Kuidas valida rulluiske?

Võhandu on ammu möödanik ja kui aus olla, siis polnud lihasedki korralikult valusad. Kohe pühapäeval tegin kiirkõnni peale, et lihased nö soojad hoida. Eile oli aga aeg küps esimeseks ametlikuks rulluisutrenniks. Olin põnevil! Jaanus kutsus mind Tabasallu, kuhu kogunes teisigi sõitjaid. Vähe profimad kui mina. Pealegi on mul viimasest trennist pea aasta möödas, rulluisud on uued ja üleüldse olen viimastel aegadel jooksule kümneid kordi rohkem aega pühendanud. Alustasime kõige lihtsamast ja peagi tutvustas Jaanus trikikunsti, milleni mina jõuan ehk alles hooaja lõpul. Isegi pidurdamiseks on võimalusi mitmeid ning nüansse sealjuures veelgi rohkem. Peagi algas päris sõit ja kuigi algus oli koba, läks hoog aina kiiremaks. Jätkuvalt on minu suurimaks hirmuks ootamatult ette kerkivad autod, inimesed ja muud takistused. Jaanus õpetas, et kiirelt pidurdamiseks on vaid üks võimalus - murul. Nüüd lähen aga ajas natuke tagasi ning jagan infot, mis Jaanuselt sain. Õpetab ta rulluiske valima. Millised rattad algajale? Mis on rulluisu valmise juures oluliseim? Videot näeb siit

Võhandu maraton 100 km TEHTUD!

Jõudsime Rennaga Võrru õhtuks. Alustuseks käisime tutvumas mu võistluskaaslastega, sest kohtusin ju ma nendega esimest korda. Ööbima pidime aga Renna võistluskaaslase juures, kelleks osutus Võhandu maratoni korraldaja naine. Lootsime piisavalt infot ürituse kohta saada, sest olime me ju mõlemad esimest korda vesist hullust ette võtmas. Kaua jutustada ei saanud, vaid pakkisime asjad. Kui nemad võtsid kaasa ikka tõepoolest kõik vajaliku, siis mina piirdusin vaid Fitshopist kaasa haaratud energiabatoonidega. Varuriided ja veel mõned olulised asjad plaanisin saateautosse jätta, sest see pidi meil olemas olema. Pärast südaööd keerasime magama, äratuse sättisime kella 5 peale. Ärkamine oli ehk küll valulik, kuid enam polnud aega sellele tähelepanu pöörata. Tuli ilmale vastavalt riietuda, pudru süüa ja kiirelt stardiplatsile Tamula järve äärde sammud seada. Täpselt tund enne starti ehk kell 6 olime seal. Hommikune melu oli omaette elamus. Minu ärevus kasvas, sest võitluskaaslased polnud veel jõudnud. Kell pool 7 olid nad kohal ja sättimist oli veel palju, sest otseülekanne paadist eeldas kõiksuguse atribuutika kaasa vedamist. Ärevus kasvas veelgi, sest järvel hulpiva jää tõttu lükkus stardiaeg poole tunni võrra edasi ning stardipaik Tamula järvelt eemale. Poisid asjatasid süsta kallal, kuid kinnitasid, et stardipaika jõuame 10 minutiga. Rahvas oli vees. Kiirustasin poisse ikka takka, et äkki sätib asju hiljem ja üldiselt ikka võtsin nende kallal korralikult, sest starti tullakse vähemalt tund enne ja kui veel asjatamist palju, siis veelgi varem. Kell 7.15 nõudsin liikuma hakkamist. Nii, olingi süstas. Meenus kohe, et süstaga ma ikka sõitnud pole, kuid kajakiga on see väga sarnane ja tunne on umbes sama. Saime liikuma. Atripuutikaga mingid jamad ja nii oli veel sättimist palju. Ise püüdsin ikka hoogu teha, sest start on alati sama emotsionaalne kui finišh! Paraku stardiks me kohale ei jõudnud ja tõtt-öelda olin väheke pettunud, kuid võistlus läks edasi. Liigutuse olin peagi kätte saanud ja kuidagi väga kerge oli, kuigi mu käed on ikka ühed maailma nõrgemate hulgast ning aerud pistsin ikka sügavale. Peagi mõistsin aga, et käte tugevus on üks osa ning võhm sama oluline ja seda mul ometi on. Olime esimeses kontrollpunktis ning peatust nõudis tehniline viperus. Sättimine venis pikale ja mul oli vaat et külm juba hakanudki. Liikuma saades tuli viperusi ette veelgi. Tempo minu jaoks jätkuvalt väheke liiga aeglane ja nii püsis pulss vaevu 100 juures. Jõepealsed vaated, võistluse melu ning imeline ilm aga korvasid kõik. Peagi olime järgmises ja järgmises kontrollpunktis tehnilisi peatusi tegemas, päike õnneks juba soojendas. Iga 3 tunni tagant sõin Margus Silbaumi toitumiskava järgi batooni, mis sisaldas õiges koguses süsivesikuid, valku ja rasvu. Need olid paremad kui šokolaad ja mulle tundus, et võiksin rohkem võistelda, et neid endale lubada saaks. Melu oli veelgi suurenenud ja tuttavaid nii rajal kui raja ääres palju. Pulss aga hoidis 100 kanti ja vett olin ka siit-sealt kaela saanud. Püüdsin rassimisega kehatemperatuuri tõsta. Pidevalt uurisin ees ootavate kärestike kohta. Palju neid on? Kui paljud protsentuaalselt ümber käivad? Kas pigem kanuu või süstaga? Kuidas seda ära hoida? Sel samal jõel olen aastaid tagasi kärestikus ümber käinud nii, et me mõlemad sõbrannaga saime kaasa hunniku sinikaid ja marrastusi ning hirmu pealekauba. Pärast esimest söögipunkti ootas ees selle raja kõige kärestikulisem osa. Esimesed olid soojenduseks, nagu poisid ütlesid. Juhtnööre kuulasin aga kikkiskõrvul, et ka järgmised edukalt ületada. Juba olime näinud mitmeid ümber läinuid ja lootsin, et ehk ümber käinute protsent juba täis. Hirm oli naha vahel aga tuntav. Ja oligi esimene hullem kärestik ees! Jõudsin veel mõelda: "Oi jummel, miks ma küll olen siin!" Aga nagu sipsti üle, kuigi vett sain nüüd juba mitte ainult kaela, vaid nirises see mööda selga kõikjale. Lisaks, kuna istusin keskel ehk siis istmeta nn augus ja tagumiku all oli vaid porolon, muutus see hetkega vesiseks svammiks. Ja mul hakkas aina enam külm. Kannatasin, sest vahetusriideid oli vaid kaks paari ja kärestikulisi kohti veel ees. Tempo ikka liiga aeglane, kuid uskusin, et küllap saab see üles võetud, kui tehnika lõplikult töökorda saadakse. Ei läinud kaua, kui ees ootas ehk kõige hullem kärestik ja sinna oli kogunenud palju pealtvaatajaid. Mõtlesin, et tahaks hetk isegi pealtvaataja vaid olla. Aga juba olime all ja ühed õnnelikest mitte ümber käinutest. Tõsi, märg tunne oli nüüd juba olemise väga külmaks teinud ja päikegi ei päästnud enam. Kannatasin kuni teise toidupunktini, sest sealt oli veel 24 km minna ja väike tõenäosus ümber käimiseks. Pärast riiete vahetamist oli niinii palju parem, kuid see tunne ei kestnud kaua, sest kuigi olin istmeks olnud svammi välja väänanud, imes see kiirelt endasse kõik põhjas olnud vee. Viperusi oli aga muidki - küll kukkus netipulk vette, küll vedeles USB vees, küll arvuti aku sai tühjaks ja nii jätkusid ka tehnilised pausid. Külm oli mul luudesse jõudnud ja 12 sõidetud tundi täis, kuid minna veel trobikond kilomeetreid. Võitluskaaslasi oli aina vähem näha. Samas, möödusime paljudest, kes siis järgmise pausi ajal taas meist jälle ette läksid. Mõne paatkonnaga oli seda Vestmann-peal ja Piibeleht-all teemat nii umbes kümme korda. Inimesed radade ääres ja rajal aga üdini sõbralikud ja abivalmsad - see on jälle see hetk, kus eestlane olla on uhke ja hää. Meelehärmi põhjustas vaid vette ja vee äärde visatud prügi - luban, et kui satun sellisele seale peale, annan kõrvakiilu isiklikult. Rada kulges rahulikult ja maaliliselt. Ja millised kodud jõe ääres! Õhkasin vahet pidamata. Oli jäänud viimane 10 km, kui päike oli juba peaaegu loojunud ja me alustasime mängu: "Kas saame vähemalt kolmest ette jäävast paatkonnast mööda?". Ja siis otsustas üks poistest, et temal on kõht tühi ja vaja veel saiake ära süüa! Teine küll utsitas teda, kuid kui mees on midagi otsustanud, siis nii jääb. Mina sõudsin, sest ehk vaid randmed andsid vahel tunda, kuid üldiselt olid nõrgad käed-õlad hästi vastu pidanud, jõudu veel oli. Mõtlesin ka, et nii kaua piina taluda on ilmselt keerulisem, kui see rada tunde kiiremalt läbi sõites. Renna ja Monika olid ammuilma finišhis - esimest korda kanuus ja teine koht (naiste arvestuses)! Siis aga, kui saiake sai söödud, algas tempo tegemine. Pulss tõusis esmakordselt 130 kanti. Mul oli meel hea ja emotsioonid ülevad. Möödusime viiest paatkonnast ning finišhi tuledki tulid aina lähemale. Kahtlemata kõige kiirema tempoga 10 km olid viimased kilomeetrid ja olimegi finšhis. Aeg kokku 14 h ja 8 minutit. Uskumatult kaua, kuid sel polnud enam tähtsust, medalid sai kaela. Ma olen kord seal rajal tagasi ja siis teen aega ka. Olgu öeldud, et jooksumaraton on selle meeleoluka aurutamismatka kõrval ikka katsumus. Kokkuvõtvalt: kaotatud kalorid: 4974 kcal / keskmine pulss: 107

Veel üks maraton. Juba kolme päeva pärast - 100 km Võhandul

Ma pole kuhugi kadunud, vaid puhkasin vaimu ning virgastusin nädala Gruusias. Igapäevane seiklemine, ronimine mägedes ja villis jalad kirjeldavad seda puhkust kõige täpsemalt - ühtlasin tähendab, et oli igati korda läinud käik. Aga nüüd olen tagasi ja selge on see, et laupäeval stardin üheskoos ligi tuhande inimesega Võhandu maratonil. Osalejaid on kõigist Balti riikidest, Soomest, Tsehhist, Venemaalt, Poolast, Taanist, Hollandist ja isegi Prantsusmaalt. Muuseas just Võhandu maratoni peetakse üheks kauneimaks ja samas karmimaks aerutamismaratoniks Euroopas. Pikkuseks 100 km!

Kuidas ma nüüd sinna nimekirja sattusin? Tipikas TV meeskond kutsus ja mina nagu ikka - pea ees vette. Ma tõepoolest ei tea veel, millesse end mässinud olen, kuid see on ju minu puhul tavaline. Kogu maratoni käik läbi meie silmade ja külge kinnitatud kaamera saab olema jälgitav interneti vahendusel.

Taavi ja Üllar, kellega koos ühise eesmärgi nimel rassime, on õnneks mõned korrad varemgi Võhandu maratoni läbinud ja mis seal salata, ma loodan nende peale paljuski. Kui kahekesi on seniajani neil parim aeg olnud 11 h ja 30 minutit, siis süstaga kolmekesi peaks väheke parem see tulema. Aga oleme ikka realistid ja ärme üle 10 tunni luba. Jätkuvalt kardan ma veekogusid, mille põhja ma ei näe - niisiis oleme kokku leppinud, et üle pea ei käi. Sisendan seda mõtet kolm päeva.

2 maratoni 2 päevaga! Kertu suudab!

Liiga palju vett on vahepeal merre voolanud ja sellel on umbes sada põhjust, mis ei vääri süübivat keskendumist. Oluline on, et tegelikult pole mind spordiradadelt ükski vägi eemal hoidnud. Olen end jaganud nii ujumis- kui jooksutreeningute vahel ja seda ikka eesmärgiga hea enesetunne kindlustada. Veelgi olulisem on aga eesolev. Mõtlesin pikalt enne, kui leidsin väljakutse, mis pooltriatloni ja kahe jooksumaratoni järel päriselt ka challenge-iks oleks ja ma leidsin selle
- 2 maratoni 2 päevaga Berliinis! 29. septembril rulluisutan 42,195 km ning järgmisel päeval, 30. septembril jooksen maratonidistantsi. Luban ka, et jätkuvalt teen seda naeratus näol - kaks päeva järjest!

Aga kõigepealt õpin mitte ainult hästi rulluisutama, vaid lõpuks ometi õpin ära ka pidurdamise. Mis siin salata, olen siiani teinud seda pikali maas või näiteks igasugustest postidest kinni haarates. Ma ei taha loetleda kõiki neid vigastusi, mis sel künklikul teel ette on tulnud ja polegi vaja, sest nüüdsest teen kõik õigesti. Tema ise - Jaanus Ritson, tõeline rulluisukunn saab olema teejuhiks sel teel. Ja teised oma ala spetsialistid, keda tutvustan ühtejärgi.

Tõotus antud, käed löödud. Ready? Set! Go!

Kaks aastat tervisesportlane ja kuidas sport mu päästis

Täpselt kaks aastat tagasi kirjutas mulle Ain-Alar Juhansoni kaasvõitleja Ago Arro ja küsis, kas oleksin nõus hakkama järgmiseks TriStar111 patrooniks, läbides võistluse ka ise. Pikemalt mõtlemata ja teadmata millega end tegelikult seon, kirjutasin jaatava-vastuse välkkiirelt. Plaan nägi ette juba uuest aastast võitlusesse asumist. Olgugi, et hoolimata oma sportlikust perekonnast olin mina ise seniajani olnud absoluutselt spordikauge. Nii mõnigi perekonnaliige, sõber ja kolleeg avaldasid umbusaldust küpsema hakanud plaani osas. Minu treeneriks saanud Ain-Alar aga uskus minusse esimesest hetkest ja mulle sellest piisas, et ette võetud teel enesekindlaid samme astuda. Takistusi tuli sel rajal ette siiski rohkem, kui karta oskasin. Muuhulgas lõppes kaks rattasõitu kiirabis ja käsigi sai lahasesse korra. Pidagem neid tööõnnetusteks, mida jäid meenutama väiksemad ja suuremad armid siin-seal.
7 kuud hiljem läbisin TriStar111 pooltriatloni ja nagu lubasin, naeratus näol. See päev ei unune kunagi. Ja samuti hoian alles kõik need kirjad, mis umbusklike poolt pärast läbitud üritust vabandustega mulle läkitati. Mu isa, kes ise üdini sportlik, oli ilmselt esimest korda päriselt uhke mu üle.

Aastal 2011 lubasin läbida elu esimese maratoni. Suurelt alanud projekt kukkus peagi läbi. Tagatipuks kimbutasid mind erinevad külmetushaigused, mis röövisid lootuse sootuks. Kuni pisut rohkem kui kaks kuud enne Stockholmi maratoni viis saatus mind kokku Margus Pirksaarega. Ausalt tunnistades, olin siis omadega päris nullis ega uskunud enam, et suudan kahe ja poole kuu pärast maratonivormis olla. Nii küsisin Marguselt otse, kas mul on üldse veel lootust? Marguse vastus kõlas enesekindlalt: "Teen kavasid vaid võitjatele ja näen sinus potensiaalset võitjat." Usaldasin end järjekordselt profi kätesse.
Kaks ja pool kuud hiljem jooksin elu esimese maratoni ajaga 4.42, naeratus näol. Järjekordne meelejäävaim päev, mis detailideni igavesti mul meeles.
Seal samas rajal sündis uus plaan üheskoos SEB Tallinna maratoni korraldava Rennaga- läbin kolm kuud hiljem Tallinna maratoni. 11. september tegin seda taas ja tundub, et jooksen maratone tulevikuski. New York-i oma pean unistuseks.

Mida olen võitnud kahe aastaga?
- unustamatud kolm päeva, mil tunnetasin inimvõimete piiri
- tõestuse "kõik on võimalik"
- elu tervislikuma ja sportlikuma vormi
- imetoredad ja postiivsed uued sõbrad ja tuttavad spordiradadelt
- teadlikkuse tervisliku toitumise ja tervisespordi osas
- usu iseendasse


Kõige selle valguses lubage mul tunnistada, et 2011 oli üks mu elu keerulisemaid ja pingelisemaid aastaid. Tagantjärgi usun, et sport päästis mu. Veelgi enam, raskused sillutasid tee tõelistele õnnestumistele. Imelist aasta lõppu ja veelgi sportlikumat uut aastat!

Pühade eel

Ilmselt jõudsin viimast korda siinsesse spordiklubisse. Alustasin joogatunnist, kus treeneriks taas minu jaoks uus nägu ja ka harjutused olid hoopiski teised, mida varem teinud. Omamoodi väike väljakutse ja mulle meeldivad väljakutsed.
Pärast joogat sain paarkümmend minutit kiirkõndi lindil teha, kui ees ootas Spinning. Mõtlesin seal trennis, et mul on tõepoolest välja kujunenud lemmikspordialad ja samuti need, mis võivad küll olla tõeliselt kasulikud, kuid pole minu cup of tea. Nimekiri kahe aasta jooksul välja kujunenutest oleks selline:

Vaieldamatud lemmikud:
- jooksmine
- Bodybalance
- Bodypump
- ujumine
- rulluisutamine

Meeldivad väga:
- jalgrattasõit
- Spinning
- jooga

Ei meeldi, kuid tahaks et meeldiks:
- Pilates
- suusatamine

Minu siinne eesmärk - jõuda kodumaale samas kaalus, mis tulin, on vist täidetud. Ma pole kaaluja, pigem teen kõike enesetunde järgi ja tunne on, et peaks enam-vähem sama olema. Kaalunumbrist veelgi olulisem on, et olen tervislik ja aktiivne olnud.
Pühade eel soovin teile kõigile ilusaid pühi ja luban, et enne veel, kui aastanumber ümber saab, kirjutan tagasivaate lõppenud aastale ja tehtule. Seda juba kodumaalt.

Maailma parim joogatreener

Tänaseks oli äratus seatud kella 8 peale, kuid juba kell 7 avasin silmad iseenesest. Tundub, et graafik on tõepoolest omale kohale tiksunud. Uued raskused pärast jõule, kui taas kodumaale lend, aga ma ei muretse veel homse pärast, sest tänane väärib kogu tähelepanu.

Sõin hommikusöögiks nagu ikka oma kaerahelbepudru kuivatatud puuviljadega samal ajal, kui pool perest läks McDonalds-isse hommikusööki haarama. Peagi aga ootas ees Spinning ja seal andsin endast 90%. Saal oli rahvast täis ja kuidagi sattus tore seltskond, mitte niivõrd lihtsalt jutukas, vaid ennekõike humoorikas. Üldiselt ei ühti mu huumorimeel ameeriklaste omaga, kuid siiski väikeste eranditega. Tund tehtud, seadsin sammud kohe joogasse, kus ootas ees kahtlemata parim joogatreener (pildil), keda ma kohanud. Ma ei oska seda paremini seletada, kui vaid öeldes: kõik oli nii õige. Ehk kõlab see kummaliselt, kuid isegi ta hääl oli jooga jaoks õige - formaalne, madal, kuid samas soe. Iga harjutus haaras palju enam, kui tavaliselt joogatrennides kus käinud. Mul on pidevalt raskusi keskendumisega, sest alati on vähemalt 8 mõtet peas ketramas, kui tänane trenn oli tõepoolest nii kaasahaarav, et leidsin end vaid selles hetkes ja ainult joogale keskendumas. Mõnel inimesel kohe on see aura ja mõni neist on leidnud oma õige tee ka veel sealjuures. Trenni lõppedes tänasin treenerit ja andsin teada, et just tema on parim joogatreener, keda kohanud.

Niisiis trenn enne ja siis lõbu, seega nüüd lähen lokke keerama, et peoks valmis olla.