Uus kava toob tihedamad treeningud

Uus kava on käes ja esimesed trennidki juba tehtud. Mis on kavas uut?

- nüüdsest toimuvad trennid viis korda nädalas senise nelja asemel
- osa tuleb võtta erinevatest võistlustest, mis siin-seal aset leiavad
- treeningu osaks on ka ühistreeningud üheskoos treeneri ja teiste sportlastega
- ees ootavad minus noskalgiat tekitavad kehalise kasvatuse tunni võtted

Eile toimus esimene uue kava trenn - tund jooksu madala pulsisagedusega. Pean tunnistama, et sellist motivatsiooni puudust, kui eile kogesin, pole mul ammu olnud. No ei viitsinud minna. Muutkui lükkasin trenni edasi, lootes, et hiljem on minek lihtsam. Treenerid soovitavad vastumeelsuse korral trenn lihtsalt vahele jätta, kuid minule see soovitus ei sobi. Kui jätan minemata, valdab mind meeletu süütunne ja veelgi keerulisem on trenni minna järgmine kord. Ilmselt tuleneb see piiritust kohusetundest. Asja positiivne külg on see, et kui viimaks end trenni vean, ei kahetse kunagi - vastupidi!

Täna oli ilmselt tänu päiksele ja sulailmale juba lihtsam välja minna ja nautida mõnusat jooksu. 40 minutit rahulikku jooksu tundub kui lõõgastus :)

Esimene kuu Margus Pirksaare käe all

Ain-Alar Juhanson iseloomustas Pirksaart kui väga põhjalikku ja professionaalset treenerit ja Aini on mul põhjust uskuda. Tänase seisuga on esimene kuu treener Pirksaare käe all möödas ja kuigi tibude lugemiseks on aeg varajane, on tulemus siiski tähelepanu väärt. Kuu treeningkava sai täidetud vajalikus mahus ja positiivse fiilinguga. Vaid üks trenn jäi vahele - laupäevane ja tunniajane. Olin Soomes ja polnud trenni tegemiseks lihtsalt võimalust, samas liikusin kogu päeva aktiivselt, et sellegagi vahele jäänud trenni kompenseerida. Tagantjärele aga ühtki trenni teha ei saa, rõhutas treener.

Eile oli kavas kirjas 3-4 tundi matka/jooksu. Võtsin ette 3 ja kui aus olla, siis pärast teist tundi oli jooksmine lihtsam kui kõndimine. Kiirkõnd on kuidagi valulik, eriti pikemaajaline ja nii jooksin, palju pulss lubas. Lõpus oli küll tunne, et kui koju jõuan, viskan pikali ja ei liiguta ka enam. Tegelikult kujunes õhtu veel suhteliselt tegusaks ja pikali ma niipea end ei visanud. Uni oli aga küll magusamast magusam.

Lisan täidetud treeningkava ja juhin tähelepanu sellele, et distansid on hinnangulised, samamoodi taastumise numbrid. Mu pulsikell neid olulisi asju lihtsalt ei näita :(

Toitumisest, alkoholist ja kaalulangusest

Kes hästi järge pidanud, see mäletab, et pool aastat tagasi tagasi sai alustatud suure hurraga uue toitumisprogrammiga. Ja see toimis, kaal langes, lihasmass jäi. Mingil hetkel aga väsisin pidevast toidu kaalumisest, kaasas tassimisest ja sõltumata ajast ning kohast pidevast mugimisest. Lisaks haigusperiood, kus tervis nõudis kogu mu tähelepanu. Nüüdseks olen enam kui kolm kuud toitunud teadlikult ja tervislikult, kuid endale sobiliku graafiku alusel ja pead vähem vaevates. Hoolimata sellest, et see pole enam mu eesmärk, on kaal jätkuvalt langenud - aeglaselt, kuid püsivalt.
Ehk vaid paar kilo võiks/saaks enne maratoni kaotada, kuid see oleks juba ka viimane piir, sest rasvaprotsent oleks minimaalne. Dr Muza käest saan ilmselt juba praeguse kaalu juures pragada, kuid siinjuures on oluliseim ikka minu enda enesetunne.

Kes veel mäletab, siis aasta tagasi oli mul päris raske end nädalavahetustel trenni vedada, sest veinitamine oli reeglipärane, reedel olin aga peol kui aamen kirikus ja tavaliselt veel laupäevakski jätkus võhma. Pidev unevõlg polnud võõras. Tänane seis on kardinaalselt teine. Ma ei tea, millest või miks, kuid viimase poole aasta jooksul olen veini tarbinud ehk vaid mõned korrad. Ma lihtsalt ei taha. Kui klaasi võtan, olgugi et õhtusöögi kõrvale, kaasneb sellega põrgulik peavalu, magamatus, iiveldus. Järjest enam olen tundnud, et elu alkoholita on kvaliteetsem, iseennast raiskan vähem ja tervist hoian rohkem. Üks tuttav naisterahvas, kes eelmisel aastal Berliini maratoniks treenis, rääkis sarnasest kogemusest - ta lihtsalt ei tahtnud alkoholi tarbida. Ehk tuleb see põhimõttelisest konfliktist - trenn terviseks ja alkohol tehtu nullimiseks?
On see siis alateadvus või muu, kuid lisaks alkoholile on minu laualt kadunud suhkur, valge jahu, kõikvõimalikud poolfrabikaadid ning E-dega küllastatud toidud. Kuulsin, et viimaste tõttu pidavat tänapäeval laibad kauem lagunema kui näiteks meie esivanemate puhul see oli. Lisaks määramatu hulk allergiaid, mis enamasti lastel välja löövad.

Lõpetuseks, kes nüüd arvab, et olen endale justkui kõik ära keelanud ja elu ei tundugi elamist väärt olevat, siis väike patustamine aeg-ajalt on ikka lubatud. Lihtsalt isu patustamise järele on harva, kui toitumine on tasakaalustatud.

Foto: mu lemmikfotograaf Marko Söönurm

Trenn pärast magamata ööd ja lumemöllu trotsides

Vahel on nii, et lihtsalt ei saa magada. Kas on põhjuseks mingisugune teatav ärevus, mõni alateadlik mure või midagi muud, kuid aeg-ajal tuleb mul ette magamatust. Sealjuures mingisuguseid medikamente ma põhimõtteliselt ei tarbi. Püüan üle elada ja vältida magamatust põhjustavaid faktoreid nii palju kui võimalik.
Tänane öö möödus ka magamatuse all kannatades ja nii ärkasin hommikul väsinuna. Lootsin, et pärast trenni on enesetunne juba parem. Õue jõudes oli aga alanud tõeline lumemöll, kohati saime üheskoos Kerliga ka rahet krae vahele. Tuul ulus ulmeliselt.
Umbes 20-ne minuti pärast oli möll möödas, päike tuli välja ja maha sadanud lumi sulas kui võluväel. Hetkega läks ka mõned kraadid soojemaks.
Ainus, millega täna hiilata ei saanud, oli pulss. Pärast magamata ööd on pulss mul alati laes, kuid vähemasti sai ring tehtud ja tänane ööuni tuleb sellevõrra parem :)

Tänu lastele olen sportlikum

Sain täna terve päeva pooleteistaastast õelast hoida ja kui väike lõunauinak välja arvata, käis üheskoos temaga pidev trennitamine - jooksin järgi, võtsin sülle, tassisin süles, koristasin asju eest ja tagant, jalutasime õues, mängisime siin ja seal. Kahju, et kohe ei taibanud pulsikella vööle panna, oleks arvestatavad numbrid kirja saanud. Päev tipnes Skypark`is, mis on ka mu enda üks lemmikpaikadest, mis lastele mõeldes loodud. Ronisime, roomasime, sõitsime, jooksime ja peamiselt hüppasime. Nii pea, kui palusin lapselt väikest pausi, öeldi: "tät keku üpa!". Nii me hüppasime, vahepeal küsisin, kas hing ikka veel sees. Ühesõnaga võtsin tänastest sulghüpetest, mis kavas kirjas, vabastuse, õigemini tegin kõik kavas olnud vajalikud harjutused mitmekordselt üle. Ning mis kõige olulisem, taoline trenn annab emotsionaalselt palju. Üleüldse olen lastest ümbritsetuna õnnelikum inimene.

Jooksma läksin aga siiski, kuigi Kerli, kes lubas kaaslaseks tulla, väsis Skypargis möllamisest enamgi ära kui laps. Ette võtsime tunni ja väga rahuliku tempo, et pulss ikka vajalikul 130-nesel tasemel hoida. Väike venitus lõppu ja sai taas päeva peale risti teha :)

Ilusat sportlikku kevade algust!

Nädal on järjekordselt lennanud kui linnutiivul, niisiis on aeg kokkuvõteteks.
Teisipäevane 40-minutiline trenn möödus kui muuseas, tõenäoliselt tänu päiksele. Püüangi kõik oma trennid päevasele ajale kavandada, et D-vitamiini päikeselt ammutada. Pealegi ma kardan pimedas jooksmist, pätte on palju ja libe on kohati ka veel. Jooksutrenni järel tegin oma lemmikuid sulghüppeid kodurõdul ja nii mõnigi sai selle tunnistajaks. Ilmselgelt peeti mind vähe segaseks, kuid ma ei teinud väljagi.

Neljapäevane päev oli üleüldiselt jube kiire ja nii ehk ei saanud trennile piisavalt pühenduda, kuid oma ette antud aja täitsin siiski ära ning keskkohaharjutusedki said tehtud. Üldiselt võib aga öelda, et igatsen lume sulamise järele, et saaks ometi mere äärde jooksma.

Laupäeva õhtul jõudsin maale ja nagu juba harjumuseks saanud, haarasin koera ja ühe teisegi trennikaaslase, sest ka metsas ei armasta ma pimeda saabudes üksi käia. No on kõhe! Pealegi on mul elav fantaasiameel, mil piirid puuduvad. Mitte, et ma alati selline jänes oleks olnud, kuid ikka - parem karta kui kahetseda!

Pühapäev oli tõeline trennipäev. Kavas seisis: 2-3 tundi jooks/matk. Kaalusin pikalt, et kas minna matkale kohalike prouadega ja koeraga jälle nagu eelmisel nädalavahetusel või pigem üksi. Viimaks selgus, et prouad ei tulekski enam minuga, sest lihased tegid pärast eelmist korda pikalt veel haiget. Olles äsja läbi lugenud Fred Jüssi raamatu, kus ta elavalt oma armastust metsa vastu kirjeldab, püüdsin ette kujutada, et olen tema ja võtan matka metsas kui elu seda osa, milleta elu poleks elamisväärne. Päris tore oli, seda enam, et rändasin mööda metsarada, kus kunagi varem ma käinud polnud. Trenni tempo kujunes pigem kiirkõnniks, kui jooksuks, sest pulsil tuli silm peal hoida, mille keskmiseks kujunes taotuslikult 128.
Pean tunnistama, et kahe tunni möödudes kartsin, et tõenäoliselt ootab ees mindki lihasvalu järgneval päeval, kuid õnneks nii ei läinud. Täna väike puhkepäev ja juba homme rajal tagasi :)

Sportlik nädalavahetus

Ootasin nädalavahetust, et saaks ometi maale ja metsa vahele jooksma. Olgu Tallinnas rajad millised tahes, on maal ikka palju parem.
Laupäeval, mil jõudsin, oli kell juba päris palju, kuid haarasin koera ja lippasime jooksma. Pimedas metsas, kus ma tegelikult vabatahtlikult eal ei käiks, on koer hädavajalik kaaslane. Jooksin-kõndisin 50 minutit nagu kava ette näeb. Suutsin ka pulsi vajalikul tasemel hoida - keskmiseks sai 135. Seejärel sukeldusin raamatute imelisse maailma ja ootasin pühapäevast pikka matka.

Kohe pühapäeva hommikul ootas mind ees 2 tunnine matk-jooks. Kaaslaseks koer, ema ja ema sõbranna, kes isekeskis teevadki pühapäeviti pikki jalutuskäike. No päris jalutada nad sel korral ei saanud, sest tegin ikka tempot ja mõtlesin esialgu, et millest me küll need kaks tundi prouadega räägime, kuid mure oli põhjendamatu. Mina ei saanudki rääkida. Kas kujutate ette, et kahel proual on nii palju rääkida, et kahe tunni jooksul saan mina vaevult paar sõna vahele torgata ja sedagi ei kuule ka keegi? Küll oli juttu perekonnast, keda metsas jalutamas ammu nähtud pole; lapselastest; vastlapäevast; söögi tegemisest ja veel kümnetest teistest teemadest. Ja mina veel arvasin, et räägin palju...
Ühesõnaga läks kaks tundi kui linnutiivul, koeral oli keel vestil ja prouad ka väsinud. Keskmine pulss minul tuli 123. Igati hästi, sest kava järgi pidi see jääma 120-130 vahele.
Et aga pühapäev oleks ideaalne, läksin veel ujuma ka. Pigem sulistasin vähe, aga väike lõõgastav koormus ikka. Siis saun ja veel tunniajane massaaž ka. Viimane pani punkti toredale sportlikule nädalavahetusele.

Kevadine toitmine

Nagu arvata võis, tegi treener puust ja punaseks, miks tuleb mul joosta hetkel 130nese pulsisagedusega. "Hetkel ehitame me baasi ja 130 on kindel pulss, mille puhul pole võimalik eksida," ütles Margus ja lisas, et sellega loome vastupidavuse, mida ei tohi segi ajada kiirusliku vastupidavusega. Baasi loomine on vajalik just selleks, et jalad kannaksid ka 35 km ja 42 km :)

Tunnistan, et teisipäevases trennis, mille viisime läbi Kerliga, oli pulss enamasti ikka 150. Jutustamisele läks palju rõhku ja seegi tõstab ju pulssi. Aga emotsionaalselt oli trenn paljuandev. Pärast tunniajast jooksu tegin veel sulghüppeid. Kes veel ei tea, siis see on nagu hüppenööriga hüppamine, ainult et ilma nöörita ehk siis kuiv karglemine. Aga tõhus! Ma ütleks, et oli isegi raske minut järjest ja nii kolm korda järjest hüpelda.

Neljapäevases trennis jälgisin piinliku täpsusega pulssi ja nii hoidsin pulsi vajalikul tasemel. Mul nagu veri vemmeldaks pidevalt, et kohe pean tempot tegema. Reeglina on nii, et pärast korralikku põletavat trenni on tunne kui uuesti sündinul.
Pärast 50 minutilist jooksu tegin keskkohaharjutusi. Ja taas, esimene kord olin kui nõrguke. Nüüd püüan neid teinekord ka hommikuti ärgates teha, et keskkoha lihased tugevaks ja trimmi saada :)

Täna käisin ka taas nõelravis. Ikka Toomas Tiik`i juures. Olen tema jaoks täielik müsteerium olnud. Loobunud suhkrust, valgest jahust, kohvist ja piimatoodetest, on ikka organismis näitajad halvad. Ise ka tunnen. Tavameditsiin pakub lahenduseks ikka antibiootikume, millest olen aga loobunud, et vältida järjekordset keemilist puhastust. Ühesõnaga selgus täna juhuslikult, et kuigi olen halbadest asjadest loobunud ja asendanud need heade toodetega (rukkileib, greip, mädarõigas, sinep, kõiksugused puu-ja juurviljad), on üks mulle ebasobilik asi menüüsse siiski jäänud - kaerahelbed. Minu igahommikune lemmik ehk kaerahelbepudru on nüüdsest keelatud. Usun, et nüüdseks on suuremad ja väiksemad jamad möödanik.

Kevadiseks ajaks andis Tiik kaasa toitumissoovituse, et vältida kevadstressi ja haiguseid:
1. minimaliseerida soola tarbimist
2. Minimaliseerida loomsete rasvade, töödeldud õlide, juustu, muna, pähklite jt rammusate toitainete tarbimist.
3. Vähendada biosimulaatorite (nt zenzen) ja olmesimulaatorite (kofeiin, nikotiin, kange alkohol) tarbimist.

Kokkuvõtvalt on kevadel oluline süüa vähem, juua rohkem (loomulikult mitte alkoholi) ning muretseda vähem ja liikuda rohkem.

Treeningpäeviku esimesed sissekanded

Raske on taasalustada, kuid seda on siiski tunduvalt lihtsam teha teadmisega, et nüüd teen kõik õigesti, mille tagab professionaalse treeneri kogemused ja teadmised. Esimest korda elus pean ka treeningpäevikut ja iga nädala lõpus saadan selle hindamiseks treenerile ning lisan siia blogissegi. Huvitatutele loetlen üles treeningpäeviku lahtrid: kuupäev, nädalapäev, kellaaeg, treeningu sisu, kilometraaž, treeningu pulsitsoon, treeningu aeg, keskmine pulss, maksimaalne pulss, taastumine, märkused.

Margus ise on hetkel välismaal treeninglaagris, kuid tean, et tema vastus tehtule saab olema umbes selline: tsoonis püsida pole suutnud ja see on vajalik, kuid muus osas tubli :)
Annan hiljem teada, kas ennustus läheb täppi.

Aga ühesõnaga käisin eile tunniajasel jooksul lumises Jõgevamaa metsas, üheskoos koeraga. Viimase peale pidin kogu aeg karjuma, sest tahtis viimane plehku panna. Muidu oli ta aga ideaalne kaaslane, kuigi tempo, mida üleval hoiab on liig kiire ja nii jäi keskmiseks pulsiks vajaliku 130 asemel ikka 150. Samas, see on mul nii alati esimeste trennide ajal olnud. Mäletan, kui käisin Ain-Alariga esimest korda metsas jooksmas ja nõue oli, et pulss jääks alla 150-ne ja nii me siis seal lõpuks kõndisime. See võtab pisut aega, et pulss alaneks.

Head sõbrad, homme kirjutan veel ühest heast uudisest, mis minule kui naisterahvale eriti oluline on :)

Uus treener - Margus Pirksaar

Mõistan, et olukord pärast pikka haigusperioodi minuga on suhteliselt lootusetu, seda enam, et maraton pole enam kaugel. Kuid usun, et maratoni läbimine on jätkuvalt võimalik. Leidsin veel ühe hullu, kes usub selle võimalikkusesse minu puhul - Margus Pirksaar. Spordisõpradele ei vaja ta tutvustamist, teistele teadmiseks, et tegemist on mitmekordse Eesti meistriga pikamaajooksus. Küsimusele, kas ma ikka saan maratoniga hakkama, vastas Margus nii: "Ma teen ainult võitjatele plaane :) ja ma arvan, et Sa oled täitsa potensiaalne võitja!"
Mulle on jäänud mulje, et tippsportlastel ongi mõtteviis: "Kõik on võimalik! Kõik, kes usuvad endasse, on võitjad!" Ain-Alar Juhanson oli kogu triatloniks valmistumise aja ja suurpäeval samamoodi häälestatud.

Alustuseks viis Margus end täielikult kurssi minevikus korda saadetuga, tervisekontrollide ning koormustesti tulemustega. Ning seejärel juba tegi ta esimeste nädalate treeninkava, mis on mõnusalt lihtne ja loomulikult mõistlik minu seisus. Päris esimene trenn on tehtud - 40 minutit jooksu 130nese pulsiga. No selles tsoonis oli ikka väga raske püsida, kuid enesetunne oli siiski ideaalne. Homme on valik kas joosta või suusatada ja ma veel ei teagi, mille ette võtan. Aga kava lisan sissekandele, et need, kes tänasest uue eluga alustavad, saavad ka järgima hakata. Äkki leian veel treeningkaaslasigi või lausa maratonikaaslasi? See oleks tore!

Uus lehekülg, sama raamat

Ma ei teagi kust alustada, kuid püüan kõik vajaliku ühte sissekandesse kirja panna ning vastata kõigile neile küsimustele, mis teie kõigi poolt esitatud.

Vahel ei lähe asjad nii nagu oled plaaninud, kokku leppinud, lootunud. Elu on täis vingerpusse ja mitu sai minulegi keeratud.
Tervisest. Pole kunagi varem nii haige olnud, kui viimase kolme kuu jooksul. Antibiootikumikuurid üksteise järel ja abi ei millestki. Ühe jalaga tavameditsiini, teise jalaga alternatiivmeditsiini ukse vahel, kuid lõplikku tõde ei teagi. Ise usun, et olen näide antibiootikume üle tarvitanud patsiendist. Tänane seis on küll selline, et olen terve, kuid kohe sülitan ka üle õla ning püüan arvestust päev korraga pidada. Mis puudutab nõelravitsejat, siis tema sõna kuulan kõige enam. Nii olen juba pikka eemale hoidnud jahu-, piima- ja suhkrutoodetest. Lisaks ka alkoholist, sest nii tunnen end paremini. Vitamiinidest tarbin hetkel:
- hiina Chen Chen-e
- C + E vitamiini
- probiootikume
- kalamaksaõli D-vitamiiniga
- rauda
- kaltsiumi + magneesiumi
- punast päevakübarat

Tundub küll juba pikk loetelu, kui kõik looduslik kraam, mida usun, et toidust vajalikus koguses enam kätte ei saa.

Treeningust. Vahepealsel ajal olen küll aktiivne liikuja olnud, kuid tõsiselt võetavaid trenne on olnud häbiväärselt vähe. Treeningkava, mille kohta paljud lugejad on küsinud, mul ka seniajani ei olnud. Tänaseks on see muutunud. Järgmises sissekandes annan asjakohase ülevaate treenerist, treeningkavast ja tehtud trennist.

Muuseas, kõik, kes tahavad end rannahooajaks vormi saada, siis just täna on õige aeg alustamaks.