Rühmatreeningud Terasspordis

Vaid kuu aega on jäänud Kilimanjaro vallutamiseni. Sama palju on aega, et saavutada parim tervislik ja füüsiline vorm.

Eesmärk viimasteks nädalateks on:
- parandada vastupidavust
- tõsta hemoglobiini taset veres (hetkel see näitaja 125g/l)
- tugevdada immuunsüsteemi

Niisiis, kuna ilmad on liiga krõbedad, et joosta väljas ning lindil jooksmine pole mu meelistegevus, otsustasin hoopiski rühmatreeningute kasuks Terasspordis. Alustuseks 30 minutit aeroobset trenni - kiirkõnd mõõduka tõusunurgaga lindil ja seejärel joogatrenn - sedapuhku Kristiina juhendamisel YogaFlow. Kuna Terasspordis käib palju rahvusvahelist seltskonda, sattusin taas inglisekeelsesse trenni. Lisaks ilmselt kõige positiivsema treeneri juhendamisele. Rahvast oli piisavalt vähe, et eeldada personaalset lähenemist ja nii sain üsnagi palju toetust, et tehnikat siluda. Pole ma joogas ammuilma käinud. Energia, emotsioon olid super!

Ehk just head assotsiatsioonid viisid eilegi rühmatreeningust osa võtma. Sel korral planeeritult mu lemmiktreening ehk Bodybalance ja Tuuli juhendamisel. Taas piisavalt hingamisruumi ja samas treeneri pidevat kontrolli. Pärastine päev möödus tõemeeli lenneldes - heade emotsioonide tuules. Vaid väsinud lihased tuletasid igal sammul meelde tehtud trenni. Ja nii veel tänagi, kuigi trennist võtsin teadlikult vaba  päeva.

Aktiivne puhkus Iisraelis

Sõitsin nädalaks põnevasse ja sooja Iisraeli, et tutvuda riigiga ja rääkida sellest raadiokuulajatele. Ringreisi alustasime Tel Avivist, mis on ennekõike tõeline 24/7 tegevuslinn. Sealt edasi liikusime mitmeks päevaks lõunapoolseimasse otsa ja ideaalse puhkusekuurortina tuntud Eilatisse. Seal on loodud piisavalt võimalusi aktiivseks puhkuseks - nii saime osa delfiinidega sukeldumisest, Punases meres ujumisest ja kaamlitega sõidust. Viimane muide kindlustas valusad sääremarjad mõneks päevaks.

Sõit läbi kõrbe viis Timna Parki muistsete vasekaevanduste radadele. Edasi külastasime Masada rahvusparki, mis asub 900 m kõrgusel. Üles liikusime liftiga, kuid alla otsustasin liikuda omal jõul, trenni mõttes. Ligi 45 minutit jalutasin mööda liivast kivirada ja treppe tagasi jalamile. Ja mu sääred said korraliku tambi - umbes sama peaks toimuma Kilimanjarolt laskudes.

Lõpuks, et kehale ja vaimule kohalikku turgutust lisada, suplesime Surnumeres ja ei jätnud muidugi kasutamata võimalust end kokku määrida mineraalirikka mudaga. Beebinahk sai kindlustatud! 

Aktiivsust nullis vaid kohalik toit. Tõepoolest üks selle kandi parimaid - rikkalik hommikusöök, veel rikkalikum õhtusöök ja isegi, kui lõunaajal piirdusin vaid värske pressitud mahlaga, oli hirm kaalutõusu ees õigustatud. Koju jõudes mind lisandunud poolteist kilo ei morjenda, kuid selge, et tagasi kodusse rütmi naasmine on vajalik. Niisiis kätekõverdused hommikuti, karastamine ja tervislik valgurikas toit igapäevaselt. Suhkrust olen taas loobunud juba ainuüksi sel põhjusel, et soojast kliimast külma naasmine on kehale piisavaks katsumuseks.

Liiga vara trenni

Nädalad lähevad, ärevus kasvab ja tervis paraneb vaid teosammul. Nädala eest oli tunne juba päris hea ja otsustasin väikese rabamatka ette võtta. Soojalt riides, värsket õhku ahmides ja heas seltskonnas möödusid kilomeetrid jalge all. Paar tundi sai kokku, enesetunne oli hea, kuni sooja autosse istusin. Sellest hetkest tabanud köhahood ei andnud ega andnud järele, õhtuks tõusis taas kehatemperatuur. Kokkuvõttes tundus, et sai siiski liiga varakult matkale mindud või oli distants liiast.

Alles nüüd tunnen, et hakkan päriselt terveks saama. Tunnet aitab kinnistada mu mentori ettekirjutis:
- loobuda tuli nädalaks rasvast ja suhkrust
- hommik algab kätekõverduste ja jäise vee all karastamisest

Kahtlemata virgutav! Kontroll oma tervise üle aina suureneb. Homme püüan juba väikese trennigi ära teha.

Mis juhtus?

Oli ju plaan paigas! Plaan ka Pekist Priiks üritusel end proovile panna. Üleüldse aeg end kätte võtta ja tegutsema hakata. Mis siis juhtus? Haigeks jäin. Nii haigeks, et pole ammu selliselt vindunud.
Kõik algas jõulude paiku, kui olin maal haigetest ümbritsetud. Sisetunne ütles juba siis, et pikka pidu pole minugagi. Ja nii olin Pekist Priiks ürituse eel juba palavikus. Vindumine on kestnud pea 10 päeva ja kui  tundubki korraks, et mingis mõttes hakkab paremaks minema, siis muus osas jälle läheb kehvemaks.

Üks teooria väidab, et keha ning vaim vajavad haiguste näol restarti või vähemasti sunnivad õigel hetkel aja maha võtma. Seda olen ma küll pidanud tegema. Ja trenni ei mingisugust. Rääkimata talisuplemisest. Aga ma tean, et uus aasta tuleb sportlik ja tervislik!

Head uut spordiaastat!

Treeningplaan paigas

Esimesed trennid on seljatatud. Raskemad, kui karta oskasin. Mitme kuune trennist hoidumine, taastumine operatsioonist on teinud oma töö või siis õigemini jätnud töö tegemata. Terasspordi peatreener Anu Ruutu võttis oma kohuseks koostada treeningkava, mida järgnevad kuud järgin ja mis omakorda on eelduseks Kilimanjaro vallutamisel.

Kui esialgne kava sisaldas endas suuresti treeningut jõusaalis, siis kokkuleppeliselt sai see kiiresti muudetud. Treeneri ja iseenda vastu aus olles, siis minust peegli ees hantlitega vehkijat ei saa. Olgu kava või mitte, kuid taoline treening sobiks vaid juhul, kui treener on alati kõrval, et sundida ja kontrollida pidevalt. Vastasel juhul käiksin kohal ja jutustaksin, või leiaksin muud meelepärast, et aeg mööda saata.
Niisiis, praegune kava on lihtne ja loogiline. 3-4 trenni nädalas, mille hulgas on:
1 x lihastreening nagu Bodypump (asendab jõusaali treeningu ideaalselt)
1 x vastupidavustreening nagu jooks, suusatamine, ringtreening või kiirkõnd
1 x venitustreening nagu Bodybalance või jooga

Treeningpäevik on kohustuslik!

Alustuseks tegime siiski Anuga ühe jõusaalitreeningu ka läbi, et veenduda veel kord, et see pole mu meelistreening. Pärast veel jooga ka peale. Ilmselgelt pingutasin esimese korra kohta täiega üle ja nii on juba kolmandat päeva lihased valusad viisil, mida ei mäleta ma ammu. Samas on see veenev märk, et olen tuhast taas tõusmas, kuigi pikk tee on veel minna.

Järgmine korralik trenn (kui seda nii saab nimetada) ootab ees kohe pärast jõule 26.detsembril, mil toimub taas järjekordne Pekist Priiks. 45 km ühtejutti vahelduva jooksu ja kiirkõnniga. See saab olema väljakutse!

Aasta 2014 väljakutse – vallutada Kilimanjaro!

See on tõsi! Olen alustanud liikumist ühe tõelise unistuse täitumise teel – Kilimanjaro tipu vallutamine!
Eestist alguse saanud rahvusvaheline naiste organisatsioon Ladies Trekking tegi ettepaneku järgmise aasta rahvusvahelisel naistepäeval Aafrika katus vallutada. Ma ei kahelnud hetkegi  ja võtsin selle põneva väljakutse vastu.

Mis ees ootab?
Kilimanjaro kõrgeim punkt asub 5895m kõrgusel, kuid selle vallutamine ei tähenda siiski alpinismi, vaid matkamist. Sellest hoolimata pean siinjuures tunnistama, et olen viimase kolme aasta halvimas vormis. Kuigi kaalunumber on aegade väikseim, tean, et lihasprotsent on väike ja võhma pole mul samuti. Terasspordi treenerid on juba välja töötamas treeningkava, mis aitaks mul alles jäänud pisut vähem kui kolme kuuga saada organism toonusesse.

Iga sammuga sel teel hoian kursis Sind, hea lugeja blogi vahendusel.
Back on track!

Kertu

Ps! Kui Sul on olnud mõttes Kilimanjaro vallutamine või tekkis soov nüüd, siis veel on meie reisigrupis vabu kohti!

Operatsioon seljatatud

Ma lubasin, et ühel päeval, kui kõik probleemne on möödanik, annan endast taas märku. Nüüd saan öelda, et see hetk on käes ja tervisehäda, mis sundis mind Lidingöloppetile minemise plaani ära jätma, on jäänud seljataha.

Valetaks, kui ütleksin, et paar kuud spordist eemal olemist on kuidagimoodi hästi mõjunud. Vastupidi. Mu keha ja vaim on suuremas stressis, kui kunagi varem. Pinge, mis olukorraga kaasnes, on jäänud õlule kanda. Lootust annab teadmine, et nüüd võin taas trenni teha, kuigi esialgu rahulikult, aitaks seegi  tasapisi rajale tagasi. Tasa ja targu. Abiks ja toetuseks siinjuures tervislik toit ja Borjomi.

Mis saab edasi?
Mul on üks eriti põnev plaan eelolevat talve silmas pidades. Alguse saab see üsna pea. 

 

Palju päikest!

Kertu