderdas ära. Eliksiir oli päris huvitava maitsega ja ma usun selle elujõusse. Kes mehe kohta rohkem teada tahab siis:
http://superfoods.ee/michaelmorningstar/

Kell on 21.15 ja ma püüan peagi magama jääda, et unevõlga vähendada ja pealegi tuleb homme pikk päev. Lisaks muule, toimub jooksuseminar, kus teiste seas esineb Stefaan Engels - mees, kes jooksis 365 maratoni 365 päevaga. Vat see on kreisi!

3 päeva maratonini: magamata öö ja ilupäev

2011-09-08T22:19:00.007+03:00

Mulle ikka satub neid raskusi teele. Täna öösel ei saanud ma sõba silmale, sest naaber pidutses nii, et hommikuks polnud see veel läbi saanud. Püüdsin kõike: lugesin lambaid, viisin mõtteid mujale ja viimaks toppisin kõrvatropid kõrva - isegi neist polnud kasu. Hommikuks olin nii läbi, et tööd teha ei suutnudki. Käisin koolist läbi ja siis otsustasin, et pean kusagilt turgutust saama. Nii sammusin Hera salongi, kus on energiakookon ehk Nuvola, mis lubab, et pooletunnine seanss võrdub 7-tunnise unega, lisaks vähendab stressi ja lihaspinget. Ma teadsin, et kusagilt pean kiiret leevendust saama ja minu sisetunne ei petnud mind. Nii pea, kui omamoodi vesivoodis sees, vesine tekk peal, vajusin õrna unne. Kõik seal sees mullitas ja masseeris keha. Sensuaalne valgus ja mõnus muusika andsid oma panuse fantastiliselt lõõgastava keskkonna loomisel. Kui aeg täis sai, tahtsin veel ja veel. Mõtlesin, et mul võiks selline asi kodus olla - käiksin kookonist läbi hommikul ja õhtul, veel parem ööbiksin selles. Üleüldse tahan endale nüüdsest vesivoodit, usun, et tunne on umbes sama hea. Muuseas, kes tahab proovida, siis Hera salongis saab (Tallink Spa & Conference Hotel), hind 16 euri (30 minutit).

Sealt edasi suundusin aga Hera salongi kosmeetiku käte alla. Mõtlesin pikalt, mida mu näol vaja on, kui kosmeetik otsuse minu eest langetas - pärast päikeserohket suve vajab nägu ikka puhastust üheskoos massaažiga. Ideaalne, sest jätkuvalt arvan, et naine peaks olema Naine ka maratonirajal. Niisiis veetsin seal veel poolteist tundi, mille jooksul olin veel vähemalt kaks korda ka unne vajunud. Ma usun, et siin ilmas on kõik tasakaalus ja ma olen tänulik oma toreda päeva eest pärast magamata ööd. Aitäh ka Hera salongile!

Homme tuleb kiire päev, kuid õhtu lõppedes loodan linnast väljas olla ja puhata täiel rinnal üheskoos kaloririkaste toitude ja jookidega ning loomulikult suurepärase seltskonnaga. Ahjaa, täna loodan magada ka.

4 päeva maratonini: uus kirg minu elus

2011-09-07T21:14:00.007+03:00

Alustasin päeva jooksuga ja vastavalt kavale jooksin soojenduseks, siis tegin venitusharjutusi, jooksin seejärel 2 km maratonitempos ja lõpetuseks veel lõdvestusjooks. Pulss oli keskmisest kõrgem, kuid mõned puhkepäevad ja vahepealne nuumamine kindlustasid täna siiski energilisema trenni. Pärast seda ootas ees spordimassaaž Kristi Singi juures. No tegelt täna väga hull polnudki, mis tähendab, et korralikumast venitamisest on vahepeal ikka kasu olnud. Vaid trapets oli halvemas seisus, kuid selle kannatasin ära. Mõned uued sinikad on juures ja läinud ma olingi.
Seejärel ootas mind ees ratsutamine. Kunagi lapsepõlves võttis isa meile suveks poni Kannikese, kes oli aga nii ebasõbralik, et keegi temaga ratsutada ei julgenudki. Lõpuks sõi loom end nii paksuks, et tuli dieedile panna. Mina olen aga lapsest saati suuri loomi kartnud ja ammugi pole ma julenud hobuse selga istuda. Nüüd olen aga otsustanud, et ükski hirm ei tee inimesele head ja ma püüan nii mõnestki neist üle saada ning üle olla. Siiski tasa ja targu ja nii oli plaan täna talli lihtsalt kaasa minna ja püüda hobustega kaugemalt sõprust teha. Jõudsime aga Kohilasse kohale, kui treener mind kohe imeilusa Adeele selga kupatas. Mõtlesin, et olgu, kui ta kõrval seisab ja päistest kinni hoiab, on okei. Läks hetk ja juba tuli mul endal päistest haarata ja veel hetk, kui tuli alustada traavi õpingutega. Kõik see pooleteist tunni jooksul ja tunni lõppedes sain hindeks 5+! Hämmastav, kui lihtne on üle saada hirmust, kui lasta asjadel juhtuda ja mitte kinni hoida vanadest emotsioonidest. Lõpuks ei tahtnud kohe mitte oma armsa hobuse seljast maha saada ja tegin seda vaid seetõttu, et hobusele puhkust anda ning tingimusel, et olen peagi seal tagasi. Loodan, et reie siselihased pole homme väga valusad, kuid igal juhul oli tore oma mõtteid jooksu juurest mujale viia. Aitäh Adeelele ja Larsile! Homme uus päev, uued tegemised.

5 päeva maratonini: hädad ei hüüa tulles

2011-09-06T18:38:00.003+03:00

Ma pidasin oma lubadust ja olin tänagi positiivseid emotsioone pakkuvate tegevuste kütkeis. Ehk käisin oma imearmsa õelapsega batuudikeskuses, kus tunde batuutidel hüppasime, pallimeres hullasime ja liumägedelt alla lasksime. Kõik atraktsioonid tegin minagi kaasa ja mulle tundus, et õelaps oli mu üle uhke.

Pärast seda toredat üritust tundus nagu hakkaks tekkima põiepõletik. Võtsin kasutusele kõik ettevaatusabinõud ehk tühistasin kohtumised ja käimised, manustasin jõhvikatablette, jõin põieteed ja keerasin end magama. Õhtuks on olukord juba parem, kuid veel hõisata ei julge. Käisin nädal tagasi ka ühe ravitseja juures, kes rääkis, et kõige pikaajalisem ja keerulisem on viirusliku põiepõletiku ravi, sest sellele antibiootikumid ei allu, kuid samas nakatutakse sellesse kõige tihedamini ühiskasutatavates WC-des. Tema sõnul aitab viiruslikku ravida vaid Venemaalt saadav penitsilliin. Kui homseks kõik möödas pole, võtan temaga kindlasti ühendust, seniks aga ei muretse, sest see on juba Murphy seadus - kui midagi saab vussi minna, siis ka läheb. Raskusi võtan aga jätkuvalt väljakutsetena.

Lõpetuseks lisan mõned näpunäited neile, kel ees elu esimene maraton:
- öö vastu maratoni on võimalik, et uni ei taha tulla. Pane öökapile raamat ja vii oma mõtteid mujale, et ärevust vähendada ja vaimu väsitada.
- söö korralik hommikusöök (tatrapudur, kaerahelbepudru) 2-3 tundi enne jooksu.
- võta kaasa nii vähe asju, kui võimalik! Telefoni saad pöidlahoidja kätte jätta ja söök, jook ning geelid on saadaval toitlustuspunktides. Kõik liigne võib hakata hõõruma!
- kanna riideid ja jooksujalanõusid, mis on juba sisse kantud-joostud. Ühtki uut asja maratonil katsetada ei tohiks.
- määri vaseliini kõikjale, kust võib hõõruma hakata (kaenla alla, sisereitele, kannikate vahele).
- võta alguses rahulikult. Arvesta, et esimene kilomeeter on allamäge ja see võib tekitada tunde, et tahaks tempot aina tõsta.
- joo trassil kõigis teeninduspunktides (tihedalt, aga vähe). Vesi on kindlaim valik!
- rajal olles keskendu neile kilomeetritele, mis juba seljataga ja ära muretse selle pärast, mis ees. Lõpuni suudab kõndida igaüks!
- kui olete rajal koos sõbraga, püüdke energiat säästa ja mitte rääkida omavahel.
- naudi, see on pidupäev!

6 päeva maratonini: maratoonari toitumine

2011-09-05T20:47:00.009+03:00

Et vaimu toita, püüdlesin täna magusa logelemise meistri tiitli poole. Lisaks haarasin kätte ühe oma lemmikraamatu ning jõudsin veel ka imelise ilma tähistamiseks ette võtta jalutuskäigu vanalinna. Hüppasin läbi Ahaa keskuse ees asuvast Tallinna maratoni võistluskeskusestki, et kätte saada oma võistlusmaterjalid. Võistlusnumbriks on sel korral maagiline 888!
Tänasega selgus seegi info, et 10 kilomeetrile enam registreeruda ei saa ja seda seoses rekordilise osalejate arvuga! Kokku jookseb pühapäeval rajal ligi 18 000 inimest. Nüüd võime end küll auga spordirahvaks nimetada.

Aga nüüd toitumisest, millest ilmselt ei saa kunagi küllalt kirjutatud. Nädal enne maratoni ehk nüüd, mil toimub laadimine, on minu menüü eriti rikkalik. Näiteks tänane päev:
- hommikusöök: kaerahelbepudru meega + rukkipala sulatatud juustu ja tomatiga + tiramisu kohv
- vahepala: näkileib juustu ja tomatiga, banaan ja pirn + shokolaadikommid
- lõunasöök: ahjukartul + täidetud paprika (sisaldab kana hakkliha, mozzarella juustu ja tomatit) + banaan
- vahepeala: kummikommid, kodujuust + mandlid ja õun
- õhtusöök: borsisupp lihaga ja rukkileib + pudding + õun
... lisaks olen joonud pudel Borjomi.

Kindlasti pole eeltoodu eeskujulik, vaid pigem keskmine harrastaja menüü. Pigem peaks see väljendama koguseid, mis kindlustavad organismile vajalikud toitained, vitamiinid ja mineraalid. Homsest lisan pasta ja tatra, mis mõlemad on mu tõelised lemmikud. Niisiis vaime ja füüsiline laadimine jätkub.

7 päeva maratonini: vaimne valmispanek

2011-09-04T21:53:00.011+03:00

Viimane nädal on jäänud maratonini ja enam ei saa ma muud teha, kui puhata, süüa ja juua ning panna end jooksuks vaimselt valmis. Et viimast saavutada, mahutan ma alates eilsest igasse päeva ühe tõeliselt positiivseid emotsioone pakkuva elamuse. Kui eile käisin kinos tõeliselt head komöödiat vaatamas, siis täna otsustasin häid emotsioone hankida loomade varjupaigast koertega jalutades. See mõjub alati teraapiliselt, sest need koerad seal on tõeliselt tänulikud ja pealegi lahedad tegelased. Tegevust toetas tänane imeline ilm ja super seltskond. Nii oli ka tore sujuvalt edasi trenni minna. Ikka Pirita rajale, mis 11.septembrist hoopiski uue tähenduse minu jaoks saab. Venitamises olen nüüd ka põhjalikum. Iga venitus vähemalt 20 sekundit, et sellest ikka kasu ka oleks. Samamoodi tarbin rohkem taastavaid jooke, et lihast kiiremini taastada.

Ahjaa, ma nägin maratoni päeva eile öösel uneski. Väga segane oli kõik, sest hoolimata sellest, et stardipauk oli peagi käimas, olin mina alles kusagil Peipsi ääres. Ema, isa ja õde, kes pidid mu võistlust vaatama tulema, olid koos minuga. Ühtäkki jõudsime aga Tallinnasse ja mu pere soovis jõudu ning jaksu ning teatas, et lõppu ei viitsi nad ära oodata. Imelik oli, et peale minu väga palju teisi jooksjaid polnudki, kuid stardipauk käis ja sealt maalt unenägu sellel teemal lõppes. Ühel päeval ma kirjutan oma fantaasiarikastest unenägudest raamatu, ma luban.

Ma usun, et pole liiga vara kirjutada ka mõnest olulisest asjast, mis oleks mõistlik maratoni eel muretseda:
- vaseliin! Seda kulub eriti sisereitele ning kaenla alla, et ära hoida suuremat hõõrdumist, mida higistamise tagajärjel tekkiv sool põhjustab.
- vana T-särk, mida pole kahju ära visata. Vajalik stardi eel peale visata, et keha soojas hoida, sest jahtumine kulutab energiat.
- magneesiumi, mida võiks manustada kolm järjestikust päeva enne maratoni, et ennetada krampe. Ka võistluse eel olen ühe ampulli sisse võtnud, kuid tasub arvestada, et üledoseerimisel on oht maokrampide tekkimisele, seega tasub enne ära katsetada, kuidas organism käitub.
- kutsu kokku sõbrad, kes 11.septembril Sulle kaasa elavad!

Lõpetuseks lisan siia ühe põneva konverentsi, mis toimub maratoni eel ja millest ilmselt igale maratoonlasele kasu peaks olema:

SEB Tallinna Maratoni sportlik nädalavahetus
10.09.2011 Pikamaajooksu konverents
Esinevad:
- The Marathon Man - Stefaan ENGELS (ühe aastaga 365 maratoni)
- Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige ja harrastus maratoonar Mart EINASTO: Jooksmine: motivatsioon ja tervislikkus
- Pikamaajooksu harrastajate treener ja maratoonar Margus PIRKSAAR: Harrastaja ettevalmistusest maratoniks
- SIS toodete esindaja ja triatleet Ain-Alar JUHANSON: Toitumine ja joomine maratoni eel/ajal/järel

Rohkem infot leiad:
siit

9 päeva maratonini: kodune varba operatsioon

2011-09-02T15:35:00.006+03:00

Kui üleeile sattusin paljude teiste hulgas spordirajale Andrus Ansipiga, siis eilsel vihmasel päeval kohtasin jooksmas vaid üht meest - ilmselt juba paljude silmis legendaarne alati palja ülakeha ja nappides boxerpükstes pruuni kehaga vanahärra. Ma tahaks tema vanuselt sama heas vormis olla!

Enne veel aga kui sain eile jooksma minna otsustasin probleemi enam mitte edasi lükata ja uurida, millest suur varvas nii jubedalt valulikuks on muutunud. Sinikarva on ta juba maikuus toimunud poolmaratonist saati, aga õigel jooksjal ongi pidevalt varbaküüned sinised. Kannan enamasti ka sama tooni küünelakki, et peita. Valu põhjuste välja selgitamiseks võtsin aga asjatundlikuma sõbranna appi ja hakkasime uurima, sest sellise probleemiga ma arsti juurde küll ei lähe ja enam ignoreerida ka ei saanud. Urgitsest sõbranna nii, et valu hakkas väljakannatamatuks juba muutuma. Kui siis avastas, et küüs on vähe sisse kasvanud, rääkides sinna juurde hirmulugusid, kuidas arstid sisse kasvanud küüsi ära tõmbavad või lausa opereerivad. Ma lubasin ta käte all veel piinelda, kui ta lubab, et minu küünt keegi ära tõmbama ei hakka. Peagi suutis ta sisse kasvanud küünetüki eemaldada ja välja kiskuda. Hullem oli möödas. Täna, päev hiljem pole enam tundagi.
Moraal: maratoni (ka poolmaratoni) tuleb joosta number kuni poolteist numbrit suuremate jooksujalatsitega. Samal ajal peavad need olema sissekantud!!! Kui täna osta, siis äkki veel jõuab sisse joosta, kuid kindlasti ei tohiks tossud esimest korda jalas olla võistluspäeval. Teiseks, ära lõika varba suuri küüsi kunagi kaarekujuliselt, sest sisse kasvamisel võivad olla valulikud tagajärjed. Kolmandaks, pediküür on soovituslik vahetult enne maratoni.

Lõpetuseks magamisest. Nüüd peaks juba harjutama maratoni päeva-režiimi ehk siis vähemalt kella 7-8 ajal ärkamist, et kell 9 oleks keha valmis juba suureks ülesandeks. Lõunauinak peaks olema rangelt soovituslik ja loomulikult varajane magama minek õhtul. Trennid võiksid olla tehtud just maratoniga sarnasel ajal ehk kui start on kell 9.00, siis enam-vähem samal ajal.

Joomine on ülioluline juba praegu. Iga päev peaks ära jooma ühe mineraalvee (1,5l) - ideaalseim on Borjom, aga ka Värska. Söögiga ei tohiks samuti enam tagasi hoida. Võib juba alustada pastade söömisega - pigem ikka väiksemad kogused aga söömine iga kolme tunni tagant. Võimalikult palju puuvilju (kuivatatud ja värskeid) ja muid häid süsivesikuid sisaldavaid toite. Ja mul endal on veel nii ka, et eile sõin kommi, täna söön kommi ja kommi söön ma ka ülehomme! Nüüd on see lubatud!

11 päeva maratonini: kaksikõde maratonil ei osale

2011-08-31T16:55:00.006+03:00

Täna oli see päev, kui Kata sai viimaks dr Toomas Teini vastuvõtule ja seal selgus kurb tõde: vigastus välistab maratonil jooksmise. Diagnoosiks oli kõhre ja meniski vigastus, mille taastumine võtab ilmselt kuid aega. Eks tal endal on ilmselt kõige rohkem kahju ja minul ka, sest lootsin, et esimest korda saame spordirajal mõõtu võtta ja lisaks uskusin tema emotsionaalsele toetusele raskematel hetkedel. Läks nii. Nüüd on aga Kata võistlusnumber üle ja kui leidub blogi lugejate seas keegi, kes veel oli kahe vahel ning endiselt registreerumata, kuid tahaks maratonil joosta, siis palun võta minuga ühendust ja Sa jooksed Kadi asemel.

Täna tõin endale hunniku SiS geele maitsmiseks ja katsetamiseks, sest just need on maratoni päeval toitlustuspunktides kättesaadav. See küll ei asenda hommikust putru või maratonieelset laadimist, kuid võib rajal osutuda suureks abinõuks, kui energiavarud tunduvad otsakorrale jõudma. Ka Stockholmis manustasin neid - laenates Rennalt, sest omad olin koju unustanud. Ühesõnaga tuleks kindlasti geel enne ära katsetada, kui seda rajal manustama hakkad, sest muidu ei tea, kuidas organism reageerib. Suurim vahe teiste geelidega on ilmselt see, et SiS geelid on kisselli-sarnased ja lahjemad. Samas on tegemist suuremate pakenditega, mis välistab geeli kaasas kandmise. Üldiselt kehtib aga kuldreegel: ühtki uut asja ei katsetata võistluspäeval! Ka toit ja jook on eelnevalt järgi proovitud. Muuhulgas olen juba täna üle läinud pedantlikumale toitumisele iga kolme tunni tagant. Tarbin rohkem süsivesikuid ning mineraalvett. Menüüst ei puudu Noni mahl, goji marjad ning mesi. Toitumisest aga pikemalt juba järgmistes sissekannetes. Täna ootab veel ees 40-minutiline jooks ja ikka asfaldil. Niisiis lähen Piritale, sest mereõhk teeb ju vabaks!

12 päeva maratonini: registreerunuid 1198

2011-08-30T20:34:00.004+03:00

Just tsekkasin, maratonile on registreerunud 1198 inimest praeguse hetke seisuga! Kui maratoni jooksjatele aga lisada poolmaratoni ja kümnele kilomeetrile registreerunud ning lisaks kepikõndijadki, asub 11. septembril Tallinnas starti
vähemalt 12 464 inimest! Kes enne käinud, see teab, milline imeline tunne see on - peaaegu nagu laulupeol. Tahaks ühel päeval öelda, et me pole mitte ainult laulurahvas vaid ka spordirahvas.

Lisaks meie oma rahvale on sel päeval aga kohal ka hulgaliselt inimesi mujalt. Näiteks on 30% maratoni jooksjatest välismaalased, kokku on esindatud 31 riiki! Loomulikult on kohal mehed ja naised nii Keeniast kui Etioopiast. Tempomeistriks on teiste seaks ka treener Margus Pirksaar - sedapuhku ajaga 3:00 ja Einar Kaigar 3:30.

Nagu öeldud, suudab füüsiliselt enamik meist maratoni joosta, kui vaid vaimselt end selleks valmis suudab panna. Tegelen sellega iga päev. Ennekõike meenutan oma seniseid saavutusi ja neid emotsionaalseid päevi, abi on ka positiivsetest mõtetest. Treeninglaagris tegime ühe põneva harjutuse ja kuigi see kõlab uskumatult, toimib alati! Tee järgi! Seisa seina ääres nii, et sõrme otsad puudutavad seina. Nüüd pane silmad kinni ja mõtle minut aega nii negatiivselt kui suudad - näiteks mõne väga halva asja peale. Seejärel silmi ikka kinni hoides püüa puudutada sõrme otstega uuesti seina. Kas puutusid seina? Nüüd ikka silmi kinni hoides mõtle minut aega kõige positiivsemale asjale, mis meelde tuleb ja siis püüa puudutada seina. Kas sõrmed puutusid seina?
Treeninglaagris tegime selle läbi ja nii uskumatu, kui see ka pole, see toimib. Ehk siis inimene suudab paljusid asju, kui on häälestatud õigesti - positiivselt. Olete tähele pannud, et kui ühel päeval on tuju halb, juhtub eriti halbu asju ja üleüldse tundub päeva lõpuks, et poleks sellel päeval pidanud ärkama? Ja kui toredad on päevad, kui endas on sära sees, sest maailm teab Sulle vastu naeratada vaid siis, kui Sina naeratad. Ma usun sellesse ja lisaks, et igaühes meis on tubli annus positiivsust, mis on eelduseks suurtele tegudele. Ma tõemeeli ootan seda adrenaliiniküllast starti 11. septembril!

Nädalavahetusel ainult pidutsesin! Motivatsioon laes!

2011-08-29T21:19:00.002+03:00

Ma olen teiega alati aus ja nüüdki. Vaadake, viimase aasta jooksul on olnud nii, et ma peaaegu polegi pidutsenud. Ühelt poolt ei viitsi uneaega raisata ja teisalt alkoholi tarbimine toob niikuinii kaasa ulmelise peavalu, mida püüan vältida. Nüüd aga sattus kaks olulist sündmust jutti ja ma võtsin sellest, mis võtta andis. Niisiis reedel toimus hea sõbranna sünnipäev ja jõudsin üle teab mis aja klubissegi. Laupäeval ma trenni ei teinud, vaid kasutasin päeva magamiseks. Õhtupoole käisin aga suguvõsa kokkutulekul, kus taas läks õhtu pikale. Nüüd on tunne, et mõneks ajaks on taas hing rahul. Aga vahelduseks oli päris tore. Rohkem ma pidutsemisest oma spordiblogis ei räägi.

Olulisest rääkides, siis eelmise nädala lõpus väisasin jooksuseminari, mis tõstis motivatsiooni lakke. Lisaks sain palju olulist infot. Muuhulgas tõi Einar Kaigas välja näitliku kava "2 nädalat enne maratoni" ja seda võiks vabalt kohandada ka muude suuremate jooksuvõistluste puhul. Jagan seda teiega:

E - puhkus
T - kerge jooks 40 minutit + rütmijooksud (6 x 100m)
K - tugev treening. Intensiivsed lõigud või tempojooks 10-12 km.
N - taastav jooks 40 min
R - puhkus
L - 40 min rahulik jooks + rütmijooksud 8x100 m või 4x200m
P - rahuliku tempoga pikem jooks. 1,2 h - 1,3 h rahulik jooks
E - puhkus
T - tugevam treening. Maratoni tempos jooks 3-6 km + 10 min taastav jooks
K - puhkus
N - rahulik jooks 30-40min + rütmijooksud 5-6 x 100m
R - puhkus
L - kerge soojendustreening. 20-30 min + 5-6 x rütmijooksud + korralik venitus
P - MARATON

Kokkuvõtvalt kehtib aga reegel, et pikki treeninguid enam ette võtta ei tohiks ja 2 nädalat enne maratoni toimub laadimine. Ülioluline on puhkus ja magamine. Sestap olles juba teist nädalat hommikuprogrammis ja ärgates kell 5 hommikul, võtan päevasel ajal kindlasti ette ka lõunauinaku. Söömisele pööran veelgi enam tähelepanu ja joon rohkelt Borjomi.

9 kaotatud kilo ja koormustest

2011-08-23T07:49:00.006+03:00

Nagu ma üks päev kirjutasin, ebaõnnestus esimesel korral koormustest. Ütleme, et tähtede seis ei soosinud seda. Küll vedas arvuti alt, küll testi liik oli ebasobiv ja lõpetuseks valdas paanika pideva verevõtmise pärast. Kardan paaniliselt igasuguseid süstlaid, torkamist ja verd - sealt ka hirm. Tol korral jäi koormustest lihtsalt katki.

Eile seadsin aga taas oma sammud Spordimeditsiini SA majja ja ikka Dr Muza juurde. Möödas on viimasest korras 11 kuud ja on just tema kõige paremini kursis minu tervise ja näitajatega. Päris esimene kord, kui sai tema juures käidud, oli 2010 aasta märts ja siis pidas ta mind hulluks, et sellises seisundis triatloni üleüldse plaanin. Näitajad olid ikka väga nigelad, kuid see oli ka päris algus. Spordielu algus. Teine kord käisin 2010 oktoober ja Muza ei suutnud uskuda edasiminekut. Arvas toona, et mul on lausa kaasasündinud eelsoodumus kestvusaladele.

Kolmanda korra koormustesti andmed avaldan detailsemalt pisut hiljem, kuid hetkel kokkuvõtlikult öeldes:
- olen kaotanud kehakaalust 9 kilo
- lihasmass on suurem, kui enne
- veri mitte kõige parem, aga hullem ka mitte. Ferritiin enam-vähem, sama hemoglobiin
- mineraalid veres norm seisus
- vastupidavus rahulikus tempos joostes
- soovitus puhata ja nuumata end rohkem
Hoolimata sellest, et olen paar nädalat hommikuprogrammis ja nii tuleb jube vara ärgata, jõudsin eilegi trenni, et joosta 30 minutit rahulikus tempos. Ilmselt tulebki mul iga päev väikenegi lõunapaus teha, et õhtutel ka kvaliteetaega nautida. Eile käisin kava järgi 30nd minutit Pirital mere ääres jooksmas ja tunne oli kosutav. Täna vaba, kuid homme taas trenni ja üldiselt olen mõlgutamas mõtteid nädalavahetuse osas ja täpsemalt, kas Ülemiste järvejooksust võtta osa või mitte.

Lõpetuseks jagan aga infot loengu kohta, mis on kasulik igale jooksusõbrale:
Nike ja Jooksupartner ootavad kõiki jooksuhuvilisi osalema ühistreeningutes ja koolitustel!

Järgmine koolitus:
25.08 Oru Hotellis kell 17.00
Teemad:
I Mida ma teen maratonini järelejäänud ajaga
II Kuidas joosta maratoni
III Peale loengut ühine treeningjooks

Koolituse kestvus orienteeruvalt 1,5 h. Osavõtutasu 8 euri. SEB Tallinna Maratoni erinevatele distantsidele registreerunutele 6 euri.

Info koolituste ja treeningute kohta: nikerunningclub@jooks.ee või margus@jooksupartner.ee.

Treeninglaagri teine päev

2011-08-22T19:18:00.003+03:00

Magasin seal kohutavalt, sest kõrvaltuppa sattus keegi norskaja. Hommikul ärgates oli lisaks veel kurk ka haige. Ilmselt külmetasin loengusaalis akna all istudes. Ärgates selgus, et olime ärganud eriti vihmasesse päeva. Kohe võtsime ette hommikuse virgutuse ehk jooksime 2 km järveni, siis ujuma (mina jätsin kurgu seisundi tõttu selle vahele) ja siis tagasi tervisekeskusesse 2 km joostes. Hommikusöök ja seejärel toimus loeng, mida mina olin juba kuulnud ja nii kasutasin tunnikest magamiseks. Seejärel jooksutrenn, vihma trotsides. Jooksime 2,5 km soojenduseks ja hakkasid mäkketõusud. Erinevad distantsid tuli läbida erineva kiirusega ja ikka ülesmäkke. Samal ajal täiustasid treenerid jooksutehnikat. Mul ei liigu käed piisavalt ja lisaks võtan liiga pikki samme. Mida rohkem jooksin, sest väsinum olin, kuid tehnika olla paremaks läinud. Ikka veel sadas, kuid lõppu tuli joosta veel korda 2,5 km ring mägisel rajal.
Pärast lõunasööki oli väike paus ja seda kasutasid pea kõik magamiseks, mina ka taaskord. Treeninglaagris ongi nii, et igal vabal hetkel vastavalt kas magaks või sööks. Pärast pausi ootas ees õhtune treening ja tänu vihmale otsustati suurem osa sellest läbi viia siseoludes. Alustuseks ikka 5 km jooksu ka ja siis tuli teha kõiksuguseid harjutusi põrandal. Tase oli täpselt selline, et viilida tuli palju. Eriti keskkohaharjutuste juures. Kokku kulus 2 tundi ja sinna juurde veel ka venitus.
Kuigi kurk pidas hästi vastu, tundsin pisutist väsimust treeningutest ja nii sai otsustatud, et järgneva päeva võistlusest ma osa ei võta, vaid läbin 16 km treeningu mõttes, ei muud. Ma olin sellega päri, sest on tekkinud tõepoolest tunne, et olen pisut üle võistelnud.

1.päev treeninglaagris ja kohe läks raskeks

2011-08-19T22:01:00.002+03:00

Eile käisin Dr Muza juures koormustesti tegemas ja see läks aia taha. Ilmselt ei olnud õige päev ja kuna järgmisel nädalal teen kordustesti, ongi mõistlik sellest kõigest pikemalt rääkida alles järgmisel nädal.

Täna jõudsin aga Holstre-Polli Tervisekeskusess, mis õnneks asub äärmiselt looduskaunis kohas, kuid kahjuks on ümbritsetud meeletu mägisest alast. See tähendab, et jooks neil mägedel saab vähemasti minu jaoks olema oodatust raskemgi. Esimene päev algas kohe loomulikult jooksutrenniga, mida viis läbi üks (nii tulemuste kui keha järgi) jooksumeister Keio. Tempo oli ikka piisav, et võhmale asjada, aga vahel tulebki oma mugavustsoonist ju välja tulla. Ehk vaid mägede võtmine oli minu jaoks keskmisest raskem, sest üldiselt olen viimased kuud stabiilselt maanteel või rannaliival jooksnud. Ja pealegi tundus mulle, et jooksimegi vaid üles mäkke. Pärast 40 minutit jooksu järgnesid imelised jooksutehnikaharjutused. Mulle jätkuvalt meeldivad põlve-ja sääretõsted ja veel mõned lihtsamad, kuid kõik teised jätaksin vahele. Lõpetuseks jõudsime väikse venituse ka teha ning siis oli umbes 8 minutit aega pesemiseks ja ees ootas toitumise alane loeng. Pean ausalt tunnistama, et olen isehakanud toitumisspetsialist ja mulle on väga raske rääkida toitumise alal midagi uut. Kõik äärmused olen omal nahal läbi teinud ja samamoodi saavutanud ideaali kuldset keskteed käies. Kui aga midagi üle korrata, siis:
- vedeliku tarbimine treeningu ajal on oluline
- süsivesikute laadimine on oluline nii enne kui pärast treeningut
- enne suuremat võistlust laadimine kuni 36 h enne ja võistluspäeval
- mineraalainete saamiseks sobib hästi Värska ja Borjom
- oluline süüa tihti, aga väiksemad kogused (iga kolme tunni tagant)

Pärast loengut kell 21 oli korralik õhtusöök ja nagu ikka, treeninglaagris söön ma kõike ja isukalt, sest ainevahetus lihtsalt nõuab seda. Õhtune programm nägi ette sauna, kuid ma pean ju mingi hetk blogi ka kirjutama. Äratus on homme kell 7.45, et kell 8 juba hommikuses trennis olla. Sisetunne ütleb, et tuleb raske päev.

Uus ja ühtlasi viimane treeningkava enne maratoni

2011-08-16T17:41:00.002+03:00

Nüüd kõik kohe treeninglaagrisse!

2011-08-15T23:25:00.004+03:00

Peagi saan avaldada uue põneva treeningkava, mis tundub, et jääbki viimaseks enne
11.septembrit toimuvat Tallinna maratoni. Aga täna sain info väga vajaliku ja kindlasti toreda treeninglaagri kohta, kus on kohal nii Margus Pirksaar kui ka Einar Kaigas ja teised jooksuprofid. Tegelikult olen üks kord varemgi treeninglaagrisse sattunud - aasta tagasi ja Ain-Alar Juhansoni juhtimisel triatloni-laagrisse. See oli raske nii füüsiliselt kui vaimselt, kuid sealt lahkudes oli tunne kui uuesti sündinud. Niisiis luban, et olen jooksulaagriski kohal. Tule Sina ka!

-----------------------------------------------------------------------------------

Jooksupartner koostöös Nike Running Clubi ja Spordiürituste Korraldamise Klubiga korraldab 19.08–21.08.2011.a. jooksuseminari teemal „Ettevalmistus võistlusperioodiks ja võistlemine SEB Tallinna Maratonil ja Sügisjooksul”
Käesoleval hetkel on ligemale kuu ühe Eesti suurema jooksusündmuseni SEB Tallinna Maraton ja SEB Tallinna Sügisjooks. Oled saavutanud küll juba jooksurütmi, kuid kahtled kas tegevus on planeeritud õieti. Teisalt tunned, et kvaliteetset jooksuaega jääb väheks või hoopis vajd lihtsalt nõu, et osaleda oma esimesel suuremal jooksul! Seminari eesmärk on jagada jooksuharrastajale teadmisi paremaks võistlusettevalmistuse planeerimiseks ja võistlustel võistlemiseks ja osalemiseks.
Viimasel päeval toimuval nö pikal otsal saab läbida ka lühemat maad. Sellest anna kindlasti teada kas Einarile või Margusele kohapeal, kes organiseerivad vastavalt ka Sinu toomise distansilt finishi (muidu joostakse trassil Tõrva-Valga).
Laagri/seminari kohaks on valitud Holstre-Polli Tervisekeskuse (http://www.holstrepolli.ee). Igapäevasteks abilisteks on Einar Kaigas ja Margus Pirksaar. Lektorid: Eve Unt, Margus Pirksaar ja Einar Kaigas
Kontaktinfo: einar@jooksupartner.ee ja margus@jooksupartner.ee
Loengud: vastavalt kavale + praktilised ühistreeningud
Seminari kogumaksumus (sisaldab elamist, toitlustust ja loenguid): 74 eurot
EELREGISTREERIMINE kuni 16.augustini 2011 e-postiga: margus@jooksupartner.ee
Registreerumise aluseks on osalustasu 74 euro maksmine Jooksupartneri arveldusarvele 221038126104

Sinuga jooksurajal,
Jooksupartneri meeskond

JOOKSULAAGER 19.08 - 21.08.2011
PÄEVAKAVA
REEDE 19.08
17.00 Toitumine. Teemat käsitleb TÜ Kliinikumist Eve Unt
18.30 Jooksutreening
20.00 Õhtusöök

LAUPÄEV 20.08
8.30 - 9.30 Hommikusöök
9.30 - 10.30 Kiirustreeningud ja intensiivsus maratoniks: Einar Kaigas
11.00 - 13.30 Jooksutreening
13.30 Lõunasöök
16.00 - 17.00 Millal puhata ja organismi töövõime hindamise markerid. Teemat käsitleb Margus Pirksaar
17.00 - 19.00 Jooksutreening
19.00 - 20.30 Saun
20.30 Õhtusöök + jooksu teemal filmi vaatamine

PÜHAPÄEV 21.08
8.30 - 9.30 Hommikusöök
9.30 - 11.00 Minu maratoni kogemused
Teemat tuleb käsitlema kogemustega maratonijooksja
13.00 Lõunasöök
15.00 Tõrva - Valga mnt jooks INFO SIIT

http://www.jooksupartner.ee/index.php?id=holstre-polli-jooksuseminar-treeninglaager

Fantastilised emotsioonid Narva poolmaratonil

2011-08-14T12:08:00.009+03:00

Jõudsin Narva juba paar päeva enne võistlust. Nii sai paar trennigi sealsetel tänavatel ja parkides tehtud. Muuseas, ma pole ammu nii palju prügi tänavail näinud ning džinni libistavaid emasid laste mänguväljakul. No olgem ausad, see on ikka nagu päris vene linn. Seda tõestas ka sealt tehtud reportaaž, mille eesmärk oli hakkama saada eesti keelega - kogu reportaaži ajal, mil jõudsin küsitleda ehk lausa paarikümmend inimest, ei leidnud ma ühtki, kes oskaks pisutki eesti keelt. Isegi linnavalitsuse töötajad ei mõista riigi keelt. Aga see-eest oli sealne poolmaratoniks valitud rada parim, millel jooksnud olen. Imeilusa jõe-äärse ala, kindluse ümbruse ja terviserajagi mööda sai joostud.
Päev ise algas nagu võistluspäevad ikka - jube kiirelt. Liikuma sai hakatud viimasel hetkel ja ikka veel oli tunne, et midagi jäi kindlasti maha ja midagi olulist ka tegemata. Kata sõitis kohale alles hommikul ja oli ikka päris ärevil, et kas ikka suudab ära joosta. Maksimaalne distants, mis tal seniajani läbitud on, jäi 10ne kilomeetri kanti. Vihma tuli korralikult ja meie tegime soojendust - väike sörk, venitused, jooksutehnikaharjutused ja lahtijooksud. Läks veel hetk, kui Baruto stardipaugu andis ja umbes 400 toredat ja sportlikku inimest jooksma asusid. Tegemist oli ikkagi Eesti meistrivõistlustega, kus rajal olid vähemalt pooled päris sportlased, seda tublimad olid kõik teised, kes söandasid nende hulludega rajale asuda. Ma ise tunnen juba, et olen võistussõltlane, sest nii hea emotsiooni saab sealt kaasa, et tahaks veel ja veel!
Kõik panid padavai meil eest minema, mina õpetasin aga Katat algust rahulikult võtma, sest küll hiljem jõuab tempot teha. Pulss püsis 160ne kandis ja nii sobis ka Katale. Oli tema ju poolhaigena ikkagi rajale asunud ja põlvgi andis tal tunda. Aastaid tagasi elas ta üle jubeda autoõnnetuse, mille tagajärjel jäi põlve kasvuplaat kinni. Hiljem lõhuti tal mitmeid kordi reie ja sääre luu puru, et viga saanud jalg järele kasvatada. Tüsistused on aga ilmselt eluaegsed ja annavad eriti asfaldil joostes tunda. Erinevalt Katast tundsin ma, et tempo oli täpselt selline, et sai kõigile teistele kaasa elada, jooksust rõõmu tunda ja muutkui naeratada. Nii mõnelegi reguleerijale ja politseiametnikule õpetasin eesti keelset kaasa elamist. Ahjaa, mul see imelik valu vasakul pool alakõhus andis ikka ja jälle tunda. Hoolimata sellest, et mul on erakordselt hea võime unustada halbu asju, lähen homme ma sellega kindlasti arstile ja nõuan täiendavaid uuringuid.

Jõudsime kümnenda kilomeetrini, kui Kata põlv enam vastu ei pidanud ja ta med.punkti süsti saama läks. Ma jooksin edasi tingimusega, et Kata püüab mu hiljem kinni. Kartsin, et äkki annab alla ja katkestab jooksu sootuks. Vahepeal püüdsin ma kinni ühe karate-tüdruku, kes oli ema eest jooksma tulnud. Seejärel möödusin ühest vanahärrast ja veel ühest naisterahvast. Pulss püsis 180ne peal, kuid tunne oli hea ja energiat jätkus. Seda hoolimata sellest, et sel korral ma mitte mingisuguseid spordijooke ega energiabatoone ei manustanud.
Katat näha polnud ja nii palusin ma üht ratturit, et ta käiks Kata juures ära ja siis sain teada, et kaugel mu õde siiski pole. Mul oli väga hea meel, et ta katkestanud polnud, sest võitjad on kõik need, kes võistlevad lõpuni. Emotsioonid püsisid laes kogu jooksu aja ja lõpp oli kaasaelajate saatel loomulikult emotsionaalsemgi veel. Kilomeeter oli jäänud ja siis kohtasin Katat, kes ütles, et enam ta tõesti ei jõua. Ergutasin kuis sain, et palju pole jäänud. Mina olin juba lõpuspurdil, kui märkasin oma imelist õelast Rannut, kes lastejooksu vahepeal kinni oli pannud, häälekalt mu nime hüüdmas - see andis uskumatut jõudu! Finisheerudes jooksin veel Katat raja äärde ergutama. Temagi tegi lõpuspurdi ja oli võidukalt finishis. Tunne oli üleootuste hea ja esimest korda sai pärast korralikku võistlust ka venitused tehtud. Õpetasin Katatki, kel süst ikka veel mõjus. Pärast jooksu sai veel teise Eesti otsa sõidetud, kontserdilgi käidud ja nii võib täna juba taas midagi korda saata.

Kokkuvõtvalt:
Aeg: 2:18:35
Kulutatud kalorid: 1609 kcal
Keskmine pulss: 173
Maksimum pulss: 192
Koht naiste arvestuses: 87
Oma vanusegrupis: 48

Võrdluseks esimese poolmaratoni (23km) jooksin Otepääl 8. mai siis oli aeg: 2:53:00! Edasiminek on märgatav! Aga pole ka ime - mu treeneriks on ju Margus Pirksaar, kes Narvas finisheerus seitsmendana ja no jooksis minust umbes poole kiiremini.

Tormi trotsides ja angiin kesksuvel

2011-08-09T22:58:00.002+03:00

Ootasin täna pikalt, et saaks vähegi kuivalt jooksma minna, kuid ei jõudnud ära oodata. Läksin välja seitsmest ja kuigi sel hetkel ei sadanud, hakkas peagi. Vesi oli Pärnu rannas tõusnud nii palju, et pingid olid otsapidi vees. Ainsad olukorra nautlejad olid lohetajad. Mina olin jõudnud joosta juba muuli poolsesse külge, kui tõusis tuul veelgi, taevas läks tumehalliks ja hakkas sadama nii, et valus oli. Usun, et läks veel umbes 10 sekundit, kui olin läbimärg ja jalad lirtsusid kui lompi kukkunul. Et olukord oli juba peaaegu ohtlikuks muutumas, otsustasin rannavalve putka alla varju minna. Ees ootas mind paljas soome seltskond, kes ujumast tulnud. Ootasin hetke, kuni mõistsin, et ega vist paremaks ei lähe ja pealegi oli juba külm hakanud. Vesi oli nüüdseks kõikjal ja lompe vältida polnud võimalik. Otsustasin joosta tagasi autoni ja sinna jõudes mõtlesin, et ega ikka ei saa ilma tõttu trenn pooleli jääda, nii ma jooksin vähe vaiksemas kohas aja täis. Umbes viimasel sirgel vihmasadu peatus, taevasse kerkis vikerkaar ja tuul oli kuivatamas mu riideid. Jõudsin koju vähe räsitunud, kuid trenn sai vähemasti tehtud.

Mu kaksikõde, kellega esimest korda elus laupäevasel päeval peaksime ühisstardis Narva energiajooksu rajal olema, teatas täna, et on angiini haigestunud. Käis ka eelmisel nädalavahetusel võistlustel, kus ilmselt vähe külmetas. Muidugi on ta sama hullu kui minagi ja keeldub kategooriliselt võistlust vahele jätmast. Ehk läheb nii, et lõpp hea, kõik hea.

Ilusad valusad hetked Pühajärvel

2011-08-07T21:57:00.010+03:00

Jõudsime Pühajärvele pärast Leigol veedetud ööd. Ma tõemeeli võitlesin telgis magamise vastu, kuid vastased olid tugevamad ja nii olin sunnitud sel korral alla vanduma. Õhtu oli ikka nii külm, et telki suundusin täisvarustuses ja seljas kõik kaasa võetud riided. Uni oli hoolimata telkimisest põhjustatud õudustundest üllatavalt hea. Hommikul ärkasin higisena, sest tänu sisse paistvale päikesele oli ikka väga kuumaks ööbimispaik läinud. Uskusin, et telkimine siiski ees ootavale sportlikule etteastele halvasti ei mõju.

Pühajärvele jõudes käis judin läbi iga kord, kui linna läbivatest suurtest mägedest sai üles sõidetud. Mäletan siiani hästi, kuidas aasta tagasi seal rajal lubasin, et ei iial enam ei mõõda ma neid tõuse rattaga. Sel korral olin lubadust suutnud pidada ja mind ootas ees jooksudistants 10km Sky Plusi tiimis. Päev möödus järve ääres lebotades, süües ja magades ning õhtul veel Jääääre kontserti nautides. Magamiskoht asus küll kesklinnas, kuid õnneks oli üllatavalt vaikne ja nii sai ka öösel korralikult end välja magada.

Võistluspäeva hommikul ärgates oli peaaegu samasugune ärev tunne, kui täpselt aasta tagasi, mil ise 111 distantsi starti asusin. Ma tõemeeli elasin südames kaasa igaühele, kes selle tõelise katsumuse ette söandasid võtta. Te kõik olete superkangelased! Start käis ja ma hingasin kergendatult. Peagi oli veest väljas meie tiimi ujuja Ulla - aeg on veel täpsustamisel, kuid see oli väga hea! Puna asus rajale, et teha läbi võistluse kõige raskem ala - 100 km ratast Otepää teedel. Ootasime teda ja kõiki teisi võistlejaid raja ääres, et elada kaasa. Punat aga ei tulnud ega tulnud. Juba olin arvestanud võimalusega, et temaga on midagi juhtunud, kui Puna mööda tuiskas ja oli juba oma kolmandal ringil. Ma tõesti ei saa aru, kuidas ei märganud ma kollases ratturit! Peagi asusin isegi vahetusalasse, et seal Punat oodata. Süda vähe läikis, olin vist magusate spordijookidega üle doseerinud, kuid lootsin et see tunne on mööduv. Teiste pealt sai õppida soojendusharjutusi, et moe pärast kaasa teha. Ja siis hüppas Puna kusagilt välja ja oligi minu kord käes rajale asuda. Esimesed mäed võetud tundsin, et olen pisut üle pingutanud. Ilmselt tänu metsikule kaasaelamisele. Kohtasin rajal peagi nii Pirksaart, kui Rennat. Alguses tundus päris imelik, et mu treener on minust maha jäänud, aga kahjuks selgus hiljem, et ta oli oma jooksu ammu ära jooksnud ja sel hetkel vaid teistele kaasa elamas. Vastasel juhul kannaks tänane blogi sissekanne pealkirja "Kuidas ma treenerile ära tegin." Renna oli minust pisut maas, kuid mitte kaugel. Uskumatult tubli naine! Niisiis haarasin vahepeal hapukurki, et vastikuks muutunud magusat maitset lahjendada. Väsimus kadus, kui taas rahvast pungil jooksukoridori sisenesin, jõudu tundus olevat. Ja siis algas raske osa, suurem osa üles mäkke. Pulss oli muuseas kogu aeg laes - 180-190! Vaikselt hakkas kõht valutama, kuid ma ei lasknud end häirida ja rajal olijadki viisid kaasa elamisega mõtted mujale. Suurem mägi vallutatud, oli Renna minust möödunud aga paljud õnneks veel minust maas. Kuumus võttis ka võimust - olla varjus 25 soojakraadi ja lauspäike. Võrdluseks, eelmisel aastal näitas kraadiklaas 34 kuumakraadi.
Püüdsin ikka veel tubli olla, kuid järsemad tõusud kiirkõndisin. Viimases joogipunktis haarasin paar veetopsi, et juua ja end jahutada. Ja siis, kui oli jäänud viimased kolm kilomeetrit, manustasin energiaampulli. Kohe pärast seda hakkas kõht valutama nii, et jooksin edasi kõhust kinni hoides ja pisut küürakil olekus. Jõudsin juba üsna med.punkti lähedale, kui otsustasin, et finisheerumine on hetkel olulisem. Pealtvaatajate elav kaasaelamine tegi olukorra lihtsamaks ja juba ma olingi viimastel paaril-sajal meetril ning Ulla ja Puna ootamas ees. Üheskoos nendega ületasime finishijoone ja tunne oli kergendav!
Minu aeg: 1h ja 2 min
Aeg kokku: 4:21:04.4
Võistkonna koht üldtabelis: 37
Segatiimide arvestuses: 8 (2 naist võistkonnas!)

Ja ma ei läinudki kiirabisse, vaid taastusin pikali maas kohalike kaskede all. Umbes 10 minutit hiljem oli juba päris hea olla ja suutsin juba fotograafidele poseerida.

Trenn valudes ja immuususe tugevdajatest

2011-08-03T21:30:00.011+03:00

Ärkasin keset ööd tõsise seljavalu peale - see kõik wakeboard`i tagajärg. Päris hulluks läks ärgates - üla-ja alaselg, õlad ja käed ikka nii valusad, et ega väga ei tahtnudki täna midagi teha. Poleks arvanud, et mõned minutid wakeboard`i võivad nii mõjuda, aga ehk lõid nõrgad kohad välja. Igal juhul lubasin endale täna väikese päikesevanni, sest millal veel end D-vitamiiniga kosutada kui mitte nüüd, peagi on sügis käes. Õhtul võtsin alles end kätte ja läksin randa trenni tegema. Esimesed 30 minutit ehk soojendusjooksul valutasid kõik kohad ja mõtlesin, et ehk tempojooksuni täna välja ei veagi. Siiski läks tempojookse tehes valu tunduvalt väiksemaks ja tundus, et kui kiiresti joosta, kaob valu sootuks. Tegin kõik vajalikud jookutehnikaharjutused ka vahele ning siis lõppu lõdvestusjooksu. Venitused eriti eeskujulikult lootuses, et ehk homme ärkan juba vähem tundlikuna.
Trenn kokku: 1h 10 min
Kaotatud kalorid: 584 kcal
Keskmine pulss: 143
Maksimaalne pulss: 168

Kohe pärast antibiootikume võtsin aga tee ette ka Fitshopi, et haarata neilt kaasa vahendid immuunsuse tugevdamiseks ning mõned taastusvahendid pärast trenni kasutamiseks. Niisiis olen juba nädala jagu kasutanud ja soovitan soojalt:
Goji marjad on ühed maailma toitaineterikkaimad marjad. Nad sisaldavad üle kahekümne erineva mineraal- ja mikroaine nagu tsink, kaltsium, kaalium, vask, seleen, naatrium, fosfor jne. ning rohkelt C-vitamiini. Kuivatatud Goji marjad on antioksüdantide poolest ülivõimsad muude taimeliikidega võrreldes. Neid võtan umbes 10 marja päevas.

Noni mahla kasutatakse immuunsüsteemi tugevdamiseks, mitmetest tervisehädadest
hoidumiseks ja raviks. Kuna tegemist on loodusliku lämmastikoksiidi allikaga, siis aitab see vältida infarkte, tromboose ja parandab erinevate elundite, nende hulgas ka närvirakkude verevarustust. Suurendab organismis insuliini tootmist, olles abiks suhkruhaigetele. Noni mahlast on olnud abi liigse kaalu vähendamisel. Aitab valu vaigistada. Toimib ka lihasrakkude lõdvestajana, takistab veresoonte lupjumist, parandab rakkude varustamist. Juba vähenegi lisandumine toetab ajutegevust: ergutab
aistinguid, kiirendab närviimpulsse ning parandab mälu. Jne jne. Lisainfo:
http://fitshop.fitness.ee/loodustooted/0/readmore/311/Noni%20mahl%200,5%20l/

Gutzy Recovery Drink ehk spetsiaalne taastusjook kestvusaladega tegelejatele. Selle maitse on küll nii hea, et tahaks kogu aeg trennis käia! Kasutegur seisneb aga selles, et see taastab lihased ja energiavarud ning lisaks sisaldab vitamiine ja mineraale, mida organism pärast treeningut eriti vajab.

Wakeboard`imas ja räige külmetamine

2011-08-02T21:42:00.011+03:00

Täna hommikul korraldasin Sky Plusi veebaasi abil tõelise veeatraktsioonide maratonhommiku, mille jooksul tuli ära proovida veepall, banaanisõit, tubesõit ja wakeboard. Iseenesest ju tore, kui õhutemperatuur poleks sel hetkel 14 näidanud ja tänu maatuulele umbes sama veetemperatuur. Aga töö vajas tegemist ja nii heitsin peagi riided seljast ja sukeldusin atraktsioonide maailma. Külm hakkas kohe alguses. Samal ajal ehk 8-9 paiku hommikul oli rannas päikese püüdjaid siiski päris palju. Ma ei kujuta ette mida need inimesed söövad või joovad, aga no respekt!
Mina olin lõdisenud umbes tunnike vees ja aina märjemaks saanud, kui ees ootas tõeline katsumus - wakeboard ehk veelauasõit. Teadsin kohe, et ma ei saa sellega hakkama, sest sügavat vett ma kardan ja tasakaalu mul väga pole. Hirm on kirjeldamatu, sest ma tõemeeli ei suuda vee peal hulpida, kui põhja ei näe, nii oli minuga pidev julgestusnoormees + päästerõngas. Mitu korda mõtlesin ümber, et kas ikka tasub proovida. Õnneks ma sel korral alahindasin end ja sain kohe esimesel katsel püsti. Hetkeks muidugi vaid, kuid asi seegi. Kohe tegin teise katse peale ja läks veelgi paremini, kuni laine tõttu kaater vähe hoogu maha tõmbas ja mina selle peale tasakaalu kaotasin. Aga vahet enam polnud, tegelt ka oli äge! Kujutate ette, kuivõrd raske on see füüsiliselt. Pulsikella unustasin sel korral peale panna, kuid randmelihaste tundlikkus on täna täpselt selline olnud, et lusikat tõsta ei taha ja üleüldse hoiaks käsi liikumatult näiteks taskus. Jalalihased on üldiselt tugevamad mul ja ehk just selle tõttu pääsesin vastava piirkonna lihasvalust.Kaatrisse ronides lõdisesin aga ikka juba üle keha, koju jõudeski jätkus see. Kohe panin kuivad riided selga ja ronisin teki alla. Ma ei liialda kui ütlen, et vähemalt tund kulus veel värisemisest üle saamiseks. Sellele järgnes tund higistamist ja pärast seda oli juba tunne kui enne. Profülaktikaks olen joonud veel vähe teesid ja turgutanud immuunsust.
Õhtul läksin rannale jooksma ka. Pulss püsis kuidagi eriti all ja nii sai tempot tõsta. Kohapeal tegin ka sulghüpped ja venitused. Peale spordijook ja taas taastuma. Esimese võistluseni pole palju jäänud! Kohtume Pühajärvel!

Unevajadusest ja norskajatest

2011-08-01T14:13:00.003+03:00

Ehk kõige keerulisem on treeningperioodi jooksul olnud mul unerežiimist kinni pidamine. Samas on tegemist kõige olulisema lüliga ideaaltreeningust ja üleüldse minu elus oluliseima lüliga kindlustamaks elukvaliteeti. Ma vajan vähemalt 8 unetundi ööpäevas, et olla produktiivne ja energiline. Aktiivse treeningperioodi jooksul ehk rohkemgi. Kõige keerulisem on aga teistele seda selgeks teha. Oma õega läksin lausa tülli, sest ta ei mõista, et üks vahele jäänud öö tähendab mulle vähemalt nädala pikkust väsimust. Vahele jäi see tema norskavate sõprade pärast, kes just minu kõrvaltuppa magama pandi. Ma ei keskenduks niivõrd teemale "norskamine on märk tõsisest haigusest", vaid kaaskannatamisele. Ma lihtsalt ei saa magada, kui kuulen norskamist ja kõik. Ja ma ei räägi väiksest nohisemisest, mida ehk minugi puhul on teatud ajahetkedel ette tulnud - ma räägin valjuhäälsest norskamisest. Muuseas, ka kõrvatropid pole lahendus, sest siis ei kuule äratuskella.
Uuuh, sain ära öeldud ja kavatsen ühel hetkel kindlasti ka unekliinikus ära käia, et saada häid näpunäiteid unerežiimi edukamaks järgimiseks.

Seniks aga teistelegi Jooksueksperdi seminaril kuuldud reegel nr 1:
TREENING + PUHKUS = IDEAALTREENING (vaid nii tekib areng)

Unerežiim: Uni on ajukoorele ja selle alumisele osale levinud üldine pidurdus, mille funktsioon on kesknärvisüsteemi, lihaskonna ja meeleelundite töövõime taastamine. Organism kasutab uneaega kasvuhormoonide eritamiseks.

Joodikud spordiparadiisis

2011-07-31T22:29:00.002+03:00

Samal ajal kui ratturid Tallinna tänavad kinni panid, võtsin mina ette selle-nädalase pika trenni. 2 tundi ja 15 minutit seisis kavas. Mõtlesin pikalt, et kus siin Pärnus pikemat maad joosta saab, kui välistada autoteede ääred ja sattusin Jaansoni rajale. Kohe alguses kohtasin teisigi toredaid sportlasi - kes jooksmas, kes rulluisutamas. Enamgi veel kohtasin aga joodikuid - noori ja vanu. Teate, ma käisin mõni aeg tagasi detektoristiga aardeid otsimas ja selgus, et kõige tavalisem leid Eestimaa pinnal on olnud ja on praegugi viinakorgid. Omakorda näitab see rahva alkoholilembust. Aga täna siis kohe raja alguses oli üks suurem noorte kamp, kelle seas käis ringi Laua viin ja energiajook. Mõni neist nägi välja juba paadunud parm, kuigi vanus oli vaevu kahekümnendani küündimas. Möödus vähe aega joostes, kui taas olid rajal järgmised joogisõbrad ja järgmisedki. Korraks hakkas tunduma, et ma polegi mitte Pärnu populaarsemal spordirajal, vaid mingil joodikuterajal. Sellest kõigest hoolimata möödus jooks hästi ja vahele sai tehtud ka kiirendusi, samuti tõstsin pulsi 150-160ni mäkke tõustes. Kuna teiselpool silda arvestatavat rada ei tundunud olevat, pöörasin ühel hetkel otsa ringi ja jooksin sama rada tagasi. Osad joodikud olid vahepeal kadunud ja uued taas peale kerkinud. Olin juba linnas tagasi, kui sappa võttis päris purjus rattur, kes teatas, et sellise tempo juures ma Eesti meistriks ei saa. Keel oli tal nii pehme, et kogu jutust ma aru ei saanud. Üldiselt ei viitsinud kuulata ka. Ühel hetkel mees solvus ja otsustas f.ucki näidata, ajades näpud kogemata sassi ja näidates nimetissõrme. Olgu, aga ma ei pühenda enam ühtki rida joodikutele, sest spordiga ei sobi see kohe kuidagi kokku.

Jooksu pikkuseks kujunes: 02:27:29
Kaotatud kalorid: 1151
Keskmine pulss: 138
Maksimaalne pulss: 164

Järgmine võistlus juba nädala pärast Pühajärvel

2011-07-30T21:48:00.004+03:00

Just aasta tagasi 7.august oli minu sportlaselu tähtpäev, kui sai läbitud TriStar111 ja seda ikka Pühajärvel. Ilmselt ei unusta ma seda emotsionaalset päeva kunagi! Sel aastal on suur eesmärk üks juba seljatatud ja teine 11. septembril toimuv Tallinna maraton. Nii ei plaaninud ma pooltriatloni kordamist, küll aga olen sel aastalgi Pühajärvel rajal, et joosta. Ehk nagu ikka on võimalus sealne võistlus läbi teha ka võistkondlikult ja raadio Sky Plus on taas oma võistkonnaga kohal.
- 1 km ujumist on enda kanda võtnud meie müügiinimene Ulla, kes teeb tänu oma vormile nii mõnelegi mehele säru ja seda erinevatel aladel;
- 100 km ratast on enda peale taas võtnud programmidirektor Puna, kes on vahepeal igasugustes ulmelistes rattalaagrites käinud ja üleüldse üliarenenud rattur
ja 10 km jooksen siis mina. Pean tunnistama, et olen juba pisut ärevil, sest kes rajaga tutvunud, see teab, et suures osas kulgeb see seal üles mäkke. No ja väga palju pole kiirustrenne ka teinud. Siiski ma lubas, et lähen endast ikka parimat andma.

Hoolimata eile toimunud firma suvepäevadest, käisin täna ka oma tunnikest Pärnus jooksmas. Kui aus olla, siis olengi viimasel ajal üsna kehva pidutseja ja unest pean enam lugu kui hommikutundideni laaberamisest. Aga mingil hetkel peavadki prioriteedid elus muutuma - ühele või teisele poole.
Täna joostes sain aga poole pealt sappa vähe nokastanud noormehed, keda ma küll hoiatasin joogisena jooksmise eest, kuid see neid ei heidutanud. Üks neist, kes eriti pikalt mind tüütas, rääkis hoolimata oma noorusest, et on Eesti noorte meister maratonjooksus. Kui õigesti mäletan, olevat ta aeg 2 tundi ja mingi 40 minutit. Pärast jalaga juhtunud õnnetust veedab oma aega aga õlu ja sõprade seltsis. Kurb kui nii on läinud, aga suurem osa meist on ise oma saatuse sepad.

Päev Rootsis ja kohalik trenn

2011-07-27T22:30:00.003+03:00

Esmaspäeval võtsime suuna Stockholmi poole, et päev seal mööda saata. Kruiisi juurde kuulus loomulikult ka rootsi laud, kus ununes viimane üsnagi jahmatav uudis eestlaste ülekaalulisuse kohta- statistika järgi on koguni 31,7% meist ülekaalulised. Mina lasin üheskoos kamraadiga siiski hea maitsta. Pärast ägisesin nii et vähe polnud ja lubasin taas, et see oli viimane kord. Tehtu lunastasin õnneks juba järgmisel päeval, kui Kataga sai Stockholmis kõnnitud ei rohkem ega vähem kui 6 tundi ühtejutti ja peaaegu ilma peatusteta. Nii rehkendasime selle päeva trenni eest, sest jooksudressi meil kaasas polnud. Siiski oli omamoodi ka nostalgiline sealsetel tänavatel jalutada - on maratonist ju alles paar kuud möödas. Nii mõnigi sealne tänavanurk kannab mu jaoks erilist tähendust.
Õhtul olime tagasihoidlikumad ka toidulaua taga, sest eelnevast söögiorgiast oli veel maik suus. No hea küll, magustoitu lubasime ikka suure portsu! Tingimusel, et kohe täna teeme trenniga tagasi. Ma pole oma lubadust murdnud, eeldan, et ka Kata mitte.

Nii läksin täna oma 40-minutisele jooksule. Ootasin enne pikalt, et vihm üle jääks ja ta jäi, kui tellitult. Jooksin rannarajoonis ettekavandamata rada pidi ja korraks tundus isegi, et eksisin vähe. Või vähemasti tegin vale ajalise arvestuse ja nii kujunes ring plaanitust pikemaks. Täna avastasin ka, et Pärnu kihab sportivatest inimestest, kuid ilmselgelt on lemmikalaks siinsetel elanikel ja turistidel jalgrattasõit. Olgu mistahes sport, igasugune liigutamine on mu meelest kiiduväärt. Koju jõudes venitasin eriti eeskujulikult ja just siis hakkas taas müristama, äikest sähvima ja sadama.

Motivatsioonitõus ja trennilaine

2011-07-27T22:12:00.002+03:00

Päris mitu korda olen jooksmas käinud ka Kataga. Ta on tõepoolest väga tubli ja ilmselt tänu oma pikaajalisele võrkpalli taustale, on mõnes mõttes minust ettegi jõudmas. Ehk tuleneb see ka mu väikesest tervisejamast. Paar nädalat juba oli väike palavik ja jube väsimus, mida reeglina mul mu lemmikaastajal ei esine. Käisin mitu korda arstil ja ikka räägiti külmetusest ning stressist. Esiteks ei külmeta ma kunagi suvel ja teiseks pole mul stressi, seega ei jätnud ma jonni ja nõudsin edasist uurimist. Viimaks siis selgus, et organismis on ei tea millest ja miks tugev põletik. Kusjuures piirkond jäi tuvastamata :) päris nõme on kesksuvel antibiootikumidega oma organismi laastada, kuid mis mul muud üle jäi. Tänaseks on see möödanik.
Nüüd turgutan organismi veelgi suurema koguse koduste aed-ja köögiviljadega ning nii koduste kui metsa marjadega. Olen isegi murakal vahepeal käinud. Tõsi murakaid oli seal vähe ja nii rändas suurem osa leitust suhu, seejärel hakkasin sinikaid korjama, millest mets oli lausa sinine. Korjasin suhu, kuni süüa jõudsin ja siis ämbrisse. Kokku sai päris palju. Teised lemmikud on koduaiast pärinevad mustsõstrad - neid võin lõputult süüa ja üldiselt püüan iga päev ka topsi täie ära süüa. Turult saan lisaks mustikaid ja veel mõni aeg tagasi ka maasikaid, et hemoglobiin korras hoida. Ikka nagu tõeline korilane - kui metsast või vanaema koduaiast ei saa, otsin turult. Lisaks püüan iga päev tarbida aina enam vedelikku, sest sellega on mul alati kehvad lood olnud. Ma lihtsalt unustan juua! Isegi lämbekuumuses avastan tihti alles õhtul, et polegi päeva jooksul veel joonud. Nüüd hoian pudeleid veelgi lähedal.

Uus tihedam kava!

2011-07-18T12:03:00.002+03:00

Järgmine võistlus Narvas!

2011-07-14T22:15:00.003+03:00

Kas teate, et ma olen tegelikult Narvas sündinud? Emal oli kiiks, et peab kõik lapsed seal linnas sünnitama, sest vanaema oli seal läheduses. Elanud pole ma seal linnas kunagi, kuid mingisugust müstilist sidet tunnen ikka. Seda enam, et vanaema juures seal sai imelisi aegu veedetud. Üleüldse on see üks äge linn ja eriti linnuse osa, mida pean üheks Eestimaa ilusaimaks linnuseks. Nüüd on võimalus kõigil neil, kes seal käinud pole, osa võtta just Narvas toimuvast võistlusest! Esimest korda toimub 13. augustil Narva Energiajooks. Distantsid 7 km ja poolmaraton ning muidugi lastejooksud. Tõemeeli, suurepärane koht, kus joosta, seega kes pole veel registreerunud, siis seda saab teha:
www.jooks.ee

Muuseas, meie oleme Kataga juba kirjas:
Poolmaraton ( Half Marathon ) 21,1 KM

42 400 JUKKUM KERTU 1984 EST 21.1
43 399 JUKKUM KADI 1984 EST 21.1

ja Rannu, mu sportlik õelaps jookseb ka! Siinkohal peangi tunnistama, et Kata on eriti tubli olnud. Pea ühtki trenni pole vahele jätnud ning edasiminek on silmaga märgatav. Järgmisel nädalal ootab tedagi ees jalauuring Jooksueksperdis.

Suvine mõõn ja motivatsioonilangus

2011-07-14T21:58:00.003+03:00

Ma vabandan, et olen nii mitu päeva vaiki olnud. Üldiselt on nii, et kui väga häid uudiseid pole, siis halbu hea meelega ei jaga. Esiteks tabas mind imelik palavik, mille põhjus selgeks ei saanudki. Tänaseks on see möödanik ja õnneks on turul saada kõikvõimalikke lemmikuid: mustikad, murakad, mustsõstrad ja veel maasikaidki, mida igapäevaselt söön palju mahub. Usun, et sellest on kasu.
Teiseks langes motivatsioon. Tekkis tunne, et olen ju maratoni niikuinii ära jooksnud, küllap jooksen sellelgi korral ehk et ei peagi nii palju enam trenni tegema. Mitte, et oleksin käega löönud, kuid võtsin asja rahulikumalt. Tänaseks on Margus mind ette võtnud ja asja selgeks teinud. Inimene, kes on ehk kümneid kordi maratoni jooksnud võib uskuda, et jookseb selle alati ära. Kord läbimist aga ei kindlusta veel midagi. Päevad on erinevad, tunne ja jõuvarud on erinevad - kõigest sellest sõltub. Ühesõnaga tõi Margus mind maa peale ja seadsin end uuele motivatsioonilainele.

Siiski üks tore uudis ka! Täna tegin elu esimese langevarjuhüppe ja eeldan, et sedagi võib spordialaks pidada. Igal juhul panin pulsivöö peale ja pulss oli sportlik:
- õhus lennukis (kestvus 20 min) : keskmine: 122, maksimum 148. Kaotatud kalorid: 125
- hüppel (kestvus 7 min) : keskmine 132, maksimum 223. Kaotatud kalorid: 51
Muud andmed:
Kõrgus 4100 m! Vabalangemist 68 sekundit! Kiirus 187km/h.
Üldiselt sain teada, et tegemist oli väga aeglase lennuga - seda mõjutab kaal ja kehakuju. Seega olen lennuvõimelisem, kui keskmine inimene.

Dieedidoktorid panid mu kaalule

2011-06-29T17:44:00.006+03:00

Isegi meie väikses Eestis on olemas sellised tegelased nagu dieedidoktorid. Nende tööks väga suurte inimestega tegelemine - kõigepealt tehakse kindlaks, milline on inimese tervislik seisund, millised haigused teda kimbutavad ja millisest otsast asja parandada. Sattusin sinna Diabeedikeskusesse päris juhulikult ja umbes sama juhuslikult avastasin ma neil seal aparaadi, mida kutsutakse keha koostis-analüsaatoriks. Näeb välja justkui suur ja kallis kaal, kuhu peale astudes hakkab masin välja printima igasugu infot, mida ta kaalul olija kohta kogub. Mitu lehekülge materjali võttis dieedidoktor kokku sõnadega:
Kõik kõige paremas korras. Kehakaal, rasvaprotsent ja lihasmass skaalal optimaalsel tasemel. Samamoodi kõik korras mineraalainetega organismis. Õige pisut oli vaid vedeliku kogus sel päeval väike, kuid üldiselt saab seda kiirelt mõjutada rohkem vedelikku tarbides. Kokkuvõttes selgus, et näitajate järgi on mu keha kaks aastat noorem kui tegelik. Niisiis ma olen ikkagi 24-aastane! Huvitav, kas pärast Tallinna maratoni olen veel noorem? Loodan küll. Näitajad numbrites:
Kaal: 58,0 kg (võiks olla +3 kg)
Keha rasvasisaldus protsentides: 22,6 % (normaalne)
Keha rasvasisaldus: 12,9 kg (võiks olla +1 kg)
Kehakaal ilma rasvade kaaluta: 44,0 kg (võiks olla +2 kg)
Kehavedelike mass: 32,8 kg (võiks olla +1,5)
Kehamassi indeks: 19,0 (normaalne)
Tegeliku ja standartse kehakaalu suhe:-4,9 % (normaalne)
Vöö- ja puusaümbermõõdu suhe: 0,70 (normaalne)
Keha lihasmass kg-des: 42,1 kg (optimaalne)
Keha valgusisaldus: 9,3 kg (optimaalne)
Keha mineraalid: 3,5 kg (optimaalne)
Standartne soovitatud kehakaal: 63,3 kg!
Põhiainevahetuse tase: 1286 kcal
Bioloogiline vanus: 24 aastat (tegelik 26)

Detailsemaid arvutusi tehes selgus, et kaal võiks ideaalis siiski +3 kilo olla, kuid see ei lähe kahjuks minu ideaaliga kokku. Ja doktor ei käinud peale.

Lõpuks rääkis dieedidoktor väga põnevalt, kuidas iga inimese kondikava on siiski erinev ja "suure kondi" jutud polegi müüt. Ta võrdles inimesi koertega - Bernhardiinist Chihuahuat ei saa ja vastupidi. Mind nimetas kondikava järgi just Chihuahuaks, kuid lisas, et ka need koerad lähevad paksuks ja isegi kiiremini, kui nö keskmise kondiga inimesed. Nii ongi. Äkki ma kunagi julgen siia blogisse panna pildi ajast, kui Ameerikas elasin ja oma superkaalu kätte sain. Hirmus meenutadagi! Et see kunagi enam ei korduks, teen trenni järjepidevalt. Muuseas käisin eile ka ilusti jooksmas - 40 minutit ja taas imelises Pärnu rannas, jalad merevees.

Jooksujalanõudest algab kõik. Jooksuekspert tuli appi

2011-06-27T22:26:00.011+03:00

Mu ema on tegelikult treener, tänaseks küll erru läinud, kuid oma kogemustepagasiga. Nii püüab ta mind tänaseni hirmutada juttudega, kuidas joostes jalad ja liigesed läbi lähevad. Vastavaid kogemusi ei tule mul iseenesest ka kaugelt otsida - vähemalt kaks mu sõbrannat on joostes oma põlved arvele pannud ja ühel lausa nii hull, et selles elus enam joosta ei saa. Mõlema puhul oli tegemist esiteks vale jalanõu valikuga ja teiseks, vale valitud treeningkoormusega. Üks neist muuseas jooksis tavaliste vabaaja jalanõudega, mille peale kortsutab kulmu ilmselt iga jalaspetsialist. Sestab püüan mina leida võimalikult palju oma ala spetsialiste ja teha kõik nii õigest, kui võimalik. Õnneks pole mul siiani ühtki liigese-põlve probleemi olnud. Ptüi! Ptüi! Ptüi!

Niisiis võtsin ette tee spetsialisti juurde, et teha kindlaks, millised jooksujalatsid mulle jooksutreeninguteks sobivad ja milline Nike`i mudel oleks optimaalne kasutamiseks maratonil ja poolmaratonil. Testimiseks tuli joosta jooksutrenažööril nii paljajalu, kui erineva toestusega jalanõudega. Jooksu salvestas kaamera ja automaatselt tekkis arvuti ekraanile pilt, skeem ja muu vajalik info. Kaasas olid mul erinevad Nike`i jalatsid - ühed eriti ilusad kollased ka. Tänu spetsialist Tarmole selgus aga järgmine:

"Tavalised e. neutraalsed jalatsid (k.a. ilusad kollased) ei ole Kertule sobivad. Kuna tema jalgade risti- ning pikivõlvid osutusid jooksukoormuste tekkimisel liialt madalateks ning elaststseteks (seda kutsutakse ülepronatsiooniks), siis tuleb kasutada toestatud jalatseid.
Toestusjalatsi tallas paneb piiri pöia liigsele pronatsioonile, seda on vaja ebaühtlase koormuse vältimiseks liigestes. Toestatud ning toestamata jalatsite kasutamist testimisel iseloomustavad kaks juurde lisatud pilti.
Lisaks sellele tuleb Kertul kindlasti tegeleda oma pöia lihaste ning kõõluste arendamisega, kuna peamine probleem on see, et pöiad on piisavalt treenimata ning selleks, et jooksu treenimiseks oleks laotud korralik vundament peavad jooksmisel kandvat rolli täitvad jalad olema piisavalt tugevad.
Veelgi täpsustades testi tulemusi - toestus peaks Kertu jalatsites olema mitte ainult kanna osas nagu tavapärane, vaid ulatuma võimalikult kaugele pöia esiosani, niiviisi korrigeerides jala asendit ka äratõuke eelselt. Nike valikus osutusid paremateks kandidaatideleks Kertu treeningjalatsiks Equalon ning maratoniks Lunar."

Niisiis värv ei mängi jooksujalatsi juures üldse rolli ja oluline on hoopiski toestus, aga jalad peavad meid kandma ju kogu elu ja siinjuures riske võtta ei tohiks. Kel huvi ja vajadus, siis julgen soovitada:
http://jooksuekspert.ee/

Hea, et pühad on läbi

2011-06-26T23:21:00.004+03:00

Veel enne pühi kirjutas Margus, et pean ikka taas ka treeningpäevikut pidama. Ma ausalt öeldes lootsin sellest sel korral pääseda, kuid samal ajal mõistan selle vajalikkust ja mind ennast innustab see justkui enam. Niisiis on mul nüüdsest treeningpäevik taas töös ja kui lahtrid täidetud, lisan selle blogissegi.

Pühad möödusid ilmselt nagu enamikel - peo keerises ohtra nuumamisega. Mul on veel nii, et 23 on õe sünnipäev ka, mis tähendab justkui kahekordset pidu. Veelgi enam söömist ja joomist. Üle pika aja tekkis isegi minul soov paar naturaalset siidrit ära lahendada ja vähe lõdvaks end lasta. Ja kui juba avameelitsemiseks läks, siis tunnistan kohe üles, et sel päeval jäi ka trenn vahele, sest hommikust õhtuni käisid ettevalmistused pidustusteks. Küll koristustoimkond, küll köögitoimkond, sest maal tehakse ju kõik ise. Õhtul toimus pidu ja veel mitu päeva järeltõukeid. Kõige kurnavam on magamatus ja eriti kui sinna midagi parata ei saa. Ühesõnaga oli külas hulk inimesi koos oma väikeste inimestega ja lemmikloomadega, mis tähendas, et tuli kannatada pideva laste jonni, koerte haukumise ja üleväsinud täiskasvanute norskamise tõttu. Mina olen taolisest olukorras alati vaikne ja unetu kaaskannataja, sest magamiseks vajan täielikku vaikust. Kaks päeva pidasin vastu ja siis otsustasin vaiksemat kohta otsida ja nii sõitsin Pärnusse tagasi. Kõigepealt kohe trenni ja viimaks unistusterajale veepiirile. Jooksime koos kaaslasega muuli juurest surfarite juurde välja ja tagasi. Paljajalu ja kokku 50 minutit. Äärmiselt tasakaalustav jooks! Aga nagu Margus ütles, liival jookse tuleb harjutada tasapisi, sest jalg pole harjunud ja enamasti on labajalad inimestel liiga nõrgad. Kui nõrgad mu jalad tegelikult on, kirjutan homme, aga kokkuvõtvalt võin küll öelda, et pärast jooksu andsid jalad tunda. Pinge jalgadest kadus siiski kiirelt.

Täna seisis kavas 2 tundi matka/jooksu. Kõigepealt magasin pool päeva, et pühade unevõlg tasa teha ja tegelikult jõudsingi rajale alles õhtul. Huvitaval kombel on mul pulss keskmisest kõrgem nii siis, kui olen magamata, kui ka siis, kui olen hästi või isegi liiga pikalt maganud. Täna samamoodi, mistõttu tegin kogu aja kiirkõndi. Siin Pärnus on seda imetore teha, sest kõiki tänavaid ma ei tunne ja iga kord ringi liikudes leian uusi põnevaid kohti.

Esimesed trennid

2011-06-18T11:25:00.003+03:00

Jooksuvõhm areneb inimesel välja üsna kiiresti, kuid paraku ka kaob üsna kiiresti. Õnneks suutsin sel korral võhma kadu ennetada ja nii olen vahepeal end koormatuna hoidnud. Niisiis jooksin esimeses trennis teisipäeval 50 minutit 130nese pulsiga ja seda oma lemmikrajal Pirita mere ääres. Usun, et just meri puhastab mõtteid ja annab kehale energiat. Indiaani üheks aluselemendiks on ju samuti vesi ja pealegi pean neid vendi oma mentoriteks. Aga jooksust, tundsin isegi, et tempo on vähe tõusnud
130-nese pulsi juures. Põhjalikum venitamine on ka jätkuvalt arengusuund.
Neljapäeval sai ette võetud 1h ja samas kohas, kus sõna otseses mõttes jooksin kokku oma hea sõbranna Heditiga, keda ammu näinud polnud. Tema on see tüüp, kes avastas üks hetk, et suudab joosta ja nüüd käibki aina jooksmas - nii paar tundi järjest ja umbes 150se pulsiga. Sellest hetkest jooksime koos ja otsustasin, et polegi nii halb mõte üks vähe pikem ja kõrgema pulsiga trenn vahele teha. Kokku sai joostud 1,5h ja keskmiseks pulsiks kujunes 145. Tore, et mitte ainult klubis ei kohta ma oma armsaid sõbrannasid, vaid aina enam ka spordiradadel :)

Täna teen trenni Pärnus ja kuigi unistan juba ammu mere ääres liival jooksmisest, pole kindel, kas see just täna teoks saab. Üldiselt pidi liival jooksmine suurema koormuse labajalale andma ja seda peaks harjutama vähehaaval. Kes aga siin Pärnus vajab jooksukaaslast või tahaks lihtsalt end vähe liigutama tulla, siis you are welcome. Ja mulle võikski keegi need kõige paremad linna rajad ette näidata :) täna jooksen aga ilmselt ei-tea-kus-suunas.

Tallinna maratoni treeningkava osa 1

2011-06-13T17:40:00.003+03:00

Täpselt 3 kuud on jäänud Tallinna maratonini ja nagu lubatud koostas Margus Pirksaar treeningkava, kus ta küll arvestas minu taustaga, kuid tegi piisavalt universaalse, et kes iganes täna mõtleb Tallinna maratonil osaleda, saab seda jälgides jooksma tulla.

Margus Pirksaare kommentaar:

1) Eelnevalt olid jooksnud ~3 kuud ning mul on teada Kertu viimane koormustesti taust. Augusti alguses oleks vaja teha uus koormustest;
2) Eelkõige on Kertul võita baasi ladumisest ehk rahulikest pikkadest jooksudest, et tekiks nö vastupidavus;
3) Kiiruslik pool ei ole eesmärk omaette;
4) Alustame treeninguid jällegi põhimõttega, et keha harjuks süstemaatilise harjutamisega. Esimesed 4 nädalat siis teeme 4x, edasi jookseme juba 5x nädalas;
5) Kui pulss laes, kasutame 1 min jooksu ja 2 min kiire kõnd;
6) Võistlusi planeerin sisse kui treeninguid. Nende juures ei ole oluline tulemus, vaid saavutatud treeningu eesmärk. Seepärast ka mingit eelnevat valmistumist nedeks ei toimu (Pühajärve jooks, Narva Energiajooks, Lauritsapäeva jooks jt);
7) Trenni tegemine peab olema lõbus, mitte eesmärk omaette - ma pean! :) Niisiis lõbutse!

Esimene trenn kaksikõega

2011-06-10T13:35:00.003+03:00

Päris tõeline maratoni treeningkava jõuab siia blogisse üles järgmise nädala alguseks ja nii jooksen hetkel soovituse järgi üle päeva 40 minutit, rahulikult. Eile suutsin kaksikõe kaasa meelitada ja kuigi ta arvas, et üle 15 minuti ta ühtejärge joosta ei suuda, jooksis viimaks ikka 45 minutit ja ilma jonnita. Tegelikult on tema erinevalt minust ikka väga sportlik kogu aeg olnud. Kooliajal käis lausa erinevates trennides, samal ajal kui mina pidevalt arstitõend näpus kehalise kasvatuse tundidest vabastust lunisin. Kõige hullem osa oli enne veerandi lõppu, kui kuidagimoodi tuli hinded kirja saada. Enamasti sain siiski hinde "4" kätte ilusate silmade ja perekondliku sportlikkuse eest. Hoolimata sellest, et kaksik on tänaseni suurepärane võrkpallur ja üleüldse sportlikku ametit pidav kaitseväelane, kardab ta joostes mulle alla jääda. Ta lihtsalt ei usu, et suudab tunde järjest joosta. Mis seal salata, ma ju ka varem ei uskunud. Hea, et uskuma hakkasin ja järgi julgesin proovida.

Ühesõnaga sai siis eile täpselt nii rahulikult joostud, et mõni sääst sai süüa ka. Kata ära ei väsinud ja teda pani lausa imestama, et nii kaua joosta suutis. Kui laiskus temast võimu ei saa, siis Tallinna maratoni läbib temagi kindlasti. Oluline teema aga, mida teiega jagama pean, on õigete jooksujalanõude leidmine. Selle tarvis tegin läbi jalauuringu ja tulemused üheskoos videomaterjaliga avaldan peagi.

Uus väljakutse olemas!

2011-06-07T12:38:00.003+03:00

Taastusin Stockholmi maratonist õige kiiresti ja valutult, kuigi päev pärast maratoni tuli ette hetki, mil trepist alla saamine või voodist püsti tõusmine tundusid ilmvõimatud. Siiski sai kasutusele võetud erivaid abivahendeid, näiteks kahjuti voodil istudes tuli end nihutada võimalikult ukse äärde ja siis sai ukseligi abil end üles tõmmatud. Hea, et käed on tugevad.

Aga mis ma vanast asjast! Aeg lendab ja mina püüan sellega kaasa lennata. Kui Stockholmi jooksma läksin, küsisid nii mõnedki, et miks just sinna ja miks mitte ei tahaks ma Tallinnas maratoni joosta. Nüüd on mul hea meel teatada, et just Tallinas ma oma järgmise maratoni jooksengi! Loodetavasti üheskoos Sinuga, sest uskuge, kui mina suudan, suudad Sina ammugi! Stockholmiks treenisin täpselt 3 kuud ja seda pakaselisest talvest ning libedatest teedest hoolimata. Nüüd on tingimused hoopiski lihtsamad ja ma väidan, et igaüks teist, kes vähegi on spordiga tegelenud ning kel tervis korras, suudab end kolme kuuga maratoni vormi viia. Et sel korral kõik õigesti teha, on nii minu kui teie kõigi treeneriks maailma parim treener Margus Pirksaar, kes töötab välja täpselt sellise treeningkava, mis sobib kõigile ja mis meid kõiki maratonile viib. Ainus tingimus on, et tervis peab korras olema ja mingisugune kokkupuude spordiga peab ka olema olnud (oled läbinud Sügisjooksu, käid nädalas paar korda jooksmas jne). Omalt poolt saan lubada, et maratoni läbimine pole mingi kannatuste rada, vaid väga emotsionaalne eneseületus. Eriti, kui teeme seda kõik koos! Lisaks, naised, kes te ikka veel pole ideaalvormis, uskuge, maratoniks valmistumine kindlustab selle, kuigi see ei tohiks olla peaeesmärk, aga siiski oluline :) Muuhulgas on lubanud minu muidu sportlik kuid laisk kaksikõdegi, et osaleb Tallinna maratonil. Temale tahaks muidugi ära teha.

Ma kutsun teid kõiki osa saama sellest imeliselt kogemusest, mida kogesin Stockholmis. Söanda uskuda oma võimetesse!

MARATON TEHTUD!!!

2011-05-28T20:21:00.017+03:00

Aeg: 4.42 ja finišheerudes naeratus ikka näol!
Veel eile õhtul sai end laetud söödiku kombel. Jana ema sundis mind sööma umbes kolmekordse portsu pastat. Vahele sõin jäätist banaaniga ja siis taas pastat. Ema käis potsikutega järel ja pääsu lihtsalt polnud. Magamisega ei läinud nii hästi, sest und ei tulnud ja kui tuli, läks väljas lärmakaks, mis segas kõik. Südaöö paiku kannatus katkes ja siis otsisin oma kõrvatropid välja. Mingi hetk sai viimaks ikka magada ka, kuid juba 5 paiku hommikul oli uni läinud ja nagu tellitult, uinusin taas alles siis, kui juba ärkamisaeg käes oli. Nii pea, kui vaseliiniprotseduurid, söögi-joogi ja muud vajalikud toimetused tehtud, hakkasime minema. Sellest ajast läks kõik nii kiiresti mööda, et juba olimegi Rennaga stardikoridoris üheskoos teise 20 000 inimesega, kel sama eesmärk. Üks staažikas eesti soost maratoonor jõudis selgeks teha, et just esimene maraton on kõige parem – parem kui esimene abielugi. Emotsioonid olid ülevad, ilm jooksu soosiv ehk pilves ja 17 kraadi kanti. Inimesed sõbralikud ja toetavad, veelgi enam kui kohtasime mõnd eestlast – kui uhke oli üheskoos rajal olla! Kuuldavasti olid ühed hullumeelsed piirivalve tegelased öö seal samas staadioni lähistel telgis veetnud ja siis starti asunud. Iga hea sõna, patsutus andis rohkem, kui mistahes muu. Valitud tempo oli esialgu pigem kiire, kui aeglane, kuid tundus, et nii ootab ees ajaliselt lühem kannatus. Lisaks mõtlesin, et küll lõpus jõuab tiksuda. Esimesed kilomeetrid möödusid jõulise kaasaelamise saatel ja tunne oli kui kangelasel. Muidugi jutustasime Rennaga kui latatarad, aina lennukamad ideed tulevikuks kerkisid üles. Raskeim tõus ehk silla ületus läks kardetust kergeminigi, jõudu oli veel palju. 16 kilomeetrit seljataga ja meiega ühines teinegi eesti tüdruk Liis, kel seljataga 7 maratoni. Otsustas ta, et sel korral teeb kaasa osa maratonist ja trenni eest. Mida veel tahta – kaks kanget eesti naist teineteisel pool ja nad on otsustanud minuga üheskoos finišheeruda ning mis peamine, olla toetavad kõikvõimalikul viisil, kui peaks raskeks minema. Ja raskeks läks. Üsna pea olime läbinud maagilise 20 kilomeetri piiri ja raske oli tõdeda, et pool on alles veel ees. Tempo püsis ja 25 kilomeetril tõusis veelgi. Siis läks raskemaks ja 30-ndast mõtlesin, et kas tõesti pean veel 12 kilomeetrit suutma joosta. Just joosta, sest kõndimine ei tulnud kõne allagi, olin ju jooksumaratonile tulnud. Ja siis hakkasime järsku märkama neid lombakaid, kohati lausa küürus vanainimesi, kes suutsid samas tempos meiega püsida. Kohe läks endagi jalg kergemaks, sest isegi nemad ju suudavad!
Püüdsin ka rahva kaasaelava meluga kaasa minna ja unustada, et valutab juba kõikjalt, pistab ka ning pole kindel, kauaks jagub energiat. Renna ja Liis olid siinjuures suuremaks abiks, kui ette võib kujutada. Vahepeal sai tehtud kõne meie kõige fantastilisemale treenerile Margus Pirksaarele, et ülevad emotsioonid edasi anda – otse rajalt. Margus soovitas kõkutada vähem ja siiski emotsioonid ülevad hoida. Iga rajal hüütud sõnad „Estonia“ või „Go Eesti“ andis energiat veel vähemalt mõnesaja meetri läbimiseks, naeratus oli jätkuvalt näol. 7 kilomeetrit jäänud ja jõud oli otsakorral. Sees oli juba kaks geeli ja üks power ampull. Igas teeninduspunktis püüdsin juua ja juba kuulasin rohkem, kui rääkisin. Lugesime alles jäänud kilomeetreid üheskoos, selgasid tuli aina enam ette. Kõndijaid oli rohkem, kui jooksjaid. Teadsime, et peagi on Jana raja ääres, et jäädvustada pilt enne finišhit. Veel paar kilomeetrit enne lõppu püüdsime kinni ühe väsinud eesti poisi ja kuigi mina enam ei suutnud ergutada, tegid Renna ja Liis oma tööd suurepäraselt. Vabalt võiksid nad mõlemad pidada maratoni-jänese või vastavalt ergutaja ametit. Rahvamassid läksid aina tihedamaks ja oma riigi nime sai kuuldud aina tihedamalt. Käed olid pidevalt püsti, kui võitjatel. Ja siis kui oli tunne, et nüüd juba peaks kõndima, oli Jana ootamas ees. Manasime naeratused näole nagu lubatud. Lõpuni oli jäänud veel 800 meetrit ja ees ootas finišh Olümpia staadionil, mis kaasa elavat rahvast pungil. Lõpuspurt ja enam ma ei teadnud, kas naerda või nutta – vist tegin kõike koos. Hetkega oli unustuse varju kadunud need rasked momendid, valu ja pisarad. Raskusi kroonib võit ja meil olid medalid selle tõestuseks käes. Eesmärk oli täidetud ja enamgi veel – lõpuaeg üle ootuste hea. Kaks suurepärast sõpra olin juurde võitnud, kellega läbi käidud nii tulest kui veest sõna otseses mõttes ja ületanud olin end taaskord. Pingutuse tõsidust mõistsin alles siis, kui arvestatavast trepist tuli alla kõmpida. Õnn, et käed on tugevad, sest neile toetudes sain hakkama. Jalad on küll villis, kuid valu kadus kiirelt. Ka mõned hõõrumisjäljed on kehal, kuid see on täpe saavutuse kõrval.
Minu harrastussportlase tee ei lõpe siin, vastupidi. Siit algab see tee ja juba peagi üllatan teid taas, sest kuigi olen elu parimas vormis – on veel tee minna ideaalse vormini. Ma tänan südamest kõiki, kes rajal ja raja ääres toeks olid, kõiki sõnumite-mailide saatjaid, suurepärast treenerit ja toitumisspetsialisti, kõiki toetajaid, kelleta poleks need kilomeetrid nii nauditavad olnud. Tänan sõpru ja tuttavaid, kes aitasid, kui raskeks läks. Hetkel olen diivanil pikali ja jalad ülespoole, kuid juba paari tunni pärast tähistan võitu üheskoos Renna, Liisi ja Janaga. Homme kirjutan teile taas!

1 päev martonini: magamata öö

2011-05-27T19:12:00.005+03:00

Olen ilusti svenssonite maale jõudnud ja hoolimata minu püüdlustest, olen siiski magamata. Laevale minnakse ju ikka pidutsema ja nagu tellitult, sattusin lähestikku ilmselt kõige hullemate läbustajatega. Ähvardsin neid juba õhtul, et kui mina magada ei saa, hakkab keegi kerepeale saama. Ehk ilmselt alles ühe paiku öösel hakkasin uinuma ja ei läinud kaua, kui keegi koputas uksele ja hüüdis mu nime. Hakkasin kannatust kaotama, kuid unesegasena püüdsin veel mitte välja teha. Mõni tund hiljem läks taas suuremat sorti läbuks justkui teises laeva tiivas sedapuhku. Kokkuvõtvalt magasin lünklikult ja kokku loetud tunnid. Hommikul käidi lärmi pärast vabandamaski, mis on hea märk kõigest hoolimata.

Sellest ajast saati aga, kui sadamasse jõudsin, olen olnud kui rattal. Kõigepealt kohe sõbranna juurde, et asjad maha visata. Seejärel maratoni toimumispaika, et võistlusmaterjalid kätte saada ja sellega läks õnneks kiirelt. Siis otsisime Renna üles, et viimased asjad üle rääkida. Mida rohkem temaga rääkisin, seda suurem oli soov, et SEE päev oleks käes. Kujutan juba ette, kuidas jooksu ajaga saavad kõik maailma asjad arutatud ja peas pöörlevad segased mõtted selgeks mõeldud. Raja ääres on päris mitu inimest ka kaasa elamas ja vajadusel jooke ulatamas, pilte tegemas ja muud vajalikku korda saatmas. Seniks aga püüan süüa ja magada nii palju, kui võimalik. Niisiis olgugi, et olen väsinud, olen õnnelik ja homme naudin iga rajal veedetud hetke üheskoos Renna ja teiste 20 000 inimesega! Ja mis peamine, finišeerun ma naeratades!

2 päeva maratonini ja hullumaja

2011-05-26T18:00:00.003+03:00

Ma tõemeeli püüdsin asju korraldada nii, et maratonile sõidu eel saaks keskenduda vaid olulisele. Ikka läks nii, et täna, ärasõidu päeval, ärkasin väga vara, et tööl ära käia, siis koristada, siis asjad pakkida, toidud valmis teha, siis viimased vajalikud asjad osta ja veel mitmed viimase hetke tegemised, mis üles kerkisid. Napilt jõudsin laevale ja tunne on, et kõik oluline on kaasas. Ilmselt isegi rohkem, kui vaja, kuid pigem olgu kaasas rohkem kui vähem. Toitumise ja kaaluga on hetkeseis selline, et raudselt olen paar kilo selle meeletu süsivesikute söömisega juurde võtnud, kuid selle eest olin juba hoiatatud ja kaalutõus vahetult enne maratoni on lausa soovituslik.
Suurim küsimus, mis hetkel on üles kerkinud, on riietuse osas. Siin laeva peal olen kohanud päris mitut, kellega üheskoos rajale asume ja kuuldavasti ootab meid ees mitte kõige ilusam ilm. Kuigi soojakraade peaks 18 kraadi ümber olema, siis vihma tuleb vist ka korralikult. Nii nad siin räägivad. Ma ise olen pigem paratamatustega kaasa mineja ega oska väga midagi karta. Ehk on isegi vihm hea, sest jahutab, kui kuumaks peaks minema.

Kuulsin veel ka, et pärast maratoni soovitatakse õlut juua. Kahju küll, kuid õlu on viimane jook, mida endale sisse ajan. Ehk ongi vara veel maratoni lõpetamisest rääkida, kuid üks on kindel, maratoni lõpetades tuleb pidu! Mu sõbranna Jana on selle eest juba hoolitsenud ja nagu Ott Kiivikaski ütles, see maraton on kõigest soojendus. Õige üritus peab toimuma pärast maratoni. Kardan nüüd muidugi ära sõnada, aga midagi peab ju olema, mis motiveeriks lõpetama. Homme saan juba kirjutada, kuidas laevasõidu üle elasin ja millised esimesed muljed jooksu raja ääres seistes tekkisid. Vahetud emotsioonid ka raadio Sky Plus eetris enne kella 9 hommikul.

3 päeva maratonini: toitumine ja kaotatud pulsikell

2011-05-25T14:18:00.007+03:00

Minuga ikka juhtub igasuguseid võimalikke ja võimatuid asju. Loetud päevad maratonini ja mina kaotasin oma pulsikella! Mitte, et mul väga kahju oleks - kell oli juba vana ja töötas kohati vigaselt, aga no kiirelt uut leida polegi ju nii kerge. Siinkohal suur aitäh www.pulsikell.com poistele, kes hädas appi tulid ja kiirelt asenduse leidsid. Kel vajadus, siis neil on lai valik nii Polari, Suunto kui ka Garmini kellasid. Üldiselt ma veebilehti ostude sooritamiseks ei usalda, kuid seda kontreetset julgen teistelegi soovitada. Maratonil pulssi ma muidugi ei jälgi, sest seal keskendun vaid enesetundele. Samas, kellaaega pean jälgima, et tempo ühtlane hoida.

Toitumisest lubasin ka rääkida. Hea sõber toitumisspetsialist tuli siin appi. Tema sõnul on oluline tarbida palju süsivesikuid ning võimalikult vähe rasva, sest viimane takistab süsivesikute imendumise. Valku pole mõtet eraldi süüa, sest sellest enam kasu pole. Margus koostas ka nimekirja süsivesikuid sisaldavatest toitudest, mida iga 3 tunni tagant tarbin ja neid nii palju, kui sisse ajada suudan. Siin tuleb appi ka kuldjuur, mis organismi ette valmistab ja isu tõstab. Taolist režiimi järgin kuni maratonini välja. Minu kolme päeva menüü koosneb järgnevatest süsivesikutest (kahanevas järjekorras):
Malto, mesi, hommikuhelbed, kaerahelbed, riisivahvlid, pikateraline riis, täistera pasta, rosinad ja teised kuivatatud puuviljad, tatar, näkileivad, rukkileib. Lisaks söön iga toidukorra ajal puuvilja ja joon mahla, millele on lisatud Maltot.
Täna näiteks sõin hommikusöögiks kaerahelbepudru mee ja banaaniga, teise toidukorra ajal tatart, riisivahvleid ja pisut kuivatatud puuvilju. No ja kui päris aus olla, siis jäätist ja kommi olen ka söönud, aga nüüd pidavat see kõik lubatud olema. Seda ei juhtu just tihti, et treener ja toitumisspetsialist lubavad kommi süüa!

4 päeva maratonini: oluliste asjade list

2011-05-24T21:27:00.006+03:00

Suur tänu kahele Margusele ja Ott Kiivikale, kes aitasid kokku panna listi kõigest vajalikust, mis maratoni eel ja ajal vajan. Alustame toidulisanditest:
- Malto ehk aeglaselt imenduv süsivesik. Eriti vajalik võistluspäeval ja paar päeva enne võistluspäeva. Juua tuleks üheskoos mahlaga ja nii palju, kui suudan.
- BCAA ehk aminohapped, mis aitavad vältida lihaskahjustusi. Oluline on manustada neid enne võistlust ja ka pärast.
- Magneesiumi ampullid, mis aitavad välitida krampide tekkimist. Tarvitan kolm päeva enne maratoni ja ka maratoni päeval.
- Extreme Speed shot ehk päästerõngas, mis annab jõudu, kui jõuvarud on juba otsa saamas. Kasutan vajadusel viimastel kilomeetritel.
- apteegist haarasin ka vanahea kuldjuure, et isu tõsta ja immuunsust toetada.

Muu vajaliku osas teise Marguse list:
Võistlusvorm, võistlusjalatsid, võistlussokk, kilejakk (enne jooksu), soojendussärk (enne jooksu), vahetussärk, vahetuspüksid, fliis, vahetussokid, väike rätik, joogipudel. Lisaks veel: plaastrid, käärid (küünte lõikamiseks, kui just maniküüri, pediküüri vahetult enne kodus ei tee, kuid see on oluline!), vaseliin (kõikide hõõrduvate osade kokku mäkerdamiseks), snäkid, spordikreem, viinamarjamahl + mineraalvesi (ideaalne segu päev varem joomiseks).

Täna käisin veel viimast korda enne maratoni ka Kristi Singi käest läbi ja kuigi
enam pole nii valus, siis päris sinikateta veel ei pääse. Iga kord kui ta juures käin, luban, et hakkan end hoolikamalt venitama.
Homme teen aga oma viimase trenni enne maratoni ehk siis jooksen madala pulsiga 2 km. Ülejäänud nädal on pühendatud täisväärtuslikule puhkamisele üheskoos energiavarusid laadiva toitumisega. Toitumisest kirjutan pikemalt juba homme!

5 päeva maratonini

2011-05-23T19:45:00.002+03:00

Nädalavahetus möödus süües ja juues sõna otseses mõttes! Ema ja vanaema imelistele toitudele ei suuda ma iial vastu panna! Kaminatule paistel küpsetatud lõhe, hapuoblikasupp ja muud lemmikroad. Magasin ka palju paremini, kuigi ärkamine on jätkuvalt varajane. Ja peamine, olin kogu nädalavahetuse ümbritsetud oma imelistest õdede lastest, kes mõjuvad alati teraapiana. Muuhulgas sai batuut taas üles pandud ja ilma liialdamata hüppasime iga päeva mitu tundi väikeste puhkustega. Kui väikesed tegelased ära väsisid ja pikali viskasid, pidin mina edasi hüppama, sest neile meeldib kiikumisefekt.
Tegin ka ühe väikese jooksutrenni koeraga metsas, et teda mitte kõrvale jätta ja ise õlitatult end hoida. Pärast seda, kui Fred Jüssi raamatu läbi lugesin, ei kuula ma joostes enam kunagi muusikat, vaid naudin metsa olemust. Kui saaks, jooksekski vaid metsas ja mere ääres. Aga mis ma heietan, täna pidasin Margusega olulise vestluse maha, et mind maratoniks ka praktilise küljega ette valmistada. Kas teate, milleks vaseliin vajalik on? Aga käärid? Homme pikem ülevaade olulisest ja selleks ajaks loodan, et minul on kraam juba ka kokku krahmatud.

Tänase päeva parima osa moodustas aga Rennaga kohtumine. Tema on see fantastilise tahtejõuga naine, kes ise hulga jooksuvõistlusi korraldanud ja teisalt maratone jooksnud. NY-i oma oli tema esimene, nüüdne Stockholmi maraton aga järjekorras kuues. Kõiki neid toredaid kogemusi minuga jagades tekkis jube soov juba olla rajal üheskoos enam kui 20 000 inimesega ja võita end. Veelgi enam olen Rennale juba ette tänulik abi eest kohapeal, sest tema juba teab, kust saab numbri, kus asub pakihoid ja kus start. Kõige suuremat toetust saan temalt aga ilmselt rajal, sest ta on lubanud sellel jooksul olla mulle jäneseks. Ma ootan seda päeva!

Maratoni varustus ja 8 päeva tähtsündmuseni

2011-05-20T13:33:00.004+03:00

Vahepeal olen elanud päris hästi! Päike on väljas ja naerunägusid palju enam :)
Kolmapäeval oleksin kava järgi pidanud jooksma 3 tundi, kuid jõuvarud olid miinimumini viidud ja nii mängis Margus kava ümber ja soovitas hoopiski lõõgastav ujumine ette võtta. Nii tegingi ja läksin üle pika aja Nõmme ujulasse, et pooltund ujuda. Väga palju toredaid vanakesi oli sulistamas. Muuhulgas olin sunnitud pealt kuulama umbes 80-aastaste härrade juttu teemal, et proual on kogu aeg naised külas ja rahus üldse olla ei saa. Saunas rääkis üks proua jälle sellest, et tänapäeva saunad pole üldse enam need, mis vanasti ja kõige hullem, mida tehakse, on leiliviskamine. Nii passisime kuumas saunas ilma leilita. Riietevahetusruumis olid seevastu umbes 8-aastased tüdrukud ees ootamas ja teemaks oli, kellel on kallimad riided. Sinnamaani oli jutt talutav, kuni ühele neiule viidates teatati, et tema riided on küll kõik kaltsukast, sest need on nii koledad. Päris hirmus oli kuulata. Aga trenn sai tehtud ja söögiisu oli enam-vähem. Õhtul kinos sõin igal juhul pool karpi pop corni ka.

Eile oleks pidanud 3-tunnine jooks ees ootama ja käisin isegi rajal, kuid joosta ei suutnud. Lihtsalt jõudu polnud, pistis kohutavalt ja vaim vandus alla. Pool tundi ja olin laip. Motivatsioon nullis. Tundsin, et see pole lihtsalt õige päev.

Täna hommikul ärgates teadsin kohe, et õige päev on käes ja kuigi treeningkava tuleb järgida piinliku täpsusega, tundsin, et pean jooksma saama. Kohe hommikul sõitsin Pirita metsa, jooksin 3 tundi ja enesetunne on super. Jõudu oli, motivatsiooni tuli. Muuhulgas sain viimaks jooksma minna oma maratonivarustuses ja selle eest suur tänu Adidasele.

Kriisist väljatulemine ja 10 päeva maratonini

2011-05-18T08:16:00.003+03:00

Kui paljud inimesed suudaksid pärast lähedase surma maratonile minna? Kui paljud suudaksid minna maratonile pärast rasket lahkuminekut? Kui paljud pärast sõbra kaotust?
Need on lihtsalt näited, kuid ühe taolise sündmuse kõrval ma seisangi. Kolm päeva möödus söömata, joomata ja loomulikult unetult. Mingil hetkel tundus, et ainus, mis jäänud on, on mõistus. Pööre toimus alles eile hommikul, mil tegin reportaaži elujooksjatega ehk inimestega, kes ei treeni, vaid lihtsalt jooksevad - see on vaimne eluviis. Eestvedaja on esimene inimene Eestis, kes jooksis ümber Eesti ja muuhulgas läbinud ka 15 maratoni. Enamus teistestki liikmetest on läbinud maratone. Sain sellelt grupilt sellist indu ja motivatsiooni, et kõik muu jäi varju. Mis peamine, nad sundisid mind sööma! Eestvedaja, kel psühholoogia ja filosoofia taust pani end kuulama, kaasa mõtlema ja analüüsima - seda kõike muidugi jooksmise kõrvalt. Ja mis isegi oluliseim, need inimesed panid mind naeratama. Ühel hetkel teen kindlasti kaasa ka elujooksjate laagri. Soovitan soojalt nendega kasvõi üks jooks kaasa teha. Infot leiab:
www.elujooks.net

Hommik polnud ainus pöördepunk. Õhtul kohtusin inimesega, keda võin nimetada hingearstiks. Asjas sees olles ei näe me tegelikku olukorda, me ei näe lahendusi. Keegi, kes oskab hinnata kõrvalt, luua tegelik pilt silme ette ja tuua maa peale. See on justkui ulataks keegi käe, et päästa põlevalt laevalt. Eilsest alates on oluline vaid maraton ja kõik muu jätan hetkel kõrvale.

Õhtul käisin veel ka Marguse trennis. Ühtäkki hakkasin märkama naerusuid ja see oli vabastav tunne.

Roheliste rattaretk ja kriis enne maratoni

2011-05-16T15:33:00.004+03:00

Alustan algusest. Jõudsime Saaremaale ajal, mil juba kallas kui oavarrest. Püüdsime positiivsust säilitada uskudes ikka veel, et ilm läheb ilusaks. Ei läinud, läks aina hullemaks. Seda enam, et esimese päeva distants tuli läbida enamasti kruusateel, mis selleks hetkeks oli juba plögatee. Minu rattal polnud porilaudu ka, nii püüdsin suu kinni hoida, et mitte väga palju plöga suhu ei lendaks. Üldiselt olin aga pealaest jalataldadeni poriga kaetud. Kohutavalt külm oli ka, sest riided olid ammuilma ligumärjad. Päev läbi otsisin võimalusi koju saamiseks, sest olin väsinud olemast märg ja porine. Paljud muuseas lõpetasidki retke poole pealt, paljud jäid haigeks ja viidi bussiga sadamasse. Mina ei leidnud võimalust koju pääsemiseks ja viimaks saime koha külalistemajja. Telgis magamine poleks kõne allagi tulnud, sest ajaks, mil selle üles saime, uppus kõik. Teadsin, et kui kohe sooja ei saa, olen hommikuks päris haige. Ilmselt pääsesingi vaid tänu tubasele ööbimisele.

Teine sõidupäev algas imeliselt, sest päike paistis ja seltskond oli tore. Jõudsime sõita mõned kümned kilomeetrid ja olime juba üsna laagripaiga lähedale, kui minuga juhtus midagi, mille võin kokku võtta sõnadega: "elukrahh". Füüsiliselt olen küll terve, kuid vaimselt ravin end veel pikalt. Iroonia, kas pole? Maratonini on jäänud 12 päeva ja mina käin läbi põhja. Usun aga, et iga raskus teeb tugevamaks ja täna teen kõik selleks, et 28.mai olla rajal naeratavana ning finisheeruda võidukalt. Ma ju suudan seda!
Lõpetan Marguse sõnadega, mis aitavad ka: "Maine teekond ongi ettevalmistus, et saada õndsaks. Ja, et õndsust näha on vahel vaja kogeda ka raskusi. Pilvede peal paistab alati päike ja taevas on lähemal."

Ühistreeningu ülevad meeleolud

2011-05-11T19:24:00.002+03:00

Päev ja kaks pärast 23 km läbimist andsid reielihased ikka päris tunda ja nii sai eile hommikul laserteraapia läbi tehtud, mis peaks leevendama nii lihasvalu, kui ka ravima kõikvõimalikke vigastusi, põletikke ja lihaspingeid. Pärast protseduuri oli küll veel tunda, et olen mõni aeg tagasi korraliku jooksu teinud, kuid trepist oli juba palju valutum üles ja alla käia. Kel huvi, siis rohkem informatsiooni saab:
www.laserteraapia.ee

Eile oli taas ühistreeningu päev ja nii sain esimest korda Hiiu staadioni ääres jooksutrenni teha. Taas Kerliga koos tegime 40 minutit sörkjooksu ja siis juba Margus Pirksaare ja ühe teise mehe, kes keha järgi ka jooksa, juhendamisel jooksutehnika trenn. Ikka need põlvetõsted, sääretõsted, sulghüpped, labajala harjutused ja palju muud. See trenn on ikka selline, et enamikke harjutusi täies mahus teha ei jõuagi. Viilida ei õnnestunud sel korral peaaegu üldse, sest treenereid oli kaks ja kui ühe silmad olid mujal, sattusid teise omad ikka minu peale. Kerli vedasin sel korral ühistrenni esimest korda ja kuigi ta esialgu kõhkles, oli hiljem vaimustuses ja kavatseb nüüdsest käiagi ühistrennides. Trenni aeg kokku: 2 h ja 10 minutit ning enesetunne palju parem kui enne trenni.
Muuhulgas sain teada, et nüüdsest on põhirõhk puhkamisel ja mingisugust tõsist trenni enne maratoni ma ei teegi. Lisaks, olen juba pöördunud Adidase poole, et saada õiges suuruses jalatsid, sest praegustega maratoni üle ei ela. Nimelt peavad need olema vähemalt pool numbrit suuremad, et üles paistetavatel jalgadel oleks ruumi hingata.

Kel aga mahti ja soovib trenni teha proffide käte all + toredas seltskonnas, siis ühistreeningu kohta leiab infot:
http://www.jooksupartner.ee/index.php?id=nike-jooksupartneri-treeninginfo

23 km TEHTUD

2011-05-09T21:02:00.003+03:00

Veel paar päeva enne Tartu jooksumaratoni polnud ma kindel, kas ikka osalen. Viimane trenn neljapäeval tuli poole pealt katkestada, sest ribide alla lõi jube valu ja üle ei läinud enne, kui autosse istusin. Mulle tundus, et sama jama, mis nädal enne triatloni ja mille tõttu toona lausa kiirabis lõpetasin. Ja kuna toona aitas mind hädast välja kuldsete kätega Kristi, siis ka sel korral helistasin kohe talle, et massaaži aeg saada. Aja sain alles selleks nädalaks ja nii tuli jooksma minna tubli riski võttes, kuid jänesed ju shampust ei joo. Võistlusele eelnes korralik pastapidu kolm päeva järjest, mis küll pigem tundus viimaks tahtliku pastamürgitusena.

Enne veel, kui sain jooksma minna, tuli korralik võitlus maha pidada. Ühesõnaga olin otsustanud, et ei registreeri end jooksule enne, kui olen päris kindel, et tervis seda ikka lubab. Niisiis päev enne võtsin maailma segaseima ülesehitusega Tartu Maratoni kodulehe lahti ja selgus, et registreerimine on lõppenud ja kohapeal üleüldse registreerimist ei toimu. Helistasin siis vastaval numbril ja uurisin, kas on siiski mõni võimalus jooksule pääsemiseks. Ja siis hakkas pihta! Mulle käratati, et kuidas mina võisin üldse arvata, et päev enne saab internetis veel registeeruda? Kes ma selline olen, et tahan telefoni teel erandit? Jne. Viimaks kuuldavasti kibestunud korraldajaproua vähe leebus ja teatas, et tehku ma ülekanne ära ja saatku mail oma infoga ja ta vastab edastades võistlusnumbri. Ei, vastust ma ei saanudki. Mulle tundub veider, et avaldan soovi minna teiste rõõmsate ja toredate inimestega sporti nautima ja tahan selle eest ka 40 eurot välja käia, kuid vastuseks saan sõimu. Aga pole hullu, neelasin selle alla ja starti ma igal juhul asusin.

Alustasin omas rahulikus tempos - pulss 150 ja peaaegu, et samas tempos, mis kiiremad kepikõndijad. Enesetunne oli super ja valu ribide vahel ei tundnud. Minust möödus nii mõnigi umbes kolm korda vanem jooksja, kes ilmselt just selleks puhuks oma kortsus särgi ja vanaaegsed püksid välja otsinud ja jooksma tulnud. Respect!
Üsna alguses sattusin ka rajal ühele joonele lõbusate noormeestega, kel see jooks juba mitmes kord ees, kuid mille vahepeal mingisugust jooksutrenni ei tehtagi. Niisiis joostakse oma lõbuks ja alati seltskonnas. Kuna tempo sobis ja päris kepikõndijate punti ka ei tahtnud seguneda, jäimegi poistega ühele joonele. Rääkisime maast ja ilmast ja muutkui liuglesime mööda teid, kilomeetripostid möödumas. Tempo ikka see sama kindel ja selle eest eriline tänu sellele poisile, kes orkestris mänginud. Otepää inimesed on aga tõemeeli kõige paremad ergutajad Eestimaa pinnal! Tädid väljas pottide ja pannidega kilistamas, mehed patsu püüdmas ning hõikamas igale möödujale ja muidugi lapsed, kes kui aastasündmusele kaasa elamas.
See annab alati palju juurde. Lisaks püüdsin lõõmava päikese tõttu juua palju sain ja igas punktis, pluss väikesed snäkid kohapeal. Eriti hästi läks kaubaks hapukurk!

Poolel jooksuteel ühe poisi põlved vedasid teda alt ja ta otsustas lõpuni kõndida. Teise rääkisin nõusse, et tuleb ikka joosta, sest jooksma on tuldud. Omad kasud olid mul sees tegelikult, sest tõepoolest on kergem ühes rütmis kellegagi koos joosta. Nagu Ain-Alar on öelnud, taolisi võistlusi tuleb võtta kui matkamist - naudid ilma ja seltskondja ning muuseas saab ka eesmärk täidetud. Alles eelviimasel kilomeetril tundsin väsimust, kuid lõpp oli nii lähedal, et polnud aega väsimusele keskenduda. Lõpus tegin ikka spurdi ka, et vähemasti oma jooksuseltskonna esimeseks saada.
Aeg: 2h ja 53 minutit. Keskmine pulss: 159. Enesetunne lõpus: fantastiline.

Finishis venitades olime aga kahjuks ka tunnistajaks olukorras, kus inimene tegi oma lõpuspurdi ja kukkus mõned meetrid enne lõpujoont kokku. Kaasjooksjad vedasid ta üle joone ja seejärel hakkas jaht arstiabile, mida läheduses vähemasti sel hetkel ei leidunud. Noormees oli kontaktivõimetu ja ajas vahtu suust välja. Inimesed ümber vaidlesid, kas tuleks teda püsti hoida või pikali panna. Teate mis on õige vastus? Meditsiiniinimene ütles, et igal juhul tuleb ta maha panna, jalad üles ning kontakti püüda saada. Kui ei saa, siis kaelalt pulssi katsuda ja kui elutunnused puuduvad, alustada elustamist. Nii halvasti sellel noormehel õnneks ei läinud ja mõne aja pärast sai ta arstide hoole alla. Nii hullu tooniga nüüd küll lõpetada ei tahaks, kuid teistpidi, kui paljud meist ikka esmaabi kursusel õpitut rakendada oskavad? Ometi peaks kõik.

Jalad Emajões ja vanaema ravivõtted

2011-05-04T20:39:00.002+03:00

Eelmine nädal oli tööalaselt nii kiire, et kui trenniga ka ühele poole sain, ei jäänud aega muuks. Nädala lõpp kulmineerus tudengipäevadega Tartus ja õnn, et trenn oli hommikul juba tehtud, sest õhtul polnud ma enam suuteline midagi tegema. Ja kui võikest külmetusevimma tundsin sees juba laupäeva õhtuks, siis pühapäev läks päris käest. Olin just reportaaži paadirallilt tegema, kui äkkiideena hüppasin isegi üht ettejuhtuvasse paati. Iseenesest oli tore, kuni hetkeni, mil ühelt poolt jubedalt pritsima hakati, rahvas suures bussi-mõõtu paadis vastassuunas tormas, paat kreeni läks ja meie seal sees jalad vees seisime. No esialgu ma veel ei muretsenud, kui aga jalad ikka päris lirtsuma hakkasid ning põlvist saati märg olin ning seda juba pool tunnikest jutti, läks olemine vähe nutusemaks. Viimaks hüppasin paadist välja, et vältida suplust, mis tõenäoliselt kogu seltskonda ees ootas. Uuh, milline pääsemine oli lõpuks autosse pääseda ja vanaema poole sõitma hakata. Helistasin talle poolelt teelt ja rääkisin külmetamisloo ka ära. Nii pea, kui tuppa sisse astusin, käitus ta minuga kui viimse hädalisega. Kõigepealt jalad kuuma vanni, juba oli ka tekk mul peal, kangem kraam pitsis, tee tassis ja muidugi söögipoolis. Nii võiks kogu aeg külmetada! Mul on tõemeeli maailma parim vanaema! Ilmselt tänu talle pääsesin hullemast ja vaid õige pisut vajasin järgmisel päeval turgutamist.

Täna käisin juba jooksmas ja enesetunne kui tervel. Ainus, mis hullemat meelehärmi teeb, on õitsvad sarapuud. Just nende vastu olen eriti allergiline, mis tähendab, et ärkan rohtu võttes, magama lähen rohtu võttes ja vahepeal võtan ka rohtu, et üldse olla saaks. Samal ajal on rohud eriti uniseks muutvad, ehk siis suurema osa vabast ajast ma magan. Muuseas, Eestis hakati viimaks jälle õietolmu mõõtma ja tulemused leiab:
http://mail.klab.ee/seire/airviro/marja.html

Ussid Pirita metsas

2011-04-28T21:18:00.002+03:00

Esiteks pole uudis, et kannatan ussifoobia all ja teiseks ei üllata ilmselt seegi, et muidu imeliste radade poolest tuntud Pirita mets kubiseb jõledatest ussidest. Esimest korda nägingi ussi seal metsas ja paar aastat tagasi. Eelmisel aastal nägin mitut ussi korraga ja seda Saaremaal Sõrve sääres, mis on lausa ussiparadiis. Ühesõnaga elan taolisi kohtumisi raskelt üle ja üldiselt kummitavad need veel pikalt mu unenägudes. Ja ma ei kirjuta neist niisama, täna oli kolmas kord üht jõledust metsas kohata. Olime Kerliga rajal, nagu ikka keskendunud mitte ainult jooksule vaid ka põnevale infovahetusele, kui meie eest lipsas üllatavalt rahulikus tempos üle uss - mulle tundus, et vaskuss. Karjusime koos kui suuremat sorti kisakoor. Seejärel küsis Kerli, mis uss on ja kas salvab ka. Mind väga ei huvita, kas salvab või mitte, igal juhul on nad jõledad ja kohtudes karjun kui viimne hädaline. Igaks juhuks.

Kui see välja jätta, siis tänane 1h ja 45 minutit kestnud trenn oli igati tore. Sai palju rääkida ja arutleda olulistel teemadel.

PS! Kas Ain-Alar nüüd usub, et Pirita metsas on ussid???

Kreisi nädal ja uus kava

2011-04-27T19:13:00.004+03:00

Olen nüüdseks kätte saanud treeningkava, mis sedapuhku tähistab viimaseid pingutusi enne maratoni. Kiire arvutus näitab, et 5 nädalat on vaid jäänud suursündmuseni. Olen põnevil, kui aus olla ja seniajani pingutan kuis jõuan. Kaks nädalat on treeningkava järgi nüüd raskemad. Käesoleva nädala teeb veelgi raskemaks tihe töögraafik, mille järgi olen igal varahommikul ise linnas. Lisaks tudengipäevad Tartus, mis tähendab, et nädalavahetus tuleb seal veeta. Kuid jooksuga on see tore asi, et seda saab harrastada kõikjal, kui tossud ja dress vaid kaasas.

Kui meenutada veel Kõrvemaa jooksu, siis taastumine sellest oli pisut pikemaajalisem, kuid nüüdseks möödanik. Pühapäeval sundisin end poole-tunnisele jooksule, mille järel oli kangus küll veel kontides, kuid aina vähenemas. Eile oli kava järgi tunniajane jooks ja kuna unevõlg oli juba tekkimas, tuli päeval magada, et õhtul jõuaks joosta. Sain taas koera kõrvale võtta ja Jõgevamaa imelises metsas joosta. Linnas unustad ära, mil sinililled ja ülased tärkavad! Mets oli sini-valge neist lilledest ja lisaks kevadine hõng.
Uue kava lisan ka lõppu!

Kõrvemaa 16 km TEHTUD!

2011-04-23T18:38:00.005+03:00

Alustan neljapäevast, mil tunniajane jooks kulges üle kivide ja kändude. Kohati oli nii nõrk veel olla, et tahtsin lühema jooksuga piirduda, kuid piinlesin lõpuni. Pärast jooksul oli sarnaselt sant tunne, justkui ei suudaks püsti olla ja tahaks vaid pikutada. Usun, et see tunne oli kõhugripi tagajärg ja ehk mõjutas ka tõsiasi, et pärast grippi pole korralikku isu olnud. Siiski panin panused reedele, et siis toidu ja joogiga energiavarusid täita ja laupäeval kasvõi pool jooksu ära teha, sest kui tervet ei jõua, tuleb püüda poolgi teha.

Täna, laupäeval, ärkasin tundega, et minna tuleb kindlasti ja anda endast parim! Nagu mulle omaseks on saamas, jõudsin Kõrvemaale siis, kuid suur osa jooksjatest juba stardipositsiooni oli võtmas. Mul polnud veel numbritki ja WC-sse pidin ka tingimata jõudma. Kaks minutit enne avapauku olin siiski rajal ja ikka veel mõeldes, kas valitud riietus on ilmale vastav. Jooksu alustasin tempokalt ja püsisin arvestatavas grupis, jõudu oli uskumatult palju ning enesetunne ideaalne. Juba esimese kilomeetri jooksul olin ka jalad nii märjaks saanud, et vähemasti üks lirtsus, kuid see käis täna asja juurde, hoolimata sellest, et päike siras kõrgel ning kraadiklaas näitas 15 soojakraadi. See tähendas ka, et joogipunktides tuli juua, palju jõudsin. Tempo püsis ja ma otsustasin, et kui esimese ringi ehk 8 kilomeetrit tempokalt jooksen, saan vastavalt enesetundele, teise sörkida. Hasart aga aina kasvas, sest minust mööda naljalt keegi ei jooksnud. Pulss püsis 187 peal, eriti suuremaid-väiksemaid künkaid, mägesid vallutades. Ainus, mis ikka ja jälle imestama paneb, on korraldajameeskond - te mehepojad ja maarjatütrekesed, kes olete suunajaks postidena raja äärde seisma pandud, elage jooksjatele kaasa! Mis te passite niisama? Ehk te ei aima, kuid väikenegi kaasa elamine annab igale rajal koha eest võitlevale jooksjale meeletult palju. Soovitan Pühajärvel toimuval TriStar111 võistlusel ära käia, sealne meeskond on kaasa elamas igale võistlejale, justkui oleks omad sõbrad rajal. Südamelt ära öeldud! Õnneks on see ka ainus suur miinus enamike Eestis toimuvate võistluste juures.
Esimene ring tehtud, polnud alla andmine mõtteski. Tempo püsis, sportlased - teiste seas Priit Ailt, olid jooksu lõpetamas. Viimane 3 kilomeetrit minna ja rajal olid ka 6-kilomeetri läbijad. Päris uhke tunne oli nii mõnestki neist mööda joosta. Pulss aga ka hea enesetunne püsisid. Viimased kilomeetrid minna ja otsustasin katsetada ühe jooksusõbra soovitust, lugeda selgasid, millest mööda panen. Üks, kaks, kolm... veel enne, kui algas lõpuspurt, olin möödunud 13-nest seljast. Mööda ei lasknud enam ühtki. Lõpp oli raske, kuid võidukas. Vähemasti minu jaoks. Aeg: 1h 37minutit minu plaanitud 2h asemel. Ilmselgelt ei olnud see harjutusjooks maratoniks, vaid motivatsioonisüst, mida vajasin nii treeninguteks, kuid ees ootavaks suureks katsumuseks.

Õhtul on tunne veel vähe räbal, kuid söögiisu viimaste aegade parim. Kohapeal ära söödud seljanka järel haarasin koorejäätise ja kuivatatud puuviljad. Õhtuks kanapasta ja jälle koorejäätis, eriti rammus sedapuhku. Ilma igasuguste süümepiinadeta! Ahjaa, shokolaadikommid ka. Ja Borjom, nagu treener soovitas!

Võistluse eel

2011-04-20T22:52:00.002+03:00

Pidasin treeneriga nõu, et trenni ajastus pärast väikest kõhugrippi õige ja tervislik oleks. Üleüldse on ajastamine ja planeerimine mu üks nõrgemaid kohti. Pärast väiksemat või suuremat pausi tahaks ikka kohe rajale tormata ja endast kõik anda, et vahepealne tasa teha. Suur viga!!! Organism vajab taastumiseks aega ja võitleb tervise ja keha heaolu eest niigi, lisapingutusega valmistan organismile piina juurde. Nii tuligi veel eile taastuda ja täna lubas treener mind rajale tingimusega, et trenn kestab 40 minutit 130nese pulsiga ning enesetunne dikteerib. Läksin Pirita metsa jooksma, kus muuseas on rada veel päris lumine, kuid muidu talutav. Tunne aga oli alguses ikka päris raske, väike nõrkus ja väsimus oleks justkui kehas olnud, mis õnneks peagi möödusid. Umbes jooksu keskpaigas oli juba olemine hea ning lõpetades päris hea. See tähendab omakorda, et tõenäoliselt võin homme tunniajase trenni teha ning etteruttavalt võin isegi öelda, et kui kõik plaanipäraselt läheb, olen laupäeval Kõrvemaal stardis. 16 km tingimusega, et lähen seda vaid läbima ja tempo on ülirahulik. Sellise kokkuleppe me Margusega tegime. Ühesõnaga, kõik, kes tahavad mind kindla peale võita, saavad Kõrvemaal võidu joosta.

Päikesest ja kõhugripist

2011-04-18T16:35:00.002+03:00

Imeline kevailm, mis viimaks Eestimaal võimust on võtnud, annab enam energiat kui mistahes muu. Nii möödus eelmine nädal energiast pakatuvana ning enamus trenne sai tehtud justkui muuseas. Teisipäeval lihtsalt unustasime end Kerliga jooksma ja nii tundus, et võiks jäädagi sörkima. Aeg kokku: 1h ja 45 minutit.
Kolmapäeval läks ka kuidagi kiirelt ning neljapäeval Pirital mere ääres joostes tuli lihtsalt nautida iga hetke, sest vaade oli vastav. Laupäeval seevastu asjatasin vanemate kodus, et oma sealne tuba viimaks valmis saada. Ilmselt poleks jooksmine meeldegi tulnud, kui koer poleks ennast pidevalt meelde tuletanud. Õhtupoolikul sai viimaks jooks ette võetud ja seda porises metsas. Hoolimata porist, oli udusse mattunud ja veevulinast ümbritsetud metsarada ilmselt parim, kus joosta. Kiirendused olid kergemad taluda tänu koerale, sest need tegime võidu joostes. Tema võitis mind järjepidevalt, kuid sihikindluse eest tundsin siiski medalit väärivat.

Elus tundub aga kõik tasakaalus olema ja nii järgnes imelisele nädalale kõhugripiga kaasnevad vaevused. Pühapäeval oli enesetunne halb ja olemine nõrk, nii veetsin suurema osa ajast voodis. Täna esmaspäevalgi käisin vaid korraks kodust väljas, et reportaaž ära teha ja siis kohe voodisse. Enamasti olen vaid maganud, sest see tundub alati aitavat. Julgen aga uskuda, et juba homme on parem!

Esimene selle hooaja võistlus seljataga

2011-04-12T15:47:00.004+03:00

Laupäeval leidis aset järjekordne Nõmme maanteejooks. Distantsiks 5000 m. Ilmaga vedas ja rahvast oli taolise ürituse tarvis kokku tulnud arvestatavalt. Jõudsin kohale mõni aeg enne starti, et vähe asjasse sulanduda. Jälgisin pingsalt sportlasi, et nende järgi soojendust teha. Sörk, venitused erinevatele lihasgruppidele, lõdvestus. Nii mõnigi tegi veel ka kiirendusjookse, kuid need jätsin vahele, et jõudu hoida.
Ja start läks käima. Esimese kilomeetri püsisin keskmises grupis, kuni teisel kilomeetril algas ropp tõus kohati veel päris libedal rajal. Kui siiani olen ulmelisi tõuse võtnud kõndides, siis sel korral jooksin. Jõuvarud polnud mäkke jõudes kiita. Pulss püsis pidevalt 170-180 vahel. Ühtäkki olin viimaste seas grupis ja lugemas kilomeetriposte. Tõuse oli veel mitu ja nii jäi mulje, et 5km kulgeski aina mööda üles mäkke rada. Viimane kilomeeter ees ja siis tundus mulle, et ma jõuaks veel. Samas tegi rõõmu silmapiirile kerkiv finishijoon. Aeg: 28 minutit. Mu meelest ikka päris nõrk, kuid treener Pirksaare seisukoht on hoopis teine. Ehk siis et esiteks on eesmärgist tulenevalt treenitud pikki distantse ja madalal pulsisagedusel ning teiseks, oluline on saada taolistelt väikestelt võistlustelt võistluskogemus, mitte suurepärane aeg. Ma pean uskuma, et ta teab, millest räägib.

Pühapäeval tegin rahuliku poole-tunnise sörkjooksu koeraga ja esmaspäeval puhkasin nagu ikka. Täna kahjuks Pirksaare trenni ei jõua, kuid 1,20 h jooksu teen ikka + sulghüpped ja staatiline hoid nagu kavas kirjas on.

Allergiahooaeg algas!

2011-04-06T19:51:00.002+03:00

Jah, ka mina olen allergik. Ma pole küll teste teinud, kuid ilmselgelt pole ka sel vahet - olen allergiline õietolmu ja lisaks maapähklite vastu. Viimastega on lihtne, ma neid lihtsal ei söö, kuid õhku pean ikka hingama. Täna ärkasin non-stop aevastamishoo peale. Silmad kipitavad, nina tilgub ja kurk kipitab. Statistikale tuginedes on see tunne tuttav paljudele. Eelmine kevad oli mul eriti raske, sest rohud mida seniajani tarvitasin ja mis toimisid hästi, olid müügilt kadunud ja lausa tootmiselt maas. See tähendas uute ravimite otsimist, testimist ja katsetamist ning samal ajal asjaga leppimist. Tänane seis on üsna sarnane, kuid siiani pole vähemasti trennituju see vähendanud.

Väike vihm oli täna lausa leevenduseks, teatavasti vähendab see õietolmu levikut. Nii jooksime taas Kerliga väikse ringi ja jutustasime nagu meil kombeks - elust ja olust. Nii vist ongi viimasel ajal, et mõnegi sõbrannaga kohtun tänu ühisele hobile tihti. 50 minutit rahulikus tempos ja ongi linnuke kirjas.

Lõpetuseks vastan nii mõnegi teist küsimustele. Ehk siis mitmed on kirjutanud, et millest alustada, kui soov midagi suurt spordirindel ette võtta. Ja mu vastus on järgmine:
1. Kontrolli tervist ja tee koormustest. Julgen kindlalt soovitada Spordimeditsiini SA ja Dr Muza-t.
2. Pea nõu spetsialistiga. Kui oled ülekaalus, ära mine kohe jooksma ja üleüldse on oht end üle treenida, kui siht ees virvendamas. Lase teha kava nt e-treening.ee Eesti tippudel.
3. Pea nõu toitumisalaselt. Trenn on kõigest 20% ja toitumine 80% eelduseks keha vormimisel. Lisaks on õige toitumine aluseks energiavarude ja lihaste taastamisel. Iga arvestatav treener saab hakkama üldpõhimõtete selgeks tegemisega.

Pirksaare ühistreeningus

2011-04-06T10:51:00.002+03:00

Kavas seisis:
Jooks 40 min pulss 130 +
ÜHISTRENN või
Jooks 1:00 pulss 130 +
sulgh 3x2min + staat. hoid 3x2 min

Otsustasin loomulikult ühistreeningu kasuks. Niisiis väike soojendusjooks alustuseks. Ühtäkki avastasin aga, et soojendusjooks Kerliga hakkab läbi saama, mina ikka veel teises linnaosas. Aega polnud raisata, 130nesest pulsist sai ühtäkki 160 ja võtsin suuna Audentese poole, et otse trenni jõuda. Astusin väikese hilinemisega majja sisse ja olles esimest korda Audentese sisehallis, ei saanud ma päris hästi aru, millised need seal virr-varris jooksu treenivad. Viimaks tundsin Pirksaare ära ja kohe olin rajal ka. Põlvetõsted 70% võimsusega, sääretõsted 80% võimsusega jne. Oli ka mõni selline harjutus, mis kohe hästi välja ei tulnud, kuid õnneks tundsin taseme poolest end selles grupis keskmiselt, mis tähendab, et oli nii algajaid kui tegijaid ümber. Vahepeal läksid harjutused nii raskeks, et pidin viilima. Iga kord, kui Pirksaar mind viilimas märkas, ütlesin: "tehtud juba". Ainsad korrad, mil viilida ei saanud, olid hetked, kui treeneri endaga paaris olin. Igal juhul meenusid kehalise kasvatuse tunnid. Trenn ise oli aina intensiivsem ja mina vaatasin kella, sest poolteist tundi hakkas mööda saama. Siis selgus, et trenni tehakse kuni kõik planeeritud harjutused on tehtud, mitte siis, kui kellaaeg hakkab täis saama. Sisehall oli vahepeal inimtühjaks jäänud, meie ikka harjutasime. Lõpuks veel jooksime ka - päris mitu ringi! Tundsin end kui kangelane, sest olin ju veel 50 minutit kõrge pulsiga ette jooksnud. Viimaks ootasid ees venitused - mu lemmik osa. Kokku sai 2 tundi ja 40 minutit. Keskmine pulss 140.

Ja muuseas täna, päev hiljem polegi lihased haiged :)

Trenn varjupaiga koertega

2011-04-04T19:13:00.002+03:00

Ühe trenni võrra tihedam nädal annab tunda! Lihastel on puhkamiseks aega vähem ning seda olulisemaks on kujunemas toitumine. Ise tunnen, et süsivesikute vajadus on suurem kui enne.

Laupäev möödus tegutsedes, muuhulgas käisin varjupaigas koertega jalutamas. Tegevus andis piisavalt motivatsiooni, et vastu astuda õhtusele trennile. Võtsime koos kaaslasega suuna Piritale, lootuses, et mere ääres pole liigselt tuuline. Alustuseks 15 minutit soojendusjooksu, venitusharjutused ja seejärel 3 x 1km tempojooksu (150-155) vaheldumisi kiirkõnniga. Lõpus lõdvestusjooks ja oligi tehtud! Põnev oli vahelduseks tunniajastele rahulikele jooksudele tempojooksuga trennid. Lisaks valmistas trenn mind ette pühapäevaseks trenniks.

Niisiis pühapäeval sõitsin taas loomade varjupaika, et 120-130ne pulsiga matk sealsete elanikega üheskoos läbi viia. Otsustasin kohe alguses, et kuna jalutussooviga tegelasi on palju, pühendan igale ühele keskmiselt 30 minutit. Nii läkski, et kokku sai jalutatud 6 koera, trenniajaks kujunes 3 tundi ja 30 minutit. Keskmine pulss: 121, kuigi kohati tõusis pulss ka 140ne peale. Eriti siis, kui kutsad teineteisega lähemalt kohtusid. Minule tähendas see sedagi, et ülakeha ja eriti käed said arvestatava koormuse. Emotsionaalselt parim selle aasta trenn!

Uus kava toob tihedamad treeningud

2011-03-30T19:26:00.002+03:00

Uus kava on käes ja esimesed trennidki juba tehtud. Mis on kavas uut?

- nüüdsest toimuvad trennid viis korda nädalas senise nelja asemel
- osa tuleb võtta erinevatest võistlustest, mis siin-seal aset leiavad
- treeningu osaks on ka ühistreeningud üheskoos treeneri ja teiste sportlastega
- ees ootavad minus noskalgiat tekitavad kehalise kasvatuse tunni võtted

Eile toimus esimene uue kava trenn - tund jooksu madala pulsisagedusega. Pean tunnistama, et sellist motivatsiooni puudust, kui eile kogesin, pole mul ammu olnud. No ei viitsinud minna. Muutkui lükkasin trenni edasi, lootes, et hiljem on minek lihtsam. Treenerid soovitavad vastumeelsuse korral trenn lihtsalt vahele jätta, kuid minule see soovitus ei sobi. Kui jätan minemata, valdab mind meeletu süütunne ja veelgi keerulisem on trenni minna järgmine kord. Ilmselt tuleneb see piiritust kohusetundest. Asja positiivne külg on see, et kui viimaks end trenni vean, ei kahetse kunagi - vastupidi!

Täna oli ilmselt tänu päiksele ja sulailmale juba lihtsam välja minna ja nautida mõnusat jooksu. 40 minutit rahulikku jooksu tundub kui lõõgastus :)

Esimene kuu Margus Pirksaare käe all

2011-03-28T21:09:00.004+03:00

Ain-Alar Juhanson iseloomustas Pirksaart kui väga põhjalikku ja professionaalset treenerit ja Aini on mul põhjust uskuda. Tänase seisuga on esimene kuu treener Pirksaare käe all möödas ja kuigi tibude lugemiseks on aeg varajane, on tulemus siiski tähelepanu väärt. Kuu treeningkava sai täidetud vajalikus mahus ja positiivse fiilinguga. Vaid üks trenn jäi vahele - laupäevane ja tunniajane. Olin Soomes ja polnud trenni tegemiseks lihtsalt võimalust, samas liikusin kogu päeva aktiivselt, et sellegagi vahele jäänud trenni kompenseerida. Tagantjärele aga ühtki trenni teha ei saa, rõhutas treener.

Eile oli kavas kirjas 3-4 tundi matka/jooksu. Võtsin ette 3 ja kui aus olla, siis pärast teist tundi oli jooksmine lihtsam kui kõndimine. Kiirkõnd on kuidagi valulik, eriti pikemaajaline ja nii jooksin, palju pulss lubas. Lõpus oli küll tunne, et kui koju jõuan, viskan pikali ja ei liiguta ka enam. Tegelikult kujunes õhtu veel suhteliselt tegusaks ja pikali ma niipea end ei visanud. Uni oli aga küll magusamast magusam.

Lisan täidetud treeningkava ja juhin tähelepanu sellele, et distansid on hinnangulised, samamoodi taastumise numbrid. Mu pulsikell neid olulisi asju lihtsalt ei näita :(

Toitumisest, alkoholist ja kaalulangusest

2011-03-25T12:03:00.004+02:00

Kes hästi järge pidanud, see mäletab, et pool aastat tagasi tagasi sai alustatud suure hurraga uue toitumisprogrammiga. Ja see toimis, kaal langes, lihasmass jäi. Mingil hetkel aga väsisin pidevast toidu kaalumisest, kaasas tassimisest ja sõltumata ajast ning kohast pidevast mugimisest. Lisaks haigusperiood, kus tervis nõudis kogu mu tähelepanu. Nüüdseks olen enam kui kolm kuud toitunud teadlikult ja tervislikult, kuid endale sobiliku graafiku alusel ja pead vähem vaevates. Hoolimata sellest, et see pole enam mu eesmärk, on kaal jätkuvalt langenud - aeglaselt, kuid püsivalt.
Ehk vaid paar kilo võiks/saaks enne maratoni kaotada, kuid see oleks juba ka viimane piir, sest rasvaprotsent oleks minimaalne. Dr Muza käest saan ilmselt juba praeguse kaalu juures pragada, kuid siinjuures on oluliseim ikka minu enda enesetunne.

Kes veel mäletab, siis aasta tagasi oli mul päris raske end nädalavahetustel trenni vedada, sest veinitamine oli reeglipärane, reedel olin aga peol kui aamen kirikus ja tavaliselt veel laupäevakski jätkus võhma. Pidev unevõlg polnud võõras. Tänane seis on kardinaalselt teine. Ma ei tea, millest või miks, kuid viimase poole aasta jooksul olen veini tarbinud ehk vaid mõned korrad. Ma lihtsalt ei taha. Kui klaasi võtan, olgugi et õhtusöögi kõrvale, kaasneb sellega põrgulik peavalu, magamatus, iiveldus. Järjest enam olen tundnud, et elu alkoholita on kvaliteetsem, iseennast raiskan vähem ja tervist hoian rohkem. Üks tuttav naisterahvas, kes eelmisel aastal Berliini maratoniks treenis, rääkis sarnasest kogemusest - ta lihtsalt ei tahtnud alkoholi tarbida. Ehk tuleb see põhimõttelisest konfliktist - trenn terviseks ja alkohol tehtu nullimiseks?
On see siis alateadvus või muu, kuid lisaks alkoholile on minu laualt kadunud suhkur, valge jahu, kõikvõimalikud poolfrabikaadid ning E-dega küllastatud toidud. Kuulsin, et viimaste tõttu pidavat tänapäeval laibad kauem lagunema kui näiteks meie esivanemate puhul see oli. Lisaks määramatu hulk allergiaid, mis enamasti lastel välja löövad.

Lõpetuseks, kes nüüd arvab, et olen endale justkui kõik ära keelanud ja elu ei tundugi elamist väärt olevat, siis väike patustamine aeg-ajalt on ikka lubatud. Lihtsalt isu patustamise järele on harva, kui toitumine on tasakaalustatud.

Foto: mu lemmikfotograaf Marko Söönurm

Trenn pärast magamata ööd ja lumemöllu trotsides

2011-03-24T19:05:00.003+02:00

Vahel on nii, et lihtsalt ei saa magada. Kas on põhjuseks mingisugune teatav ärevus, mõni alateadlik mure või midagi muud, kuid aeg-ajal tuleb mul ette magamatust. Sealjuures mingisuguseid medikamente ma põhimõtteliselt ei tarbi. Püüan üle elada ja vältida magamatust põhjustavaid faktoreid nii palju kui võimalik.
Tänane öö möödus ka magamatuse all kannatades ja nii ärkasin hommikul väsinuna. Lootsin, et pärast trenni on enesetunne juba parem. Õue jõudes oli aga alanud tõeline lumemöll, kohati saime üheskoos Kerliga ka rahet krae vahele. Tuul ulus ulmeliselt.
Umbes 20-ne minuti pärast oli möll möödas, päike tuli välja ja maha sadanud lumi sulas kui võluväel. Hetkega läks ka mõned kraadid soojemaks.
Ainus, millega täna hiilata ei saanud, oli pulss. Pärast magamata ööd on pulss mul alati laes, kuid vähemasti sai ring tehtud ja tänane ööuni tuleb sellevõrra parem :)

Tänu lastele olen sportlikum

2011-03-22T21:11:00.003+02:00

Sain täna terve päeva pooleteistaastast õelast hoida ja kui väike lõunauinak välja arvata, käis üheskoos temaga pidev trennitamine - jooksin järgi, võtsin sülle, tassisin süles, koristasin asju eest ja tagant, jalutasime õues, mängisime siin ja seal. Kahju, et kohe ei taibanud pulsikella vööle panna, oleks arvestatavad numbrid kirja saanud. Päev tipnes Skypark`is, mis on ka mu enda üks lemmikpaikadest, mis lastele mõeldes loodud. Ronisime, roomasime, sõitsime, jooksime ja peamiselt hüppasime. Nii pea, kui palusin lapselt väikest pausi, öeldi: "tät keku üpa!". Nii me hüppasime, vahepeal küsisin, kas hing ikka veel sees. Ühesõnaga võtsin tänastest sulghüpetest, mis kavas kirjas, vabastuse, õigemini tegin kõik kavas olnud vajalikud harjutused mitmekordselt üle. Ning mis kõige olulisem, taoline trenn annab emotsionaalselt palju. Üleüldse olen lastest ümbritsetuna õnnelikum inimene.

Jooksma läksin aga siiski, kuigi Kerli, kes lubas kaaslaseks tulla, väsis Skypargis möllamisest enamgi ära kui laps. Ette võtsime tunni ja väga rahuliku tempo, et pulss ikka vajalikul 130-nesel tasemel hoida. Väike venitus lõppu ja sai taas päeva peale risti teha :)

Ilusat sportlikku kevade algust!

2011-03-21T19:15:00.003+02:00

Nädal on järjekordselt lennanud kui linnutiivul, niisiis on aeg kokkuvõteteks.
Teisipäevane 40-minutiline trenn möödus kui muuseas, tõenäoliselt tänu päiksele. Püüangi kõik oma trennid päevasele ajale kavandada, et D-vitamiini päikeselt ammutada. Pealegi ma kardan pimedas jooksmist, pätte on palju ja libe on kohati ka veel. Jooksutrenni järel tegin oma lemmikuid sulghüppeid kodurõdul ja nii mõnigi sai selle tunnistajaks. Ilmselgelt peeti mind vähe segaseks, kuid ma ei teinud väljagi.

Neljapäevane päev oli üleüldiselt jube kiire ja nii ehk ei saanud trennile piisavalt pühenduda, kuid oma ette antud aja täitsin siiski ära ning keskkohaharjutusedki said tehtud. Üldiselt võib aga öelda, et igatsen lume sulamise järele, et saaks ometi mere äärde jooksma.

Laupäeva õhtul jõudsin maale ja nagu juba harjumuseks saanud, haarasin koera ja ühe teisegi trennikaaslase, sest ka metsas ei armasta ma pimeda saabudes üksi käia. No on kõhe! Pealegi on mul elav fantaasiameel, mil piirid puuduvad. Mitte, et ma alati selline jänes oleks olnud, kuid ikka - parem karta kui kahetseda!

Pühapäev oli tõeline trennipäev. Kavas seisis: 2-3 tundi jooks/matk. Kaalusin pikalt, et kas minna matkale kohalike prouadega ja koeraga jälle nagu eelmisel nädalavahetusel või pigem üksi. Viimaks selgus, et prouad ei tulekski enam minuga, sest lihased tegid pärast eelmist korda pikalt veel haiget. Olles äsja läbi lugenud Fred Jüssi raamatu, kus ta elavalt oma armastust metsa vastu kirjeldab, püüdsin ette kujutada, et olen tema ja võtan matka metsas kui elu seda osa, milleta elu poleks elamisväärne. Päris tore oli, seda enam, et rändasin mööda metsarada, kus kunagi varem ma käinud polnud. Trenni tempo kujunes pigem kiirkõnniks, kui jooksuks, sest pulsil tuli silm peal hoida, mille keskmiseks kujunes taotuslikult 128.
Pean tunnistama, et kahe tunni möödudes kartsin, et tõenäoliselt ootab ees mindki lihasvalu järgneval päeval, kuid õnneks nii ei läinud. Täna väike puhkepäev ja juba homme rajal tagasi :)

Sportlik nädalavahetus

2011-03-14T19:50:00.002+02:00

Ootasin nädalavahetust, et saaks ometi maale ja metsa vahele jooksma. Olgu Tallinnas rajad millised tahes, on maal ikka palju parem.
Laupäeval, mil jõudsin, oli kell juba päris palju, kuid haarasin koera ja lippasime jooksma. Pimedas metsas, kus ma tegelikult vabatahtlikult eal ei käiks, on koer hädavajalik kaaslane. Jooksin-kõndisin 50 minutit nagu kava ette näeb. Suutsin ka pulsi vajalikul tasemel hoida - keskmiseks sai 135. Seejärel sukeldusin raamatute imelisse maailma ja ootasin pühapäevast pikka matka.

Kohe pühapäeva hommikul ootas mind ees 2 tunnine matk-jooks. Kaaslaseks koer, ema ja ema sõbranna, kes isekeskis teevadki pühapäeviti pikki jalutuskäike. No päris jalutada nad sel korral ei saanud, sest tegin ikka tempot ja mõtlesin esialgu, et millest me küll need kaks tundi prouadega räägime, kuid mure oli põhjendamatu. Mina ei saanudki rääkida. Kas kujutate ette, et kahel proual on nii palju rääkida, et kahe tunni jooksul saan mina vaevult paar sõna vahele torgata ja sedagi ei kuule ka keegi? Küll oli juttu perekonnast, keda metsas jalutamas ammu nähtud pole; lapselastest; vastlapäevast; söögi tegemisest ja veel kümnetest teistest teemadest. Ja mina veel arvasin, et räägin palju...
Ühesõnaga läks kaks tundi kui linnutiivul, koeral oli keel vestil ja prouad ka väsinud. Keskmine pulss minul tuli 123. Igati hästi, sest kava järgi pidi see jääma 120-130 vahele.
Et aga pühapäev oleks ideaalne, läksin veel ujuma ka. Pigem sulistasin vähe, aga väike lõõgastav koormus ikka. Siis saun ja veel tunniajane massaaž ka. Viimane pani punkti toredale sportlikule nädalavahetusele.

Kevadine toitmine

2011-03-11T17:47:00.002+02:00

Nagu arvata võis, tegi treener puust ja punaseks, miks tuleb mul joosta hetkel 130nese pulsisagedusega. "Hetkel ehitame me baasi ja 130 on kindel pulss, mille puhul pole võimalik eksida," ütles Margus ja lisas, et sellega loome vastupidavuse, mida ei tohi segi ajada kiirusliku vastupidavusega. Baasi loomine on vajalik just selleks, et jalad kannaksid ka 35 km ja 42 km :)

Tunnistan, et teisipäevases trennis, mille viisime läbi Kerliga, oli pulss enamasti ikka 150. Jutustamisele läks palju rõhku ja seegi tõstab ju pulssi. Aga emotsionaalselt oli trenn paljuandev. Pärast tunniajast jooksu tegin veel sulghüppeid. Kes veel ei tea, siis see on nagu hüppenööriga hüppamine, ainult et ilma nöörita ehk siis kuiv karglemine. Aga tõhus! Ma ütleks, et oli isegi raske minut järjest ja nii kolm korda järjest hüpelda.

Neljapäevases trennis jälgisin piinliku täpsusega pulssi ja nii hoidsin pulsi vajalikul tasemel. Mul nagu veri vemmeldaks pidevalt, et kohe pean tempot tegema. Reeglina on nii, et pärast korralikku põletavat trenni on tunne kui uuesti sündinul.
Pärast 50 minutilist jooksu tegin keskkohaharjutusi. Ja taas, esimene kord olin kui nõrguke. Nüüd püüan neid teinekord ka hommikuti ärgates teha, et keskkoha lihased tugevaks ja trimmi saada :)

Täna käisin ka taas nõelravis. Ikka Toomas Tiik`i juures. Olen tema jaoks täielik müsteerium olnud. Loobunud suhkrust, valgest jahust, kohvist ja piimatoodetest, on ikka organismis näitajad halvad. Ise ka tunnen. Tavameditsiin pakub lahenduseks ikka antibiootikume, millest olen aga loobunud, et vältida järjekordset keemilist puhastust. Ühesõnaga selgus täna juhuslikult, et kuigi olen halbadest asjadest loobunud ja asendanud need heade toodetega (rukkileib, greip, mädarõigas, sinep, kõiksugused puu-ja juurviljad), on üks mulle ebasobilik asi menüüsse siiski jäänud - kaerahelbed. Minu igahommikune lemmik ehk kaerahelbepudru on nüüdsest keelatud. Usun, et nüüdseks on suuremad ja väiksemad jamad möödanik.

Kevadiseks ajaks andis Tiik kaasa toitumissoovituse, et vältida kevadstressi ja haiguseid:
1. minimaliseerida soola tarbimist
2. Minimaliseerida loomsete rasvade, töödeldud õlide, juustu, muna, pähklite jt rammusate toitainete tarbimist.
3. Vähendada biosimulaatorite (nt zenzen) ja olmesimulaatorite (kofeiin, nikotiin, kange alkohol) tarbimist.

Kokkuvõtvalt on kevadel oluline süüa vähem, juua rohkem (loomulikult mitte alkoholi) ning muretseda vähem ja liikuda rohkem.

Treeningpäeviku esimesed sissekanded

2011-03-07T21:33:00.005+02:00

Raske on taasalustada, kuid seda on siiski tunduvalt lihtsam teha teadmisega, et nüüd teen kõik õigesti, mille tagab professionaalse treeneri kogemused ja teadmised. Esimest korda elus pean ka treeningpäevikut ja iga nädala lõpus saadan selle hindamiseks treenerile ning lisan siia blogissegi. Huvitatutele loetlen üles treeningpäeviku lahtrid: kuupäev, nädalapäev, kellaaeg, treeningu sisu, kilometraaž, treeningu pulsitsoon, treeningu aeg, keskmine pulss, maksimaalne pulss, taastumine, märkused.

Margus ise on hetkel välismaal treeninglaagris, kuid tean, et tema vastus tehtule saab olema umbes selline: tsoonis püsida pole suutnud ja see on vajalik, kuid muus osas tubli :)
Annan hiljem teada, kas ennustus läheb täppi.

Aga ühesõnaga käisin eile tunniajasel jooksul lumises Jõgevamaa metsas, üheskoos koeraga. Viimase peale pidin kogu aeg karjuma, sest tahtis viimane plehku panna. Muidu oli ta aga ideaalne kaaslane, kuigi tempo, mida üleval hoiab on liig kiire ja nii jäi keskmiseks pulsiks vajaliku 130 asemel ikka 150. Samas, see on mul nii alati esimeste trennide ajal olnud. Mäletan, kui käisin Ain-Alariga esimest korda metsas jooksmas ja nõue oli, et pulss jääks alla 150-ne ja nii me siis seal lõpuks kõndisime. See võtab pisut aega, et pulss alaneks.

Head sõbrad, homme kirjutan veel ühest heast uudisest, mis minule kui naisterahvale eriti oluline on :)

Uus treener - Margus Pirksaar

2011-03-04T22:39:00.003+02:00

Mõistan, et olukord pärast pikka haigusperioodi minuga on suhteliselt lootusetu, seda enam, et maraton pole enam kaugel. Kuid usun, et maratoni läbimine on jätkuvalt võimalik. Leidsin veel ühe hullu, kes usub selle võimalikkusesse minu puhul - Margus Pirksaar. Spordisõpradele ei vaja ta tutvustamist, teistele teadmiseks, et tegemist on mitmekordse Eesti meistriga pikamaajooksus. Küsimusele, kas ma ikka saan maratoniga hakkama, vastas Margus nii: "Ma teen ainult võitjatele plaane :) ja ma arvan, et Sa oled täitsa potensiaalne võitja!"
Mulle on jäänud mulje, et tippsportlastel ongi mõtteviis: "Kõik on võimalik! Kõik, kes usuvad endasse, on võitjad!" Ain-Alar Juhanson oli kogu triatloniks valmistumise aja ja suurpäeval samamoodi häälestatud.

Alustuseks viis Margus end täielikult kurssi minevikus korda saadetuga, tervisekontrollide ning koormustesti tulemustega. Ning seejärel juba tegi ta esimeste nädalate treeninkava, mis on mõnusalt lihtne ja loomulikult mõistlik minu seisus. Päris esimene trenn on tehtud - 40 minutit jooksu 130nese pulsiga. No selles tsoonis oli ikka väga raske püsida, kuid enesetunne oli siiski ideaalne. Homme on valik kas joosta või suusatada ja ma veel ei teagi, mille ette võtan. Aga kava lisan sissekandele, et need, kes tänasest uue eluga alustavad, saavad ka järgima hakata. Äkki leian veel treeningkaaslasigi või lausa maratonikaaslasi? See oleks tore!

Uus lehekülg, sama raamat

2011-03-04T21:54:00.002+02:00

Ma ei teagi kust alustada, kuid püüan kõik vajaliku ühte sissekandesse kirja panna ning vastata kõigile neile küsimustele, mis teie kõigi poolt esitatud.

Vahel ei lähe asjad nii nagu oled plaaninud, kokku leppinud, lootunud. Elu on täis vingerpusse ja mitu sai minulegi keeratud.
Tervisest. Pole kunagi varem nii haige olnud, kui viimase kolme kuu jooksul. Antibiootikumikuurid üksteise järel ja abi ei millestki. Ühe jalaga tavameditsiini, teise jalaga alternatiivmeditsiini ukse vahel, kuid lõplikku tõde ei teagi. Ise usun, et olen näide antibiootikume üle tarvitanud patsiendist. Tänane seis on küll selline, et olen terve, kuid kohe sülitan ka üle õla ning püüan arvestust päev korraga pidada. Mis puudutab nõelravitsejat, siis tema sõna kuulan kõige enam. Nii olen juba pikka eemale hoidnud jahu-, piima- ja suhkrutoodetest. Lisaks ka alkoholist, sest nii tunnen end paremini. Vitamiinidest tarbin hetkel:
- hiina Chen Chen-e
- C + E vitamiini
- probiootikume
- kalamaksaõli D-vitamiiniga
- rauda
- kaltsiumi + magneesiumi
- punast päevakübarat

Tundub küll juba pikk loetelu, kui kõik looduslik kraam, mida usun, et toidust vajalikus koguses enam kätte ei saa.

Treeningust. Vahepealsel ajal olen küll aktiivne liikuja olnud, kuid tõsiselt võetavaid trenne on olnud häbiväärselt vähe. Treeningkava, mille kohta paljud lugejad on küsinud, mul ka seniajani ei olnud. Tänaseks on see muutunud. Järgmises sissekandes annan asjakohase ülevaate treenerist, treeningkavast ja tehtud trennist.

Muuseas, kõik, kes tahavad end rannahooajaks vormi saada, siis just täna on õige aeg alustamaks.

Nõelravitsejast ja edusammudest

2011-01-06T20:41:00.003+02:00

Pole just kauges minevikus aeg, mil igasugu imelikud haigused mind tabasid. Pidev väsimus, palavik, kõrge põletikutase organismis jms. Tavameditsiin suutis probleemi lahendada lühiaegselt. Tagantjärgi kalkureerides, tarbisin tubli kuus kuus väikeste vahedega tugevamaid ja vähem tugevamaid antibiootikume. Põhjused, millest haigused alguse said, jäidki selgusetuks. Minule kirjutasid aga mitmed head inimesed, kes analoogsete hädadega kokku puutunud ning Hiina meditsiini magistri Toomas Tiik`i pole pöördunud ja sealt abi saanud. Lisaks kirjeldas oma olukorda Argo Adergi, kes samamood selle nõelravitsejast mehe juurest abi sai. Tõsi, järjekorras tuli oodata ligi poolteist kuud, kuid ootamine tasus end ära ja tänase seisuga on juba teine seanss seljataga.

Diagnoosimise aluseks on keel ja pulss! Need üle vaadates ütleb mees, mis on halvasti ja valesti ning muuhulgas sätib nõelad vajalikesse kohtadesse kehal.

Praeguseks hetkeks on selgunud:
Punkt 1: veri on mul jube halb ja hemoglobiin kohutavalt madal (suurem osa hädadest pidigi sealt alguse saama).
Punkt 2: pulss on ebanormaalselt kiire. Seega on nüüdsest keelatud kohvi ja kõik muud kofeiini sisaldavad söögid-joogid nagu näiteks shokolaad ja kakao.

Lisaks on keelatud "valge jahu" tooted (õnneks olengi neid äärmiselt vähe tarbinud) ja üllatus-üllatus- keelatud on ka küüslaauk! Kõiksuguste bakteriaalsete haiguste kulgu kiirendab nii jahutoodete tarbimine, kui ka küüslaauk. Soovitav on mul tarbida ka vähem lõhelisi, krevette ja piimatooteid.

Muuhulgas olen nüüdsest mõnda aega erinevaid hiina toidulisandeid tarbinud, et verd tugevdada ja südame rahutust maha tõmmata. Viimane oli minu jaoks uudis, sest seniajani on mu südame seisukorda kõikvõimalike arstide poolt üliheaks hinnatud. Ka alustasin kalamaksaõli tarbimist, et kõhrede tervis säiliks ning vettki peaks doktori sõnul rohkem tarbima.

Juba kahe nädala pärast taas vastuvõtul, sest kui tavameditsiin mind aidata ei suutnud, püüan alternatiivmeditsiinist abi saada.

Ahjaa, jooksmas sai ka täna käidud - sedapuhku siseoludes. Toomas Tiik´i sõnul võib inimene praeguste imadega joosta küll ja seda nii kaua, kui temperatuur ei lange alla -10 kraadi, kuid viidates libedatele tänavatele on tema sõnul risk end vigastada siiski suur.

Head uut ehk maratoni aastat!

2011-01-05T15:34:00.004+02:00

2010 oli mu senise elu parim aasta ja nüüd usun, et 2011 tuleb veel parem! Üks, mis kindel, just sellel aastal läbin maratoni ehk siis võidan end teist korda.

Kõigepealt jõuludest. Tänu teadlikkusele ei toimunud sel aastal jõululauas söömisorgiat. Nüüdse toitumisstiili eeliseks on see, et olgu toit kui hea tahes, kui kõht saab täis, lõpetan söömise. Lisaks tegin reegliks igapäevased pikad jalutuskäigud koeraga. Jõgevamaa metsades, kus see aset leidis, oli lumi ikka nii sügav, et pigem kujunes jalutuskäik sumpamiseks pea vööni lumes. Lisaks ei alahindaks ma lumerookimist, mida nii mõnigi päev tunde jutti tuli teha.

Aastavahetus möödus sarnaselt - maailma parimat toitu-jooki ja seltskonda nautides, kuid mitte end unustades. Nii on kaalunumber sama ja enesetunne hea.

Eile võtsin end kätte ja astusin Argo trennist ka läbi. No tegelikult see polnudki niivõrd läbi astumine. Nüüdsest on rõhk süvalihastel ja nii sai Powerplate treeningut tunni jagu vihtuda. Hoolimata sellest, et Powerplate pole mulle võõras ning süvalihaseid on saanud treenida ka Bodybalance treeningus, tuli nüüd siiski justkui nullist alustada. Ja mis siin salata, tänaseks on lihased ikka niiiiii valusad, et ei mäletagi, millal nii valus teine päev oli.

Homme olen aga taas nõelravitseja Toomas Tiik`i jutul ja siis pajatan sellest meditsiiniharust pikemalt, laiemalt.

Kohtumine maratoonlasega

2010-12-16T21:47:00.003+02:00

Pärast mõningaid tõrkeid, olen Eestimaa pinnal tagasi. Nagu eeldasin, ma Lissabonis jooksmisega tegelda ei jõudnud, kuid liikumises olin kõik need päevad. Lisaks, kuigi sealne toidukultuur on vähe teistsugune ja tihti sattus käeulatusse pigem ebatervislikum toidupoolis, järgisin kolme tunni reeglit. Õigemini olen jõudnud nii kaugele, et ei pea seda kella järgi enam järgima, vaid see tuleb loomulikult. Ja kui kolme tunni möödudes süüa ei saa, manaldub silme ette pilt organitest, mis iseend söövad.

Nii läks, et ammutasin reisilt hoopistükis teoreetilist baas. Nimelt sattusin Lissabonis palju aega veetma tüdrukuga, kes sellel aastal Berliini maratoni läbis! Otsustas, et peab maratoni ära jooksma enne oma 30. eluaastat ja võttis jooksu ette. Muuseas, esimeses trennis suutis ta joosta vaid 6 minutit ühtejärge! Ja pool aastat hiljem jooksis maratoni läbi! Koos kahe sõbrannaga. Tegemist on muuhulgas inimesega, kes vähe töönarkomaan ja pereinimene, kuid kui soov on, leiab ju iga inimene aega trenni tegemiseks. Lisaks maratoni läbimisele, kaotasid kõik naised ligi 8 kilogrammi oma kehakaalust. Nüüdseks on nad ühe suurepärase kogemuse võrra õnnelikumad. Minule on nad eeskujuks ja vähe sellest, infot mida reisikaaslaselt ammutasin, kasutan nüüdsest kuni maratonipäevani. Aitäh!

Pühade eel aga püüan 2-3 korda nädalas joosta. Rahulikus tempos ja nii kaua, kui ilmaolud seda lubavad. See pole uusaastalubadus, vaid plaan - uuel aastal tõepoolest uue hooga! Tõsisema hooga!

Talv Lissabonis

Trennid seljataga, ees Lissabon

2010-12-09T05:39:00.002+02:00

Hoolimata meeletust tagasiminekust, julgesin taas Argo käe alla minna, kuigi hetkel käivad väiksed spekulatsioonid teemal, kas jõusaalitreening on ikka mulle kui maratoonlasele vajalik. Kõik lihasgrupid said tehtud ja üleüldse, mulle tegelikult meeldib jõusaalitreening. Sel korral juba jõudsin hoopis rohkem ka kui nädal tagasi. Treening lõppes siselihaste treeninguga Powerplate-il.

Eile võtsin aga kätte jooksuringi krudiseval lumel. Hommikul ärgates plaanisin küll enne joosta ja siis süüa, kuid ma lihtsalt ei suuda. Esimene asi hommikul peab siiski söömine olema, sest kõht on nii jube tühi. Seejärel rajale. Et mitte libastuda jääl või lumel, on mul nüüd uued Adidase Continental tossud. Spetsiaalselt praegusteks ilmadeks - soojad, vett mitteläbilaskvad ja libisemiskindlad. Tegin poole-tunnise ringi kodukandis ja olin endaga päris rahul. Kuigi mis seal salata, selle hommikuse trenniga ma veel päris harjunud ikka pole.

Täna lendan aga ühe teleprojektiga seoses Lissaboni ja pean tunnistama, et trenniriideid kaasa ei võtnud. Lihtsalt tean, et selleks aega pole. Aga jalutan see-eest pikki vahemaid ja olen muidu aktiivne. Toitumist eriti järgida ei saa, kui välja arvata põhitõed.

Kaalumine ehk järjekordne tõehetk

2010-12-02T22:14:00.002+02:00

Eile ei püüdnudki ma vabandust leida ja vedasin end Argo trenni. Teadsin, et mis ees ootab, pole eriti tore, sest eeldasin ju, et olen pärast viit haigusnädalat tagasi nullpunktis ja ma ei eksinud. Raskused tuli pügala võrra vähemaks võtta ja kui muidu sai kolm kordust tehtud, siis nüüd vaevu kaks. Hädaldasin ka kogu aeg. Argo polnud parem, kiitis aina takka, kui halvas seisus ma olen. Lõpetuseks palusin midagigi ilusat öelda ja ta ütles: "Tore, et viimakski tulid! Ja no püksid on ka kottis jalas."
Seejärel ootaski mind ees kohtumine toitumisspetsialist Marguse juures. Kartsin, et nutune toon jätkub, aga ei! Margus on üldse üks ütlemata motiveeriv ja positiivne inimene (mitte, et Argo poleks - vastupidi!). Talle tundus kohe, et seis on paremgi kui enne, kuigi trenni teinud pole ja vahepealsel ajal on palju nn vabagraafikut olnud. Vahe eelnevaga ehk vaid see, et toitumisel on targem - kolme tunni reegel on säilinud ja ma lausa vajan iga kolme tunni tagant süüa. Olukord on isegi nii hull, et kui täna kiire teleprojektiga seoses olin 4-5 tundi järjest söömata, tundsin, kuidas organism iseend sööb. Puuvili ja väike pähkel on siis suureks abiks.

Aga nüüd põhilisest. Mõõtmisel selgus, rasvaprotsent on kehas nüüdseks 16,4 (4 kg vähem, kui esimesel kaalumisel). Lihasprotsent sama, mis alguses. Kõhuümbermõõt 5cm vähem, kui alguses! Nädalas on seega kadunud 300-400 g kehakaalust. Pikemalt õigest toitumisest ja kaalualandusest pajatan juba mõne päeva pärast Naistemaailm.ee keskkonnas, sest Marguse kui spetsialisti teooriat toetab minu praktika.

Vabad päevad

2010-11-27T12:38:00.002+02:00

Täna on mul sünnipäev ja nii olen spordivaba, kui välja jätta toimetused köögi-ja koristustoimkonnas. Hommegi pidustused jätkuvad, kuid esmaspäevast olen tagasi spordiradadel. Ma luban. Nüüd olen vanem ja lubadustel ka rohkem kaalu.

Minu uus isiklik treener

2010-11-24T13:46:00.010+02:00

Eile, hoolimata alanud lumetormist ja pakasest, võtsin ette jooksu. Mitte küll päris varavalges, kuid siiski hommikutundidel. Pirita metsaradadele söandasin oma raja sisse joosta ja mis siin salata, päris porine olin, kui pärast treeningut autosse pääsesin. Aga see on porijooksu lisaväärtus, mis jonniks põhjust ei peaks andma.

Niisiis, oluliseim muust, on minu isiklik uus treener - Adidas miCouch ja mis 24/7 vajadusel olemas. Kõigepealt valin programmi, mida nädalate jooksul teostama hakkan ja seda vastavalt eesmärgile. Seejärel vajutan nupule ja meeldiv meeshääl hakkab seletama, mida pean tegema ehk kui pikk ja intensiivne treening on valitud. Vähe sellest, pidevalt jagab see hääl mulle infot läbi kõrvaklappide, milline on mu pulss, milline distants on läbitud ja kas peaksin tempot tõstma või langetama, et püsida õiges tsoonis (nt rasvapõletustsoon). Vahepealsel ajal, kui ta mulle midagi öelda ei taha ja mina ka midagi teada ei taha, siis kuulan iPodist oma traditsioonist trennimuusikat.

Eilse trenni kokkuvõte sai tänu miCouchile selline:

Back in business

2010-11-22T21:05:00.002+02:00

Olen lubanud, et püüan tervisest vähem rääkida ja eriti vinguda, seega siinkohal punkt.

Käisin esimest korda üle pika-pika aja jooksmas, trotsides külma ja lörtsi. Muuseas tegin täna reportaaži detektiiviga, kes soovitas vähemasti pimedas Pirita metsas mitte joosta ja kindlasti mitte üksinda. Eks olen isegi selle peale mõelnud, et ikka jubedalt silma alt ära seal vehkides, et kui mõni kaabakas peaks liikvel olema, läheks jamaks. Niisiis kui mingi eriti suur ja tugev mees, kellele meeldib kakelda ja kes peaks minu tempos jooksma ka veel, võib mulle alati julgustust pakkuda.

Täna valisin jooksmiseks aga Pirita tee, kus liiklust ja valgust piisavalt. Jooksin ligi 40 minutit rahulikult, et organismil oleks aega end koguda. Tegin esimesed katsetused ka oma imevahendi ehk isikliku eratreeneri miCoachi-iga. Vidinast kirjutan pikemalt homme, sest juba hommikul plaanin taas väikse jooksu teha ja siis peaksin miCoachi spetsialist valmis olema. Üleüldse olen võtnud suuna hommikuse jooksmise poole. Kohe pärast ärkamist, et päevaks vaim ja keha heasse toonusesse seada.

Maratonile registreeritud

2010-11-17T14:41:00.002+02:00

Alustan tervisest. Olen antibiootikumikuuriga sedapuhku ühele poole jõudnud ja rahulik algus treeningradadel ka juba tehtud. Ehk siis käisin esimest korda elus joogas. Pingete maandamiseks ja treeningutega alustamiseks tundus just jooga parim.
Tervise võtan kokku hea inimese sõnadega:

"Ega ilma asjata ei ole targad mehed kunagi öelnud, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks:) Olen kindel, et see haiguse või viiruse või misiganes pisik on mõnes mõttes vajalik, et võibolla veidi aega maha võtta, energiat taastada ja ennast koguda ja siis veel suurema poweriga rajale tagasi naaseda:) Igatahes hoian sulle tugevalt pöialt, et kõik hästi läheks ja haiguseuss taanduks...mürki talle:) Ole tubli!"

Täna viimaks võtsin kätte ka registreerimise maratonile, et enam poleks pääsu ja motivatsioon taas tõusvasse joonde liikuma saada. Avastasin üllatuslikult, et kuigi Stockholmi maratonile registreerimiseks on aega 2011 veebruari keskpaigani, on 20 000 inimese piir praktiliselt täis - täpsemalt on hetkel registreerunud 19,355 inimest. Muuseas eelmisel aastal suleti registeerimine täpselt täna, 17. novemberil, sest just siis sai osalejate maksimummäär täis.´

Rõõm oli kohata nimekirjas teisigi Eesti naisi, kes ürituse ette on võtnud:

Kertu Jukkum 84 Estland Women
Kersti Jääger 82 Estland Women
Kadri Kaldam 78 Estland Women
Viia Kaldam 73 Estland Women
Eha Lehtoja 60 Estland Women
Merje Meerits 75 Estland Women
Maivi Ots 74 Estland Women
Annika Pang 68 Estland Women
Ylle Paulus 66 Estland Women
Marika Roopärg 67 Estland Women
Eve Sankovski 72 Estland Women
Grete Vahtakand 76 Estland Women

Jooksmiseni!