Kui tervislik on maratoni jooksmine?

Aitäh lugejale küsimust tõstatamast! Arvasin isegi pikka aega, et maratoni jooksmine ei saa ometigi tervisele head teha, sest laveeritakse ju 42,195 kilomeetri läbimisel inimvõimete piiril. Olen käinud vähemalt kahel konverentsil, kus oli välja kuulutatud teemaks "Kui tervislik on maraton?" ja tõttöelda, ei saanud ma mitte kummagi raames põletavale küsimusele vastust.
Mina pole spetsialist ja saan toetuda vaid iseenda kogemusele. Mäletatavasti võrdlesin aegu tagasi maratonieelset ja- järgset keha koostist, vere näitajaid ning üldist enesetunnet, mis erinesid drastiliselt - seda kinnitas ka mu lemmikspordiarst dr Muza. Kunagi varem pole ma olnud nii heas vormis - füüsiliselt ja vaimselt, kui maratoni järgselt. Minu jaoks oli see piisav tõestus, mis sunnib valitud teed jätkama. Tõsi, maratoni läbimine pole meelakkumine. Samas, kõik sõltub lähtepunktidest, eesmärkidest ja inimesest ning muidugi tingimustest. Võtkem näiteks uuring, mille eesmärk oli uurida, kes järgnevatest meestest on tervislikum - kas see, kes jookseb läbi Tallinna kesklinna tööle, sõidab rattaga või autoga? Tulemustest selgus, et tervislikum on tööle sõita autoga, sest kuigi puudub tervisesportlikkus, on tulenevalt õhusaastest tervislikum suuri magistraaltänavaid läbida autoga, et välistada CO2 ja muu jama sisse hingamine. Seetõttu on ka oluline valida, kus tervisesporti harrastada.
Maratoni tervislikkusega seotud küsimusele vastamiseks võtsin aga ühendust ühe Eesti tunnustatuima südamearsti Margus Viigimaaga. Ma küsisin otse, kui tervislik on joosta maratoni? Ja vastus oli, kui maratonile eelneb vajalik kuude-pikkune treening, jooks läbitakse tempoga, mis on kooskõlas jooksja vormiga, siis on tegemist tervisespordiga. Täpselt nii nagu mina seda teen - ma ei käi jooksmas aega, vaid käin läbimas maratoni tempoga, mille valin vastavalt enesetundele. Oluline on vaid seegi, et ma käin seda distantsi jooksma, mitte kõndima ning finišeerun naeratades. Mis muu see on, kui mitte tervisesport? Miks aga üleüldse joosta maratoni, miks ei võiks lihtsalt trenni teha ilma võistlemata? Sest eesmärgistatud treening on alati efektiivsem ning samuti  on lihtsam hoida end motiveeritud. Suurte eesmärkide poole liikumine tagab kindlama sammu.

Ahjaa, eile käsime Heditiga tunni-ajasel jooksul Pirital. Nii ilusate ilmade puhul pole ühtki vabandust, et trenn tegemata jätta. Iga päev vähemalt 30 minutit liikumist!

Tagasi nullis. Ehk toitumise ABC

Head sõbrad, nüüdsest on minu blogi sissekanded jälgitavad ka naisteportaali Buduaar.ee vahendusel. Buduaarikatele, tere tulemast! Lühidalt - olen otsustanud läbida 2 maratoni 2 päevaga - 29. septembril Berliinis toimuva rulluisu- ja 30. septembril samas aset leidva jooksumaratoni. Minu eesmärk on ärgitada inimesi tegelema tervisespordiga, sest oma kogemuse põhjal saan väita, et kunagi pole hilja alustada, kuid võita on palju. Sel teekonnal on mul abiks üksnes omaala spetsialistid, keda usaldades olen juba täitnud kolm suurt eesmärki: Pühajärve pooltriatloni, Stockholmi ja Tallinna jooksumaratoni läbimine. Ma usun, et kõik on võimalik ja kui suudan mina, suudad Sina ka - kui vaid söandad proovida! Eelnevate postitustega saate kurssi viia seal samas: kertujukkum.blogspot.com.
Aga nüüd tänasest seisust. Juhuu, lõputöö on mul kirjutatud ja ära saadetudki. Päriselt hõiskan siis, kui hinne käes, kuid igal juhul olen naasmas oma igapäeva ellu. Tõsi unevõlg on siiani meeletu ja mitte ainult lõputöö kirjutamise tõttu, vaid sai vahepeal raadio Sky Plus sünnipäeva tähistatud. Jah, kõike mida ma teen, teen kirglikult - see kehtib ka pidutsemise kohta. Või lõputöö kirjutamise. Või minu pärast elamise kohta. Kalendrisse vaadates on selge, et nii väga palju pole enam maratonideni enam jäänudki. Ma ikka veel ootan kava, mille järgi treenima hakata, kuid seniks olen jooksnud pea üle päeva + pikad jalutuskäigud koeraga.
Tänase sissekande pühendan aga hoopiski toitumisele, sest kuigi mulle tundus, et selles kõigest on nii palju juba juttu olnud, tundub nüüd, et ikka on vähe. Endiselt leidub eeskujusid, kes lauslollusega välja tulevad - kes soovitab pärast 18.00 mitte süüa, kes aga rohkem tatart süüa või paastuma hakata jne. Aga olgu, mul on tervislik kogemus seljataga, eelmisest aastast, mil kaotasin rasva arvelt mitmeid kilosid, kusjuures lihasprotsent suurenes. Suuresti seda tänu toitumisspetsialist Margus Silbaumi koostatud kavale ja minu enda järjepidevusele. Nüüd võtan selle taas käsile, et jagad infot, mille järele tundub, et on nõudlust ning pealegi võiks isegi mõne kilo maha saada - et maratoni läbimine kergem oleks, enesetunne ka. Pluss mulle lihtsalt meeldis olemine maratonivormis.
Süsteem on lihtne. Pärast meditsiinilist kehakoostise mõõtmist panime paika eesmärgid lähtudest tervislikkusest. Seejärel andis Margus ette programmi, mille järgi võim süüa-juua kõike, kui vaid kogustest kinni peal. Kogused kindlustavad selle, et keha saab õiges koguses süsivesikuid, valku ja rasvu. Kuldreegel sealjuures kõlab: "Söön täpselt iga kolme tunni järel, viis korda päevas". Vähemoluline pole seegi, et toit peab sisaldama piisavas koguses kiudaineid ja vitamiine. Seevastu alkoholi tarbimist väldin, sest lisaks sellele, et see annab "tühje kaloreid", aeglustab ka rasvade põlemist ning vähendab töövõimet. Sport ja aktiivne liikumine on iga päeva osa. Muutus ei alga homme, vaid täna, siin ja praegu.

Kõige kiirema aja sport!

Mul on jäänud viimased päevad ülikooli lõputöö esitamiseni. See tähendab tundide pikkust raamatukogus istumist, lugemist, arutamist. Lisaks toob endaga kaasa mitte just palju uneaega ning võimalust muudele olulistele asjadele pühendumiseks. Iseenesest ma naudin kiireid aegu, ei mingit ajaraiskamist ega niisamam passimist - jooks ühelt aktsioonilt teisele, kuid iga asjaga kaasnevad omad riskid. Seega on veelgi olulisem, et mingisugunegi aeg pühenduks magamisele, toit oleks veelgi paremini valitud ning igapäevased pinged maandatud. Eranditult alati pean sellise perioodi üle elamiseks maandavat trenni tegema. Mitte mingisugust tapvat või arendavat, vaid lihtsalt maandavat liikumist, mis kustutaks kasvõi tunniks kõik mõtted peast, aitaks kehal restardi teha ning kindlustaks vajamineva endorfiinide koguse. Siinjuures aitäh Heditile, kes minuga pea igapäevaselt need psühholoogilised treeningud ette on võtnud! Järgmisel teisipäeval on töö esitamise tähtaeg, pärast mida loodan, et olen üles laadinud uue treeningkava, kus kirjas nii rulluisutrennid (Jaanus Ritson) kui jooksutrennid (Margus Pirksaar) ning algab pühendunud treening Berliini maratonile. Siinkohal on mul super head uudised! Nii mõnigi märkas, et kui minu projekt algas, oli ammuilmas Berliini maratonile registreerimine lõppenud (jooksmisele). Olin valmis riskima ja lendama kohale ning nutma stardis nii kaua, kui võistlusnumbri oleksin saanud, kuid teate ju küll - lõpuks läheb kõik hästi ja kui kõik pole veel hästi, pole ka lõpp saabunud. Jälle oli selleks Renna, kes aitas mul Berliini korraldajatelt "jah" sõna saada ja nüüd on võistlusnumber samahästi kui rinnal.

Milleks kaitsmed? Kuidas neid valida?

Kuidas valida rulluiske?

Võhandu on ammu möödanik ja kui aus olla, siis polnud lihasedki korralikult valusad. Kohe pühapäeval tegin kiirkõnni peale, et lihased nö soojad hoida. Eile oli aga aeg küps esimeseks ametlikuks rulluisutrenniks. Olin põnevil! Jaanus kutsus mind Tabasallu, kuhu kogunes teisigi sõitjaid. Vähe profimad kui mina. Pealegi on mul viimasest trennist pea aasta möödas, rulluisud on uued ja üleüldse olen viimastel aegadel jooksule kümneid kordi rohkem aega pühendanud. Alustasime kõige lihtsamast ja peagi tutvustas Jaanus trikikunsti, milleni mina jõuan ehk alles hooaja lõpul. Isegi pidurdamiseks on võimalusi mitmeid ning nüansse sealjuures veelgi rohkem. Peagi algas päris sõit ja kuigi algus oli koba, läks hoog aina kiiremaks. Jätkuvalt on minu suurimaks hirmuks ootamatult ette kerkivad autod, inimesed ja muud takistused. Jaanus õpetas, et kiirelt pidurdamiseks on vaid üks võimalus - murul. Nüüd lähen aga ajas natuke tagasi ning jagan infot, mis Jaanuselt sain. Õpetab ta rulluiske valima. Millised rattad algajale? Mis on rulluisu valmise juures oluliseim? Videot näeb siit

Võhandu maraton 100 km TEHTUD!

Jõudsime Rennaga Võrru õhtuks. Alustuseks käisime tutvumas mu võistluskaaslastega, sest kohtusin ju ma nendega esimest korda. Ööbima pidime aga Renna võistluskaaslase juures, kelleks osutus Võhandu maratoni korraldaja naine. Lootsime piisavalt infot ürituse kohta saada, sest olime me ju mõlemad esimest korda vesist hullust ette võtmas. Kaua jutustada ei saanud, vaid pakkisime asjad. Kui nemad võtsid kaasa ikka tõepoolest kõik vajaliku, siis mina piirdusin vaid Fitshopist kaasa haaratud energiabatoonidega. Varuriided ja veel mõned olulised asjad plaanisin saateautosse jätta, sest see pidi meil olemas olema. Pärast südaööd keerasime magama, äratuse sättisime kella 5 peale. Ärkamine oli ehk küll valulik, kuid enam polnud aega sellele tähelepanu pöörata. Tuli ilmale vastavalt riietuda, pudru süüa ja kiirelt stardiplatsile Tamula järve äärde sammud seada. Täpselt tund enne starti ehk kell 6 olime seal. Hommikune melu oli omaette elamus. Minu ärevus kasvas, sest võitluskaaslased polnud veel jõudnud. Kell pool 7 olid nad kohal ja sättimist oli veel palju, sest otseülekanne paadist eeldas kõiksuguse atribuutika kaasa vedamist. Ärevus kasvas veelgi, sest järvel hulpiva jää tõttu lükkus stardiaeg poole tunni võrra edasi ning stardipaik Tamula järvelt eemale. Poisid asjatasid süsta kallal, kuid kinnitasid, et stardipaika jõuame 10 minutiga. Rahvas oli vees. Kiirustasin poisse ikka takka, et äkki sätib asju hiljem ja üldiselt ikka võtsin nende kallal korralikult, sest starti tullakse vähemalt tund enne ja kui veel asjatamist palju, siis veelgi varem. Kell 7.15 nõudsin liikuma hakkamist. Nii, olingi süstas. Meenus kohe, et süstaga ma ikka sõitnud pole, kuid kajakiga on see väga sarnane ja tunne on umbes sama. Saime liikuma. Atripuutikaga mingid jamad ja nii oli veel sättimist palju. Ise püüdsin ikka hoogu teha, sest start on alati sama emotsionaalne kui finišh! Paraku stardiks me kohale ei jõudnud ja tõtt-öelda olin väheke pettunud, kuid võistlus läks edasi. Liigutuse olin peagi kätte saanud ja kuidagi väga kerge oli, kuigi mu käed on ikka ühed maailma nõrgemate hulgast ning aerud pistsin ikka sügavale. Peagi mõistsin aga, et käte tugevus on üks osa ning võhm sama oluline ja seda mul ometi on. Olime esimeses kontrollpunktis ning peatust nõudis tehniline viperus. Sättimine venis pikale ja mul oli vaat et külm juba hakanudki. Liikuma saades tuli viperusi ette veelgi. Tempo minu jaoks jätkuvalt väheke liiga aeglane ja nii püsis pulss vaevu 100 juures. Jõepealsed vaated, võistluse melu ning imeline ilm aga korvasid kõik. Peagi olime järgmises ja järgmises kontrollpunktis tehnilisi peatusi tegemas, päike õnneks juba soojendas. Iga 3 tunni tagant sõin Margus Silbaumi toitumiskava järgi batooni, mis sisaldas õiges koguses süsivesikuid, valku ja rasvu. Need olid paremad kui šokolaad ja mulle tundus, et võiksin rohkem võistelda, et neid endale lubada saaks. Melu oli veelgi suurenenud ja tuttavaid nii rajal kui raja ääres palju. Pulss aga hoidis 100 kanti ja vett olin ka siit-sealt kaela saanud. Püüdsin rassimisega kehatemperatuuri tõsta. Pidevalt uurisin ees ootavate kärestike kohta. Palju neid on? Kui paljud protsentuaalselt ümber käivad? Kas pigem kanuu või süstaga? Kuidas seda ära hoida? Sel samal jõel olen aastaid tagasi kärestikus ümber käinud nii, et me mõlemad sõbrannaga saime kaasa hunniku sinikaid ja marrastusi ning hirmu pealekauba. Pärast esimest söögipunkti ootas ees selle raja kõige kärestikulisem osa. Esimesed olid soojenduseks, nagu poisid ütlesid. Juhtnööre kuulasin aga kikkiskõrvul, et ka järgmised edukalt ületada. Juba olime näinud mitmeid ümber läinuid ja lootsin, et ehk ümber käinute protsent juba täis. Hirm oli naha vahel aga tuntav. Ja oligi esimene hullem kärestik ees! Jõudsin veel mõelda: "Oi jummel, miks ma küll olen siin!" Aga nagu sipsti üle, kuigi vett sain nüüd juba mitte ainult kaela, vaid nirises see mööda selga kõikjale. Lisaks, kuna istusin keskel ehk siis istmeta nn augus ja tagumiku all oli vaid porolon, muutus see hetkega vesiseks svammiks. Ja mul hakkas aina enam külm. Kannatasin, sest vahetusriideid oli vaid kaks paari ja kärestikulisi kohti veel ees. Tempo ikka liiga aeglane, kuid uskusin, et küllap saab see üles võetud, kui tehnika lõplikult töökorda saadakse. Ei läinud kaua, kui ees ootas ehk kõige hullem kärestik ja sinna oli kogunenud palju pealtvaatajaid. Mõtlesin, et tahaks hetk isegi pealtvaataja vaid olla. Aga juba olime all ja ühed õnnelikest mitte ümber käinutest. Tõsi, märg tunne oli nüüd juba olemise väga külmaks teinud ja päikegi ei päästnud enam. Kannatasin kuni teise toidupunktini, sest sealt oli veel 24 km minna ja väike tõenäosus ümber käimiseks. Pärast riiete vahetamist oli niinii palju parem, kuid see tunne ei kestnud kaua, sest kuigi olin istmeks olnud svammi välja väänanud, imes see kiirelt endasse kõik põhjas olnud vee. Viperusi oli aga muidki - küll kukkus netipulk vette, küll vedeles USB vees, küll arvuti aku sai tühjaks ja nii jätkusid ka tehnilised pausid. Külm oli mul luudesse jõudnud ja 12 sõidetud tundi täis, kuid minna veel trobikond kilomeetreid. Võitluskaaslasi oli aina vähem näha. Samas, möödusime paljudest, kes siis järgmise pausi ajal taas meist jälle ette läksid. Mõne paatkonnaga oli seda Vestmann-peal ja Piibeleht-all teemat nii umbes kümme korda. Inimesed radade ääres ja rajal aga üdini sõbralikud ja abivalmsad - see on jälle see hetk, kus eestlane olla on uhke ja hää. Meelehärmi põhjustas vaid vette ja vee äärde visatud prügi - luban, et kui satun sellisele seale peale, annan kõrvakiilu isiklikult. Rada kulges rahulikult ja maaliliselt. Ja millised kodud jõe ääres! Õhkasin vahet pidamata. Oli jäänud viimane 10 km, kui päike oli juba peaaegu loojunud ja me alustasime mängu: "Kas saame vähemalt kolmest ette jäävast paatkonnast mööda?". Ja siis otsustas üks poistest, et temal on kõht tühi ja vaja veel saiake ära süüa! Teine küll utsitas teda, kuid kui mees on midagi otsustanud, siis nii jääb. Mina sõudsin, sest ehk vaid randmed andsid vahel tunda, kuid üldiselt olid nõrgad käed-õlad hästi vastu pidanud, jõudu veel oli. Mõtlesin ka, et nii kaua piina taluda on ilmselt keerulisem, kui see rada tunde kiiremalt läbi sõites. Renna ja Monika olid ammuilma finišhis - esimest korda kanuus ja teine koht (naiste arvestuses)! Siis aga, kui saiake sai söödud, algas tempo tegemine. Pulss tõusis esmakordselt 130 kanti. Mul oli meel hea ja emotsioonid ülevad. Möödusime viiest paatkonnast ning finišhi tuledki tulid aina lähemale. Kahtlemata kõige kiirema tempoga 10 km olid viimased kilomeetrid ja olimegi finšhis. Aeg kokku 14 h ja 8 minutit. Uskumatult kaua, kuid sel polnud enam tähtsust, medalid sai kaela. Ma olen kord seal rajal tagasi ja siis teen aega ka. Olgu öeldud, et jooksumaraton on selle meeleoluka aurutamismatka kõrval ikka katsumus. Kokkuvõtvalt: kaotatud kalorid: 4974 kcal / keskmine pulss: 107

Veel üks maraton. Juba kolme päeva pärast - 100 km Võhandul

Ma pole kuhugi kadunud, vaid puhkasin vaimu ning virgastusin nädala Gruusias. Igapäevane seiklemine, ronimine mägedes ja villis jalad kirjeldavad seda puhkust kõige täpsemalt - ühtlasin tähendab, et oli igati korda läinud käik. Aga nüüd olen tagasi ja selge on see, et laupäeval stardin üheskoos ligi tuhande inimesega Võhandu maratonil. Osalejaid on kõigist Balti riikidest, Soomest, Tsehhist, Venemaalt, Poolast, Taanist, Hollandist ja isegi Prantsusmaalt. Muuseas just Võhandu maratoni peetakse üheks kauneimaks ja samas karmimaks aerutamismaratoniks Euroopas. Pikkuseks 100 km!

Kuidas ma nüüd sinna nimekirja sattusin? Tipikas TV meeskond kutsus ja mina nagu ikka - pea ees vette. Ma tõepoolest ei tea veel, millesse end mässinud olen, kuid see on ju minu puhul tavaline. Kogu maratoni käik läbi meie silmade ja külge kinnitatud kaamera saab olema jälgitav interneti vahendusel.

Taavi ja Üllar, kellega koos ühise eesmärgi nimel rassime, on õnneks mõned korrad varemgi Võhandu maratoni läbinud ja mis seal salata, ma loodan nende peale paljuski. Kui kahekesi on seniajani neil parim aeg olnud 11 h ja 30 minutit, siis süstaga kolmekesi peaks väheke parem see tulema. Aga oleme ikka realistid ja ärme üle 10 tunni luba. Jätkuvalt kardan ma veekogusid, mille põhja ma ei näe - niisiis oleme kokku leppinud, et üle pea ei käi. Sisendan seda mõtet kolm päeva.