Sportides teiste heaks

Hope Relay on heategevusjooks, mille raames kogutakse raha SOS-lasteküladele. Kõik on ülilihtne, laed oma nutitelefonisse alla rakenduse, registreerid end kasutajaks ning käivitad rakenduse iga kord, kui jooksed, jalutad, sõidad rattaga või liigud muul sportlikul moel. Iga sinu poolt läbitud kolme kilomeetri eest annetab Samsung SOS-lasteküladele 1 euro. Mul on kokku kogutud juba enam kui 30 eurot. Nii lihtne ongi teha head endale ja teistele ka!
Nädalavahetus oli mul aga kiiremast kiirem, muuhulgas tähistasime vanaema 80ndat juubelit ja nii suurt numbrit ometigi tuleb väärikalt tähistada. Pärast suurt pidu treening on aga pigem kahjulik, kui kasulik. Ma ei räägi siinkohal suurtest alkoholikogustest, vaid pigem magamatusest - see kurnab keha viisil, et vahel tuleb trenn pigem vahele jätta.

Täna sai Tallinnas üheskoos teiste sportlike inimestega Hope Relay jooksurada avatud. Rauno Pehka, Rainer Vakra, Andrei Korobeinik ja Evelyn Sepp olid ka jooksma tulnud. Rauno ja Raineriga jooksime ette antud 3 km ja kuna tagasi oli vaja ka saada, siis jooksime tagasigi. Lõpus jäid nad minust maha, kuidagi oli täna energiat rohkem ja tegin kiiremad sammud. Ja et ka treeningkava ilusti täita, panin jalga rulluisudki ning sõitsin veel 45 minutit peale. Pulss püsis kõrge, kuid energiat jagus.

Mitmed on mulle kirjutanud ja palunud näidis-toitumiskava, üldiseid soovitusi. Homme täitub teiegi soov!

Esimesed trennid ja kõrge pulss

Eile oli esimene ametlik trenn ja mina olin pärast varahommikust äratust, pikka tööpäeva läbi kui läti raha. Kuidas ma ka ei püüdnud, ei saanud rajale enne, kui korralik õhtune uinak oli tehtud. Tõtt öelda jõudsin rajale alles päris hiljaõhtul, kuid parem hilja kui mitte kunagi, eksole. Aga minusuguseid hulle on õnneks palju ja nii oli veel kell 11 õhtulgi mitmeid teisi liikvel. See lisab turvatunnet, sest olgu nii valge kui tahes, igasugu kaabakaid liigub ikka aeg-ajalt ringi. Pulss püsis kogu jooksu vältel tegelikult nõutult 130ne juures, keskmist tõstsid kiirendused. Kokkuvõtvalt kujunes:
Kestus: 1 h ja 15 min
Kaotatud kalorid: 611 kcal
Keskmine pulss: 139
Maksimum: 161

Tänane hommik oli üks esimesi viimase kuu jooksul, mil sain magada kaua tahtsin! Alles kell 11 tegin silma lahti ja sedagi telefonikõne peale, muidu oleksin ehk edas põõnanud. Sellest tingituna lükkus ka Stamina jooks ja nii jõudsin starti viimaste seas, napilt sain aja kirja ja ees ootas metsarajal 4 km, mida oli kava täitmiseks ilmselgelt vähe. Põlvetõsted tegin ka eeskujulikult ära, seda enam, et need on ühed mu lemmikharjutused. Pulss oli täna aga eriti kõrge, ilmselt päeval tarbitud kohvist tingituna. Lisaks tõstab mul seda nii vähene magamine, kui ka liigne magamine. Püüdsin sellele mitte liigselt tähelepanu pöörata ja pigem aja täis joosta.
Tulemuseks kujunes:
Kestus: 49 min
Kaotatud kalorid: 446 kcal
Keskmine pulss: 149
Maksimum: 161

Homme olen Tartus, kus avame Hope Relay heategevusürituse raames jooksuraja. Tartlased, tulge kella 16.00-ks Tähtvere Puhkekeskuse Emajõe äärsele küljele. Teistele pajatan üks teine kord, miks on oluline Hope Relay-ga ühineda.

Nüüd läheb päriselt raskeks. Hullumeelne treeningkava käes!

Uskumatu, kui raske oli siduda jooksu-ja rulluisukava, aga see polegi enam oluline - Margus Pirksaar sai sellega hakkama ja tegi treeningkava, mis on eelduseks Berliini maratonide edukale läbimisele. Tõsi, Margus on kavasid teinud mulle ennegi, kuid nii suurte koormustega pole mul seda enne olnud. Kiirendused ja blankharjutused taas lisatud! Viimased on need, millest olen palju kõrvale viilinud, seda raskem saab nüüd olema. Treenitud keskkoht on jooksmisel oluliseks eelduseks.

Aga nüüd teadmiseks neile, kes minuga üheskoos kava jälgima hakkavad - oluline on teadmine, et kava intensiivsuse määramisel Margus on eelduseks võtnud selle, et ma pole nullist alustaja.
Lisaks veel mõned märksõnad treenerilt:
1) peale rulli sörgid alati peale 20 min;
2) rütmijooksud tähendavad, et ma ei tee neid kindlasti maximumiga ning hambad ristis, oluline on kerge kiire samm;
3) peale lõigutrenni või rulli kindlasti kuiv särk selga, kui lähed lõdvestussörki tegema;
4) üldjoontes võiksid kõik jooksud võimalusel maastikul teha, et jalgu säästa;
5) jooksusussid peaks üle vaatama, et need oleksid korralikud!

Nüüd siis tuleb taas ka treeningpäevikut täita, igasugune veiderdamine ja paus on välistatud.
Täna trenni, kavas seisab:

Rulluisk vs Soojj 15min +JP Ühistrenn vs

Jooks 1:10 pulss 130, kus iga 15min

tagant kerge kiirendus

Elektriautode maraton ja rajale naasmine

Ma pole kuhugi kadunud, vaid osalesin vahepeal teistmoodi maratonil ehk Tallinn-Monte Carlo elektriautode rallil. See tähendas kümme päeva intensiivset sõitu mööda Euroopat, minimaalset uneaega, kuid sealjuures palju toredaid inimesi ja elamusi. Ilmselt pole ma kunagi varem nii pikalt magamata olnud, õnneks pidas tervis selle kõige juures hästi vastu. Sellest hoolimata oli trenn samal ajal välistatud, sest  magamata treenimine toob kehale kahju rohkem kui kasu. Puudust tundsin aga siiski väga, sest head asjad panevad endast puudust tundma iseenesest. Vahel on aga pause vajagi, et taas rõõmustada võimaluste üle. Ahjaa, elektriautode ralli ma võitsin, kuid nüüd loodan, et Berliini maratone prioriteediks seades, suudan ka need läbida nii hästi, kui võimalik.

Nii asusin treeningrajale kohe, kui Monte Carlost naasin. Nüüd olen pea iga päev lühema või pikema trenni teinud. Isegi rulluisutamist on ette tulnud. Eile ei heidutanud mind tormine ilmgi, sest tunne oli, et tuleb minna. Koju jõudsin läbimärjana ja tuulest viiduna, kuid see käib treeningute juurde.

Kui tervislik on maratoni jooksmine?

Aitäh lugejale küsimust tõstatamast! Arvasin isegi pikka aega, et maratoni jooksmine ei saa ometigi tervisele head teha, sest laveeritakse ju 42,195 kilomeetri läbimisel inimvõimete piiril. Olen käinud vähemalt kahel konverentsil, kus oli välja kuulutatud teemaks "Kui tervislik on maraton?" ja tõttöelda, ei saanud ma mitte kummagi raames põletavale küsimusele vastust.
Mina pole spetsialist ja saan toetuda vaid iseenda kogemusele. Mäletatavasti võrdlesin aegu tagasi maratonieelset ja- järgset keha koostist, vere näitajaid ning üldist enesetunnet, mis erinesid drastiliselt - seda kinnitas ka mu lemmikspordiarst dr Muza. Kunagi varem pole ma olnud nii heas vormis - füüsiliselt ja vaimselt, kui maratoni järgselt. Minu jaoks oli see piisav tõestus, mis sunnib valitud teed jätkama. Tõsi, maratoni läbimine pole meelakkumine. Samas, kõik sõltub lähtepunktidest, eesmärkidest ja inimesest ning muidugi tingimustest. Võtkem näiteks uuring, mille eesmärk oli uurida, kes järgnevatest meestest on tervislikum - kas see, kes jookseb läbi Tallinna kesklinna tööle, sõidab rattaga või autoga? Tulemustest selgus, et tervislikum on tööle sõita autoga, sest kuigi puudub tervisesportlikkus, on tulenevalt õhusaastest tervislikum suuri magistraaltänavaid läbida autoga, et välistada CO2 ja muu jama sisse hingamine. Seetõttu on ka oluline valida, kus tervisesporti harrastada.
Maratoni tervislikkusega seotud küsimusele vastamiseks võtsin aga ühendust ühe Eesti tunnustatuima südamearsti Margus Viigimaaga. Ma küsisin otse, kui tervislik on joosta maratoni? Ja vastus oli, kui maratonile eelneb vajalik kuude-pikkune treening, jooks läbitakse tempoga, mis on kooskõlas jooksja vormiga, siis on tegemist tervisespordiga. Täpselt nii nagu mina seda teen - ma ei käi jooksmas aega, vaid käin läbimas maratoni tempoga, mille valin vastavalt enesetundele. Oluline on vaid seegi, et ma käin seda distantsi jooksma, mitte kõndima ning finišeerun naeratades. Mis muu see on, kui mitte tervisesport? Miks aga üleüldse joosta maratoni, miks ei võiks lihtsalt trenni teha ilma võistlemata? Sest eesmärgistatud treening on alati efektiivsem ning samuti  on lihtsam hoida end motiveeritud. Suurte eesmärkide poole liikumine tagab kindlama sammu.

Ahjaa, eile käsime Heditiga tunni-ajasel jooksul Pirital. Nii ilusate ilmade puhul pole ühtki vabandust, et trenn tegemata jätta. Iga päev vähemalt 30 minutit liikumist!

Tagasi nullis. Ehk toitumise ABC

Head sõbrad, nüüdsest on minu blogi sissekanded jälgitavad ka naisteportaali Buduaar.ee vahendusel. Buduaarikatele, tere tulemast! Lühidalt - olen otsustanud läbida 2 maratoni 2 päevaga - 29. septembril Berliinis toimuva rulluisu- ja 30. septembril samas aset leidva jooksumaratoni. Minu eesmärk on ärgitada inimesi tegelema tervisespordiga, sest oma kogemuse põhjal saan väita, et kunagi pole hilja alustada, kuid võita on palju. Sel teekonnal on mul abiks üksnes omaala spetsialistid, keda usaldades olen juba täitnud kolm suurt eesmärki: Pühajärve pooltriatloni, Stockholmi ja Tallinna jooksumaratoni läbimine. Ma usun, et kõik on võimalik ja kui suudan mina, suudad Sina ka - kui vaid söandad proovida! Eelnevate postitustega saate kurssi viia seal samas: kertujukkum.blogspot.com.
Aga nüüd tänasest seisust. Juhuu, lõputöö on mul kirjutatud ja ära saadetudki. Päriselt hõiskan siis, kui hinne käes, kuid igal juhul olen naasmas oma igapäeva ellu. Tõsi unevõlg on siiani meeletu ja mitte ainult lõputöö kirjutamise tõttu, vaid sai vahepeal raadio Sky Plus sünnipäeva tähistatud. Jah, kõike mida ma teen, teen kirglikult - see kehtib ka pidutsemise kohta. Või lõputöö kirjutamise. Või minu pärast elamise kohta. Kalendrisse vaadates on selge, et nii väga palju pole enam maratonideni enam jäänudki. Ma ikka veel ootan kava, mille järgi treenima hakata, kuid seniks olen jooksnud pea üle päeva + pikad jalutuskäigud koeraga.
Tänase sissekande pühendan aga hoopiski toitumisele, sest kuigi mulle tundus, et selles kõigest on nii palju juba juttu olnud, tundub nüüd, et ikka on vähe. Endiselt leidub eeskujusid, kes lauslollusega välja tulevad - kes soovitab pärast 18.00 mitte süüa, kes aga rohkem tatart süüa või paastuma hakata jne. Aga olgu, mul on tervislik kogemus seljataga, eelmisest aastast, mil kaotasin rasva arvelt mitmeid kilosid, kusjuures lihasprotsent suurenes. Suuresti seda tänu toitumisspetsialist Margus Silbaumi koostatud kavale ja minu enda järjepidevusele. Nüüd võtan selle taas käsile, et jagad infot, mille järele tundub, et on nõudlust ning pealegi võiks isegi mõne kilo maha saada - et maratoni läbimine kergem oleks, enesetunne ka. Pluss mulle lihtsalt meeldis olemine maratonivormis.
Süsteem on lihtne. Pärast meditsiinilist kehakoostise mõõtmist panime paika eesmärgid lähtudest tervislikkusest. Seejärel andis Margus ette programmi, mille järgi võim süüa-juua kõike, kui vaid kogustest kinni peal. Kogused kindlustavad selle, et keha saab õiges koguses süsivesikuid, valku ja rasvu. Kuldreegel sealjuures kõlab: "Söön täpselt iga kolme tunni järel, viis korda päevas". Vähemoluline pole seegi, et toit peab sisaldama piisavas koguses kiudaineid ja vitamiine. Seevastu alkoholi tarbimist väldin, sest lisaks sellele, et see annab "tühje kaloreid", aeglustab ka rasvade põlemist ning vähendab töövõimet. Sport ja aktiivne liikumine on iga päeva osa. Muutus ei alga homme, vaid täna, siin ja praegu.

Kõige kiirema aja sport!

Mul on jäänud viimased päevad ülikooli lõputöö esitamiseni. See tähendab tundide pikkust raamatukogus istumist, lugemist, arutamist. Lisaks toob endaga kaasa mitte just palju uneaega ning võimalust muudele olulistele asjadele pühendumiseks. Iseenesest ma naudin kiireid aegu, ei mingit ajaraiskamist ega niisamam passimist - jooks ühelt aktsioonilt teisele, kuid iga asjaga kaasnevad omad riskid. Seega on veelgi olulisem, et mingisugunegi aeg pühenduks magamisele, toit oleks veelgi paremini valitud ning igapäevased pinged maandatud. Eranditult alati pean sellise perioodi üle elamiseks maandavat trenni tegema. Mitte mingisugust tapvat või arendavat, vaid lihtsalt maandavat liikumist, mis kustutaks kasvõi tunniks kõik mõtted peast, aitaks kehal restardi teha ning kindlustaks vajamineva endorfiinide koguse. Siinjuures aitäh Heditile, kes minuga pea igapäevaselt need psühholoogilised treeningud ette on võtnud! Järgmisel teisipäeval on töö esitamise tähtaeg, pärast mida loodan, et olen üles laadinud uue treeningkava, kus kirjas nii rulluisutrennid (Jaanus Ritson) kui jooksutrennid (Margus Pirksaar) ning algab pühendunud treening Berliini maratonile. Siinkohal on mul super head uudised! Nii mõnigi märkas, et kui minu projekt algas, oli ammuilmas Berliini maratonile registreerimine lõppenud (jooksmisele). Olin valmis riskima ja lendama kohale ning nutma stardis nii kaua, kui võistlusnumbri oleksin saanud, kuid teate ju küll - lõpuks läheb kõik hästi ja kui kõik pole veel hästi, pole ka lõpp saabunud. Jälle oli selleks Renna, kes aitas mul Berliini korraldajatelt "jah" sõna saada ja nüüd on võistlusnumber samahästi kui rinnal.