5 päeva maratonini

Nädalavahetus möödus süües ja juues sõna otseses mõttes! Ema ja vanaema imelistele toitudele ei suuda ma iial vastu panna! Kaminatule paistel küpsetatud lõhe, hapuoblikasupp ja muud lemmikroad. Magasin ka palju paremini, kuigi ärkamine on jätkuvalt varajane. Ja peamine, olin kogu nädalavahetuse ümbritsetud oma imelistest õdede lastest, kes mõjuvad alati teraapiana. Muuhulgas sai batuut taas üles pandud ja ilma liialdamata hüppasime iga päeva mitu tundi väikeste puhkustega. Kui väikesed tegelased ära väsisid ja pikali viskasid, pidin mina edasi hüppama, sest neile meeldib kiikumisefekt.
Tegin ka ühe väikese jooksutrenni koeraga metsas, et teda mitte kõrvale jätta ja ise õlitatult end hoida. Pärast seda, kui Fred Jüssi raamatu läbi lugesin, ei kuula ma joostes enam kunagi muusikat, vaid naudin metsa olemust. Kui saaks, jooksekski vaid metsas ja mere ääres. Aga mis ma heietan, täna pidasin Margusega olulise vestluse maha, et mind maratoniks ka praktilise küljega ette valmistada. Kas teate, milleks vaseliin vajalik on? Aga käärid? Homme pikem ülevaade olulisest ja selleks ajaks loodan, et minul on kraam juba ka kokku krahmatud.

Tänase päeva parima osa moodustas aga Rennaga kohtumine. Tema on see fantastilise tahtejõuga naine, kes ise hulga jooksuvõistlusi korraldanud ja teisalt maratone jooksnud. NY-i oma oli tema esimene, nüüdne Stockholmi maraton aga järjekorras kuues. Kõiki neid toredaid kogemusi minuga jagades tekkis jube soov juba olla rajal üheskoos enam kui 20 000 inimesega ja võita end. Veelgi enam olen Rennale juba ette tänulik abi eest kohapeal, sest tema juba teab, kust saab numbri, kus asub pakihoid ja kus start. Kõige suuremat toetust saan temalt aga ilmselt rajal, sest ta on lubanud sellel jooksul olla mulle jäneseks. Ma ootan seda päeva!