23 km TEHTUD

Veel paar päeva enne Tartu jooksumaratoni polnud ma kindel, kas ikka osalen. Viimane trenn neljapäeval tuli poole pealt katkestada, sest ribide alla lõi jube valu ja üle ei läinud enne, kui autosse istusin. Mulle tundus, et sama jama, mis nädal enne triatloni ja mille tõttu toona lausa kiirabis lõpetasin. Ja kuna toona aitas mind hädast välja kuldsete kätega Kristi, siis ka sel korral helistasin kohe talle, et massaaži aeg saada. Aja sain alles selleks nädalaks ja nii tuli jooksma minna tubli riski võttes, kuid jänesed ju shampust ei joo. Võistlusele eelnes korralik pastapidu kolm päeva järjest, mis küll pigem tundus viimaks tahtliku pastamürgitusena.

Enne veel, kui sain jooksma minna, tuli korralik võitlus maha pidada. Ühesõnaga olin otsustanud, et ei registreeri end jooksule enne, kui olen päris kindel, et tervis seda ikka lubab. Niisiis päev enne võtsin maailma segaseima ülesehitusega Tartu Maratoni kodulehe lahti ja selgus, et registreerimine on lõppenud ja kohapeal üleüldse registreerimist ei toimu. Helistasin siis vastaval numbril ja uurisin, kas on siiski mõni võimalus jooksule pääsemiseks. Ja siis hakkas pihta! Mulle käratati, et kuidas mina võisin üldse arvata, et päev enne saab internetis veel registeeruda? Kes ma selline olen, et tahan telefoni teel erandit? Jne. Viimaks kuuldavasti kibestunud korraldajaproua vähe leebus ja teatas, et tehku ma ülekanne ära ja saatku mail oma infoga ja ta vastab edastades võistlusnumbri. Ei, vastust ma ei saanudki. Mulle tundub veider, et avaldan soovi minna teiste rõõmsate ja toredate inimestega sporti nautima ja tahan selle eest ka 40 eurot välja käia, kuid vastuseks saan sõimu. Aga pole hullu, neelasin selle alla ja starti ma igal juhul asusin.

Alustasin omas rahulikus tempos - pulss 150 ja peaaegu, et samas tempos, mis kiiremad kepikõndijad. Enesetunne oli super ja valu ribide vahel ei tundnud. Minust möödus nii mõnigi umbes kolm korda vanem jooksja, kes ilmselt just selleks puhuks oma kortsus särgi ja vanaaegsed püksid välja otsinud ja jooksma tulnud. Respect!
Üsna alguses sattusin ka rajal ühele joonele lõbusate noormeestega, kel see jooks juba mitmes kord ees, kuid mille vahepeal mingisugust jooksutrenni ei tehtagi. Niisiis joostakse oma lõbuks ja alati seltskonnas. Kuna tempo sobis ja päris kepikõndijate punti ka ei tahtnud seguneda, jäimegi poistega ühele joonele. Rääkisime maast ja ilmast ja muutkui liuglesime mööda teid, kilomeetripostid möödumas. Tempo ikka see sama kindel ja selle eest eriline tänu sellele poisile, kes orkestris mänginud. Otepää inimesed on aga tõemeeli kõige paremad ergutajad Eestimaa pinnal! Tädid väljas pottide ja pannidega kilistamas, mehed patsu püüdmas ning hõikamas igale möödujale ja muidugi lapsed, kes kui aastasündmusele kaasa elamas.
See annab alati palju juurde. Lisaks püüdsin lõõmava päikese tõttu juua palju sain ja igas punktis, pluss väikesed snäkid kohapeal. Eriti hästi läks kaubaks hapukurk!

Poolel jooksuteel ühe poisi põlved vedasid teda alt ja ta otsustas lõpuni kõndida. Teise rääkisin nõusse, et tuleb ikka joosta, sest jooksma on tuldud. Omad kasud olid mul sees tegelikult, sest tõepoolest on kergem ühes rütmis kellegagi koos joosta. Nagu Ain-Alar on öelnud, taolisi võistlusi tuleb võtta kui matkamist - naudid ilma ja seltskondja ning muuseas saab ka eesmärk täidetud. Alles eelviimasel kilomeetril tundsin väsimust, kuid lõpp oli nii lähedal, et polnud aega väsimusele keskenduda. Lõpus tegin ikka spurdi ka, et vähemasti oma jooksuseltskonna esimeseks saada.
Aeg: 2h ja 53 minutit. Keskmine pulss: 159. Enesetunne lõpus: fantastiline.

Finishis venitades olime aga kahjuks ka tunnistajaks olukorras, kus inimene tegi oma lõpuspurdi ja kukkus mõned meetrid enne lõpujoont kokku. Kaasjooksjad vedasid ta üle joone ja seejärel hakkas jaht arstiabile, mida läheduses vähemasti sel hetkel ei leidunud. Noormees oli kontaktivõimetu ja ajas vahtu suust välja. Inimesed ümber vaidlesid, kas tuleks teda püsti hoida või pikali panna. Teate mis on õige vastus? Meditsiiniinimene ütles, et igal juhul tuleb ta maha panna, jalad üles ning kontakti püüda saada. Kui ei saa, siis kaelalt pulssi katsuda ja kui elutunnused puuduvad, alustada elustamist. Nii halvasti sellel noormehel õnneks ei läinud ja mõne aja pärast sai ta arstide hoole alla. Nii hullu tooniga nüüd küll lõpetada ei tahaks, kuid teistpidi, kui paljud meist ikka esmaabi kursusel õpitut rakendada oskavad? Ometi peaks kõik.