Viies päev. Spa-päev ja 28,5 km

Eile öösel ma ei maganud. Esiteks läks hilisööl laagris lahti naeruteraapia. Seejärel kuulsin koerte haukumist kusagilt ja siis kujutasin ette, kuidas need vaesekesed on huntidega võitlemas või midagi sellist. Seejärel hakkas mul külm, sest Külli otsustas majas magada ja tänase öö temperatuur oli kuidagi eriti madal. No pole hullu, siis kui päike tõusis, ma viimaks uinusin ja peagi hakkas ka väga külm.

Hommik koitis, siis oli teada, et tuleb laager Saarte rabas kiirelt kokku panna  ja Metsanurme poole liikuma hakata, sest päevaseks distantsiks oli ette nähtud 28,5 km. Alustuseks taas mööda seda mudamülka-teed. Parmud, sääsed olid kuidagi eriti kurjad täna, aga õnneks saime peagi järgmise raja peale. Järjekordne põlismets, nüüd juhtisin gruppi mina ja Alar kiitis mind lausa ekspeditsioonijuhina. Aga vara hõiskas, sest peagi kaotasin õige teeotsa. Vahepeal tulid teele ette sellised lombid, et läbi sai vaid paljajalu ja tõtt-öelda vajusime porisse lausa põlveni. Pärast käisin veel kilomeetri või enam paljajalu – teraapiaks või nii, sest kui eile oli läbi nõgese ravitee, siis täna tundus rada päris korralik spa-rada olevat.
Vahepeal põikasime veel läbi ka katkusurnuaiast. Lõunapaik oli suvaline väikeküla kurv metsa ääres. Mõned

olid grupist maha pudenenud ka, kuid Alar oli meiega ja see tähendas, et praemuna leiva ja praekartuliga olid kaasas. Nälg oligi juba silmanägemist võtmas. Järgmiseks motivatsioonisihiks oli meil tankla ja pood, sest pärast mitut päeva oleks tahtnud kasvõi mõne pähkli ja pärisvee osta. Meie Lea ja Häliga lausa lendasime sinna poole, hoolimata sellest, et nüüd olid mul jalad juba päris villis. Ja kui rõõmsaks tegi see väike poetuur meid. Ostlesime kui esimest korda iseseisvalt poodi sattunud lapsed – ikka seda ja teist. Seejärel passisime seal poe ees kui külajotad. Ise rõõsad ja rõõmsad, ise jahudes elu ilust. Siis, kui sai selgeks, et ikka veel on umbes 8 kilomeetrit minna, sai lõbule lõpp ja asusime teele. Häli õpetas, kuidas hambavahed puristades puhtaks saada, lõkerdamine käis selle kõige juurde niikuinii.  Nüüd läks kuidagi raskeks jälle, ilmselt lõpp tundus lähedal olevat. Ühel hetkel panime Leaga veel õigest teeotsast möödagi, mis lisab tänasele tubli kilt lisaks. Aga siis paistis laager, otse Keila jõe ääres. Täna oli meie Sven valmistanud šašlõkki. Sinna juurde veel vürtsikas tomatikaste ka. Ma kinnitan, et see kõik maitses maailma parimana. Oli matkamist väärt see maitse, seltskonnast ei hakka rääkimagi, kuidagi eriti vedanud on. Homme ootab ees 40 kilomeetrit – jala, rattaga ja paadiga ka, seega täna pikka pidu pole.

Neljas päev. Paradiisist Nõgeseteele

Magamine toimus Viikingite koobassauna pööningul. Öösel hakkas nii soe, et enamus leemendasid väidetavasti higist aga mina tundsin, et vist on peaaegu soe. Hommikul sai tulel seeneomlett valmis ja seejärel tegi Viikingite peremees Steve meile korraliku tuuri. Oli seda väärt, tõepoolest. Siis liitus hunnik rahvast – legendaarsed lodja-Liisa ja –Priit, Lea ja veel paar. Alles kella kahe paiku saime sealt kandist liikuma ja suunaga Saarte raba poole.  Peremees Steve tuli ka ühes, ikka matkale. Sel korral tuli kaasa pakkida kõik, mis laagris vajalik, sest autoga lähedale ei saa ning samuti oli teada, et päevane distants oli ette nähtud vaid 10.
Alustuseks oli üsna tore põlismets, kuigi mustikaid ei kusagil. Mõni üksik vaarikas vaid, need korjasin muidugi kiiremas korras suhu. Umbes poolt teed tähistas Tuhala mõisa juurde jõudmine. Sisse ei lastud, kuid esisel sai seista. Päike lõõmas, üldse oli meeleolu ülene. Edasi sai liigutud mööda kruusateed, raja kõrval oja ja Tuhala jõgi.  Ühest metsikust võpsikust leidsime tikripõõsa ja seal sõin oma päevase vitamiinikoguse täis. Viimased kilomeetrid pidanuks läbi metsa laagrisse viima. Ja see ei ole mingi tavaline RMK matkatee, vaid vabalt võiks nõuda uueks nimeks „Nõgesetee“!. Jah, me püüdsime endale sisendada, kui tervislikud on nõgesed ning peagi peaksime valu suhtes tundmatud olema, aga ei, valu oli jätkuv ja kupud tõusid

silmnähtavalt. Ja issand, laagripaik ei tule ega tule lähemale. Olin valmis jonnima hakkama, kui Alari lubaduse järgi pidanuks veel vaid sada meetrit olema. Siis sai selgeks, et see mees juba vahemaid hinnata ei oska. Läbi ropu pori ja plöga viis tee laagrisse, kokku vähemalt 400-500 meetrit. Aga see, mis ootas ees, oli äge! Põhimõtteliselt imeline ammuilma mahajäetud talu sügaval metsas. Maja on küll renoveeritud kuid kõik ümbes kasvanud võrra. Kusagilt võis leida kaevu ja isegi sõstrapõõsa, kuid  kuidagi eriti teistmoodi oli see paik. Lõke sai kähku üles ja kuna kokku sai lepitud, et sel õhtul on eriti lihtne toit, siis kokku sai keedetud makaron liha ja küüslaauguga (viimase söömine hoiab puugid inimesest eemal). Ja jutte lõkke ääres jätkus. Tänase päeva oluliseim teadmine pärineb Steve`lt: kilpkonnad on elanud ka Eestis, täpsemalt sookilpkonnad. Muinasajal, kuigi ka viimastest aegadest on mõned jäljed leitud. Täitsa uskumatu!

PS! Hoolimata võimalusest magada katusealuse all, panin mina esimeste seas telgi püsti, sest värskes õhus magamine on tõepoolest hindamatu väärtusega. Eriti täna, sest homme on kogu matka kõige pikem distants: 28.5 km. Kokku on nüüdseks käidud enam kui 42 kilomeetrit.

Kolmas päev. Alar Sikk naistes

Plaan oli parem, kui jõuvarud. Eile minust lõkke ääres jutustajat polnud ja nii olin juba kella 11 ajal esimesena telgis. Võimalik, et uinusin sekundiga ja ei kuulnud ühtki segavat faktorit kogu öö jooksul. Mis sest, et Külli oli telki jõudes krabistanud ja sahmerdanud. Soe oli ka mul lõpuks ometi, ehk seegi aitas kaasa, et lõpuks ometi ennastunustavalt välja magada. Hommikulgi kuulsin hääli, kuid ignoreerisin vägevalt. Külli ka ei liigutanud ja nii olime kogu pundi peale viimased, kes telgist välja astusid. Kohvi ja supp olid selleks ajaks juba ammu valmis ja ootel. Kuidagi palju sahkerdamist oli üleüldse ja seetõttu startisime rajale alles mõni aeg enne lõunat. Alari skripris oli küll kirjas: "Päev algab varakult, sest tee on pikk".

Pikk sirge metsatee, kohati raskemini läbitav. Seal samas avastas Heleen männiriisikaid ega suutnud isegi mitte oma ränkraske seljakotiga mööduda, vaid pidi kõik ära korjama. Meie jäime Alariga ettepoole ja vestlesime olulistel teemadel. See ongi matkamise juures tore, et vahet pole kellega ja pikalt matkata, ei saa

jutud kunagi otsa. Muuhulgas arutlesime teemal, mis vahe on ürg-ja põlismetsal ning sool ja rabal? Millised on definitsioonid tõtt-öelda. No selgeks sai, et kuigi mõned püüavad ka vastu vaielda, siis ürgmetsi meil siin Eestimaal pole, samas kui põlismetsadest läbi viis meid tänane tee. Ja soo ning rabaga on lihtne - esimesel on vesi peale, teisel all. Heleen on ikkagi õpetaja ja oli seda umbes nii viienda klassiga õppinud koos. Sel hetkel leidsin mina teeääred täis punet ja olin sunnitud kotitäie kaasa korjama, sest talvised varud peavad võtta olema.

Veel veidi edasi jõudsime Pihuverre. Päriselt, see koht on olemas. Seal avastasime võimalik, et kõige rikkalikuma sinika metsatuka. Alar andis naistele käsu pang täis korjata ja sammus ise veidi edasi, et võõraste teelistega (naised) jutustada. Meie Heleeni ja Häliga andsime sõrmedele valu, aga õnneks palju pingutama ei pidanud ja nii oli paarikümne minutiga täis nii pang kui me kõhud. Edasi viis veidi määratlematu rada ja aeg kuidagi venis. Nii otsustasime, et lõuna tuleb seal samas samblasel pinnasel, suvaliselt valitud puu all ära süüa. Jälle leib munaga, veidi praevorsti ja Heleenil oli veel tatraküpsiseid ka. Kõik maitses ideaalne, kuigi mis seal salata, sinikate pugimisest oli veel liig vähe möödas. Peagi jõudsime Kuninganna Kersti maale - ma ei tee nalja, see on kinnistu nimeks. Seal käisid naised ujumas, sest iga võimalus tuleb alati ära kasutada.

Nüüd läks kiireks, sest arvestuse järgi jõudnuks me laagrisse alles kella 9 ajal õhtul. Rada oli täna kuidagi raske läbida ja peatusi oli meil ka keskmisest enam ette tulnud. Ja ma vannun, et matkajuht Alar isegi oli täna kuidagi tömbima sammuga. Ja alles siis, kui Kose-Uuemõisa paistis ühes Oxforelliga, kus oli teada, et õlu on ootamas ees, muutus mehe samm tempokaks. Meie naised vaat et ei jõudnud järgigi. Seal olid mõned kambajõmmid ootamas juba ees ja mõneks ajaks võtsime istet meiegi, kuigi veel kuue kilomeetri kanti põlismetsa jäi laagrini, mis Viikingite külas asus. Meie Heleeniga tegime tempot, läbi nõgeste (lühikeste pükstega). Issand kus jalad kipitasid. Aga järele jõudnud Häli ütles, et see pidavatki virgutavalt mõjuma.

Öö pidi plaani järgi mööduma Viikingite külas. Päris luks värk, kuigi kartuli keetsime ikka endiselt tulel ning ka salat sai hakitud sealse kivi peal istudes. Õhtul kuulasime Viikingite peremehe lugusid - enamasti viikingitest. Ja sauna saime ka - üle mitme päeva oli päris tore end pesta. Ahjaa, ma tean, et mõned on pannud lausa panuseid, kui mitu päeva läheb enne, kui mõne kassi leian. Teile teadmiseks, et eile see juhtus - kassipojad lausa, aga nendega tegelen, kui metsaelu on läbi.

Teine päev. Karu ja hunt ühisel pildil

Telki me üles seadma ei pidanud, sest magamine toimus laavu all. Kukkusin esimeste seas ära, kuid seda keerulisem oli leppida Tõnu norskamisega. Oleks ma lähedal olnud, poleks ta togimisest pääsenud. Ja issand, kui külm mul taas hakkas. Peaksin selle tundega juba ilmselt harjunud olema.
Hommik oli seda oodatum. Läbi une kuulsin arutelu: „Kujutad Sa ette, karu ja hund üheskoos“. Poolunisena mõistsin kohe, et see müttamine, mis öösel kuulda oli tekitati nende loomade poolt.  Tõttöelda põnevus mu ärataski, kuid siis selgus, et karu ja hunt meid ei külastanud, kuid peagi matkale jõudev Jarek oli nad äsja oma pildile püüdnud. Ühes teises Eestimaa metsas. Vägev! Kohv ja hommikune supp olid omal kohal. Ees ootas teekond Alaverre. Kohe päris alguses sai täis korjatud mustikapotska, veidi seeni ja siis sattusime vaarikaparadiisi. Ilma naljata – nii vaarikarikkalikku metsatukka pole ma veel kohanud. Seal veetsime tunni, täis sai nii vaarikapotska, kui ka kõigi kõhud. Mina muutkui sisendasin endale: „Mul on need kümme päeva, et oma organism vajalike vitamiinidega rikastada – söö palju jõuad!“. Edasise ajal püüdsime teineteist taimede osas õpetada. Angervaks on igaõhtune lemmiktee meil alati, kuid tänu Hälile said selgeks ka üheksavägine, põdrakanep, nõiahammas, palderjan, raudrohi, naistepuna ja veel mõned, mille nimed hetkeks on meelest läinud. Jägala jões said karastunumad ujumas käia. Mul alles oli hakanud enamvähem soe, seega skippisin, aga teised olid küll tublid.

Järgmiseks punktiks oli lõunapaik – suvalise mätta peal varjulisemas kohas, sest selleks hetkeks oli meid vihmaga õnnistatud. Jummel, kui hästi võib matkal maitseda kõige lihtsam toit – rukkileib praemunaga. Selle nimel võiks seal puu all lahingu pidada, aga ei, meie jagasime vennalikult, või no õelikult , sest matkaseltskonnas on endiselt naiste ülekaal. Rajal kohtasime tänagi mitmeid teisi seltskondi, seega mida aega edasi, seda veendunumalt võib öelda, et eestlastest on saamas matkarahvas. Edasi viis tee meid Alavere suunas. Mul jalad veidi hõõrusid ja kott tundus liiga raske, ilmselt hakkas väsimus vägisi peale tulema. Kohalik pood aga päästis meid. Selline korralik külapood on Alaveres – leidub kreemi, õlut ja kanalaadseid tooteid või tegelikult mis iganes soovid. Meie olime enamuses jäätise peal väljas. Ja seal samas poe ees me tsillisime, kuniks selgus, et veidi tulebki saateauto järel oodata. Jäin sinna samasse keset muruplatsi magama kui külajota. Ilma igasuguse kangemata, vaid lihtsalt väsimusest. Seda enam oli värskust mõne aja pärast viimased kilomeetrid lõkeplatsini ette võtta. Justkui uus päev oleks alanud. Alavere lõkkeplats on tutikas ja üldse väga äge. Seal samas sain nüüd siis esmakordselt oma elu esimese telgi püsti. Selles mõttes oleme kilplased, et ka Heleenil ja Hälil on omad telgid. Alar mõeldes kõigi peale võttis umbes 10 telki varuks, aga ei, kõik soovivad omasid kasutada. Mulle tuleb õnneks Külli kaissu, et veidigi soojem oleks. Ahjaa, õhtusöögiks keetis Alar tatraputru konserviga ja ma vannun, et see oli nii maitsev, et pidin lausa kaks portsu sööma. Praetud seened ja pannkoogid värske moosiga on igal juhul veel lisaks menüüs. Tänu uinakule poeesisel on täna ilmselt jõudu ka lõkke ümber jutte vesta ja kuulatagi. 

August on matkakuu

Otsustasin , et augusti pühendan ma matkaspordile. Mul on raske põhjendada oma armastust matkamise vastu, aga ütleme, et see on piisavalt füüsiline ja samas pakub küllaga vaimset toitu. Eestimaa metsad on ühed imelised paigad, mis annavad nii palju ja ei nõua midagi. Sel korral Aegviidust Perakülla välja.

Veel eile polnud ma tegelikult kindel, kas ikka saan matkaga plaanitud ajal alustada, igasugune ettevalmistus puudus. Õnneks oli Matkasport abiks ja sealt sain soetada kõik vajaliku – telgi, alusmati ja magamiskoti, mis oleks päriselt piisavalt soe. Täna see suvine matk algas. Hing oli ärevil, kuid lülitasin oma telefoni välja süümepiinadeta just siis, kui Tallinnast Aegviidu rongile astusin. Häli ja Heleen juba ootamas ees. Kohe  jõudis ka Külli meie vagunisse ja juttu jätkus nii, et Aegviitu jõudsime imekiiresti. Alar ootas ees, koos Tõnu ja Sveniga. Pikka venitamist polnud, ootasime vaid väikese vihmahoo ära ja asusime teele. Kuigi tänane plaan nägi ette vaid kümmekond kilomeetrit Krani lõkkekohani, siis võis arvata, et rikkalik mets meelitab meid aeg-ajalt teelt kõrvale. Nii oligi, sest metsmaasikad, mustikad, kukeseened ja sirmikud vajasid korjamist. Oli teada, et õhtusöögiks saab just kukeseenekaste värske kartuliga ning pannkoogid väske toormoosiga. Vesi otse ojast. Alar tõi naistele kingituse ka kaasa – meeste piltidega viinapitsid, mis täis valades mehed paljaks koorivad. Küll oli elevust.

Õhtuks oli selge, et matkaid on teel veel ja veel ning lähistel on ööbimas päris mitu seltskonda. Võrreldes kolmeaasta taguse ajaga võib kindel olla, et matkamine on eestlaste seas populaarsust kogunud küllaga. Meil aga ei taha jutud lõkke ümber lõppeda. Nagu ikka. Ja muidugi traditsiooniline pannkoogi küpsetamine. 

Elu teine triatlon, sel korral ettevalmistuseta

Laura Strandberg

Ma ei hakka seda pikka vabanduste jada siia kokku kirjutama, et miks ma ikkagi trenni ei jõudnud, aga lühidalt: loomad vajavad päästmist ning mõni õhtu arvestasin koduse koristamise või ka raskete asjade tassimise trenni hulka. Eks nüüd oli siis vaja omad vitsad võistlusele kaasa võtta.

Jõudsin veidi enne starti kohale. Kasvõi selleks, et küsida, kust start täpselt läheb. Kiiver oli maha jäänud, see selgus kohe, kuid et ka vett võinuks võistuse ajaks kaasa haarata, selle peale mõtlesin hiljem. Kiire ülevaade tehtud, viisin ratta, vale kiivri ja oma ägedad tossud vahetusalasse. Start läks otse veepiirilt, jõudsin veel jutustadagi ja mõelda seda iga-võistluse-mõtet: "no miks küll oli vaja lubada". Start läks, vesi nii madal, et päris pikalt sai kõndida - aga seegi võttis võhmale. Polnud hullu, peagi sai ujuda ka. Mina muidugi konna, mõni möödudes küsis, et kas tõesti siis krooli ei oska. Vastasin et oskan, aga ei taha. Siis märkasin enda kõrval kaasvõitlejat TV3 reporterit Siim Supsi, kes paar nädalat võistluse eel isegi treenis. Ujumine ei pidavat aga lemmikala olema. Teise poi juures ta väsis ära ja päästepaat aitas veidi, kuid õige mees ju alla ei anna ja nii oli ta peagi tagasi vees ning üheskoos me vahetusalasse asusime. Vesi muide oli üllatavalt soe, aga samas veel piisavalt karastav.

Vahetus käis mul kähku, kuid siis mõistsin, et kord aastas roheliste rattaretkest ikka ei piisa, et võistlema tulla. Mulle meeldib sõita küll, aga pigem nagu matkates. Veidi pettumus oli, kui mõistsin, et nüüd tuleb veel kaks ringi teha ka. No mis seal ikka, sohki ju teha ei saa ja kuidagi tuli ära kannatada, see rist, mis endale kaela pandud. Kuidagi kulgesin ja ühel hetkel möödus minust nii Siim kui ka üks tore tütarlaps ning tuulde jäi sõitma mootorratas, mis andis julgust uskuda, et olen viimane. See ei morjendanud mind üldse, keskendusin võistluse nautimisele. Pealegi osavõtjaid teab, mis palju polnud - äkki nelikümmend-viiskümmend, lohutasin end veelgi.

Tiit Mõtus

Ratas tehtud - siis olin küll topeltrõõmus, sest jooks on nagu ikka päriselt minu ala. Ma ei saa öelda, et nüüd hullumeelselt oleks energiat minus veel peidus olnud, kuid õnneks oli see tõepoolest lühike distants: 2,5 kilomeetrit vaid. Ilmaga vedas, siiani päikesepaiste ja sooja 20 kraadi ümber. Aga siis läks segaseks, kadus igasugune arusaam, kuhu joosta tuleb. Sel samal momendil oli tore poiss rattaga mul kõrval, teed näitamas ja tegelikult kui saaks, annaks talle veel parima motiveerija medali ka. Pikema tõusu mõtlesin metsarajal ikka kõndida (vana Ain-Alar Juhansoni õpetus juba), kuid siis hõikas mees tipust, et ei mingit kõndimist ja kähku jooksma. Jõudsin veel veidi argumenteerida ja muuhulgas küsida, et kes tema veel on. Aga selgus, et päristriatleet, seega tal võis õigus olla küll. Mõned sajad sai allamäge ka joosta, hoidsin tempot ja mu motiveerija veel soovitas, et need kaks seal ees peaksin küll kinni püüdma. Üks selgus, et on keegi tähtis mees Ülemiste keskuse juurest ja teine tütarlaps - neist mööda ka sain ja päris tempot hakkasin tegema alles siis, kui finišh paistis. Naerda lõkerdasin enamuse ajast muidugi. Rahvas elas kaasa rohkem, kui ühelgi teisel Tallinnas toimuval võistlusel. Ka võistlus ise muide oli hästi korraldatud. Ja oligi finišhijoon ületatud, natuke olin õnnelik ka. Ennekõike sest tulin. Ja teate, kaotajad olid tegelikult täna need, kes üldse kohale ei tulnud. Aitäh super fiilingu eest Tallinna Triathloni korraldajatele, kaasaelajatele ning muidugi nii ägedatele kaasvõistlejatele. Ratta ja tossude ning isegi ujumisprillide eest suur tänu Rademarile.

Juulikuu on hulluse kuu

Arvasid, et juuli jääb spordiaastal vahele?
Oo ei, see hullus, mis tegelikult kirjas ja planeeritud on alles tulemas, kuid üks päev astus raadiostuudiosse sisse ka Tanel, kes pehmelt öeldes nõudis, et osaleksin Tallinna triatlonil. Vastasin talle kohe päris kindla "ei". Päriselt "ei" ja otsustasin, et sel korral ma end ümber rääkida ka ei lase. Tanel ei jätnud, vaid helistas ette, kui oli mu kodu poole teel. "Kuule, räägiks äkki? Lühikesed distantsid ja puha..," keelitas ta. Umbes pool tundi hiljem nõustusin (mis sest, et pärast TriStar111 olen andnud lubaduse, et ei ühtki triatloni enam). Okei, distantsid on ikka tõesti midagi hoopiski teist. Täitsa ikka kohe rahvatriatlon on sel korral ja kui aus olla, siis mul puudub igasugune vorm ka, et täna ujuda, sõita ratast ja joosta. Viimast veel, aga omas tempos. Nii, siis olgu selgus majas - ma lähen teist korda elus triatlonile, sel korral ilma igasuguse ettevalmistuseta ja ei mingit ajalist püüet. See saab olema triatlonipidu ja ma lähen ning naudin (nii õpetas mind ka esimese võistuse eel Ain-Alar Juhanson).

Aga tõsiselt, 300 m ujumist? Kuidagi ikka välja ulbin, onju. Pead ma vette ei pane. Mis sest, et Rademar kinkis umbeägedad ujumisprillid ja müts on ka mul ilus kollane. Ujun pea vee peal konna, nagu ka aastaid tagasi Otepääl (siis oli distantsiks 1 kilomeeter ja ajalimiit 35 minutit). Edasi rattasõit - otse Pirital, kus sel päeval on liiklus muide suletud. 14 kilomeetrit ja see saab täitsa tore olema, kui keegi just kodaratesse ei sõida või midagi. Rademari Kert orgunnis mulle ratta ka, aga no see ei läinud mitte, sest see on kindel, et maanteerattaga ma enam kunagi ei sõida. Viimased kaks sõitu lõppesid kiirabis (pea sidemeis, käsi lahases, marrastused kõikjal). Ei, see on lausa psühholoogilise tõrkega seotud. Nagu umbes madude kartus, millest ma ei tahagi üle saada. Kert hea poiss, vahetas ratta ilusti välja - sain sellise kena naiseliku linnaratta.

Ja edasi vaja veel 2,5 kilomeetrit joosta. No sellega probleemi pole! Sain ju lausa uued tossud, et need aitaks kaasagi. Jah, mind osteti ära, et ma läheks ka teeks selle triatloni ära. 25 juuli olen rajal ja ma ei hakka lubamagi, et treenin kui hull. Kui jõuan, siis treenin. Eile käisin jooksin poistega metsas - tunni ja puha. Palju pole jäänud, aga juulikuus triatlon ilma ettevalmistuseta kõlab ju hästi küll!

Kui Sa soovid ka tulla, siis palun registreeri ruttu ära ja vaat, et aitad mind rajal, sest see saab katsumus olema ikka:
https://tallinntriathlon.ee/