Karu kaaperdas mu jooksutee. Või oli see vastupidi ja mina tammusin jultunult tema rajal?

Kui üldiselt on möödunud mu jaanipühad mõnel Eestimaa saarel, siis sel aastal tegin erandi ja sõitsin maale. Eesmärgiga võimalikul palju joosta, saunatada ja magada. Jaanituli muidugi tegemata ei jäänud, kuid rõhk oli mujal.

Võtsin plaani joosta iga päev - kasvõi natuke. Kava mul praegu veel ei ole ja nii sain iga päeva hommikul enesetunde järgi kava koostada.

Esimesel päeval otsustasin, et jooksen nii kaugele, kui suudan ja tagasi koju ma jalutada. Pean tunnistama eneses pettununa, et palju ma joosta ei jõudnud. Hinnanguliselt 8 kilomeetrit ehk.
Teisel päeval võtsin konkreetsema eesmärgi - jooksen 16 kilomeetrit oma lemmikmatkarada pidi. Mõeldud ja tehtud. Lõpp läks taas raskeks, aga õppustel ei peakski ülemäära lihtne olema.

Viimase päeva kava nägi ette matka ja seda suurem rõõm oli see ette võtta, kui juba hommikul laekus teade, et matkateel on värsked karujäljed. Läksin inspekteerima. Lootsin, et mu jooksuraja hõivanud mõmmik on veel kusagil seal passimas, aga ei. Pole ka imestada, sest karud seiklevad ringi. Igal juhul jäljekütt tärkas minus sel samal minutil ja nii leidsin veel teisigi värskeid loomajälgi. Viimaks ei suutnud ma mööduda kraavipervel punavatest metsmaasikatest ning korjasin, palju süüa jõudsin. Tasakaal on see, mis annab meile jõudu ja energiat, mõtlesin koju jõudes ja muidugi osalesin koduses vaidluses: «Kui suur võis olla karu, kelle jäljed metsateel?». Ühed väitsid, et see pidi ikka «nii suur karu olema», teised jälle: «täitsa väike mõmmik». Tänaseks on asjatundlik vastanud: «Pakun, et nii 80-100kg karu võis ta olla, eks paariaastased tuiavad vahel ka üksi.»

Linnas aga sootuks teised lood. Imelisest postitantsutrennist, kus õppisime postil istumist, mis esiteks on füüsiliselt väga raske ja teiseks andis hea ülevaate, mis tunne võis olla hõberemmelgal istuvate aktivistide läbielamisest, juba järgmises postituses.

4,5 kuud Kuuba maratonini!
Kertu

Kuues maraton viib eksootilisse paika

Tere!

Long time, no words. Võtke vastu mu vabandus ja parandan end nüüd kohe. 

Kiire tagasivaade ja kokkuvõte. Tänaseks on mu kontol viis jooksumaratoni - Stockholm, Tallinn, Berliin (topeltmaraton), New York ja Barcelona. Tehtud on üks TriStar111 triatlon, Tartu suusamaraton ja Berliini rulluisumaraton. Kilimanjaro tipus käisin maailma ilusaimat päikesetõusu vaatamas. Kõik see viimase kuue aasta jooksul, mil tervisliku elustiilikarusselile sattusin. Mis nüüd siis edasi ja miks üldse peaks?

Õnnelikud on need, kellesse sportlikkus on sisse kirjutatud. Need, kes kohe peavad ja kuidagi teisiti ei saa. Mind pole sellise tublidusega õnnistatud. Seetõttu, kui treeningkava pole ees ning treenerit piitsutamas, siis pärast pikka tööpäeva on mu kodu kõige imelisem paik terves maailmas. Ehk just seetõttu vajan suuremat eesmärk, et olla pidevalt motiveeritud ja innustunult end trenni vedama. Pärast jooksutrenni tunnen küll, et just jooksmine on maailma parima enesetunde kindlustaja, kuid juba järgmiseks päevaks on see teadmine järgmiste oluliste asjade alla kuhjunud. 

Seetõttu ma uute väljakutsete järele janunen. Niisiis, täpselt viie kuu pärast stardin ma Kuuba maratonil Havannas. Pilet on mul juba taskus, treeningkava koostamisel ja jooksurütmi olen samuti tagasi saamas. Jätkub verenäitajate parandamine mu lemmiktoitumisspetsialist Margus Silbaumi abiga. Ning muidugi ka maailma seksikaim postitantsutreening - nimetagem seda lihastreeniguks või toredaks vahelduseks jooksukilomeetrite kogumisele. 

Miks just Kuuba? Esiteks olen ammu unistanud sinna reisimisest. Enne veel, kui kogu sealne ehedus kaob. Teiseks mõtlen, et miks ka mitte just Kuubal - hea soe joosta ja ilusad tõmmud inimesed ümber.  

Ühesõnaga võidab ikka see, kes kõige tervem! See on mu ainus eesmärk tervisesporti tehes ning maratone läbides. Etteruttavalt, siis üks mäevallutus on enne Kuuba maratoni samuti plaanis. Kui kõrgele ja millal ning kellega, sellest peagi. 

Aeg läks juba käima. Niisiis, valmis olla, kohtadel, jooks!

Kertu

PS! Nüüd on mu blogi loetav ka Elu24 keskkonnast! 

Kust tulevad Su riided tegelikult?

See oli mõni nädal tagasi, kui mu juurde tuli särasilmne Berit ja rääkis õhinal kauplusest LAV Organic Lifestyle. Kui keha-ja keskkonnasõbralikud ning loodusäästvad tooted neil kaupluses leiduvad. Jope, mis mulle eriliselt silma jäi, on näiteks valmistatud vanadest kalavõrkudest. Minus tärkas huvi teema vastu üldisemalt. Kui disainerrõivad välja jätta, siis kust, millise vaeva ja kelle verega tulevad mu rõivad tegelikult. Helistasin oma kõige targemale selle ala asjatundjale sugulasele, maailmakoristaja-Kadile. Meie esimene kõne kestis poolteist tundi. Järgmiseks külastasin kõiki Moerevolutsiooni päevaga seotud üritusi. See on päev, mis sai alguse traagilisest sündmusest, mil Bangladeshis varises kokku tehasekompleks, mille tagajärjel sai surma 1133 inimest, vigastada tuhandeid - need olid rõivavabriku töötajad. Inimesed, kelle ränga töö tulemusena valmivad odavkaubamärkide riided, mida meie siin 10-20 euro eest ostame. Need inimesed seal, kes ise teenivad 2 dollarit päevas oma pika päeva eest. Moe-ja tekstiilitööstusesse on kaasatud miljonid inimesed ja tegemist on ühe kõige suurema tööandjaga maailmas. Ka keskkonnamõju on just sellele tootmisharul suurim - kas teadsid, et see värv, mida odavkaubamärgi tootja parasjagu oma tehases kasutab, seda värvi on kohalik jõgi? Või seda, et piirkondades, kust meie kiirmoe kaubamärgi rõivad pärinevad, on loodus niivõrd saastunud, et seal sünnib kordades enam väärarenguga lapsi, kelle surma vanemad ootavad, sest abi pole kättesaadav. Nemad ongi need, kes maksavad selle eest, et meil oleks võimalik ebanormaalselt odavaid rõivaid osta. Pean tunnistama, et esimest korda süübisin ma teemasse, kuivõrd laastav on kogu selle tootmisharu mõju - inimestele, loodusele, tulevikule. Film “True Cost”, mis annab hea ülevaate toimuvast, ajas mind iiveldama ja tegi kurvaks. 

On selge, et me keegi meist ei suuda tarbivad vaid eetiliselt valminud moekaupu, aga igaüks meist saab teha väikeseid samme, et muuta maailma olulisel määral. Üks võimalus on valida odava ja ebakvaliteetse asemel kvaliteetseid rõivaid, mis on ka meie suurimale organile - nahale sõbralikud, üleüldiselt tervislikud. Teinekord ehk küsida endalt, kas me päriselt vajame järjekordset hilpu? Kuidas anda soetatud moekaupadele uus elu ja mitte visata neid prügi sekka. Tõsi, Eestimaal on see probleem veel väga väike, võrreldes Ameerika ja teiste läänelike ühiskondadega, kuid kahtlemata liigume meiegi samas hukutavas suunas.

Positiivsed muutused, ka väikesed annavad suurele pildile suure mõju. Teeme väikesed sammud koos, et hoida enda tervist, säästa keskkonda ja inimkonda. 

Piltidel on seljas spordirõivaste valik (eriti nahasõbralikud):

Joogariided (Synergy Organic Clothing). Antud firma loojaks on üks Ameerika päritoluga naine, kes oma reiside käigus avastas, et Nepaalis elavate naiste elust puudub valikuvabadus. Tema eesmärgiks sai seda muuta. Synergy Organic Clothing annetab osa saadud tulust inimeste elu edendamiseks Nepaalis. Tulu annetatakse erinevatele MTÜ-dele, et panustada laste haridusse ja naiste finantsvabadusse:

https://synergyclothing.com/pages/about-us

Lilla pusa, mandala mustriga ja alt pitsiga retuusid, must rinnahoidja ja kapuutsiga top on pärit Nomads Hemp Wear brändilt. See Kanada firma on teinud keskkonna- ja nahasõbralikke rõivaid juba 14 aastat. Mandala mustriga retuusid on meie poes üks enim müüdud toode. Orgaanilise puuvilla kasulikkusest:

https://nomadshempwear.com/why-is-organic-cotton-better/

Tuulejoped (EcoAlf):

https://ecoalf.com/eu_en/about/our-story

Üleni mustad retuusid pärinevad meie oma Eestimaa brändilt WÖÖ. Need koosnevad 95% ulatuses bambusest ning neid disainitakse ja toodetakse Eestis. WÖÖ rõivastel on ÖKO-TEX sertifikaadid ja tootmisjääke taaskasutatakse:

http://www.woo-studio.com/brand/

Roosa pusa on valmistatud Saksa brändi Organication poolt. See koosneb orgaanilisest puuvillast, millel on GOTS sertifikaat. Ka Organication-i jaoks on oluline jätkusuutlik eluviis, eetiline kaubandus ja kvaliteet:
http://www.organication.de/en/about-us/

Kuldsed slip-on jalanõud on pärit NAE (No Animal Exploitation) Vegan Shoes brändilt. Nende firma ei kasuta oma jalanõude tootmisel ühtegi loomset saadust. NAE tooted on valmistatud eetilise kaubanduse reegleid järgides ning võimalikult keskkonnasõbralikult:

http://www.nae-vegan.com/en/about-us/?id=425 

KÕIKI NEID RIIDEID SAAB EESTIS SIIT: https://www.facebook.com/LAVOrganic/?fref=ts

Uus graatsiline ja kaunis väljakutse!

Vaevu oli viies maraton joostud, kui saabus ettepanek ühineda postitantsutrenniga. Ma ei saa salata, et tänu oma vaimustavale fantaasiameelele kujutasin alustuseks ette poolpaljast iseend labaselt väänlemas ümber posti. Veidi enam aga süvenenud, mõistsin, et postitantsutreening on füüsilist väljakutset pakkuv ja ääretult naiselik spordiala. Legendaarne doktor Muza pakkus juba aastal 2010, et midagi naiselikku tuleks mul triatloni ja jooksu vahele kindlasti teha. Doktori soovitus on püha, saagu ta soov!

Uus postitantsuklubi Meow sai loetud päevad tagasi avatud ja nii seadsin sammud ka mina trenni. Poolpikkades treeningpükstes trenni saabudes tundsin end täitsa valesti. Napp trenniriie pole mitte lihtsalt seksikas trennirõivas, vaid sellel on postitantsutrennis ka ratsionaalne põhjus. Esimene kipub ikka aia taha minema, nii läks ka selle trenniga, sest pikkades pükstes postil juba ei püsi.

Treening algab soojendusest, venitusest - nii mõnedki harjutused on sarnased või lausa samad Bodybalance'is ja näiteks joogas. Keha soe, tulevad harjutused nagu chair spinn, piruett ja postil seismine. Tehnika pole raske, kuid gravitatsioon teeb oma töö. Endalegi üllatuseks väsisin kiiresti ja ennekõike mu erakordselt nõrgad käed. Trennikaaslasi, kes juba mõnd aega trennis käinud, vaatasin vaimustusega. Milline graatsia, naiselik liikumine ja tehnika! Treenerist ma üldse ei räägigi, sest seal klubis on koos absoluutselt Eesti parimad. Viimaseks harjutuseks sai postil istumine ja ette painutus. Kõlab lihtsalt, teha raskem, kui võiks ette kujutada.

Ma ei tundnud end trennis päris lootusetult, sest eks Vabank'is on öistel tundidel mõned tiirud ikka tehtud, kui võimalus on tekkinud, aga pean tunnistama, et füüsiliselt raske oli siiski. Lisaks väljusin spordiklubist väikesed villid peopesas, sinikad jagadel ja järgmisel hommikul valutasid ootamatud lihasgrupid. Võtsin eesmärgiks postitantsida vähemalt kaks kuud ja siis loeme tibusid või lülitan postitantsu sujuvalt jooksutreeningutesse sisse, sest jooks unarusse ei jää. Tõsi, uut maratoni sihtkohta pole ma välja valida suutnud. Tahaks Lõuna-Aafrikasse, aga ka Kuubal võiks joosta ning muidugi mu uues lemmiklinnas Singapuris. Samas suvine maraton Kihnu saarel tundub ka igati kutsuv. Kuniks kusagile end kirja saan, treenin lihaseid, millest mul aimugi polnud, postitantsutrennis. Jätkub ka pedantlik toitumise jälgimine usaldusväärsetes toitumisspetsialist Margus Silbaumi kätes. Sellest peagi pikemalt.

Info uue postitantsuklubi ja treeningute kohta leiad siit:
http://www.meowstudio.ee/meist

Barcelona maraton TEHTUD!

Sel korral ma valmistumisest küll ei kirjutanud, kuid maratonist teen väikese kande siiski. 

Treeningud kulgesid hästi ja mulle tundus, et viimasest New Yorgi maratonist olen piisavalt taastunud. Tervis püsis üleootuste hea ja paljuski panin selle tervisliku toidu ning piisava liikumise arvele. Aasta esimesel päeval loobusin veel ka valgest suhkrust. Esimest korda elus suutsin lubadust pidada ning jäädagi suhkruvabaks. Eks näha kauaks, kuid hetkel pole plaani suhkrusõltuvuse küüsi tagasi langeda. Mõju on muide imeline.

Aga siis, veebruari lõpus hankisin endale korraliku viiruse. Palavik, hingemattev köha, kohutav nohu. Püsisin kodus, kui eeskujulik haige kunagi ja arvake ära - jäin vaid haigemaks. Vaimselt oli kõige keerulisem, sest tundus tõesti, et sel korral on kõik õigesti tehtud ning haigeks jäämisele ei leidunud ühtki mõistlikku põhjust. Igal juhul oli maratonini jäänud napp kolm nädalat ja sel ajal ma trenni teha mõistagi ei saanud. Viimasel nädalal enne maratoni käisin paaril pooletunnisel ringil aga ei muud. Peagi selgus kõigele lisaks, et ka vereproov pole mul korras. Rauaga on mul alati probleeme olnud, kuid sel korral sain lausa aneemia diagnoosi. Raud veres 90 (ref väärtus 120-130), ferritiin 3,7 (ref väärtus 150-250). Aasta aastalt on olukord hullemaks läinud. Arst jagas minuga viimaste loengute materjale, tegi kõikvõimalikke uuringuid, et välistada haigusi, kasvajaid ja muud. Ei midagi uut ei selgunud. Ikka toitumine - viimaste aastate pigem taimetoitlus on jälje jätnud. Mulle üllatuseks avastasin, et peedist ja maasikatest raua ammutamine on täielik müüt. Võtsin kasutusele kõige kõrgema sisaldusega rauapreparaadid ning iga päev tuli süüa 50g seamaksa. Maailma rõvedaim toit, peale peki. Esimesed korrad sõin seda võideldes okserefleksiga. Oleksin valmis olnud maratoni ära jätma, kuid aneemia tõttu tekkinud väsimus, motivatsioonipuudus, jõuetus ning mäluprobleemid sundisid probleemiga tegelema nüüd ja kohe. Hea uudis on, et kõikvõimalike vereproovide ning uuringute tulemusena selgus, et üldiselt on mu tervis parem, kui kunagi varem. Kui saaks veel ka raua korda, võiksin kindel olla, et viimaste aastate tervislik eluviis on mu elu parim valik olnud. 

Barcelonasse kohale jõudes oli küll veel köha, aga siiralt uskusin, et sealne päike ja soodsad ilmaolud teevad mu paari päevaga korda. Pealegi oli vähemalt ühel reisikaaslasel - Maxil veel hullem. Tundus, et veel päev enne maratoni oli tal palavik lausa. Kõiges muus sai tehtud nii palju vigu, et võiksin vabalt välja anda raamatu: “Mida mitte teha enne maratoni. Isikliku kogemuse baasil”. Esiteks sai end liiga palju väsitatud, kui olime linnale tiiru peale tegemas. Valede jalanõude tõttu kindlustasin endale eriti ebameeldivad villid mõlemale jalale. Laadimisega läksime liiale.  Sõime, sõime ja veel kord sõime. Öö enne maratoni püüdsime küll jalutada, et veidigi ülesöömise tunnet leevendada, aga ei aidanud enam seegi. Magamata öö olin kindlustanud endale oma enda lollustega. 

Stardihommik jõudis kätte kiiremini, kui valmis olin. Seal samas kohtusin veel Jane ja Janisega, kellele tänu ma tõttöelda Barcelona maratonile endale kirja panin. Just seal New Yorgis nad reklaamisid seda kui kõige lihtsamat maratoni üldse. Absoluutselt lauge rada, ilusad vaated, hea kliima. Mõned minutid enne starti selgus, et kuni 15nda kilomeetrini on siiski pidevalt tõusev rada ja siis veel 33nda kanti on tõus ja lõpus paar kilomeetrit tõus jne. Olin šokis, aga kus ma nüüd enam põgenen, kui juba kohale tuldud ja numbergi rinda sätitud. 

Start läks. Ilm püsis soe - ca 15-17 kraadi, vahelduva pilvisusega. Vaated ilusad nagu lubatud. Energiat jagus, kuid juua tuli igas punktis ja palju. Peagi hakkas palav, siis ootamatult külm. Jooksin üksinda esialgu. Seda rõõmsam oli kohata raja ääres Eesti meest, kes hõikas: “30 kilomeetrit veel minna!”. See mõte tundus hetkel valus, kuigi hea enesetunne püsis, tempo oli üleootuste hea. Seda kõike kuni poolmaratonini. Siis kohtasin reisikaaslast Reelikat, kes oma esimesel maratonil jooksmas. Võtsin kõrvale. Üht naerusuist Eesti jooksupoissi nägime veel ka. Joogi- ja toidupunkte oli piisavalt. Jõin, sõin igaühes. Pärast poolmaratoni sai aga jõud otsa kui lõigatult. Järsku paistetas kurk üles ja köhahood ei andnud asu. Ma ei mõistnud, kas oli tekkinud allergiline reaktsioon pähklitest, mida just äsja olin toidupunktist haaranud või oli hoopiski tervis ootamatult halvenenud. Jõud rauges 30ndal lõplikult. Soovitasin Reelikal edasi joosta, sest suur tüdruk peab ise hakkama saama. Esimest korda elus mõtlesin, et õigem oleks jooks pooleli jätta ja mitte kangelast mängida. Seejärel tabasin end mõttelt - aga kuhu ma lähen? Pole aimugi, kus asub me korter, kõik mu vajalikud isiklikud tarbed on finišhis ning telefoni ka kaasas pole. Pääsu pole, jooksen vahelduvalt kõndimisega lõpuni, sest pääsu pole. 35ndal tundus, et isegi kui kõnnin kogu teekonna lõppu, jõuan ikka pärale. Siis kohtusin Fernandoga - kohalik šarmant, kes otsustas võtku mis võtab mu tähelepanu võita. Ise vatrates vahetpidamata. Ma püüdsin vaid selgeks teha, et hispaania keelest ma sõnagi aru ei saa. Fernando jutt ei raugenud. Peagi võttis ta välja kaamera ja pildistas mind igalt küljelt - üksi, endaga koos ja trumfikaaregagi. Pärast pikemat jutuvada ei andnud talle rahu ja kutsus sõbra tõlkima. Üleväsinud sõber siis ütles kõige olulisema: “Fernando tuleb Tallinna maratoni jooksma!”. Hästi. Ma ei viitsinud rääkida, püüdsin vaid viisakas olla. Lõpp tuli kiiremini, kui uskusin. Spurt läks käima 40ndast kilomeetrist. Max veel karjus raja ääres: “Ära nüüd mõtle, pane juurde!”. Ta ei teadnud, mis seisundis olin. Nutsin kui titt, vaimselt olin läbi, pettunud ja kurb. Kaela pandud medalit ei olnud ma sel korral välja teeninud. Köhahood ei andnud võimalust hinge tõmmata. 

Veel üks punkt juures mu uues raamatus: haigena jooksma ei minda. Samas Max, kes oli viimased päevad haigemgi, jooksis hea tundega hea maratoni. Päevad ei ole õed. Inimesed on erinevad. Ilmselt läheb veel mitmeid maratone, et õppida oma keha ja tervist täielikult tundma.

 

Kuhu edasi? 
Alustuseks püüan päriselt terveks saada. Päikesereis aitab sellele kaasa. Seejärel jätkub ravi, et ka hemoglobiininäitajad korda saada. Arsti prognoosi järgi kulub selleks 4-6 kuud. 
Ja siis ehk taas mõni maraton, sest Barcelona medali sain ma avansina kaela. Oi kuidas kripeldab. 

New Yorgi maraton TEHTUD!

Vabanda, et aeg on kulunud, aga New York elab teises rütmis, kui kogu ülejäänud maailm. Veelgi enam presidendivalimiste ajal. Seega pole olnud ülemäära aega magadagi, rääkimata muust. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.


Pöörasesse NYC-sse jõudes ootas mind ees alustuseks tutvumine eestlastega, kel kõigil oli ees see sama hullumeelne eesmärk - läbida New Yorgi maraton. Teadsin, et tuba jagan Lea-nimelise naisterahvaga. Kohe temaga kohtudes mõistsime, et oleme ühel lainel ning juttu jätkub meil kahel kauemaks. Jahvatasin kohemaid oma kolmest tehtud maratonikogemusest, aga siis, kui Lea omadest kümnetest hakkas rääkima, tundus mõistlik targemat ja kogenenumat kuulata. Mis vanuses ning vormis pealgi! Wow! No tegelikult oli enamus eestlastest, kes kohale tulnud, jooksnud varem nii umbes 16 või 37 ning enamgi maratoni, ühes ja teises maailm otsas. Kusjuures enamus neist avastanud enese jaoks jooksmise alles neljakümnendates - mitmed kaotanud jookmise läbi paarkümmend kilo ning läbivad nüüd maratone kui tõelised sportlased. Väga innustav seltskond! Rohkem ma oma hädisest kolmest joostud maratonist väga kellelegi ei maininud, kuigi ega keegi ka ei kritiseeriks. Teate, sportlased on maailma sõbralikumad ning positiivsemad inimesed. Teineteist veel ka ääretult toetavad. See sai selgeks kohe pärast saabumist ette võetud viimases ühistreeningus otse Hudsoni kaldal. Margus Pirksaare juhtimisel sai tehtud soojendusjooks, jooksuharjutused, lahtijooksud jne. Tunnijagu ja mis seal salata ma tundsin, et sellest piisaski, kuigi suurem etteaste ootas siiski alles ees. 

Väiksemas kambas lubasime endale seejärel eriti suured ja rammusad pastad otse hotelli lähedal asunud restoranis, kuigi mina olin tegelikult pasta peal elanud viimased kaks nädalat, sest Margus ütles, et süsivesikud ennekõike ning kaks nädalat enne maratoni ei ladestu midagi. Pärast pastat ja väikest sotsialiseerumisringi kukkusin voodisse, sest ajavahe tegi oma töö ja tõtt-öelda oli isegi hea, et aklimatiseerimist polnud veel toimunud. Lootsin, et see annab maratoni päeval väikese eelduse.

Suurel päeval ärkasin veidi pärast kella 4 hommikul. Hullumeelsus, aga tervislikud kaheksa tundi olid magatud ning pealegi ootas buss meid juba 5.45 maja ees, et viia maratoni starti valmis. Hommikusöögiks olid kaasas vastavalt soovile kaerahelbepuder ning tatar ja veel üht-koma-teist. Kella seitsme paiku olime stardialal ja alustuseks tuli läbida turvakontroll, justkui oleksime lennujaama sattunud. See kõik vajalik turvalisust silmas pidades. Seejärel sai haarata vastavalt soovile banaani, kohvi-teed ning isegi Donkin Donats–i üsna veidraid, aga see-eest sooje mütse. Uskumatu rahvamass oli juba ootamas meid ees, veel uskumatu on seal täiesti juhuslikult Raoald Johansoni kohata, kuigi tema viibimine maratonil. Võtsime kena ühisplatsi eestlastega otse heintel, kuhu maandusime hõbedaste kiledega, et oodata oma starti. Kel tuli oodata paar tundi, kellel lausa neli tundi - vastavalt oma stardigrupile. Ootajad sõid nagu ees oleks maraton, jõid, manustasid soolatablette ja mõni lausa magas. Mina olin samuti nelja tunni seas ja see tähendas starti kell 11 alles ning üheskoos Krista ja Erkkiga. Kristaga seostub nüüd ja alati üks mu lemmik maratonilugusid. Nimelt tuli ta NY-i rohkem kui reisifirma esindaja ja tööle, kuid ometi küpses tal peas plaan, et ehk võiks temagi justkui muuhulgas joosta maratoni nagu see oleks väike pagarikojast läbi astumine või muu säärane. Isegi ta mees ei teadnud, et naine ühes teise 58 000 inimesega maratonil stardib. 

Riburadapidi asusid eestlased starti ja meil tuli päikese käes küpseda kõige kauem. Ometi lendas aeg kui linnutiivul ka meie jaoks ning peagi saime seljast visata oma sooja dressi, mis spetsiaalselt kohapeal annetamiseks mõeldud oli. Nüüd venis algus omakorda kui tatt, kuigi kell näitas juba 11, siis liikumine oli vaevaline ja kulus veel paarkümmend minutit enne, kui saime sörkima hakata. Minul isiklikult kulus aeg filmisele, sest plaan oli, et materjali viin koju. Esialgu olin ma entusiastlik operaator, kes filmis ühes ja teises suunas, liikumises ja peatudes. Sillal ronisin kõrgeimasse punkti, mis võimalik, et võimalikult palju olulist filmilindile püüda. Uskumatult võimas energia oli sel rajal üheskoos kõigi nende inimestega ja peagi veel pealtvaatajate sekka jõudes, muutus veelgi ennastunustavaks. Rahvas juubeldas, kuidas jõudis, laulis ja tantsis, justkui oleks käimas aasta suurim tänavafestival. Kusjuures lisaks olid bändid esinemas umbes nii iga nurga peal. Joogipunktid jumal tänatud igal miilil, sest kuigi tuul oli arvestatav ja kahjuks suurem enamus rajast vastu, siis esimesed tunnid kõrvetas päike korralikult, mis tähendas, et vesi on hädavajalik tarbida igas punktis. Ma võtsin enamasti lausa kaks topsi, vahel kolm.

Umbes nii 13 kilomeetri kanti teadsin, et mu hea sõber Kalle koos Gerdiga on ootamas ees, otse Bergen streeti alguses. Uskumatu, et selline mõnekümne sekundiline kohtumine maratonirajal mõjub kui tõeline boost, mis annab jõudu veel vähemalt kümneks kilomeetriks. Kuigi veel oli enesetunne ideaalne ning jätkuvalt tundus mulle, et operaatorina pole ma päris lootusetu. Just pärast poolmaratoni ootas ees tõus - kes teab, mitmes taas, kuid jälle pikk ning raske tõus, mis väsitas sel hetkel ikka päris korralikult. 

Vaikselt hakkas see rahvamass mulle enam mitte nii meeldima ja tänavadki polnud enam lemmikute seas. Ma ise olin samuti ebameeldivuse kehastus iseenda jakos, kui aus olla. Olin jõudnud punkti, kus väsimus hakkas võimust saama, kuigi kinnitasin endale järjepidevalt, et see enneolematult äge maratonirada on peagi seljataga ning ma ei tea kunagi, kas üldse veel NY-i jooksma satun, seega peaksin pigem nautima hetke, mis veel käsil. Filmimine vajus ära ja enam ei filminud ma eest ja tagant, vaid pigem jooksu pealt ja võimalikult kiiresti, sest rääkimine väsitas veelgi. Kõlab ehk võimatuna, aga mul ei olnud enam justkui midagi öelda. Eriti pärast 35. kilomeetrit, kuigi püüdsin enam keskenduda miilidele. 

Central parki sisenedes teadsin, et viimased miilid on vaid jäänud ja kuigi see iseenest ei lohutanud, siis energiat tundus nüüd kuidagi leiduvat piisavalt, et aina joosta ja taas muidugi ka filmida. Enne lõppu jõudsin veel otsida koridoris asunud lipureast Eesti lippu, kuid kahjuks ei silmanud teise 132 riigi seas. Just nii palju erinevate rahvuste esindajaid oli jooksmas selleaastasel jooksul. 
Finišh tuli kätte kuidagi nii ootamatult, et mulle tundus, et ma jõudnuks isegi veel joosta. Kohe kui medalid käes, juhatati meid edasi ja edasi, et finišhikoridori ei jääks ometi keegi passima, sest uued jooksjad olid aina peale tulemas. Pärale jõudes olin saanud kaks sms-i. Üks neist treenerilt, kes väitis oma asukoha olema kohe seal lähedal ja teine Seitsmeste uudiste reporterilt, kes kirjutas mulle teadmata tänavatest. Mulle tundus, et käin kähku ühest ja siis teisest kohast läbi, aga ainuüksi maratoni alalt välja pääsemiseks kulus nii umbes 45 minutit ja siis veel paarkümmend, et uudiste meeskonnani jõuda. Siiani jääb mõistatuseks, kuidas ma nad üldse leidsin, sest väljapääse oli mitu ja orienteerumine on mu kõige nõrgem külg. Samas mõjus taastumisele need mõned kilomeetrid kõndimist ideaalselt. 

Igal juhul oli sinna jõudes mul juba nii külm, et operaatoril hakkas mind värisemas nähes kahju ja nii laenas ta oma riided selga. Intervjuud tehtud, liikusime üheskoos Marguse juurde, kus ootasid mind ees teiste pool mulle jäetud soojad riided. Olin ääretult liigutatud ja tänulik. Kusjuures Margus ootas mind seal metroo nurgal juba viiendat tundi, sest on lubanud, et kõik oma jooksjad ootab alati ära. Sellega seoses, pluss kogu ülejäänud pühendumus ja lõputu toetamine, teen ettepaneku nimetada just Margus Pirksaar aasta treeneriks. Arvake ära, Krista, salamaratonijooksja, ootasime veel ka ühiselt ära ja see tähendas, et kõik, kes meist starti asusid, ka jooksu lõpetasid. Kuigi isegi Margus tunnistas, et kuigi mõned kümned maratonid on seljataga, siis just ilmaolud ning New Yorgi rada tegid jooksu nii piisavalt raskeks, et temagi kaalus vähemalt korra kõndima hakkamist. 

Nii hea pole mu enesetunne veel kunagi pärast maratoni olnud ja ka lihaste olukord järgmistel päevasel, sest kuigi kükke päris vabatahtlikult ei teeks ning pikkadest treppidest ei kõnniks, siis vahel harva andsid lihased oma olemasolust märku. Ehk olid need need suurepärased Zeropoint maratonijärgsed põlvikud ning kompresspüksid? Igal juhul on elu neljas maraton tehtud. Aeg midagi 4:58 ja pool tundi filmimaterjali, millest peagi loodan meeleoluka video kokku saada. Emotsioone jagub veel pikemaks ajaks ning ka naeratus ei taha veel kuhugi kaduda. Maratonilt sain kaasa veel tubli portsu uusi ja toredaid tuttavaid.

Viimaks, aitäh parim treener, keda endale soovida - Margus Pirksaar!
Aitäh mu armas Jan, kes Sa omal moel mind oled innustanud. Suured tänud kogu teie imelisele perekonnale.
Tänud suurepärasele seltskonnale New Yorgis!
Kalle ja Gert seismast tunde ning ootamas mind - olite asendamatud neil hetkedel.
Tänud Nike, mul on olnud au. 
Kõik teised, kellele valmistumise vältel toetusin. 
Ma ei tea veel kus ja milla, kuid tunnen, et jooksmiseta ma enam ei saa. Niisiis, maratonini!

Nädal maratonini. Matkamise rõõm!

 Vaid nädal on jäänud unistuste maratonini, mille eel olen kuid treeninud ja oma vaimu valmis seadunud. Viimaste nädalate treeningkava näeb ette pigem vaid lühikesi treeninguid. Toitumises on aluseks süsivesikutega liialdamine ning vedeliku tihe tarbimine, eelistatud on mineraalvesi. Isiklikust maitse-eelistusest tulenevalt olen lisaks tarbimas suures koguses värsket õunamahla, mida ema mulle agaralt linna kaasa alati pakib.

Viimane nädalavahetus Eestimaal oli ammu planeeritud matkamise tähe all mööda saata. Matkaklubi esimees Sikk nimetas seda lausa sügiseseks ekspeditsiooniks Võrumaal. Kohale jõudsime juba neljapäeva hilisõhul ja kuigi läbi tohutu vihmasaju, siis säilis lootus: ehk on homme ilmaga paremad lood. Siis oli vaid veidi aega, et lõkke ääres istuda ning seejärel magama - kes kuhu. Ultramaratoonar otse meistrivõistlustelt Heleen valis autos ööbimise, sest tervis olla jooksu järel mitte just liiga hea. Kes soovis, said telki unelema ning kes soovisid, need koopasse, mille asukohad on sama hästi hoitud saladus, kui lehmakommi retsept. Valisin viimase ühes väiksema kamba rahvaga ja vajusin unne enne, kui ööjutt seal salapaigas lõppes. Tõsi, öötunde veetsin üleval nii mõnegi, sest hoolimata lähedal asuvatest soojadest keredest hakkas mul taas põrgukülm. Otsustasin sel samal öötunnil, et ma ei usu poodnikku järgmise magamiskoti ostmisel, vaid lähen ja ostan reaalselt kõigekõige soojema, mis olemas on. Aga sel korral tuli unetus taas ära kannatada.

Hommiku koites tundus, et oleme ikka tõesti liiga agarad, sest keegi teine veel ei liigutanud sõrmegi, mis sest, et matkajuht lubas stardiajaks kell 8 hommikul, et jõudmine Eestimaa vanimale pidevalt tegutsenud
Lindora laadale oleks õigeaegne. Ilmajumal polnud ka täna meie poolt. Vihma ladistas, sooja polnud ülemäära palju, aga matkamiselusti ei saa ilm ometi vähendada. Pealegi pole olemas halba ilma matkamiseks, on valed riided. Vihmakeebid olid täna kahtlemata omal kohal.

Alar lubas, et distantsid on sel korral imeväikesed. Mu treener Margus soovitas matkal end siiski eriti sääsata. Esimeseks matkapäevaks pakkus Alar, et nii umbes 7 kilomeetrit imelist matkarada ootab ees. Aga tegelikult ma ei tea, kust ta neid numbreid võtab, sest Lindorale jõudes oli täis tiksunud ligi 15 km. Seda rõõmsam oli kohale jõuda, kuigi osad kauplejad olid kehva ilma tõttu müügiplatse juba kokku pakkimas. Mulgiputru saime siiski ning kes mida veel ostlema läks. Mina haarasin lätlase käest lehmakommid, mille maik ei lähe ilmselt kunagi meelest. Pealegi on vahelduseks tore süüa magusat ilma igasuguse süümepiinata, sest Margus ütles: kõik kulutad maratonil ära!

Edasi viis laadalt tee toredate Võrumaale kolinud noorte vastostetud tallu. Esialgne plaan magada aida all muutus sujuvalt, sest ilm oli ikka veel tatine ning külm. Nii juhtus, et peagi oli pidu püsti maja esimeses remonditud toas. Mu ema kaasa pakitud šarlote kook pole peaaegu kunagi nii hea maitsenud. Aga koogi söömisega minu pidu piirduski - nii on see tegelikult viimased nädalad, laias laastus kuud olnud. Kuidagi ei suuda pidutseda, joosta ja olla veel muuski mõttes tegus. Nii püüdsin ma peagi pärast sisukaid vestlusi ühe ja teisega end magama sättida. Aga ei, ka kõrvaklappidest polnud sel korral kasu. Viimaks hakkas mu armas Teele muretsema ning orgunnis maja teise nurka mulle põrandale koha - kusjuures otse ahju vastu. Sest selleks hetkeks tundsin, et olen end veidi külmetanud ja nii lootust magada eriti soojas ja taastada immuunsüsteem. Kuigi päris maga ei saanud, siis natuke on alati parem, kui mitte midagi.

Hommik koitis, siis oli teada, et matk jätkub mööda Siku isiklikku salarada, mida ametlikuks matkarajaks rajada ei õnnestu. Tegelikult olen mõni aasta tagasi seal juba ka matkanud, kuigi aastaaeg oli siis teine. Distants jäi kaheteist kilomeetri kanti, aga tõepoolest möödus toredas vahelduses ning lõppes Ürgoru kämpingutes, kus suitsusaun oli juba kuum. Vihmaga olime selleks hetkeks peaaaegu juba harjunud, kuigi korraks end näidanud päike tegi eriliselt rõõmsaks. Mina otsustasin sel hetkel, et kuigi võiks veel lühikese pühapäevase jalutuse kaasa teha, siis mu parima sõbra naise juubel Anne Veskiga on siiski väärt sõitu tagasi Tallinna. Pealegi sain sel viisil ühe lisapäeva pühapäeva näol, et otsida valmis vana pass USA viisaga, mõelda läbi jooksuriietus ning mis peamine, end välja puhata.