Piinlikult pikk paus. Õnneks mitte igapäevases tervisespordis. Selleks lõi koroona ideaalsed võimalused. Kahju ainult, et maratonid on tühistatud või edasi lükatud. Siht innustaks enam pingutama.
Aga on nagu on. Soe suvi, juhuslik kohtumine ja spontaanne hoiak andsid aga hea võimaluse hoopiski millekski uueks: jetisõiduks!
Olen varem ka erinevate jettidega meremiile mõõtnud ja korra isegi saanud kutse võistlustele, aga ma muidugi ei läinud! Hoopiski võtsin ma nüüd asja suuremalt ette ja otsustasin alustuseks jetiload ära teha. Need annavad enam vabadust - näiteks seilata väikesaartele või välismaal sõita ilma instruktorita.
Lubade eelduseks oli teooria ja sõidupraktika. Teooriatunnis sain teada, millised õigused on jetijuhil merel ehk siis et polegi mingeid õigusi. Lisaks õppisin hädasignaale, ohutust jahil ning asukoha määramist. Lemmikosa kätkes endas ”ümbritseva keskkonna reostuse ennetamist”.
Viimase teema osas olin suhteliselt kindel, et tean pea kõike, aga üllatused ei lasknud end kaua oodata. Kas Sina teadsid, et näiteks banaanikoore merre pildumisega võid suurt kahju toota? Mis sest, et orgaaniline materjal, aga ei kuulu meie mereelu sekka. Olen nüüdsest veelgi teadlikum ja luban, et ka eeskujulikum.
Täna ei kujutaks ettegi, et liikleks veeteedel tundmata meremärke, võimalikke ohukohti ja sealseid reegleid! Muide, kõik see võttis aega vaid ühe päeva ning ka load sain Maanteeametist kätte loetud päevadega.
Nüüd otsustasime Kadriga aga ette võtta matka Naissaarele, sest jetisõitja hing ihkab vabadust. Selleks võtsime Havenis asuvast jetirendist kaks SeaDoo Sparki, mis on täpselt sobilikud üksinda sõitmiseks. Ja sealt on ühtlasi Naissaarele ka kõige lühem tee.
Kes käinud ja merekaarti näinud, teab, et sadamasse sõit võib üsnagi ohtlik olla, kui kiviseid punkte mitte silmas pidada. Meie kasutasime Navionicsit (mis oli esimene asi, mis lubade tegemisel telefoni laadida soovitati!) ja lisaks jälgisime, kust täpselt sõitis välja juhuslikult tabatud laev.
Valisime küll väga päikeselise, kuid ka tuulise päeva. Laine oli päris korralik. Kuidagimoodi lõin põlve
ära ja kuigi õhutemperatuur oli soe, siis esimestest suurematest lainetest läbi sõites olime ülepeakaela tilkuvalt märjad. Oh jummel, kui külm! Keset suve, keset sooja merevett. Seda õnnelikumad olime saarele jõudes.
Politsei-ja piirivalvepaat ametnikega tervituseks. Olime veendunud, et kutid küsivad alustuseks juhilube (soovisin isegi need taskust välja kuokida ja uhkelt välgutada), aga ei. Jetid sättisime külaliste kai külge, sest just seda me olime. Järgmise sammuna tuli läbi astuda sadamakontorist, tervitada sealset esmapilgul käredailmelist, kuid siis juba leebuvat prouat. Kadri registreeris meie saarekülastuse ära ning saime ka kiita, et panime jetid kai külge, mitte ei sõitnud liivaranda (nimelt kuulsime, et osad jetijuhid nii teevad ning see on taunitav).
Mina istusin sellal juba kohvikus. Suurt midagi sealses menüüs ei leidnud, aga soe Rassolnik kõlbas mulle hästi. Kadri valituks osutus võileib, mis käis läbi nostalgilisest võileivagrillist. See oli ka suht kogu menüü. Unistasin, et käiks ja külastaks onu Peedut ja ehk ta kuulsat oravat, aga nii palju aega meil ei olnud, sest järgmised jetikliendid ootasid juba Havenis. Olime juba ajahädas ning meile väideti, et hea kiirusega jõuame kümne minutiga tagasi. Ma sõidan päris kiiresti, vähemalt arvan nii, aga kümne minutiga võin heal juhul lennata. Kui me jõudsime Naissaarele, rääkis Kadri targa näoga, et õhtu poole klaarib tavaliselt tuule vaiksemaks ja tagasituleks peaks tulema rahulikum. Mida veel!
Tuul puhus selleks hetkeks kohati 10 m/s ja mõni mööduv suurem laev tekitas suuri laineid kui tellitult lisaks! Kadril on õigus – seal kusagil Naissaarel saavad kõik lained omavahel kokku. Kujutage ette olukorda, kus näed suurt lainet nii vasakult kui paremalt sinu poole sööstmas ning saad aru, et vaid gaasile vajutamine aitab! Nii mõnigi kord oli õhulend justkui aegluubis ning jõudsin mõelda, kas NÜÜD on see kukkumise hetk?! Ja kuidas ma kukun?! Õnneks jäime mõlemad püsti.
Muide, kahekesi on ses suhtes ka hea käia, et saab teist kukkumise korral aidata. Ei, jeti seljast lendamine ei ole maailmalõpp, kuid suure laine korral võib jett laine abil kaugele kanduda ning selleni ujumiseks on vaja energiat. Siis saabki teine jetijuht tulla appi ja aidata kukkuja tema jetini. Noh, ja lõbusam on ju ka!
Tegelikult polnud ma vahepeal ära kuivanudki, aga esimesed lained kui dušina kaelas kindlustasid tibutagi üle keha. Kalipso päästnuks, aga seda ei pidanud preilid soojal suvepäeval oluliseks selga tõmmata. Olgu see siis teistele õpetuseks! Kui külmavärinad ja pidev soolane maik välja arvata, siis sõit lainetes on vabastav, absoluutselt äge! Tuul, mis sasib juukseid, viib viimasegi mõtte peast. Selline omamoodi maailma eest põgenemise viis.
Sadamasse tagasi jõudes ma värisesin üle keha. Tark inimene võtab vahetusriided igaks juhuks kaasa, rumal väriseb. Mis aga olulisemgi veel - valu ja värin möödub, aga see äge närvekõditav tunne segatuna adrenaliiniga nahavahel – see ei kao nii pea. Juba mõtlengi, et kas järgmiseks mu lemmikpaika Kerile?
Meelespea:
Enne omapäi saaretrippi veendu, et :
· Kütust oleks piisavalt.
· Sul on kaasas köis, millega jett kai külge kinnitada ning mis toimiks ka puksiirina vajadusel.
· Sul on kaasas jetidokumendid ja enda load.
· Täis laetud telefon veekindlas kotis.
· Tead reaalselt, kuhu sõita. Soovitan kindlasti Navionicsi appi, kus näeb ära nii madalikud, kivid kui ka muu. Sadamate kohta on aga hea ülevaade siin: http://eastbaltic.eu/cruising-guide/?fbclid=IwAR0qzUQmISdNoixADSSCVgznbyuLvfRBA8BfjrJoxsg3AKQnXb-9Sl_qiNM.
· Pikemale sõidule vali vesti alla kalipso. Oleks me seda teinud, poleks me terve sõidu olnud nagu kaks kana hüpleval õrrel.