Treeninglaagri teine päev

Magasin seal kohutavalt, sest kõrvaltuppa sattus keegi norskaja. Hommikul ärgates oli lisaks veel kurk ka haige. Ilmselt külmetasin loengusaalis akna all istudes. Ärgates selgus, et olime ärganud eriti vihmasesse päeva. Kohe võtsime ette hommikuse virgutuse ehk jooksime 2 km järveni, siis ujuma (mina jätsin kurgu seisundi tõttu selle vahele) ja siis tagasi tervisekeskusesse 2 km joostes. Hommikusöök ja seejärel toimus loeng, mida mina olin juba kuulnud ja nii kasutasin tunnikest magamiseks. Seejärel jooksutrenn, vihma trotsides. Jooksime 2,5 km soojenduseks ja hakkasid mäkketõusud. Erinevad distantsid tuli läbida erineva kiirusega ja ikka ülesmäkke. Samal ajal täiustasid treenerid jooksutehnikat. Mul ei liigu käed piisavalt ja lisaks võtan liiga pikki samme. Mida rohkem jooksin, sest väsinum olin, kuid tehnika olla paremaks läinud. Ikka veel sadas, kuid lõppu tuli joosta veel korda 2,5 km ring mägisel rajal.
Pärast lõunasööki oli väike paus ja seda kasutasid pea kõik magamiseks, mina ka taaskord. Treeninglaagris ongi nii, et igal vabal hetkel vastavalt kas magaks või sööks. Pärast pausi ootas ees õhtune treening ja tänu vihmale otsustati suurem osa sellest läbi viia siseoludes. Alustuseks ikka 5 km jooksu ka ja siis tuli teha kõiksuguseid harjutusi põrandal. Tase oli täpselt selline, et viilida tuli palju. Eriti keskkohaharjutuste juures. Kokku kulus 2 tundi ja sinna juurde veel ka venitus.
Kuigi kurk pidas hästi vastu, tundsin pisutist väsimust treeningutest ja nii sai otsustatud, et järgneva päeva võistlusest ma osa ei võta, vaid läbin 16 km treeningu mõttes, ei muud. Ma olin sellega päri, sest on tekkinud tõepoolest tunne, et olen pisut üle võistelnud.

1.päev treeninglaagris ja kohe läks raskeks

Eile käisin Dr Muza juures koormustesti tegemas ja see läks aia taha. Ilmselt ei olnud õige päev ja kuna järgmisel nädalal teen kordustesti, ongi mõistlik sellest kõigest pikemalt rääkida alles järgmisel nädal.

Täna jõudsin aga Holstre-Polli Tervisekeskusess, mis õnneks asub äärmiselt looduskaunis kohas, kuid kahjuks on ümbritsetud meeletu mägisest alast. See tähendab, et jooks neil mägedel saab vähemasti minu jaoks olema oodatust raskemgi. Esimene päev algas kohe loomulikult jooksutrenniga, mida viis läbi üks (nii tulemuste kui keha järgi) jooksumeister Keio. Tempo oli ikka piisav, et võhmale asjada, aga vahel tulebki oma mugavustsoonist ju välja tulla. Ehk vaid mägede võtmine oli minu jaoks keskmisest raskem, sest üldiselt olen viimased kuud stabiilselt maanteel või rannaliival jooksnud. Ja pealegi tundus mulle, et jooksimegi vaid üles mäkke. Pärast 40 minutit jooksu järgnesid imelised jooksutehnikaharjutused. Mulle jätkuvalt meeldivad põlve-ja sääretõsted ja veel mõned lihtsamad, kuid kõik teised jätaksin vahele. Lõpetuseks jõudsime väikse venituse ka teha ning siis oli umbes 8 minutit aega pesemiseks ja ees ootas toitumise alane loeng. Pean ausalt tunnistama, et olen isehakanud toitumisspetsialist ja mulle on väga raske rääkida toitumise alal midagi uut. Kõik äärmused olen omal nahal läbi teinud ja samamoodi saavutanud ideaali kuldset keskteed käies. Kui aga midagi üle korrata, siis:
- vedeliku tarbimine treeningu ajal on oluline
- süsivesikute laadimine on oluline nii enne kui pärast treeningut
- enne suuremat võistlust laadimine kuni 36 h enne ja võistluspäeval
- mineraalainete saamiseks sobib hästi Värska ja Borjom
- oluline süüa tihti, aga väiksemad kogused (iga kolme tunni tagant)

Pärast loengut kell 21 oli korralik õhtusöök ja nagu ikka, treeninglaagris söön ma kõike ja isukalt, sest ainevahetus lihtsalt nõuab seda. Õhtune programm nägi ette sauna, kuid ma pean ju mingi hetk blogi ka kirjutama. Äratus on homme kell 7.45, et kell 8 juba hommikuses trennis olla. Sisetunne ütleb, et tuleb raske päev.

Uus ja ühtlasi viimane treeningkava enne maratoni

Nüüd kõik kohe treeninglaagrisse!

Peagi saan avaldada uue põneva treeningkava, mis tundub, et jääbki viimaseks enne
11.septembrit toimuvat Tallinna maratoni. Aga täna sain info väga vajaliku ja kindlasti toreda treeninglaagri kohta, kus on kohal nii Margus Pirksaar kui ka Einar Kaigas ja teised jooksuprofid. Tegelikult olen üks kord varemgi treeninglaagrisse sattunud - aasta tagasi ja Ain-Alar Juhansoni juhtimisel triatloni-laagrisse. See oli raske nii füüsiliselt kui vaimselt, kuid sealt lahkudes oli tunne kui uuesti sündinud. Niisiis luban, et olen jooksulaagriski kohal. Tule Sina ka!

-----------------------------------------------------------------------------------

Jooksupartner koostöös Nike Running Clubi ja Spordiürituste Korraldamise Klubiga korraldab 19.08–21.08.2011.a. jooksuseminari teemal „Ettevalmistus võistlusperioodiks ja võistlemine SEB Tallinna Maratonil ja Sügisjooksul”
Käesoleval hetkel on ligemale kuu ühe Eesti suurema jooksusündmuseni SEB Tallinna Maraton ja SEB Tallinna Sügisjooks. Oled saavutanud küll juba jooksurütmi, kuid kahtled kas tegevus on planeeritud õieti. Teisalt tunned, et kvaliteetset jooksuaega jääb väheks või hoopis vajd lihtsalt nõu, et osaleda oma esimesel suuremal jooksul! Seminari eesmärk on jagada jooksuharrastajale teadmisi paremaks võistlusettevalmistuse planeerimiseks ja võistlustel võistlemiseks ja osalemiseks.
Viimasel päeval toimuval nö pikal otsal saab läbida ka lühemat maad. Sellest anna kindlasti teada kas Einarile või Margusele kohapeal, kes organiseerivad vastavalt ka Sinu toomise distansilt finishi (muidu joostakse trassil Tõrva-Valga).
Laagri/seminari kohaks on valitud Holstre-Polli Tervisekeskuse (http://www.holstrepolli.ee). Igapäevasteks abilisteks on Einar Kaigas ja Margus Pirksaar. Lektorid: Eve Unt, Margus Pirksaar ja Einar Kaigas
Kontaktinfo: einar@jooksupartner.ee ja margus@jooksupartner.ee
Loengud: vastavalt kavale + praktilised ühistreeningud
Seminari kogumaksumus (sisaldab elamist, toitlustust ja loenguid): 74 eurot
EELREGISTREERIMINE kuni 16.augustini 2011 e-postiga: margus@jooksupartner.ee
Registreerumise aluseks on osalustasu 74 euro maksmine Jooksupartneri arveldusarvele 221038126104

Sinuga jooksurajal,
Jooksupartneri meeskond


JOOKSULAAGER 19.08 - 21.08.2011
PÄEVAKAVA
REEDE 19.08
17.00 Toitumine. Teemat käsitleb TÜ Kliinikumist Eve Unt
18.30 Jooksutreening
20.00 Õhtusöök

LAUPÄEV 20.08
8.30 - 9.30 Hommikusöök
9.30 - 10.30 Kiirustreeningud ja intensiivsus maratoniks: Einar Kaigas
11.00 - 13.30 Jooksutreening
13.30 Lõunasöök
16.00 - 17.00 Millal puhata ja organismi töövõime hindamise markerid. Teemat käsitleb Margus Pirksaar
17.00 - 19.00 Jooksutreening
19.00 - 20.30 Saun
20.30 Õhtusöök + jooksu teemal filmi vaatamine

PÜHAPÄEV 21.08
8.30 - 9.30 Hommikusöök
9.30 - 11.00 Minu maratoni kogemused
Teemat tuleb käsitlema kogemustega maratonijooksja
13.00 Lõunasöök
15.00 Tõrva - Valga mnt jooks INFO SIIT


http://www.jooksupartner.ee/index.php?id=holstre-polli-jooksuseminar-treeninglaager

Fantastilised emotsioonid Narva poolmaratonil

Jõudsin Narva juba paar päeva enne võistlust. Nii sai paar trennigi sealsetel tänavatel ja parkides tehtud. Muuseas, ma pole ammu nii palju prügi tänavail näinud ning džinni libistavaid emasid laste mänguväljakul. No olgem ausad, see on ikka nagu päris vene linn. Seda tõestas ka sealt tehtud reportaaž, mille eesmärk oli hakkama saada eesti keelega - kogu reportaaži ajal, mil jõudsin küsitleda ehk lausa paarikümmend inimest, ei leidnud ma ühtki, kes oskaks pisutki eesti keelt. Isegi linnavalitsuse töötajad ei mõista riigi keelt. Aga see-eest oli sealne poolmaratoniks valitud rada parim, millel jooksnud olen. Imeilusa jõe-äärse ala, kindluse ümbruse ja terviserajagi mööda sai joostud.
Päev ise algas nagu võistluspäevad ikka - jube kiirelt. Liikuma sai hakatud viimasel hetkel ja ikka veel oli tunne, et midagi jäi kindlasti maha ja midagi olulist ka tegemata. Kata sõitis kohale alles hommikul ja oli ikka päris ärevil, et kas ikka suudab ära joosta. Maksimaalne distants, mis tal seniajani läbitud on, jäi 10ne kilomeetri kanti. Vihma tuli korralikult ja meie tegime soojendust - väike sörk, venitused, jooksutehnikaharjutused ja lahtijooksud. Läks veel hetk, kui Baruto stardipaugu andis ja umbes 400 toredat ja sportlikku inimest jooksma asusid. Tegemist oli ikkagi Eesti meistrivõistlustega, kus rajal olid vähemalt pooled päris sportlased, seda tublimad olid kõik teised, kes söandasid nende hulludega rajale asuda. Ma ise tunnen juba, et olen võistussõltlane, sest nii hea emotsiooni saab sealt kaasa, et tahaks veel ja veel!
Kõik panid padavai meil eest minema, mina õpetasin aga Katat algust rahulikult võtma, sest küll hiljem jõuab tempot teha. Pulss püsis 160ne kandis ja nii sobis ka Katale. Oli tema ju poolhaigena ikkagi rajale asunud ja põlvgi andis tal tunda. Aastaid tagasi elas ta üle jubeda autoõnnetuse, mille tagajärjel jäi põlve kasvuplaat kinni. Hiljem lõhuti tal mitmeid kordi reie ja sääre luu puru, et viga saanud jalg järele kasvatada. Tüsistused on aga ilmselt eluaegsed ja annavad eriti asfaldil joostes tunda. Erinevalt Katast tundsin ma, et tempo oli täpselt selline, et sai kõigile teistele kaasa elada, jooksust rõõmu tunda ja muutkui naeratada. Nii mõnelegi reguleerijale ja politseiametnikule õpetasin eesti keelset kaasa elamist. Ahjaa, mul see imelik valu vasakul pool alakõhus andis ikka ja jälle tunda. Hoolimata sellest, et mul on erakordselt hea võime unustada halbu asju, lähen homme ma sellega kindlasti arstile ja nõuan täiendavaid uuringuid.

Jõudsime kümnenda kilomeetrini, kui Kata põlv enam vastu ei pidanud ja ta med.punkti süsti saama läks. Ma jooksin edasi tingimusega, et Kata püüab mu hiljem kinni. Kartsin, et äkki annab alla ja katkestab jooksu sootuks. Vahepeal püüdsin ma kinni ühe karate-tüdruku, kes oli ema eest jooksma tulnud. Seejärel möödusin ühest vanahärrast ja veel ühest naisterahvast. Pulss püsis 180ne peal, kuid tunne oli hea ja energiat jätkus. Seda hoolimata sellest, et sel korral ma mitte mingisuguseid spordijooke ega energiabatoone ei manustanud.
Katat näha polnud ja nii palusin ma üht ratturit, et ta käiks Kata juures ära ja siis sain teada, et kaugel mu õde siiski pole. Mul oli väga hea meel, et ta katkestanud polnud, sest võitjad on kõik need, kes võistlevad lõpuni. Emotsioonid püsisid laes kogu jooksu aja ja lõpp oli kaasaelajate saatel loomulikult emotsionaalsemgi veel. Kilomeeter oli jäänud ja siis kohtasin Katat, kes ütles, et enam ta tõesti ei jõua. Ergutasin kuis sain, et palju pole jäänud. Mina olin juba lõpuspurdil, kui märkasin oma imelist õelast Rannut, kes lastejooksu vahepeal kinni oli pannud, häälekalt mu nime hüüdmas - see andis uskumatut jõudu! Finisheerudes jooksin veel Katat raja äärde ergutama. Temagi tegi lõpuspurdi ja oli võidukalt finishis. Tunne oli üleootuste hea ja esimest korda sai pärast korralikku võistlust ka venitused tehtud. Õpetasin Katatki, kel süst ikka veel mõjus. Pärast jooksu sai veel teise Eesti otsa sõidetud, kontserdilgi käidud ja nii võib täna juba taas midagi korda saata.

Kokkuvõtvalt:
Aeg: 2:18:35
Kulutatud kalorid: 1609 kcal
Keskmine pulss: 173
Maksimum pulss: 192
Koht naiste arvestuses: 87
Oma vanusegrupis: 48

Võrdluseks esimese poolmaratoni (23km) jooksin Otepääl 8. mai siis oli aeg: 2:53:00! Edasiminek on märgatav! Aga pole ka ime - mu treeneriks on ju Margus Pirksaar, kes Narvas finisheerus seitsmendana ja no jooksis minust umbes poole kiiremini.

Tormi trotsides ja angiin kesksuvel

Ootasin täna pikalt, et saaks vähegi kuivalt jooksma minna, kuid ei jõudnud ära oodata. Läksin välja seitsmest ja kuigi sel hetkel ei sadanud, hakkas peagi. Vesi oli Pärnu rannas tõusnud nii palju, et pingid olid otsapidi vees. Ainsad olukorra nautlejad olid lohetajad. Mina olin jõudnud joosta juba muuli poolsesse külge, kui tõusis tuul veelgi, taevas läks tumehalliks ja hakkas sadama nii, et valus oli. Usun, et läks veel umbes 10 sekundit, kui olin läbimärg ja jalad lirtsusid kui lompi kukkunul. Et olukord oli juba peaaegu ohtlikuks muutumas, otsustasin rannavalve putka alla varju minna. Ees ootas mind paljas soome seltskond, kes ujumast tulnud. Ootasin hetke, kuni mõistsin, et ega vist paremaks ei lähe ja pealegi oli juba külm hakanud. Vesi oli nüüdseks kõikjal ja lompe vältida polnud võimalik. Otsustasin joosta tagasi autoni ja sinna jõudes mõtlesin, et ega ikka ei saa ilma tõttu trenn pooleli jääda, nii ma jooksin vähe vaiksemas kohas aja täis. Umbes viimasel sirgel vihmasadu peatus, taevasse kerkis vikerkaar ja tuul oli kuivatamas mu riideid. Jõudsin koju vähe räsitunud, kuid trenn sai vähemasti tehtud.

Mu kaksikõde, kellega esimest korda elus laupäevasel päeval peaksime ühisstardis Narva energiajooksu rajal olema, teatas täna, et on angiini haigestunud. Käis ka eelmisel nädalavahetusel võistlustel, kus ilmselt vähe külmetas. Muidugi on ta sama hullu kui minagi ja keeldub kategooriliselt võistlust vahele jätmast. Ehk läheb nii, et lõpp hea, kõik hea.

Ilusad valusad hetked Pühajärvel

Jõudsime Pühajärvele pärast Leigol veedetud ööd. Ma tõemeeli võitlesin telgis magamise vastu, kuid vastased olid tugevamad ja nii olin sunnitud sel korral alla vanduma. Õhtu oli ikka nii külm, et telki suundusin täisvarustuses ja seljas kõik kaasa võetud riided. Uni oli hoolimata telkimisest põhjustatud õudustundest üllatavalt hea. Hommikul ärkasin higisena, sest tänu sisse paistvale päikesele oli ikka väga kuumaks ööbimispaik läinud. Uskusin, et telkimine siiski ees ootavale sportlikule etteastele halvasti ei mõju.

Pühajärvele jõudes käis judin läbi iga kord, kui linna läbivatest suurtest mägedest sai üles sõidetud. Mäletan siiani hästi, kuidas aasta tagasi seal rajal lubasin, et ei iial enam ei mõõda ma neid tõuse rattaga. Sel korral olin lubadust suutnud pidada ja mind ootas ees jooksudistants 10km Sky Plusi tiimis. Päev möödus järve ääres lebotades, süües ja magades ning õhtul veel Jääääre kontserti nautides. Magamiskoht asus küll kesklinnas, kuid õnneks oli üllatavalt vaikne ja nii sai ka öösel korralikult end välja magada.

Võistluspäeva hommikul ärgates oli peaaegu samasugune ärev tunne, kui täpselt aasta tagasi, mil ise 111 distantsi starti asusin. Ma tõemeeli elasin südames kaasa igaühele, kes selle tõelise katsumuse ette söandasid võtta. Te kõik olete superkangelased! Start käis ja ma hingasin kergendatult. Peagi oli veest väljas meie tiimi ujuja Ulla - aeg on veel täpsustamisel, kuid see oli väga hea! Puna asus rajale, et teha läbi võistluse kõige raskem ala - 100 km ratast Otepää teedel. Ootasime teda ja kõiki teisi võistlejaid raja ääres, et elada kaasa. Punat aga ei tulnud ega tulnud. Juba olin arvestanud võimalusega, et temaga on midagi juhtunud, kui Puna mööda tuiskas ja oli juba oma kolmandal ringil. Ma tõesti ei saa aru, kuidas ei märganud ma kollases ratturit! Peagi asusin isegi vahetusalasse, et seal Punat oodata. Süda vähe läikis, olin vist magusate spordijookidega üle doseerinud, kuid lootsin et see tunne on mööduv. Teiste pealt sai õppida soojendusharjutusi, et moe pärast kaasa teha. Ja siis hüppas Puna kusagilt välja ja oligi minu kord käes rajale asuda. Esimesed mäed võetud tundsin, et olen pisut üle pingutanud. Ilmselt tänu metsikule kaasaelamisele. Kohtasin rajal peagi nii Pirksaart, kui Rennat. Alguses tundus päris imelik, et mu treener on minust maha jäänud, aga kahjuks selgus hiljem, et ta oli oma jooksu ammu ära jooksnud ja sel hetkel vaid teistele kaasa elamas. Vastasel juhul kannaks tänane blogi sissekanne pealkirja "Kuidas ma treenerile ära tegin." Renna oli minust pisut maas, kuid mitte kaugel. Uskumatult tubli naine! Niisiis haarasin vahepeal hapukurki, et vastikuks muutunud magusat maitset lahjendada. Väsimus kadus, kui taas rahvast pungil jooksukoridori sisenesin, jõudu tundus olevat. Ja siis algas raske osa, suurem osa üles mäkke. Pulss oli muuseas kogu aeg laes - 180-190! Vaikselt hakkas kõht valutama, kuid ma ei lasknud end häirida ja rajal olijadki viisid kaasa elamisega mõtted mujale. Suurem mägi vallutatud, oli Renna minust möödunud aga paljud õnneks veel minust maas. Kuumus võttis ka võimust - olla varjus 25 soojakraadi ja lauspäike. Võrdluseks, eelmisel aastal näitas kraadiklaas 34 kuumakraadi.
Püüdsin ikka veel tubli olla, kuid järsemad tõusud kiirkõndisin. Viimases joogipunktis haarasin paar veetopsi, et juua ja end jahutada. Ja siis, kui oli jäänud viimased kolm kilomeetrit, manustasin energiaampulli. Kohe pärast seda hakkas kõht valutama nii, et jooksin edasi kõhust kinni hoides ja pisut küürakil olekus. Jõudsin juba üsna med.punkti lähedale, kui otsustasin, et finisheerumine on hetkel olulisem. Pealtvaatajate elav kaasaelamine tegi olukorra lihtsamaks ja juba ma olingi viimastel paaril-sajal meetril ning Ulla ja Puna ootamas ees. Üheskoos nendega ületasime finishijoone ja tunne oli kergendav!
Minu aeg: 1h ja 2 min
Aeg kokku: 4:21:04.4
Võistkonna koht üldtabelis: 37
Segatiimide arvestuses: 8 (2 naist võistkonnas!)

Ja ma ei läinudki kiirabisse, vaid taastusin pikali maas kohalike kaskede all. Umbes 10 minutit hiljem oli juba päris hea olla ja suutsin juba fotograafidele poseerida.