Tegin pattu, aga ikkagi inimene

Tegin pattu! Mitu korda järjest.

Kui aasta tagasi elasin rütmi järgi: pidu-töö-pidu-trenn-töö jne, siis tänase seisuga satun peole harva, kuid nagu ikka - kõike, mida teen, teen kirega. Niisiis ka pidutsen kirega ja eelnev reede oli see päev.
Päeval veel pidasin toitumisspetsialistiga vaidluse maha, et kui vähe kahju ikkagi kuiv punane vein teeb ning samas kui kasulik selle joomine on. Pisut vettpidavamad olid siiski Marguse argumendid. Niisiis oma toitumiskava silmas pidades, oli plaan lubada õhtul vaid üks klaas veini. Üks hingetaga, mõtlesin, et need klaasid seal on ikka päris väikesed ja teise peaksin küll veel endale lubama. No ja siis mõtlesin, et mis see kolmaski enam teeb. Rohkem ei mõelnud midagi, läks nagu tavaliselt.

Hommik algas mitte just kõige parema enesetundega, kuigi paar magneesiumitabletti oli juba hingetaga. Siis lubasin taas: "Enam nii küll ei tee!" Enesepete, aga see selleks. Laupäeval sukeldusin tagasi oma tavapärasesse toitumisgraafikusse ja seda teadmisega, et pühapäeva veedan Riias ning kaalutud-pakitud toitu endaga kaasas tassida ei saa. Mõtlesin katsetada silma järgi hindamisega ja ma libastusin totaalselt. Teadlikkust on ikka liiga vähe, et suudaks silma järgi rasva-süsivesiku-valgu koguseid hinnata. Aga nagu Margus ütles, kui 80% ulatuses toitumiskavast kinni pidada, on tulemus suurepärane.

Täna käisin taas ka jooksmas. Tund ja peale Pirita metsas, sest ilm lausa kutsus seda tegema. Kuidagimoodi peab nädalavahetusel kogunenud patte lunastama.