Mart on hull ja Rolf hullult andekas

Üks hommik tõmbasin oma kaela ja ülaselja sel viisil ära, et liigutada sain vaid kui robot. Stuudioski istumine oli raskendatud. Tormasin apteeki, et osta kõiksuguseid valuvaigistavaid plaastreid, seadsin need valutavale kohale ja keerasin magama. Päevad on möödunud ja kuigi valu on taandunud, on kohati siiski vigase pruudi tunne. Sellest hoolimata, pole vahele jäänud ükski trenn. Sõbranna Grityl on oma osa, sest kui treenerile võiks veel mõne tobeda vabanduse tuua, siis kaks ootavat inimest on kaks kohustust korraga.

Eilne hilisõhtune trenn Skoda jäähallis oli selle poolest eriline, et ees ootasid ka teised talendikad uisutajad nagu seda Mart Müürisepp ja Rolf Roosalu on. On nemadki veebruarikuu uisukuuna ette võtnud ja lausa esinemised välja kuulutanud.

Ja teate, see Mart on lihtsalt hull. Nii hull, et teadjamad püüdsid temast uisuplatsil eemale hoida. Noh, et mitte lähedalt kokku puutuda, sest kui see peaks juhtuma, on tagajärjed sama hullud, kui mees ise. Samal ajal on ta muidugi kõigi treenerite lemmik ilmselt, sest kujutage ette treenitavat, kes mitte millegi ees risti ette ei löö. Ta on valmis esimeses trennis salto ka ära tegema, kui vaja. Ja ilma soojenduse, tehnika õppimiseta. Mul polnud võimalust teda pidevalt jälgida, kuid need mõnedki korrad olin tema kukkumiste tunnistajaks. Ta ise ei teinud väljagi neist “pisikestest” intsidentidest.

Rolf seevastu on ju mäletatavasti Tähed Jääl osaleja ja hoopiski teises vormis. Palusin tal kõige ägedamat ette näidata ja tema tegi ämblikku. Kujutate ette, see on umbes selline žedööver, mida ma ilmselt poole aastaga ka selgeks ei saaks. Seegi mees esineb oma kavaja peagi harjumäel ja ma kinnitan, et on sama palju vaatamist väärt, kui Mart.

Lõpetuseks võiksin pisut kirjutada ka mu omadest püüdlustusest. Eilne seis oli selline, et tagurpidi ristsamm hakkas juba peaaegu välja tulema, treeneri toetusega muidugi paremini. Valsisamm polnud aga mulle ja nii keerutasin ise ja nii kuis tahtsin, õiget harjutust keeldusin kaasa tegemast. Ja viimaseks nelja takti samm, mis hakkas ka juba looma, kuid vaid abikäe toel. Tagurpidi sõidud nii- ja naamoodi on muidugi juba kergete killast, aga nagu treener ütleb, need pole üldse mingisugused elemendid, vaid niisama kulgemine.

Veebruar on uisukuu

See pole mingisugune saladus, et minevikus polnud kehalise kasvatuse tund just mu lemmiktund. Pigem nägin vaeva, et sellest hoiduda ja uskuge mind, kui ma millegagi üldse silma paistsin, siis fenomenaalse ärarääkimisoskusega.  Ainus erand puudutas uisutamist – see mulle meeldis ja talvistel aegadel, mil liuväli avatud oli, käisin heal meelel ja vabatahtlikult tunnis. Isegi vabal ajal mäletan, et ikka ja jälle tiigipealse lumest puhtaks lükkasime ja jääle libisesime. Tagurpidisõit, pääsuke ja kõik muu tuli vahel nii hästigi välja, et õpetaja palus teistele ette näidata. Tõsi, et need olid ka ainsad hetked, kus mind esile toodi.
Nüüd oli aga möödunud meeletu palju aega. Kümme aastat küll, ehk enamgi. Seda enam on mul

heameel tagasi jääl olla ja juhendajaks saada üks endistest tippuisutajatest – Margus Hernits. Ja muidugi uisud, mille taolisi mul kunagi varem olnud pole. Tol ajal saime ehk mõned kasutatud käkerdised Soomest, kuid ei enamat. Nüüd on mul päris omad uisud, mis harjutamise veelgi lihtsamaks teevad. Margus on aga see, kes ei lase mul jääl mitte liuelda nii, et oleks lihtsalt tore, vaid annab endast parima, et igasugused ristsammud ja pöördedki selgeks saaksid. Eile, oma kolmandas trennis oli tunne juba kindlam, kuid no tagurpidisõit ega ka ristsamm ilma toetuseta välja ei tule. Pääsukesest rääkimata.Olen võtnud eesmärgiks uisutrenni ilmuda vähemalt kolmel korral nädalas ja jõuda vähemalt ühe sellise šedöövrini, mille võimalikkuses ma esiti kindel polnud. Abiks on ka teine uisuhuviline – sõbranna Grity. Tema on selleks, et kui ma jälle oma mõnusas kodus aega veetes mõtlen, et trenn pole mu jaoks, siis lubadus Grity ees veab ka kõige laisemal hetkel mu vastavalt siis kas Škoda jäähalli või Harjumäe Uisuplatsile ringlema.

Libisemiseni!

Kertu

Curling rahvaspordiks!

Palun ette vabandust, kuid ma pole kunagi aru saanud, mis ala see curling on ja miks seda harrastada. Iga kord kui olen sattunud selle peale, olen mõelnud, et kes küll selle välja mõtles ja milleks sellised liigutused. Ja no kuidas see veel olümpiaalade sekka sai? Kes kellele maksis ja palju?

Aga seda enam tundus põnev esimese alana ette võtta just curling. Uhke Tondiraba jäähalli, U-21 neidude koondise treening ja neli pühendunud neidu ootasid mind ees, et õpetada ja juhendada. Libisesin otsemaid curlingu mängu iseloomustavate mõistete küüsi nagu kivi, harjamine, libisev curlingu jalanõu. Super ägedad tütarlapsed tegid mängu ilu eriti kiiresti haaratavaks ning arusaaminegi sellest, et kuhu peab kivi libisema, sai kiirelt selgeks. Sarnane petankile. Proffidega koos on selles mõttes lihtne, et ükskõik kui koba ma ka polnud, said nemad ikka eest ning arvestsid mu võimalike väiksemate ja suuremate libastumistega. Aga see treening oli alles algus, millest jäi sinikaid meenutuseks mitmeid, kuigi kukkumine käis märkamatult ja peaaegu valutult.

Nüüd oli hea võimalus kokku panna oma curlingu mängumeeskond ja see koosnes neist, kes ei tea mängust midagi, nii mõnigi neist omas sarnast eelarvamust nagu minagi esialgu. Alustasime lihtsatest harjutustest – kivi libistamine, selgitustest, kuhu see kivi peab libisema üleüldse ja miks on harjamine vajalik. Treener Kerli andis endast parima, et püsiksime jääl ja mäng tundidega selgeks saaks. Kohe päris trenni algusest mõistsin, et see ala on tegelikult kõige naljakam, mida harrastanud olen. Alustuseks asusid need curlingust mitte midagi teadjad sõbrad ju kohe katsetama oma libisevat jalanõud ja see on umbes nagu loomad libedal jääl. Alustame kivi libistamisest ja kuigi see tundub pealtnäha lihtne, on tehnika üsna keeruline esimeste trennidega haarata. Hea oleks, kui spagaat tuleks loomulikult, aga meil ju ei tule (enam) ning soojendusele me ka aega ei raisanud. Harjamist harjutades, arvas mu sõbranna Kairi, et selleks võiksid üldse eraldi inimesed olla. Mina ise unustasin pidevalt, et jälle minu kord harjata aga õnneks juhtus ka, et libistaja oli taas liigselt kõva käega ja jää sulatamine ning sellega kivi libisemise kiirendamine polnud vajalik.

Kogu kaheksaliikmelise kamba peale tuli pea kolmetunnise treeningu ja võistluse ajal ette vaid üks kukkumine – Grityl, kes ütles, et kõik käis aegluubis, aga haiget ei saanud.
Paari tunni järel oli mulle selge, et mitte üheski trennis pole ma nii palju naernud ja nii võin kindlalt väita, et kõhulihased said trennis korraliku koormuse. Esimese trenni ja võistluse tulemus jäi: 6:1, mina juhtusin võitjate poolel olema, kuigi ma oma panusega just ei hiilanud. Naermine nõudis oma.

Ja teate mis oli teine sõpradega curlingu mängimise tulemus? Kõik tahavad jälle mängima minna. Tänud šotlased, et pealtnäha imeliku, kuid ometi nii kaasahaarava alaga olete maailma sporti täiendanud. Ja kui Sinul tekkis ka mõte, et tahaks proovida, siis infot saad küsida:

booking@curling.ee

2015 on spordiaasta

On möödunud pisut aega minu viimasest väljakutsest, kuid nagu ajad on näidanud, sport mind ei jäta ja mina teda samuti mitte. Kilimanjaro vallutus andis piisavalt motivatsiooni kõrgemate tippude poole püüdlemiseks ja nii on mul hea meel teatada, et just seesama aasta kujuneb tõeliseks spordiaastaks. Sest kui väljakutseid ei võta, ei saa iial teada, milleks tegelikult võimeline oled.

Olgugi, et möödunud aasta oli ametlikult liikumisaasta, on just Eesti Olümpiakomitee ja EOK peasponsor Paf mulle selle ettepaneku teinud ja üheskoos püüame innustada inimesi jätkuvalt spordiga tegelema.

Eesmärgiks pole ei järjekordne maraton ega triatlon, vaid hoopiski proovida aasta jooksul erinevaid rohkem ja vähem tuntud spordialasid. Võtta ette erinevaid, väiksemaid ja suuremaid väljakutseid. Iga kuu toob ise spordiala ja nii võin juba öelda, et käimasolev jaanuar on pühendatud curlingule, veebruaris sean alla uisud, märtsis aga ronin suusahüppetorni ja aprillis panen end proovile squashiväljakul! Aga aasta on pikk. Milliseks see täpselt kujuneb, saad jälgida siit samast.

Olgu lõpetuseks öeldud, et vähemasti üks curlingu trenn on tänaseks ka seljatatud. Millised olid emotsioonid Eesti koondislastega treenides, kui mitu korda ma tegelikult kukkusid, sellest kirjutan oma järgmises blogikandes.

Seniks, ilusat spordiaastat

Kertu

Kilimanjaro vallutatud!

Minu kontol on pärast nelja aastast tervisespordi harrastamist:

- pooltriatlon TriStar111
- kaks jooksumaratoni
- topeltmaraton joostes- ja rulluisutades
- Tartu suusamaraton
Nüüd saan sinna lõppu lisada Aafrika kõrgeima tipu vallutuse - Kilimanjaro.

See sai võimalikuks vaid tänu mu toetajatele. Olgu siinkohal loetletud need ettevõtted ja head inimesed, kes projektile õla alla panid:
- Aitäh Ladies Trekking ja Janika Vaikjärv, kes selle hullumeelse ettepaneku tegi!
- Aitäh Icepeak riietamast mind pealaest jalatallani ilusatesse ja praktilistesse riietesse. Samuti tänud Imrele, Maksimile ja Artile lahkuse ja heade nõuannete eest!
- Aitäh Spordikeskus Terassport võimaluse eest valmistuda mäevallutuseks! Aitäh toetuse eest!
- Tänud Kosmos kinole toetuse eest!

Samuti tänan ma Alar Sikku näppu pulsil hoidmise eest. Tänan Sky Plusi, Naistemaailm.ee-d, Naistelehte ja ajakirja Üks. Aitäh mu armsatele sõpradele, perekonnale ja kõigile teistele, kelle hea sõna tihti määramatut jõudu endas kandsid.
Aitäh hea lugeja, Sina inspireerid mind taas uusi sihte ette võtma ja saavutama!

Viimane päev - läbi raskuste tähtede poole

Olin mitu tundi juba ärkvel olnud ja ootusärevuses, et saaks ometi tipu poole liikuma hakata. Enne südaööd sai veel kuuma jooki manustatud ja pop corni süüa. Viimane oli veider, sest lubatud oli tegelikult puder, mida aga ei tulnud ega tulnud.
Selga panin päris mitu kihti riideid - ülevalpool soe pesu, vest, fliis, sulejope ja veel eraldi kaasa võetud soe ja veekindel talvejope. Allpool oli samuti soe pesu, puuvillased suusapüksid ning nende peal veel omakorda veekindlad suusapüksid. Käisin ringi kui pamp, liikumine raskendatud. Samas, hingematvalt külm tuul vastu nägu peksmas tundus soe rõivastus hädavajalik. Ilmaennustust mäel ei ole ja iga järgnev tund võis tuua muutusi, justnagu merel. Selge taevas ja säravad tähed taevas andsid aga põhjust uskumaks, et paari järgneva tunni jooksul sadu pole oodata.

Pisut pärast kella 12 öösel algas matk Kilimanjaro tippu - 5895 meetri kõrgusele. Jäin suure grupi seltskonda, keda vedas giid William, mina kohe tema taga ja ülejäänud umbes 15 inimest. Rada kulges liustike vahel, maapind oli kohati kaetud raske kiviklibuga, kohati libe ning mõnes kohas tuli kaljuronimistki ette. Seda kõike läbi pimeda öö, pealambid vaid valgustamas teed. Umbes tunni möödudes, räigelt külm tuul vastu nägu peksmas tundsin, et hoolimata liikumises püsimisest, hakkab külm nahavahele pugema. Läks veel pisut aega, kui avastasin, et kaasa võetud vesi pudelites on külmunud. Snäkid samuti. Uskusin, et suudan hakkama saada, meel püsis, kuigi seltkond oli vaikne ja vaid giidid laulsid meie rõõmuks.

Nüüd otsustati väike paus liikumise vahele teha. Siis avastasin ka, et eestlased polnudki meie kambas. Suure kamba peale oli vaid paar giidi ja see tähendas, et abilisi, kes vajadusel võiksid seljakotti vedada, pole. Üldine soovitus on tipuööl seljakoti kandmisel abilist kasutada, minul seda võimalust polnud. Paus venis ja mul hakkas aina külmem. Püüdsin giidi mõjutada, et ometi liikuma hakkaks, kuid tulutult, sest suure seltskonna liikuma saamine võttis rohkem aega.

Nüüd oli mul juba väga külm. Külm tuul endiselt vastu nägu peksmas. Ida suunas vaadates tundus küll, et päike justkui hakkaks peagi tõusma ja keha soojendama, kuid tunnid läksid ja päikest ei olnud veel kusagil. Olime mitu tundi liikumises püsinud, sõrmi ja varbaid ma enam ei tundnud ja giid teatas, et mitu tundi on veel tipuni minna. Motivatsioon langes sügavikku, külm oli haaranud kogu mu keha ja ma ei salga, et kaalusin alla andmist. Kiire rehkendus näitas aga, et alla on veel pikem maa ja nii ei saanud allagi anda enam! Maratoni joostes on lihtne neil hetkedel - kõnnid või vajadusel kasvõi istud maha, et kehale puhkust anda ja end koguda. Mäel seda võimalust ole - seisma jäädes külmud surnuks, ainus valik on püsida liikumises tahad või ei. Õhutemperatuur oli -10C, kuid tuule tõttu

räägiti tegelikust temperatuurist -30 kraadi kanti. Mitte, et see temperatuur oleks mulle uus, kuid 7 tundi järjest külma trotsides, ilma, et oleks võimalust korrakski kuhugi sooja pugeda, ma ei mäleta, et oleks elus ette tulnud. Pealegi mängis olulist rolli pidevalt vähenev hapniku kogus. See just oligi külmetavate varvaste ja sõrmede põhjuseks - keha ei suutnud vähest hapnikku varvaste ja sõrmedeni välja transportida. Nii kõrgel mäel on see paratamatus.
Janu oli nüüdseks suur, energiapuudus samuti, kuid püüdsin tipule keskenduda. Kohati tundus, et külm röövib teadvuse, pisaradki külmusid silmanurka sekunditega. Ometi valikut polnud, püsisin liikumises.

Kell oli umbes kuue paiku, kui jõudsime esimese olulise kontrollpunktini - 5670 meetri kõrgusel asuva Stella Pointi, otse kraatri serval. Mulle tundus, et meeltesegadus valdas mitmeid ja nii arvati, et juba olemegi tipus. Õnnitleti teineteist, pettumus oli seda suurem, kui selgus, et tipuni on veel tund minna ja loodetavasti oleme seal sihitud päikesetõusuks. Järgmisi hetki ma hästi enam ei mäleta, kuid kuidagimoodi olin tipus. Kaamera tõrkus hetki jäädvustamast, valus tuul peksis vastu üles paistetanud nägu. Aga ma olin seal! Aafrika kõrgeimas tipus ja õnnelik silmates seda lubatud maailma ilusaimat päikesetõusu. Seal samas mõistsin, et see vaade, see päikesetõus oli väärt iga sammu, kuigi valu kehast polnud kuhugi kadunud. Hapnikku nii kõrgel on vaid kolmandik meile harjumuspärasest, kuid see ei tundunud mulle probleemiks olevat.
Õnnejoovastununa tuli peagi alla ronima hakata ja mina otsustasin, et teen seda kiiresti. Paari tunniga olin päeva alguspunktis tagasi, et keha taas üles soojendada. Paistes ja sinised käed taastusid tundidega. Esimesena laagrisse tagasi jõudes, valdas kohapeal vaikus, mis andis võimaluse tunniajaseks magamiseks enne, kui tuli laager lõplikult kokku panna ja poolele mäe kõrgusele nüüd juba allapoole matkata. Umbes poolteist päeva oli ette nähtud, et taas alguspunktis tagasi olla. See kõik oli juba muretu jalutuskäik.

Viies päev - tagasilöök enne tippu

Ärkasime 6.30 ja laager asus otse Kilimanjaro mäe all justkui motivatsiooniks ja sihiks silme ees. Päev algas juba traditsiooniks saanud rituaalide saatel. Mulle endale tundus, et viies päev oligi justkui viimane päev, sest pärast lühikest matka läbi mägikõrbe, nägi plaan ette tõusmist mäeahelikku ja seejärel magamist juba laagris, mis asus üsna meie eesmärgi lähedal, mäetipu jalamil, kaljude vahel ning 4600 meetri kõrgusel.
Enne veel, kui saime liikuma, leidis negatiivne sündmus mu kaugelt mäelt üles. Ilmselt ka väsimus oli võimust võtmas. Jonnisin isekeskis mõned tunnid, kuni päevatee taas üdini tasakaaluka ja heatahtliku Merlega kokku viis. Sellest piisas, et mõtted positiivseks mõelda ning tipu poole edasi liikuda. Oli nii vähe veel jäänud, kuigi teadsin ette, et tipuöö saab olema raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Seda enam pidin taastama head mõtted, innustuse ja motivatsiooni.
Pärastlõunaks laagrisse jõudes oli esimene, mida märkasin, kõrgusele omane karge õhk. Siiski, päike piilus iga veerandtunni järel ja päikese käes oli peaaegu, et lõõmavalt kuum. Otsustasin, et võtan seal samas kivil istudes oma saapad ja sokid jalast ning naudin päikesepaistet. Muide, hästi valitud saapad ja sokid õigustasid end täielikult, sest kogu reisi vältel polnud mul mitte ühtki villi, hõõrdumist ega muud muret jalgadega.
Seal päikest võttes leidis mu peagi giid, kelle tungivalt nõudmisel tuli päikesevann pooleli jätta, sest kiirgus olla tema sõnul nii põletav, et varem või hiljem saan peavalu. Nüüdsest kuulasin teadjamaid ja kogenenumaid rohkem kui varem.

Hea uudis oli, et söögiisu oli mul taastunud hoolimata kõrgusest. Viimases laagris on üsna tavaline, et puudub söögiisu, uni ning esineb mäehaigust enam kui allpool. Meil läks aga enamikul hästi ja mõned üksikud vaid kannatasid peavalude käes või lausa oksendasid. Kõige rohkem oksendamist esines kusjuures Tansaania kahel naisel, kes heategevuse korras olid mäele kaasatud. Keelust hoolimata nad pidevalt jooksid ja ilmselt ka eelnevad igasugused kõrgustes viibimise kogemused neil puudusid.
Laagris pikalt oodatud lõunasöök maitses hästi ja nii sõin nuudleid topelt portsu. Seetõttu otsustasin, et õhtusöögile ma ei lähe ning heidan esimesel võimalusel magama ja magan kuniks saan. See tähendas õhtutundideni, mil olin lubanud veel Eestiga ühenduses olla. Arvestasin, et selle plaani järgi saan ligi viis tundi päevast und, mis tundus olevat piisav, et öiseks matkaks valmis olla. Ja viimaks see pikalt oodatud tipp vallutada.