Esiteks pole uudis, et kannatan ussifoobia all ja teiseks ei üllata ilmselt seegi, et muidu imeliste radade poolest tuntud Pirita mets kubiseb jõledatest ussidest. Esimest korda nägingi ussi seal metsas ja paar aastat tagasi. Eelmisel aastal nägin mitut ussi korraga ja seda Saaremaal Sõrve sääres, mis on lausa ussiparadiis. Ühesõnaga elan taolisi kohtumisi raskelt üle ja üldiselt kummitavad need veel pikalt mu unenägudes. Ja ma ei kirjuta neist niisama, täna oli kolmas kord üht jõledust metsas kohata. Olime Kerliga rajal, nagu ikka keskendunud mitte ainult jooksule vaid ka põnevale infovahetusele, kui meie eest lipsas üllatavalt rahulikus tempos üle uss - mulle tundus, et vaskuss. Karjusime koos kui suuremat sorti kisakoor. Seejärel küsis Kerli, mis uss on ja kas salvab ka. Mind väga ei huvita, kas salvab või mitte, igal juhul on nad jõledad ja kohtudes karjun kui viimne hädaline. Igaks juhuks.
Kui see välja jätta, siis tänane 1h ja 45 minutit kestnud trenn oli igati tore. Sai palju rääkida ja arutleda olulistel teemadel.
PS! Kas Ain-Alar nüüd usub, et Pirita metsas on ussid???
Mul õnnestus oma marsruudil kokku joosta rästikuga. Olin siis koeraga ja pani kutsa jalgevahelt läbi. Samamoodi paras šokk ning rohkem pole sinnakanti jooksma läinud. Kurjad lahtised koerad ja ussid paratamatult vähendavad minu jaoks sobilikke trennikohti :-(
ReplyDeleteKäin isegi pirita radadel jooksmas ja see on töesti üllatav palju seal usse näha on, ühele nastiku volaskile oleks peaaegu peale astunud kui teine oli otsustanud rajapeal päikest vötta ja pöhi mötteliselt ei lasknud minu jooksmisest ennast häirida, löpuks kui tahtsin telefoniga pilti teha otsustas körvalisemasse kohta ära minna :)
ReplyDelete