Tere läkaköha!

On kulunud aega. On kulunud energiat. Doktorid infektsionist ja pulmonoloogi on näinud nädalaid vaeva ning nüüd on selgunud, et kopsuklamüüdia ega mükoplasma mind vaevamas pole.  Samuti pole tegemist astmaga ega ootamatute allergiahoogudega. Isegi simulant ma pole. Hoopiski on kõik need kaheksa imelist suvenädalat mu tervist halvanud läkaköha. Näitajad on kõrged ja ravita ma sel korral ei pääse.

Rõveda nimega läkaköha on see sama, mille vastu on meie põlvkond vaktsineeritud, kuid vaid 70% inimestest on tegelikult haiguse eest kaitstud. Arvestades, et aastal 2014 registreeriti Eestis 43 läkaköha juhtumit ning oleme selle näitajaga ainus riik Euroopas, kus läkaköha juhtumite arv viimastel aastatel on langenud, siis ehk on oma osa ka selles, et Eestis jääb tihti see haigus lihtsalt avastamata? Ilmselt oleks minulgi jäänud avastamata, kui ma poleks tungivalt palunud analüüse ja vastuseid. Oma osa on kindlasti ka Dr Mülle ja Dr Andrejevi juurde sattumisel, sest nad tõesti hoolisid.

Läkaköha ravimata jätmisel on tüsistustena loetletud kopsu-ja aju kahjustused, kroonilisusest rääkimata. Eestimaa meditsiinisüsteem, vabandage, mu kriitika. Aga miks ei oleks võinud juba kiirabis ligi kaheksa nädalat tagasi ära teha testi, mis maksab kuus eurot? Ehk oleks oksendamiseni viivad köhahood saanud kohe diagnoosi ja mina ravi? Miks ei oleks võinud perearst leida aega ja see ära teha? Miks tuli mul kaheksa nädalat käia ringi kannatades ja potensiaalselt nakatada kõiki teisi? Oleks on oleks ja virisemine ei vii kuhugi. Aga  kui midagi on siit õppida, siis hea sõber, haigestudes NÕUA. Ema haigestudes, ka NÕUA, sest ta on Sul ainus. Oma mees vii vajadusel väevõimuga arstile ja NÕUA. Isegi kui kiirabis peetakse Sind terveks, siis usalda oma sisetunnet ja ära võta võimalikku sõimu isiklikult. See on Sinu tervis ja kalleim vara. Et keegi ei küsiks hiljem, kus olid enne? Lisades, et nüüd on juba liiga hilja ja meil on väga kahju.
Olen nüüd aasta 2016 statistiline number. Õnneks läkaköha arvestuses ja mitte mõnel hullemal real. Aga märk on seegi ja ma luban, et suhtun sellesse tõsiselt.

Dr Andrejevi poolt täna välja kirjutatud antibiootikumid on kanged, aga mõjuvad, lubas doktor. Tegelikult olen tasapisi ka sportlikum olnud. Kuidagi eriti kripeldab, et nii kaua on tulnud spordirajalt eemal olla. Seetõttu mõned pooletunnised jooksutrennid mu kontol siiski on. Ja eile käisin rulluisutamas, tunni jagu. Imeline tunne on olla taas võimeline liikuma, kuigi rulluiskudel seistes ei tekkinud küll tunnet, et alles mõni aasta tagasi läbisin Berliini rulluisumaratoni. Silmnähtavalt ebakindel olin. Margus Silbaumi toitumiskava on sealjuures jätkuvalt täitmisel ja mõju on olnud imeline. Kuidas on läinud aga kohtumised mu õpetlase India ravitsejaga, kirjutan juba järgmises postituses.

Infektsionist, pulmonoloog ja India ravitseja

Tervise saaga jätkus, kui ühel õhtul raadios tööl olles ma enam rääkida ei saanud. Valu rinnus tegi olemise väljakannatamatuks ning hingamise raskeks. Viskasin kotttoolile pikali ja enam püsti ei saanud. Erkki, mu kaassaatejuht ei oodanud kaua ja kutsus välja kiirabi, sest ise ma sinna minna ei julgeks. Kardan taas sõimata saada. Kiirabibrigaad tuli kähku ja ütles, et muud ei saa mul olla, kui lihastepõletik, mis põrguvalu tekitab. Raviks on neljanädalane valuvaigistite kuur, kusjuures ükski tablett vahele jääda ei tohi. Kohapeal tehti süst, millel pidi võluvägi olema. No tegelikult ei olnud, aga tunni pärast sain vähemasti koju sõita.

Nädal hiljem on valu rinnus olemas, aga enam mitte nii põletav. Kätte jõudis ka infektsionisti külastus, mis pikalt ette planeeritud oli. Eesmärk oli uurida, milline viirus on ikkagi 5-nädalase köha põhjustajaks. Sattusin Dr Mülla vastuvõtule, kes on kogu selle aja jooksul päriselt südame ja hoolega asja juures olnud. Pärast uurimist ja puurimist pakkus ta, et ilmselt on tegemist kopsuklamüüdia või mükoplasmaga. Analüüside saabudes selgus aga, et ei, ka see mitte. Ja mind suunati edasi pulmonoloogi vastuvõtule, kuigi enesetunne on tänaseks parem.

Kuigi dr Mülla on tõepoolest väga professionaalne, siis ma kuidagi tundsin vajadust veel kelleltki nõu paluda ja nii jõudsin India ravitseja juurde. Kuigi ta ei luba end niimoodi nimetada, sest doktorikraadi omandab hoopiski astronoomias. Vastuvõtt toimus TTÜ ühika köögis, sõbra omas, sest mees ise elab kommuunis, kus tal olevat keeruline patsientidele keskenduda. Pulss ja keele hindamine olid seisundi hindamisel põhilised. Peagi teatas ta, et kopsus pole mul midagi ja mükoplasmat ega klamüüdiat ka mitte. Hoopiski on probleemiks mu hullumeelne elustiil ja oskamatus iseendale aega pühendada. Ebaregulaarse toitumise tõi ta samuti välja ja lisaks loetles kümmekond toitu, jooki, mis tuleb mul nüüdsest igapäevasesse menüüsse lülitada. Õnneks on mitmed neist mu lemmikud. Üks on kindel, päev hiljem selgus analüüsidest, et ei mükoplasmat ega klamüüdiat mul tõepoolest pole.

Aga nüüd, et toitumine päriselt korda saada ja soovitatud toidud menüüsse lülitada, palusin oma lemmiktoitumisspetsialist Margus Silbaumi abi taas. Sest no tõesti ma ei tea, kui palju võiksin siiski viigimarju süüa ja kui õhtuti tarbin kookoseõli, siis kas ja mida tohin lisaks süüa.

Pikisilmi ootan ka treeningkava. Loodan, et see on peagi käes ja siis alustan nullist. Kui tunned, et Sinagi oled nullis, aga oleksid valmis kolmeks kuuks jooksukarusellile hüppama, siis oled igati teretulnud. Sest ärgem unustagem, jooksus on ilu!

Unistuste New Yorgi maraton ootab!

Alati, kui spordiprojektide vahele jääb veidigi pikem paus sisse, leian end rentslist. Sõna otseses mõttes. Seetõttu on viimane aeg end käsile võtta ja kui üldse lennata, tuleb lennata kõrgelt!

Olen juba mõnd aega tagasi öelnud, et maratonil jooksmiseks ei leia ma enam innustust ega ka motivatsiooni. Sest been there, done that. Aga New York ja sealne maraton on midagi muud. See on The Marathon, päris kohe maratonide maraton. Pehmelt öeldes söön ma nüüd veidi oma sõnu, sest jooksen maratonil taas. Aga sel korral oma unistuste maratonil New Yorgis 6. novembril.

Kes teine võiks mind valmistumisel aidata, kui Margus Pirksaar isiklikult. Ta teinud imet varem ja teeb seda nüüdki, olen kindel. Tõsi, ettevalmistused algasid varem, esiti omal käel ja ehk ka seetõttu üle pingutasin. Tänaseks olen ühtejutti viiendat nädalat haige - palavikus ja köhin kui kopsupõletikus. Ükski arst pole leidnud põhjust, püütakse aina kõikvõimalikke antibiootikume välja kirjutada, mis tapaks mu sees oleva torusiili kombel. Teisel juhul ei võeta jutulegi, sest tegelikult olen terve väljanägemisega, ütlevad. Thank god for red lipstick!  Viimaseks olen püüdnud mõtted head hoida - küllap nii ka tervis tuleb. Ja kui päris aus olla, siis igaõhtuseks rituaaliks on saanud sinepiplaastrid rinnal, viinasokid jalas ja ravimtaimetabletid Mukaltin keele all. Selline omamoodi veider idüll, et ei kujuta elu selleta enam ettegi. Aga mõistagi oleks toredam mitte pidevalt tähelepanu võita hingematva köhimise, kannatada järjepanu öise higistamise ja üleüldise jõuetuse all. Seega, kui viimaks terveks saan, algavad treeningud, sest imelised Nike`i tossud on juba ootel ja vaim on valmis.

Aga enne veel väga tähis teadaanne! Kui Sinagi oled mõtteid mõlgutanud maratoni teel. Veel enam, oled unistanud maailma populaarsemal maratonil osalemast, siis Jooksupartneril on veel mõned kohad üle. Jookseme New Yorgis koos! Vaata infot SIIT

Viimaseks. Täitub minu unistus, täitugu ka maailma armsa Jani unistus, kes unistab omal jalal kõndimisest. Sinu kätes on teda aidata. Vaata Jani lugu SIIT