Ootasin täna pikalt, et saaks vähegi kuivalt jooksma minna, kuid ei jõudnud ära oodata. Läksin välja seitsmest ja kuigi sel hetkel ei sadanud, hakkas peagi. Vesi oli Pärnu rannas tõusnud nii palju, et pingid olid otsapidi vees. Ainsad olukorra nautlejad olid lohetajad. Mina olin jõudnud joosta juba muuli poolsesse külge, kui tõusis tuul veelgi, taevas läks tumehalliks ja hakkas sadama nii, et valus oli. Usun, et läks veel umbes 10 sekundit, kui olin läbimärg ja jalad lirtsusid kui lompi kukkunul. Et olukord oli juba peaaegu ohtlikuks muutumas, otsustasin rannavalve putka alla varju minna. Ees ootas mind paljas soome seltskond, kes ujumast tulnud. Ootasin hetke, kuni mõistsin, et ega vist paremaks ei lähe ja pealegi oli juba külm hakanud. Vesi oli nüüdseks kõikjal ja lompe vältida polnud võimalik. Otsustasin joosta tagasi autoni ja sinna jõudes mõtlesin, et ega ikka ei saa ilma tõttu trenn pooleli jääda, nii ma jooksin vähe vaiksemas kohas aja täis. Umbes viimasel sirgel vihmasadu peatus, taevasse kerkis vikerkaar ja tuul oli kuivatamas mu riideid. Jõudsin koju vähe räsitunud, kuid trenn sai vähemasti tehtud.
Mu kaksikõde, kellega esimest korda elus laupäevasel päeval peaksime ühisstardis Narva energiajooksu rajal olema, teatas täna, et on angiini haigestunud. Käis ka eelmisel nädalavahetusel võistlustel, kus ilmselt vähe külmetas. Muidugi on ta sama hullu kui minagi ja keeldub kategooriliselt võistlust vahele jätmast. Ehk läheb nii, et lõpp hea, kõik hea.
No comments:
Post a Comment