PROLOOG. 11 aastat ja 364 päeva tagasi algas mu tervisesportlase teekond, kui Ain-Alar Juhanson ja Ago Arro mu TriStar111 patrooniks kutsusid ning mina, lootusetult spordikauge, võistluse läbi tegin (1 km ujumist, 100 km ratast ja 10 km jooksu Otepääl). Ma jäin tervisespordi juurde, kuid lubasin, et mitte ühtki triatloni enam.
Aasta eest Tallinna Ironmani jälgides käis aga mingi klikk ära ja ma mõtlesin ümber. See on just see võistlus, mis on tarvis teha! Iga kord, kui keegi küsis, kas täispikk või poolik, vastasin bravuurikalt: täispikk muidugi, sest et poolik on ju mõmmitriatlon - selle teeb ära igaüks, kes natukenegi end liigutab. Aga täispikk - ma pole kindel, millised eeldused peavad olema ja seda suurem väljakutse.
Aega treenida oli kaks kuud. Enne oli tarvis rännata Kesk-Ameerikas, siis magistritöö ära kirjutada ning kool lõpetada. Treeningute algust segas pikalt seljavigastus, mille trepist alla kukkudes sain. Kesk-Ameerikas, maailma ohtlikumates riikides sain omapäi hakkama, aga kodumaal kukkusin vigaseks. Kurjakuulutav algus, ent ma ei andnud alla, sest mu värske treener-füsiterapeut Priit Ailt uskus minusse. Ja tema, kui selle ala spetsialist lubas mind kahekuulise ettevalmistusega Ironmanile, sest ilma baasita oleks see enese lõhkumine. Soovituslik treeningperiood täispika Ironmani eel on 6-12 kuud. Kõik, mis Priit mulle ette kirjutas, sealhulgas treeninglaager Käärikul, tegin läbi. See, mis keelas, jätsin ära. Muuhulgas ja väga raske südamega Expedition Estonia võistluse. Stardipositsioon oli jooksu osas hea, ratast polnud ma aastaid sõitnud ja ujumisega kõige keerulisem, sest krooli ei oska ja looduslikus kohas ma põhimõtteliselt ei uju. Laipade pärast, keda ma arvasin lapsena põhja jäävat ja sellega endale eluaegse foobia tekitasin. Aga ma mõtlen, et kunagi pole hilja oma kehalist kirjaoskust parandada ja foobiatest üle saada. Hea uudis on, et viimane kuu ujun looduslikes paikades ning nädal enne Iromani panen pea vette ning ujun krooli.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Päev enne Ironmani tuleb puhata, aga mul ei tule molutamine välja.
Pealegi tuli ratas pärast kukkumist korda teha, lisaks rutiinne hooldus. Ära vahetati peagu kõik, mida ära vahetada andis. Kaasa igaks juhuks varukumm. "Siis ei lähe seda tarvis," ütles hoolduse poiss Ago. Mitte, et ma kummi vahetamise selgeks oleksin teinud. Järgmiseks tuli Ironmani soeng lasta teha, sest kiire võib olla, aga ilus tuleb olla! Lisaks on sel oluline praktiline väärtus, et juuksed hirmsalt sassi ei läheks.
Expole jõuan lõunast, et number kätte saada. Mu tähelepanu köidab aga kõik see Ironmani kraam ja ma ei pea paljuks igasugust temaatilist kraami kokku osta. Särk, millele on kantud startijate nimed, sealhulgas minu oma, tuleb soetada. Ironmani pusa ja müts ning viimaks pean heaks plaaniks uus võistlusvorm osta. Olemasolev on varrukateta ja kardan, et hakkab hõõruma. Ega triatleet raha ei loe, sest ta on juba tuhandete eest vajalikku kokku soetanud. Võistluskombel on kirjas: "Ironman" ja olgu see heaks endeks! Samal ajal müts, millel seisab Ironman finisher, panen pähe alles jooksu eel ja selleks ajaks peaks olema mu saatus selge.
Lõpuks tuleb meelde, mille pärast ma tulin ja lähen numbrit lunastama. Tüdrukud kohapeal on eriti armsad ja lubavad, et toetavad teekonnal, kuidas oskavad. Peakorraldaja Ain-Alar Juhanson on ka kohal. "Kas ma teen selle Ironmani ära?," küsin Ainilt ja temale omase stoilise rahuga ütleb ta: "Muidugi teed." Täpselt samamoodi sisendas ta mulle usku 12 aastat tagasi. Ta kinnitab, et isegi haige käega saan täispikal triatlonil hakkama.
Käsi on haige loetud päevad tagasi toimunud õnnetu rattaga kukkumise järel endiselt valus ja mu treener Priit soovitab minna proovida, kas laseb ujuda. Kui mitte, aitab teipimisega. Harku järves pole ma veel ujunud, sest et see räpane vesi kohe ei kutsu. Pealegi olen alles esimest korda looduslikus kohas pea vette pannud ja ei taha head tunnet ära rikkuda. Aga nüüd pole valikut ja püüan ujuda Harkus. Milline kena kollane vesi paistab läbi vee! Käsi annab tunda, aga valu on talutav. Loodan head ega riski enamaga. Kaunis triatlonitüdruk seletab veel, millise poi juurest järgmise juurde ujuda tuleb ja mulle tundub: pilt selge.
Viimaks olin nunnupallidele lubanud, et nemadki saavad oma Ironmani kogemuse ning joosta Ironkids distantsil. Küsin mitu korda üle, kas see pole mitte ainult minu soov, aga mõlemad veenavad mind: joosta neile meeldib. Võistlussärgid seljas stardijoonel seistes hakkab Reliisa nutma, et tema üksi küll ei jookse. 5-aastastega pole saatja lubatud. Küll ma keelitan, palun, aga ei. Viimaks saan nõusse tingimusel, et jooksen raja ääres ja ta näeb mind kogu aeg. 650 meetrit pole palju, kui samal ajal ei peaks Hanna-Britat tassima, sest tema juba keeldub jooksmast. Finišisse jõudes Reliisa ikka nutab, sest ta ei näinud meid vahepeal. Medal ja kingitus muudavad meelsust pisut. Hanna-Brita jooksul tuleb kaasa joosta. Ta on tubli jooksja, umbes nii 100 meetrit, aga siis peatub ja teatab resoluutselt: tema edasi ei jookse! Ka kõige väiksemad titad mööduvad ajal, mil Britat keelitan, aga ta on kaitseväelaste laps ja kui ta on midagi otsustanud, siis nii on. Haaran ta taas sülle ja jookseme lõpuni - see tähendab, et mina jooksen. Loetud tunnid enne Ironmani pole just parim samme koguda ja haige käega lapsi tassida, aga oma nunnupallide nimel teen ma mida iganes.
"Alles 6 minutit enne check-in lõppu oled sa siia jõudnud," teatab kohtunik, kui enne kaheksat õhtul oma rattaga Harku äärde jõuan. "Pahasti jah," tunnistan pattu ja loodan kergemat karistust. Karistustega tuleb sel võistlusel arvestada, need on kavva sisse kirjutatud. Kukub prügi maha ja sa ei märka - karistus; ratas vale pidi - karistus; keegi saadab - karistus. Disklahvgi on kerge tulema.
Esimesed kotid annan samuti juba õhtul ära. Neid olen valmis pakkinud kolm ja ma pole kindel, kas õiged asjad on õigetes kottides, aga olulisema kontrollib kohtunik üle. Vähemalt minul, sest ta on juba aru saanud kui lootusetu triatleet ma olen. Veel kaks kotti, mis numbriga kaasas, jäid pakkimata, sest eesmärk ununes ja aega oli vähe. Kihutan koju, et viimased asjad üle vaadata, aga juba on uneaeg. Ärevus kasvab, püüan hilisõhtul oma pasta ära süüa ja südaööks magama saada. Und ei tule. Vähkren ja pöörlen, palav on, tunne on halb. Viimaks, kui 4.30 kell heliseb, olen higine, endiselt ärevil ja pole kindel, kas vahepeal üldse magasin või olin kusagil poolunes seisundis.
Sätin nii kiiresti, kui suudan ja viimasel hetkel söön veidi tatraputru, mis on parim võistluseelne toit. Püüan viimasele triatleetide bussile jõuda, aga vaatan siis, et see jõuab veidi liiga hilja starti ja sel korral tahan ma kõik õigesti teha. Takso Kalamajast Harkusse maksab hommikul 35 eurot, aga triatleet on rikas ja tellin ära. "Auto pole saadaval," laekub teade peagi. Keegi pakkus mind vist üle. Maja ees on Citybee ja see on päeva parim otsus. Lõvi baari ees on kamp eilset pidu lõpetamas, Telliskivi kant on rahvast täis ja nemadki vaaruvad oma urgudesse. Ma ei salga, et oleksin parem nende asemel, kui sõidaksin väriseva hingega tundmatusse. Aga pidu röövib palju head enesetunnet järgmiselt päevalt, kuigi ma ei tea, mis tunne on ärgata pärast Ironmani ja kas see ikka on parem. Nõme võrdlus üldsegi.
Teel Harkusse selgub, et linn on juba kinni ja lähim, kuhu sõita saan, on Haabersti ring. Natuke jalutamist ei tee ehk halba, aga teekond starti on muidugi pikem, kui olin arvanud. Õnneks leian teelt vana tuttava Maria, kes eelmisel aastal Ironmani tegi ja nüüd vabatahtlikuna abistab ning Tartu maratoonarid Jane ning Janise, kellega ei tea mitu maratoni eri maailma paigus on joostud. Tervisesportlastest on saanud omaette kommuun, sõpruskond, kellega ühel või teisel võistlustel kohtume ja need on alati rõõmsad kohtumised. Meeleolud on ülevad ja lõkerdan naerda nagu ühel kenal koosviibimisel kunagi. Kurdan, et ainult kohvi jäi joomata ja ilma selleta päev ei alga, aga siis üks tore poiss lausub: "Kui soovid, mu termoses on hea Kolumbia kohv." Oi, see maitseb hea. Ja päev on viimaks alanud. Starti jõudes küsin Marialt, et kus siis rattad on ja ta viitab teisele poole järve serva: "Kas sa siis ei mäleta, kuhu eile viisid?" Ei, ma ei mäleta, kõike sai jooksujalu tehtud. "Nüüd on sul kiire, kui tahad veel ratta juurde jõuda," avaldab tema ja mulle tundub, et peaks ühe joogipudeli rattale ikka panema ja keegi ütles, et rattakummid tuleb ka üle vaadata.
Ruttan jooksujalu, endal pole veel kalipsogi seljas. Eilne kohtunik on taas platsis ja teeb mulle kiirelt karistuste koolituse. "Sinine - see tähendab viis minutit istumist, kollane - üks minut; punane disklahv," ja lubab märguandeks vilistada, et ma ikka aru saaksin - see karistus on mõeldud mulle. Mul käed juba värisevad ja küsin, et kas ma pean rattakummid ise kontrollima või selleks võin paluda abi ja kohtunik lubab tehniku poole pöörduda. "Palju vaja on?," küsib tehnik ja ma ütlen talle nii nagu ma alati ütlen: "Teie ise peate teadma, ma ei jaga teemat ega hakka ka." Hea poiss teeb, mis vaja ja viimaks saan ratta õiget pidi õigesse kohta asetada. Vähem, kui pool tundi on jäänud stardini ja intervjuu tuleb ka veel ära anda. Aeg liigub kiiremini, kui muidu.
Sisendan endale, et tuleb mis tuleb, ma seisan sellele vastu. Kui ma ei suuda limiiti ujuda või ratast sõita, siis on selge, et kahe kuuga Ironmaniks ikkagi ei treenita, mul on natuke täbar tunne, aga elu läheb edasi.
Start kõlab. Tunne on hea, ma vist suudan, jõuan veel mõelda, kui teiste järel vette sööstan. Esimese minutiga tõmban vee kurku ja keegi nügib mind paremalt. Püüan korra veel, aga nüüdseks olen liiga palju kahtlase kvaliteediga vett neelanud ja otsustan konna edasi ujuda. Muidugi lähevad kõik mööda ja mõni püüab minust lausa üle ujuda. Pagana raske on. Püüan selili, vaade on ilus, aga orintiiri hoidmine on liiga raske, sest poisid on palju ja endiselt on tunne, et olen töötava pesumasina trumlis. Varsti olen paarikümmend minutit konna ujunud ja füüsiliselt on raske. Alles esimene tund ja mul on juba raske?! Vihastan. Iseenda peale. Et ma selline nannipunn olen ja ujuda ei oska! "Okei, sa kas hakkad ujuma või Ironmani sinust ei saa," ütlen endale karmis sisekõnes ja pistan pea vette. Paar korda tõmban endiselt vett kurku, aga see kibe tunne ei heiduta mind enam. Ma ujun! Ma ujun krooli! Looduslikus järves, milles nähtavus on null. Ma ei ole küll kiire, aga libisemise tunne on hea. Ja ma ei pärigi oma klassikalisi küsimusi: "Mitu meetrit on sügavus? Kas laipu olete näinud?".
Kolmanda poi juures hakkab lootus tekkima, sest ma tean, et numbrilisi poisid on kokku 7 ja näib, et olen juba poolele teele jõudmas. Vahepeal märgutab poiss paadil, et olen vales suunas ujumas, aga mulle näib, et lähen otseteed. "Teed liiga suure ringi," hõikab ta veel kord ja lisab: "Kertu, sul läheb väga hästi!". Ma tahaks juba nutta aga pea on vees. Viienda poini jõudes on tunne, et kohe on ujutud, aga tegelikult on hirmus vangerdamine ümber ühe ja siis veel teise poi. Jälle lähen ringiga ja juba teine tore poiss püüab pidevalt mind õigele teele suunata. Kuigi triatleet kilomeetreid ei loe, siis limiit hüüab tulles.
2 tundi ujutud ja olen tagasi kaldal. Ujumine tehtud! Ma ei julge juubeldada, sest rattasõidus pole suurt edasiminekut olnud. Rohkem kukkumisi, kui edukaid pikki sõite. Pealegi, et sõita Ironmani limiiti, tuleb sõita keskmine vähemalt 22,5 km/t. See pole matkatempo.
Haaran kiirelt ühe ampsu batooni, sest toitumine on vedeliku tarbimise juures kõige olulisem ja start läks. Esimene tõus Keila teele on kõige nõmedam üldse ja ma juba tunnen, et ei suuda sõita. Mõne kilomeetriga paraneb enesetunne ja hoog on hea. Vihma sajab, kuid see morjenda mind, kuni sadu tugevneb nii, et jalad lirtsuma hakkavad ning meetritki kaugemale ei näe. Siis läheb ebameeldivaks. Vihma tõttu pole just palju kaasaelajaid, aga need üksikud motiveerivad tublisti!
Pärast vihma tõuseb tuul ja ikka nii, et mul on kohati tunne, et see pühib mu teelt minema. Püüan igas punktis süüa - nii õpetas Priit. Ootamatult avastan, et sel korral pakutav geel on täitsa talutav - nagu nõukogudeaegne moos tuubis, ainult, et mõõdukalt magus. Batoonid seevastu pole mu maitsele, sama on spordijoogiga. Esimesed tunnid geeli ja vee peal on tunne hea ning energiat jagub. Endalegi üllatusena suudan hoida tempot. Ainult tuulekoridoris langeb see tublisti. Nopin kaasvõistlejaid - itaallannad, hindud ja kohapeal tuvastamata rahvuse kandjad. Paaril õnnestub joogipunktis minust mööduda, sest neis ma peatun - kukkumise kartuses, aga ma ei jäta seda nii ja püüan nad varsti taas kinni. "Welcome to Estonia," hõikan igaühele ja imestan, et energiatase püsib ka veel teisele ringile minnes. Naeratus on samuti näol.
See on hirmus hea tunne, et liiklust pole ja kõik need teed on meie päralt. Samal ajal tunnen end teel üksikuna - rattasõit ongi hirmus igav omapäi, aga kilomeeter kilomeetri kaupa eesmärgile lähemale. Õnneks on kohtunikud pidevalt ümber tiirutamas ja see viib mõtted üksinduselt eemale. Nemad mind tähelepanuta juba ei jäta ja käsi neil on valmis haarama mõnd värvilist kaarti. Üle saja kilomeetri pole ma ratast kunagi varem sõitnud ja ootan hetke, mil istumine läheb nii valusaks, et nutma ajab, aga seda ei tulegi. Igavuse peletamiseks proovin sarvi - need kinnitati mu rattale vahetult enne võistlust, et ma rohkem nagu triatleet välja näeksin ja sarvedega sõit tuleb välja küll, aga tuul segab tasakaalu hoidmist tublisti ja liigseid riske ma täna ei võta.
Teekond Allika külast Laagrisse vaadetega põldudele on mu lemmik osa. See on maapiirkond otse linnas ja loob koduse meeleolu. Nüüd ma juba tean, et olen kohe-kohe jõudmas Laagrisse ja siis on vaid viimane ots linna. Viimasest joogipunktist ei võta ma enam midagi, sest soolase vajadus on nii suur, et ootan jooksu toidupunkti. Viimane sirge on mu kodutee mööda armsat Kalamaja. Linn on minu ja isegi bussid peavad mu järel ootama. Ma pole mitte kunagi end nii tähtsana tundnud. Sõit kokku tunni kiirem, kui arvestasin ja natuke olen juba uhke.
Vahetusalas hüppan kiirelt rattalt maha, vahetan rattakingad tossude vastu. Haaran nokamütsi, mille äsja soetasin ja mil kirjas: "Ironman finisher". Nüüd ma juba usun, et vean kindlalt lõpuni välja. "Jooks on ju sinu ala," hõikab lõbus poiss tee äärest ja tal on õigus, aga maratonijooks pärast ujumist ja ratast on hoopis teine teema.
Esimene ring läheb siiski hästi ja tempo püsib hea. Geeli ma aga süüa ei suuda ja haaran vaid viilu soolakurki, mis vaevu kurgust alla libiseb. Halb märk, saan isegi aru. Rahvas juubeldab ja armas ratturist paarike püüab mu igal nurgal kinni, et toetavaid sõnu jagada. Issand, kuidas üks sõna võib mõjuda, kui oled jooksmas maratoni! Viimaks ütleb mees: "Olgu, me läheme nüüd koju veini jooma ja Su Instagrami edasi jälgima!". Eriline tänu teile!
Tagasi Lennusadamas, ma koperdan - otse kummimatiservale ja maandun käpuli asfaltile. Kui seniajani ei valutanud ükski koht mu kehal, siis lõhkised põlved kipitavad nüüd kibedast valust. Suutsin haige käega ujuda 3,8 km, rattasõidu kukkumiseta ära teha ja ma kukun jooksus! Haletsusväärne ja ainult mina suudan!
Hannes Hermaküla nägemine rõõmustab mind õnneks alati, sest ta on selline armas rõõmupoiss. Hannes on juba kolmandal tiirul ja ta hõikab: "Sa oled hull naine!". Kinnitan, et tal võib õigus olla. Järgmisel tiirul Hannest taas kohates ütlen, et Hannes on isegi hull ja ta nõustub. Hull mees teeb oma elu parima Ironmani.
Kolmandale ringile minnes olen omadega läbi. Süüa ei suuda, juua ei suuda, kõht on korrast ära ja ma pean korduvalt WC-peatuse tegema. Teate, kui keeruline on triatlonikombet seljast võtta ja higisele kehale tagasi tõmmata? Keegi hõikab nüüd raja äärest, et Kalev Kruus on lähedal ja ma mõtlen, et äkki saan poisi kätte. Mänguilu peab olema ja püüan tempot hoida. "Mul ei ole iial nii raske olnud," ütleb Kalev ja ma panen temast mööda. Mul on ka hirmus raske, endiselt.
Mu toetustiim: ema, õde, nunnupallid ja sõbrad tee ääres on suureks abiks. Esimest korda olen kellegi raja äärde kutsunud, sest kuulsin, et Ironmanil on nii tavaks. Mu ema arvates on Ironman liig, mis liig, kuigi ta ise on eluaegne kehakultuurlane, kehalise kasvatuse õpetaja. Täna loeb vaid see, et ta on kohal. Mu isa elab kaasa distantsilt ega usu siiani, et mina, väeti laps, seda kõike teen.
Viimasel ringil, kui ma enam joosta ei suuda, otsustan kõndida. Olen alles 13 tundi teel olnud ja aega on kuni südaööni. Isegi roomates jõuaksin finišisse, kuid lõhkiste põlvedega roomata ma muidugi ei taha! Sõber Kristo on nüüd platsis ja tema on maailma parim müügimees. Ma tean, et ta ajab pada, kuid see mõjub: "Sa suudad palju enam, hea tempo ja see püsib! Oi, pagan, tahaks isegi joosta! Sa oled inspireeriv!". Ja nii on ta igal nurgal ees ja ma pean jooksma. Järgmiseks Ago Arro isiklikult. Tema on korraldustiimist ja "süüdi" selles, et ma üldse kunagi tervisesportlaseks hakkasin. "Sa näed, kus ma Sinu pärast olen," ütlen talle süüdistavalt ja Ago kiidab vaid takka ning ergutab kuidas aga oskab. Viimased kilomeetrid olen omapäi ja ma otsustan taas kõndida, aga see pagana Kristo on jälle nurgal: "Ma ei jäta sind enne, kui oled Lennusadama laval!". Nagu halb uni! No ma jooksen veel ja vaid viimase tõusu sillale kiirkõnnin.
Viimane sirge ja ma kuulen: "Kertu Jukkum, me ootame sind!". Mul on tunne, et ma olen kangelane. Jooksen, ikka vist päris kiiresti ja otse punasele vaibale. Sandra Raju hõikab: "You are the Ironman!". Kui ma arvasin, et Ironmani finišis on inimesed nii läbi, et kukuvad pikali, siis ei, ma tõstan võitja käed taeva poole ja naeratan nii laialt, kui Ameerikas õpetati. Mul pole tunnetki, et see hetk võiks pisarad tuua, aga siis tormab mu kaksikõde lavale: "Sa oled vinge naine!" ja ta nutab krokodillipisaraid. Mu silmad täituvad sekundiga pisaratega ja ma nutan nagu keegi ei näeks. Kata on sportlane, alati palju tugevam olnud ja mind nõrgukest maailma hädade eest kaitsnud. Ja nüüd siis mina seal Ironmani laval. Me nutame koos.
Mu sõbrad, lillede, kingitustega, kätevärisedes järgi. Nad on terve päeva jälginud, oodanud. Sajad sõnumid, kirjad, kõned. Mu isa ütleb telefonis: "Minu respekt!". Ma usun, et isegi Mammi nägi ja ütles ilmselt: "Kuradi kihvt plika oled!". See hetk on täiuslik ja ma ütlen teile, et maailma kõige õnnelikumad inimesed on Ironmani finišis.
Kokkuvõtteks. Ironman on palju lihtsam, kui ma arvasin. Distants ei tapa, tempo tapab, kuid sportlaseks hakata on niikuinii hilja. Kui rahulikult võtta, on võimalik täispikk triatlon läbida läbida naeratus näol. Energiadefitsiiti ei tohi lubada, vedelikupuudust tuleb vältida. Aga üldselt - Ironman on tehtav igaühele, kes veidi trenni teeb. Vaimutervis peab muidugi tugev olema ja see on treenitav. AGA MIKS ÜLDSE PEAKS SEDA TEGEMA? Käitumisteadlane Andero Uusberg ütleb, et mida suurem on väljakutse, seda suurem on hilisem õnnetunne. Unustage tillutriatlon ja minge täispikale!
Lõpusõnad. Olen lõpmata tänulik treener-füsioterapeut Priit Ailtile, kes nii viimasel hetkel mu oma triatloniklubi Tripassioni kampa liitis, juhendas treeningutega ning uskus minusse ka siis, kui mu enda usk kaduma hakkas. Olen tänulik kõigile teile, kes te trennikaaslaseks olite, sest omapäi pelgasin ma rattasõitu Tallinna liikluses ja ujumist paigus, kus põhja ei näe. Olen tänulik oma vanematele, kes ka hilistel öötundidel mu trennidest peale korjasid ja toetasid kuidas oskasid. Oma imelistele sõpradele, kes kaasa elasid ja mu toa lilledega täitsid. Tänulik rajaäärsetele kaasaelajatele, korraldustiimile ja võõrastele, kes postkastid kirjadega täitnud.
AEG: 14:17:31. Koht: 551. Ujumine: 2:00; ratas: 7:01; jooks: 5:07.
Registreenud 1060 sportlasest 681 tegid võistluse läbi ja said aja kirja.
Loodan, et see lugu siin on inspiratsiooniks, sest mina, kes ma pesugi välja väänata ei jõudnud, olin rohkem haige,
Ironmani treeningutega paranes mu kehaline kirjaoskus veelgi. Ma oskan ujuda krooli ja ujun ka looduslikus vees, kus põhja ei näe. Sõidan maanteerattaga ja see isegi meeldib mulle. Uued oskused, hirmudest üleolek annab rohkem vabadust, julgust ja rõõmu elust. Kes pelgas, et lõhun end neil distantsidel, siis olen isegi üllatunud, kuid järgmisel ega ülejärgmiselgi päeval pole lihased valusadki. Ilmselt pingutasin liiga vähe.
MIS SIIS JÄRGMISEKS? Chicago maraton oktoobris kindlasti. See on mulle neljas maraton maailma suurimate hulka kuuluvatest ja püüda jääb veel kaks. Ülemiste Ööjooks juba tuleval nädalal ja see saab olema imeilus. Talisupluse hooaeg algab ja see saab olema mul juba kolmas. Suurtest sihtidest kõlab doktorikraad hästi ja muidugi Everest. Kas need õnnestuvad sõltub vaid sellest, kas ma need ette võtan või on elul minuga teised plaanid. Peaasi, et õnn on minuga ja aega jagub.