Mul ei ole koroonat. Aga millal mina terviseabi saan?

Pärast kümmet tundi ööund olen sama väsinud, kui õhtul magama heites. Pidev kurnatus on röövinud viimse jõu ja hommiku varna visatud kohustused jäävad nüüdki tegemata. Pole jõudu ega motivatsiooni. Ainus, mis veidi head energiat loob, on liikumine - kui jaksan ja sedagi hingeldades, pulss pidevalt üle normi. Salkudena väljalangevad juuksed, vereni lõhenevad küüned ja potisinised silmaalused on paratamatud kaasmõjud, millega olen ammu harjunud.

 

Aneemia. Ei midagi uut. 

Elukvaliteedi madalaima taseme saavutan juba aastaid jõuluks - hetkeks, mil mu rauadepoo ehk ferritiini näitaja on 7 või vähem. "Eriline eksemplar, keda täna päriselt aidata ei saa, aga õigeaegse raviga on võimalik mingil määral normis hoida," - leidis tunnustatud hematoloog ligi kaks aastat tagasi ammendavate uuringute järel. 

 

Praeguste teadmiste juures aitab mind veeni tilgutatav rauapreparaat MonoFer. Probleemiga kümmekond aastat rinda pistnuna ja statistikat jälginuna tean, et mu rauavaru hakkab langema alates septembrist. Ühendusin ennetavalt perearstiga, kes aga MonoFer´i ei manusta. Olgugi, et hematoloogi väitel on see protseduur perearstile kohane ja nii mõnigi perearst Eestimaal seda teeb, suunas arst mu edasi sisearsti vastuvõtule.

 

Nüüdseks olid haiglad koroonahaigeid täis ja minu vajadus ei ületanud hädade pingerida. Koroona ajal on lisauuringud kättesaamatud ja see pole mingi uudis. (Ressursi sulaselge raiskamine pealegi, kui kõik vajalikud uuringud on ammu tehtud). Hoolimata soovist püüda ennetada tõsisemaid probleeme, ma septembris rauda ei saanud. Püüdsin käsimüügiravimitega hakkama saada: uued, eelmisest palju paremad - lubas reklaam ja rääkisid saatusekaaslased. Varasemad pole mitte ükski mõjunud ja proovinud olen kõiki neid, mis meie apteegi lettidel. "Parimaid palasid" olen kokku ostnud ka Inglismaalt, Ameerikast, Itaaliast ning Venemaalt. Kolm kuud hiljem, maksimumannus tuliuusi rauapreparaate üheskoos teiste vitamiinidega (C, B12, vask) manustatud ja tulemus on suur null. Ferritiin on langenud kriitilisele tasemele. 

Vahetasin perearsti ja palusin MonoFer`i uuelt. Aega läks ja sain järjekordse suunamise edasistele uuringutele. Varsti saab kaks nädalat täis päevi, mil voodist tõusta ei jõua, aga ilmselt olen kusagil ootelisti tagaotsas. Millal järjekord minuni jõuab, keegi helistab ning suunab, kus vaja ja viimaks aja protseduurile leiab, võib olla valgusaastate kaugusel. Teate ise, omikroni tüvi on uusi pahandusi toomas ja vaevalt lähikuudel midagi muutub. 

 

Oleks koroona, saaks testile juba täna, abi kiirelt. Aga pole see - vaktsineerituna vaevalt ma selle ka saan, vähemasti mitte tõsisel kujul. Kas see inimene, kes oma tervise eest vastutuse on võtnud ja teeb endast kõik oleneva, et olla terve, pole prioriteet? Oleks parem, kui suitsetaks, jooks, vaktsineerimata pealegi - siis saaksin arstiabi kiiremas korras? Andke andeks, aga nii näib. 

 

Ja ometi on preparaadi väljakirjutamine ühe kliki kaugusel. Arvestades, et kasside süstimise ning tilgutamisega saan hakkama, siis ehk raskel ajal saan endale raua ka manustatud. Riske kaaludes on see halvimatest parim valik. 

 

Aneemia halvab elukvaliteeti, aga üldiselt ei tapa. Kui just trombi ei saa, mis on 30+ naisterahva puhul siiski tõenäoline - eriti pikamaajooksu puhul, näiteks soojemas kliimas. Südamekahjustused ja veel mõned hädad on võimalikud. Aga abi ootavad teisedki, palju keerulisemate diagnoosidega patsiendid, kellel pole aega oodata - kroonilised haiged, vähkkasvajatega patsiendid. Ka nemad ei saa löögile, sest koroonahaiged on võtnud voodikohad. Juba teist aastat järjest...

Mis saab neist, kel ei ole koroona, kuid kes samuti arstiabi vajavad? 

PS! Minu pahameel ei ole suunatud arstidele ega teistele meditsiinitöötajatele, kes ennastsalgavalt elusid päästavad, vaid süsteemile üldiselt. 

TIPPMARK VALENCIA MARATONIL

Kuidas mõjus koroonaaeg jooksjatele? Halvasti, sest kõik üritused jäid ära. Nüüd on juhtunud, et olen kahe kuu jooksul jooksnud kaks täispikka maratoni (42 km) ja ühe ultramaratoni (100 km). Mu isa on ikka noominud, et ma millegagi piiri pidada ei oska ja tal on õigus.  

Valencia maraton näis liig, mis liig, arvestades, et ultramaratonist Haanjas on möödas vaid kuu. Ma ei salga, et trennid olid vahepealsel ajal tagasihoidlikud ja keha andis selgelt ülekoormusest märku. Näib ka, et üldfüüsilist treeningut on vähe olnud alaseljale ja tuharale - need on mu kehal nõrgemad kohad ja annavad endast aeg-ajalt tunda. 

 

Starti läksin siiski heatujuliselt ja lubasin endale, et erilisi sihte ei sea ja suuri ootusi ei loo - pigem naudin protsessi. Londonis olin end juba igati ületanud ja tulemus 4:25 rõõmustas endiselt. Aga kui start oli kõlanud ja tuli esimesi jooksusamme teha, mõistsin, et passima pole siia tuldud ja tegin tempot. Võib-olla liiga kiire algus, kuid minu moto on: kui on ilus, siis jookse! Pealegi oli hommikune temperatuur külmavõitu ja soe tuli nahavahele saada. 

 

Kui üldiselt olin Valencia maratoni kohta vaid kiidusõnu kuulnud, siis mina juba pettusin: kus on kaasaelajad, muusikalised etteasted ja show? Maailmamaratonidega ei saa muidugi üht linnamaratoni võrrelda, aga samas ka miks mitte? Valencia on ometi festivalide pealinn! Kus viga näed laita - seal tule ja aita. Siit minu lubadus, et kui mõni jooksuvõistluse korraldaja vajab ergutustiimi, siis las ma proovin. Palun mulle ruupur! Üks hea sõna võib vahel energiat anda tervelt kilomeetriks!

 

Esimese kümne kilomeetri jooksuga jäin siiski rahule ja näis, et tempo püsib jätkuvalt hea. Päike kõrvetas juba õige pisut, õnneks oli üle keskmise tuul jahutamas. Jõin igas punktis ja tegelikult jooksin pudel käes, et vedelikupuudust vältida. 

Olin nüüdseks oma peas peetud monoloogiga jõudnud eesmärgi seada: 4:15! Seega tuli poolmaraton joosta alla kahe tunni ja seda ma suutsin. Aga siis need pikad ja igavad sirged, ilma showta tänavanurgad, mõjusid laastavalt ja iga järgmine kilomeeter näis liiga raske. Ma ei saa aru, kuidas saab maraton olla raske pärast ultramaratoni Haanjas? Ma peaksin lendama siin Valencia tänavail! 

 

Teate, millest maratoonar maratoni ajal mõtleb? Kõigest. Tal on nii palju aega oma sisekaemuses monoloogi pidamiseks, et kõik mõtted saavad mõeldud. Mina näiteks vandusin vahepeal, et ma nii rumal olen ja jälle end maratonile kirja panin. Keegi Simmo pani ees ja mina kohe järgi, sest ükski võimalus ei tohi kasutamata jääda. Järgmiseks ma tänasin mõtteis oma keha, et ta vastu peab ja aina paremas vormis on; samuti vaimu, et ta vastu ei tõrgu. Viimaks ma ütlesin endale: "Kurat, Kertu, võta ennast kokku, see jooks on tillujooks! Mida sa passid?". Korraks hakkas parem ja samm paranes. 

 

Siis püüdis Maria, kellega Valenciasse olime tulnud, mind kinni. Tema jaoks on maraton lihtne - ta on kolmekordne Ironwoman! Maria püüdis minuga rääkida, aga ma ei suutnud ega tahtnud ka. Viimasel ajal on maraton minu jaoks omamoodi meditatsiooniseanss, milles ma olen iseendaga. Hetkel, mil Maria päkkasid näitas, läks mul veel raskemaks.

 

Ometi olin 30.kilomeetripostini jõudnud alla kolme tunni ja see pole paha tulemus. Olin mõned kilomeetrid püsinud 4:15 tempomeistri kambas, aga nemadki kadusid varsti silmist. Need on maratoni kõige raskemad, aga ka õpetlikumad hetked. 

Kalkuleerisin, et varsti peaksid vaated paranema, mõni trumm tänavaile lisaks kerkima ja lõbusamakski minema. Aga mis seal salata, jõud oli otsakorral ja kõne sisekaemuses ei abistanud enam. Ainus, mis ma mõistsin, pikalt ma kannatada ei taha ja parem ikka püüan mingitki hoogu sees hoida. Ühel tänavanurgal kõlanud Queeni "We are the Champions" pani tantsima ja ogaralt kaasa laulma. Korraks kujutasin ette, et mul on seljas superwomani kostüüm ja ma lendan. See tõesti aitas, aga vaid hetkeks. 

 

35.kilomeetrini olin jõudnud vaevaliselt ja mul oli nüüd valida, kas joosta mugavalt ja kannatada kauem või teha ilus lõpuspurt, et finišis päriselt õnnelik olla! "Valik on sinu," ütlesin iseendale ja ma hakkasin jooksma. Kust tuleb jõud, kui jõudu enam pole? 

 

Rahvast oli viimaks palju ja nad hõikusid aina: "Vamos, chica Estonia!". See mõjus tõelise energialanguna ja ma tantsisin keset jooksurada nagu oleksid esimesed kilomeetrid alles jalge all. Kella vaadates tundus, et 4:15 pole püüdmatu lind ja ma lendasin. Kohe päriselt lendasin!

 

Lõpusirge ja ma lugesin selgu: 7, 8, 9, 10! Umbes 15 selga sain kätte ja minust ei saanud enam ette keegi. Ausalt, pole vahet, kas see on esimene, kolmeteistkümnes või ehk ka sajas - kui on olnud ilus jooks, on maailma õnnelikuma inimese naeratus kindlustatud! Aeg 4:14:56 on mu isiklik tippmark. 

 Ironwoman-Maria oli finišeerunud mõned minutid enne mind ja nii saime juba finišis tähistamise plaanid paika panna. Alustuseks muidugi mere äärde, sest kes Valencias randa ei jõua, see Valencias pole käinud. Talisuplejatele polnud vette kastmine eriline eneseületus, kuid kohustuslik programmi osa siiski. 

Ja seal samas - Keenia jooksjad, keda ei pidanud paljuks välkintervjuu raames kinni pidada. 
"Mis aeg oli?" küsisin jooksjalt. Kaks tundi ja viis sekundit vastas tema. 

 

Selgus, et tegemist on maailma ühe parima jooksja Geoffrey Kamworor`iga, kes jooksis Valencias neljandaks. Ta on viiekordne maailmameister ja ta usub, et suudab joosta maratoni alla kahe tunni. Ta rahvuskaaslane tegi seda paar aastat tagasi, esimese inimesena maailmas. 

 

Vestlus oli inspireeriv ja ma mõtlesin, kui meesjooksja Keeniast jookseb alla kahe tunni, siis mina suudan alla nelja joosta. Miks mitte mõnel järgmisel kenal linnamaratonil.