Ilmaennustust pingsalt jälgides mõistsin, et sõit saab olema libe ja ebamugav. Siis meenus veel, et ma endiselt ei ole leidnud aega rulluiskude hooldamiseks. Mõned kurvid tundusid roostekarva olevat. Ja seda peamiselt seismisest, sest rulluisutan ma rohkem moe pärast - siis kui joosta ei viitsi. Seda hirmsam oli tänahommikune ärkamine teadmisega, et ma panin end tõepoolest maratoni distantsile kirja?! Ja mitte näiteks 10-kilomeetrisele mõnusale kulgemisele, isegi poolmaraton ei tulnud mul pähe? Kohe ja ikka maratonile. Milline rumalus ja mõtlematus!
Nagu nõiutult enne võistlust ma taas magada ei saanud. Öösel tegin tööd ja varahommikust kilkas äratavalt mu õelaps. Kõrvaltoas ajas ema kassi taga sõnadega: "Mida kurjam sa siin teed, marss välja!". Kahtlustan, et ta rääkis minu kassiga. Magamisest ei saanud enam asja.
Ainus ettevalmistus eesootavaks maratoniks oli küünte roheliseks võõpamine. Lakitud said nende sõrmede omad, mis puremisjärgselt mädanemas ei ole. Seejärel sõin kaks topeltsefiiriga torditükki ja mõtlesin: "Tubli Kertu, sa tegid seda jälle: stardieel vaid ja ainult valed otsused ning valikud."
Tartusse kohale jõudes ja silmates kõiki neid joonistatud lihastega liibuvates rulluisukostüümides sportlasi, läks enesetunne veelgi täbaramaks. Pagasnikust oma veidi roostes rulluisud välja kistud, mõtlesin, kui palju parem oleks praegu kodus olla: võib-olla isegi voodis vedeleda ja mitte piinata end tippsportlaste keskel, kus on võimalik end vigaseks kukkuda. Kujutasin elavalt ette, kuidas ma oma niigi mädaneva sõrme luu murran. Või lausa käe, nagu ükskord juhtus. Kohatud Berliini maratoni kaaslased viisid õnneks mõtted mujale ja stardiaeg jõudis kätte kiiremini, kui põgeneda suutnuks.
Ligi 500 startija seas kohatud tibukostüümis tegelane tegi meele veidi rõõmsamaks: näe veel üks kloun, peale minu. Tempo oli hea, kuid ma siiski hoidsin end tagasi. Samuti püüdsin kaasvõitlejatest eemale hoida - eriti neist, kes oli näha, et sõidustiililt on kobad. Teate, mis kõige hullem on? Ma ise ei oska endiselt pidurdada. Mu kunagine treener Jaanus Ritson õpetas: kõige kindlam variant on alati sõita murule ja sellele panin panused tänagi. Aga entsuldigen, seal rajaääres ma küll haljasala ei näinud. Püüdsin pidurdamisega seotud probleemile enam rohkem mõelda.
Joogipunkte oli piisavalt ja vabatahtlikud ütlemata abivalmid. Inimesed rajaääres sama armsad. Ja muidugi kaasvõitlejad rajal, kel igaühel oli oma roll. Distantsi keskel ma ikka korralikult kasutasin üht õblukest naisterahvast ja sõitsin tal tuules. Peagi kihutas ta mul eest, nüüsest sai loota sai vaid endale. Kukkujaid ei kohanud ma õnneks palju, aga need üksikudki tegid olemise kõhedaks.
Poolmaraton tehtud, jõudis liidrikamp minuni. Hullud inimesed, ma ütlen. Kihutasid sellise hooga, et ma ei jõudnud neid silmatagi. Viimane neljandik olin päris omapäi, tuul tundus vastu olevat ja ülesmäge läks raskeks. Korraks mõtlesin, et äkki on kolm tundi täis ja finišh juba suletud? Kella puudumise tõttu ei osanud ennustada aga tundus, et olin rajal juba olnud mõnd aega. Siis sõitis üks korraldaja mööda ja hõikas: "Üks ring veel!". Mu pilk võinuks ta tappa, samas puges kahtlus hinge, ehk ongi veel üks tiir? Mulle sobis hetkel mõelda, et ta ajas pada. Siis kohtasin ringteel vanameister Tarmot ja sain aru, et nüüd tõesti lõpp paistab. Kuidas ma talle järgi ei jõudnud, ma ei mõista. Igal juhul kohtumisrõõm finišhis korvas kõik.
Tehtud. Polnudki nii hull.
Aga järgmine kord on mul ka seljas liibuv rulluisukostüüm. Mu rulluisud on õlitatud ja hooldatud. Käekell on mu käel aega ja pulssi näitamas. Eelnevalt olen ma läbi lugenud võistlusjuhendi ning teinud selgeks rajakaardi. Võimalik, et mul on isegi joogipudelid endal kaasas. Äkki ka mõni geel või muu moodne vahend, mis viimases hädas haarata. Ja ma magan enne võistlust end korralikult välja. Hommikusöögiks söön tatraputru. Ja kõige olulisem, ma teen maratoni eel trenni. Ausõna.
Täna sai ajaks: 2:11:14 ehk sekundi pealt sama, mis Berliinis viis aastat tagasi. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga nii on.
Ligi 500 startija seas kohatud tibukostüümis tegelane tegi meele veidi rõõmsamaks: näe veel üks kloun, peale minu. Tempo oli hea, kuid ma siiski hoidsin end tagasi. Samuti püüdsin kaasvõitlejatest eemale hoida - eriti neist, kes oli näha, et sõidustiililt on kobad. Teate, mis kõige hullem on? Ma ise ei oska endiselt pidurdada. Mu kunagine treener Jaanus Ritson õpetas: kõige kindlam variant on alati sõita murule ja sellele panin panused tänagi. Aga entsuldigen, seal rajaääres ma küll haljasala ei näinud. Püüdsin pidurdamisega seotud probleemile enam rohkem mõelda.
Joogipunkte oli piisavalt ja vabatahtlikud ütlemata abivalmid. Inimesed rajaääres sama armsad. Ja muidugi kaasvõitlejad rajal, kel igaühel oli oma roll. Distantsi keskel ma ikka korralikult kasutasin üht õblukest naisterahvast ja sõitsin tal tuules. Peagi kihutas ta mul eest, nüüsest sai loota sai vaid endale. Kukkujaid ei kohanud ma õnneks palju, aga need üksikudki tegid olemise kõhedaks.
Poolmaraton tehtud, jõudis liidrikamp minuni. Hullud inimesed, ma ütlen. Kihutasid sellise hooga, et ma ei jõudnud neid silmatagi. Viimane neljandik olin päris omapäi, tuul tundus vastu olevat ja ülesmäge läks raskeks. Korraks mõtlesin, et äkki on kolm tundi täis ja finišh juba suletud? Kella puudumise tõttu ei osanud ennustada aga tundus, et olin rajal juba olnud mõnd aega. Siis sõitis üks korraldaja mööda ja hõikas: "Üks ring veel!". Mu pilk võinuks ta tappa, samas puges kahtlus hinge, ehk ongi veel üks tiir? Mulle sobis hetkel mõelda, et ta ajas pada. Siis kohtasin ringteel vanameister Tarmot ja sain aru, et nüüd tõesti lõpp paistab. Kuidas ma talle järgi ei jõudnud, ma ei mõista. Igal juhul kohtumisrõõm finišhis korvas kõik.
Tehtud. Polnudki nii hull.
Aga järgmine kord on mul ka seljas liibuv rulluisukostüüm. Mu rulluisud on õlitatud ja hooldatud. Käekell on mu käel aega ja pulssi näitamas. Eelnevalt olen ma läbi lugenud võistlusjuhendi ning teinud selgeks rajakaardi. Võimalik, et mul on isegi joogipudelid endal kaasas. Äkki ka mõni geel või muu moodne vahend, mis viimases hädas haarata. Ja ma magan enne võistlust end korralikult välja. Hommikusöögiks söön tatraputru. Ja kõige olulisem, ma teen maratoni eel trenni. Ausõna.
Täna sai ajaks: 2:11:14 ehk sekundi pealt sama, mis Berliinis viis aastat tagasi. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga nii on.
