Kehaline kasvatus Tartus

Meenutusi eilsest ja Tartust.
Käisime Ain-Alariga spordihoone staadionil jooksuharjutusi tegemas. Esialgu jäi mulje, et tegemist on algajate balletitunniga, hiljem aga mõistsin, et olen kehalise kasvatuse tundi sattunud. Nostalgia, kuigi oli kooliajal aegu, mil arstitõend näpus vabastuse välja petsin. Hiljem, keskkoolis tuli mõistus pähe ja hakkasin sporti armastama ja õnneks see kestab.
Ain-Alari juhitud kekatunnis tuli aga küll päkkadel käia, küll kandadel ning jala sise-, väliskülgedelgi. Päkal kõnd on mu lemmik, sest kõrged kingad on ilmselgelt fetiš! Lisaks tegime pikema seeria harjutusi kõhu-ja seljalihastele. Selg on ilmselgelt mu nõrk koht, mis teeb vahel liiga justkui oleksin 60-aastane. Paari harjutust lubasin õhtuti-hommikuti kodus tegema hakata.

Lõpetuseks kauplesin Ainilt välja voli teda treenida. No ütleme, et ta sai päris hästi hakkama. Hindeks 5!
Venitusharjutused tegin ka mina - need, mis Bodypumpist selgeks on saanud. Minust saab treener!

Ain-Alariga trennis

Olen nädalavahetust seoses raadioüritusega Tartus aega veetma ja see on vahelduseks päris tore. Seda enam, et Ain elab siin ja nii saame koos trenni teha. Täna käisime ujumas ja seda ennekõike eesmärgil siluda olematut ujumistehnikat. Ühesõnaga on hingamine korrast ära, jalgade töö pole piisavalt kiire ja ka pea asend sissehingamisel. Pidin tegema kõikvõimalikke harjutusi nagu näiteks ühe käega krooli ujuma ja ujumislestadega jalgu intensiivselt liigutades ujuma. Vett neelasin räigelt ja nüüd pea vähe paks, kuid see käib kindlasti asja juurde. Üldiselt mulle tundub, et tehnika ongi ujumises kõige tähtsam. Et kui ujuda muidu eriti ei oska ja võhma ka pole, kuid tehnika on, saab lõppkokkuvõttes hästi hakkama.
Täna tutvustas Ain mulle mu uut nö Tallinna treenerit Priitu. Keha järgi on ka tippsportlane.

Homme lähme jooksma kuhugi staadionile.

Õhtuleht kirjutab / Kertu Jukkum: vaarun pidudelt varem koju, et trenni jõuda

"Tunni-kaks leiab iga inimene trenni tegemiseks, kui vaid tahab," usub telenägu-raadiohääl Kertu Jukkum, kes tihedast graafikust hoolimata treenib kuus korda nädalas augustikuiseks Pühajärve triatloniks.
Vapralt trotsib ta maiustavaid kolleege ja käib jala ka vihmaga.

Sky Plusi hommikuprogrammi reporter ja Kanal 2 saatejuht Kertu Jukkum, kes enda sõnul oli varem laisk tervisesportlane, otsustas detsembris saada aimu tõelisest sportlaseelust ja ennast pisut rohkem kui poole aastaga triatlonivormi treenida. Kertust sai selle spordiala patroon – nagu Toomas Luhats möödunud aastal. Jaanuaris asus ta treenima tipptriatleet Ain-Alar Juhansoni käe all.

Esmalt tuli Kertul Spordimeditsiini Sihtasutuses läbida tervisekontroll ja teha koormustest, et selgitada alustuseks sobiv koormus. "Selgus, et kannatan rauavaeguse all. Seda on nüüdseks juba mitu kuud ravitud," ütleb ta, et on joonud rauasiirupeid ja saanud rauasüste. "See on selline süst, mida suurtele sportlastele tehakse – otse tuharalihasesse. Ja see on valus!"

Arstilt sai Kertu pahandada, et soovib pea olematule sporditaustale vaatamata ette võtta triatloni. "Hiljem proua siiski leebus ja pidas mind lihtsalt üheks hullumeelseks."

Tõeline trenn alles ees

"Esimesed kolm kuud on olnud ennekõike alusbaasi loomine ning enda harjutamine aktiivse ja sportliku eluviisiga. Siiani olen trennis käinud 5–6 korda nädalas ja üks trenn kestab keskmiselt tund-poolteist, seega kulub nädalas treenigutele 6–7 tundi. Maikuust algab aga 12nädalane triatlonikava, mis näeb ette 7–10 tundi treeningut nädalas ja palju spetsiifilisemat ettevalmistust triatloniks," räägib Kertu. "Kui seniajani oli põhirõhk ujumisel, siis nüüdsest lisaks ka rattasõidul ja jooksmisel. Seega algavad tõeline trenn ja vormi silumine alles nüüd."

Välitreeninguid lükkas edasi kaua talvisena püsinud ilm. "Seniajani ei soosinud ilmaolud väljas rattasõitu ja nii tuli rohkem rõhku panna spinningule. Samuti pole ma veel söandanud välja jooksma minna," ütleb ta.

Ka ujumistrennidega tuleb peagi basseinist õue kolida – augustis on vaja Pühajärves ujuda 1 km. "See saab olema tõeline katsumus, sest jälestan ujumist kohas, kus põhja ei näe," sõnab Kertu, kes ujumises ongi juba ennast ületanud: kohe esimeses trennis õppis ta ära krooli ja ujus esimest korda elus, pea vee all. Kilomeetri vältel varieerib ta stiile: 200 m konna, 200 m krooli, 200 m konna, 400 m krooli. Basseinis läbib ta selle vahemaa 40 minutiga.

Kas laiskuseuss pole põue pugenud? "Muidugi on! Ain-Alar ütleb, et kui ikka ei viitsi trenni minna, pole mõtet end sundida. Olen seda endagi peal tunda saanud, et kui ennast vastu tahtmist trenni vean, siis teha midagi ikka ei viitsi. Pigem puhata üks päev ja olla trennis tagasi, kui vaim selleks valmis," on Kertu kindel.

Ei pinguta nii, et surm silme ees

Ka siis, kui tahet jagub, ei treeni ta nii, et surm silme ees. "Äkki on mind ettevaatlikuks teinud legendaarne lugu Tanel Sammist, kes Sky Plusi tiimiga Kuressaare jooksul osaledes end pildituks jooksis," ei kavatse ta kolleegi viga korrata. "Tunnetan piiri ja kui olen lähedal sellele, et enam ei jõua, teen pausi või lõpetan trenni." Seega pole Kertul olnud ka vigastusi: "Tõsiseid õnneks mitte! Ujumisega olen pisut oma seljale liiga teinud, kuid ei midagi hullu."

Enim üllatas teda see, kui oluline on treeningperioodil järjekindel tervisekontroll. "Ilma selleta võib inimene endale kohutavalt palju liiga teha."

Sagedase arsti juures käimise kõrval on uus elustiil kaasa toonud veel nii mõndagi. "Energiat ning lisaks positiivset laengut annab trenn meeletult juurde, kuid mulle tundub, et uni on ka endisest magusam. Samas pole tulnud mul midagi ära jätta – kõik oma toimetused olen saanud tehtud. Pidudelt vaarun ehk vaid varem koju, et hommikul trenni jõuda, ja seegi on positiivne," näeb Kertu sportlikus eluviisis peamiselt head.

Vahel annab magusaisule järele

Väga oluline on õige toitumine, kuid äärmuslikke muutusi ta oma menüüs teinud pole: "Jälgin üldisi põhimõtteid – süsivesik hommikul, valgurikkad toidud õhtul. Palju puuvilja ja juurvilja kuulus mu toitumise juurde ennegi."

Muidugi tekib alatihti ahvatlusi, pole lihtne olla teiste keskel ainsana erirežiimil: "Nagu ikka, on meil raadios Heiki, kes toob kommi ja küpsist, ning siis on veel keegi, kel on sünnipäev, või tähistatakse muud olulist sündmust kringli, koogi või muu söögipoolisega, mida mina sööma ei peaks. Eks natuke ikka kripeldab, kuid üldiselt ei ole ma endale suuri piiranguid seadnud. Kui ikka väga tahan tükki šokolaadi või koogitükki, siis seda endale ka luban. Eriti, kui tean, et trenn on ees. Tihti kohustan end siis ka suuremaks pingutuseks," räägib Kertu.

"Ma pole end viimasel ajal kaalunumbriga vaevanud. Alguse poole, mil sai käidud suhteliselt palju jõutreeningus, tõusis ka kaal. Nüüd tundub, et on pisut ikka langenud," arutleb ta. Paisunud lihased siiski rõivaid ei pitsita ja Kertu loodab, et nii ka jääb. "Kuna ma ei ole pikki vahemaid ei jooksmas ega jalgrattaga sõitmas käinud, siis ootab mind reite ja biitsepsi kasv alles ees. Spinning ja väike jooks lindil nii mõjunud pole. Suuremaid riideid muidugi varuda ei tahaks."

Triatlonitrenniga kaasneva blogimise üle ta ei kurda: "See pole mulle päris võõras. Sky Plusi blogis on minul täita teisipäevane lahter ja kuigi nüüd tuleb mul vaat et iga päev kirjutada, meeldib see mulle kohutavalt. See pole kohustus, vaid pigem meeldiv hobi."

Väike võit!

Täna oli see päev, kui seadsin eesmärgiks ujuda tavapärane distants 1 km, kuid seda vaid kroolistiilis. Hakkama sain! Aeg: 35 minutit.

Õhtul Tartusse ja seal on plaan Ain-Alariga ka paar trenni üle elada. Mu sportlik kaksikõde on lubanud ka kohal olla. Äkki olen nüüd isegi temast sportlikum? No ujumises teen kindlalt ära, jooksus pole nii kindel...

Rohkem rasvapõletust ja vähem jõutreeningut

Jalad on mul ropult villis ja täna sain olude sunnil osa ka trollisõidust. Ma ei saa aru, miks inimesed üksteisel seljas elavad? Varsti alustan taas autonädalaga, sest nii palju jama on autost vabanemine toonud.

Aga täna käisin oma viimases Fitvibe treeningus ja kui arvudest rääkida, siis on edasiminek märgatav - kui esimeses trennis ei suutnud ma keskkoha harjutusi (kõikvõimalikke blanke) 15 sekunditki teha, siis nüüd, viimases ja kümnendas, sain 50 sekundiga hakkama! Ilma naljata julgen seda kõigile soovitada ja peagi kirjutan sellest ka pikemalt.

Lisaks kõndisin ma täna niiiiii palju, et jätsin ujumise homse peale.
Homme õhtust olen aga Tartus, seega Tartu inimesed, otsige dressid välja! Saame koos trenni minna :)

Korralik trennipäev

Täna haarasin Kerli punti, et trennis eriti aktiivne olla. Suund sai võetud Viru MyFitnessi, kus ma enne vaid korra olen käinud. Registreerisime end Spinningusse, kuid üks kohalik treener rääkis meid ära, et Bodycombat on äge trenn ja kuna Kerli oli enne käinud, siis läksimegi sinna. Nooo esimese korra järel tekkis tunne, et milleks sellist trenni üldse vaja on, kuid ilmselt ei teinud ma pooli asju õigesti. Samas, võhmale võttis päris korralikult.

Vahepeal sai pisut joostud, kuigi läbi valu, sest teatavasti kestab mul autovaba nädal ja jalad on villis. Mitte, et ma oleks palju käinud, ma lihtsalt pole harjunud üldse käima. Õudne, kui mugavaks muutub inimene, kui auto on käepärast.

Siis edasi Bodypumpi, kuigi ma lubasin, et lihastreeningut teen minimaalset. Mulle tõesti ei meeldi lihasmäed, mõõdukas vorm on väga ilus, kuid mitte silmaga nähtav muskel - seda muidugi naiste puhul. Meestel risti vastupidi, mitte et kulturistlik ahv peaks olema, kuid pisut silmaga nähtav lihas on soositav.
Pean tunnistama ka, et haiguse tõttu eemal oldud aeg andis tunda ja raskused olid pea poole väiksemad kui mõned nädalad tagasi.
Trennile kokku kulus täna: 2.30 h
Kaotatud kalorid: 695 (from fat 33%)

Lõpetuseks lipsasime me Kerliga poest läbi ja kuna toitumise osas olen vähemasti teoorias väga tugev, andsin nõu Kerlilegi. See oli umbes nii, et Kerli haaras ühelt poolt asju ja teiselt poolt ja ma keelasin kõik ära: "Ei, süsivesikut liiga palju!" ; "Ei, see sobib lõunasöögiks!" ; "Ei, seda ei tohiks üldse süüa!" Kohupiima või kodujuustu lubasin osta ja lisaks midagi värsket köögi-või juurviljadest. Lihtne kapsas läks loosi, lisaks kohupiimale.

Ja siis jalutasime koju. Mis sest, et väljas pime ja vihma tibutas! Õnnis autovaba nädal!

Pika vahe järel taas Fitvibe-is

Täna juhtus see, et kuna ma äratuskella endale ei pannud, magasin sisse. Ma pole see inimene, kes poole päevani põõnab - isegi siis mitte, kui hilja magama lähen, kuid täna magasin tõepoolest poole kaheni päeval. Ja ma ei tea, miks. Ärkamise hetkel pidin olema juba Fitvibe treeningus. Õnneks taksod sõidavad ja mina olen kiire.
Fitvibe-ist oli küll pikem vahe nüüd sees, kuid vorm väga kannatada pole saanud. Mis peamine, pärast trenni tundsin täna ikka kohe eriti, et olen pingutanud.

Ja ärge nüüd naerge, kuid proovisin kohalikku tselluliidiravi ka. Aparaat Shockmaster, mis sõna-otseses-mõttes peksab tselluliidikudesid ja lõhub neid sel viisil. Mujal maailmas ilma tegev, kuid Eestisse alles jõudnud imevahend. No ma olen skeptiline, kuid proovin siiski ära, sest väga palju pole neid asju, mida ma proovinud pole. Rohkem saab sellest aparaadist lugeda:
http://www.fitvibesiluett.ee/shockmaster_500.php
Ja muide, kuigi meestel tselluliiti olema ei peaks, on östrogeeni omavad mehed siiski erand. Need on need naiselikumad kujud, lisaks homod. Spetsialistid väidavad nii.
Kuidas aga tselluliidi vähendamisega mul läheb, pikemalt juba peale järgmist seanssi.

Õhtune trenn nägi ette 1km ujumist. Tavaks saanud: 200m konn, 200m krool, 200m konn, 400m krool. Aeg: 40 minutit.
Ja nagu lubatud sai, oli tänagi mul autovaba päev. Kui sisse magamise tõttu vajalik taksosõit välja arvata, käisin täna jala. Kokku vast poolteist tundi, pulsikella unustasin peale panna, kuid homme parandan sellegi vea.

Ja nüüd veini jooma, et veri ikka paraneks veel ja veel!