Trenn varjupaiga koertega

Ühe trenni võrra tihedam nädal annab tunda! Lihastel on puhkamiseks aega vähem ning seda olulisemaks on kujunemas toitumine. Ise tunnen, et süsivesikute vajadus on suurem kui enne.

Laupäev möödus tegutsedes, muuhulgas käisin varjupaigas koertega jalutamas. Tegevus andis piisavalt motivatsiooni, et vastu astuda õhtusele trennile. Võtsime koos kaaslasega suuna Piritale, lootuses, et mere ääres pole liigselt tuuline. Alustuseks 15 minutit soojendusjooksu, venitusharjutused ja seejärel 3 x 1km tempojooksu (150-155) vaheldumisi kiirkõnniga. Lõpus lõdvestusjooks ja oligi tehtud! Põnev oli vahelduseks tunniajastele rahulikele jooksudele tempojooksuga trennid. Lisaks valmistas trenn mind ette pühapäevaseks trenniks.

Niisiis pühapäeval sõitsin taas loomade varjupaika, et 120-130ne pulsiga matk sealsete elanikega üheskoos läbi viia. Otsustasin kohe alguses, et kuna jalutussooviga tegelasi on palju, pühendan igale ühele keskmiselt 30 minutit. Nii läkski, et kokku sai jalutatud 6 koera, trenniajaks kujunes 3 tundi ja 30 minutit. Keskmine pulss: 121, kuigi kohati tõusis pulss ka 140ne peale. Eriti siis, kui kutsad teineteisega lähemalt kohtusid. Minule tähendas see sedagi, et ülakeha ja eriti käed said arvestatava koormuse. Emotsionaalselt parim selle aasta trenn!