Mulle tundub, et sain maratonijärgselt rohkem kirju, kui kvartalis keskmiselt. Ma tänan kõiki poolehoidjaid, hea sõnaga meeles pidajaid ja muidugi neid, kes söandasid oma mugavast tsoonist välja tulla ja midagi hullumeelset ette võtta. Te motiveerite mind! Tunnen kohustust jätkata, pealegi ei oskaks ma enam muud moodi. Mis saab järgmiseks, sellest kirjutan kui aeg on käes. Hetkel aga avaldan siin ühe kirja, mis tegi südame eriti soojaks. Aitäh Gätlyle (kolme lapse ema!) jagamast oma maratonikogemust!
-------------------------------------------------------------------------------------
Kertu, Sina oled olnud mulle suureks eeskujuks jooksurajal. Tänu Sinule julgesin ette võtta maratoni, mida ma veel aasta tagasi ei oleks ealeski uskunud suutvat teha.
Lugedes Sinu blogi, olen sattunud tihti hämmeldusse kui sarnaselt me mõtleme.
Mõni sissekanne on nagu copi-paste minu elu seikadest
Olen leidnud endale spordiala, mis mulle jubedalt meeldib!
Tahtsin Sinuga jagada oma esimest maratoni kogemust(sama kirja saatsin ka oma kahele jooksusõbrale...st. ei mõelnud alguses seda Sinule postitada :))
------------------------------------------------------------------------
Aruküla. Äratus kell 6:30-ks. Magasin üllatavalt hästi ja enesetunne oli ärgates väga hea. Käigupealt olin eelmisel päeval otsustanud trenni tegemata jätta kuna Ülemiste keskuses 2h soppamist oli paras maratonieelnetrenn
Nädal enne maratoni olin eriti tublilt jälginud erinevate treenerite ja tervisesportlaste nõuandeid- süsivesikute laadimine, joomine, vitamiinid ja hästi läbimõeldud trenn.
Ise arvan...... ja nüüd tagantjärgi tean, et ettevalmistusest oli väga palju kasu.
Liina-Aivari kapist leidsin vaid täisterakaerahelbed ja tegin siis nendest pudru- teist korda elus Teravili on ikkagi teravili! Kerge kohv ja kaks singileiba...nagu ikka iga hommik, ei mingeid erandeid.
Kell 7:00 oleme terve maja juba üles ajanud, ka Liina ja Aivar on söögilauas. Kontrollin veelkord üle varustuse- energiakommid, MP3 mängija, GPS, pulsivöö, pulsikell, stardinumber, kiip, pakihoiukott koos vahetusriietega.
Igaks juhuks pistsin kaasa ka Porjomi kuigi olin seda nädal aega endale sunniviisiliselt sisse kallanud ja kahtlesin kas seda üldse kunagi enam joon.
Ilm tõotas tulla väga super.
Eelmisel õhtul tegime plaani kuidas täpselt Tallinna kesklinna linna sõita ja kus võiks mind maha panna. Oli ju kkagi autovabapäev.
Linna jõudes avastasime, et linn on haudvaikne, vaid üksikud autod sõitsid....
Niisiss, Rein pani mind vabaduse väljaku ristil maha ja läinud nad olidki-minu mees ja pisipoja Gerd.
Kõigepealt oli plaan üles leida pakihoid, et saaks teha eelsoojenduse ilma kotita, kott antud, jooksin teadmata suunas
Olin u. 10 minutit jooksnud kui minuga liitusid Monika ja teised Võrukad. Kokku jooksime 2km soojendust ja siis tagasi pakihodu, et anda pealmine jakk ka ära.
Väljuhääldist kostus koguaeg erinevat infot maratoni kohta, mis mind eriti hämmastas- maratoni stardis vaid 280 naist!!! Ma tundsin suurt uhkust enda üle, et olin üldse julgenud sellise ettevõtmise ette võtta. Mina olin üks neist julgetest naistest Super!
Ja kell oligi lähenemas üheksale. Pulss näitas 113. Otsisin stardikoridoris õige koha ülesse, enne veel tervitas mind ka Inge Võrust, kelle stardinumber oli minust tunduvalt eespool.
Äkki avastasin veel, et geps on sisse lülitamata, ootasin, ootasin aga geps ei leidnud sattelliiti ülesse. Juba kõlasid numbrid- "7,6,5,4,3,2,1" ja kogu rahvamass hakkas liikuma.
Ärev tunne oli sees- ikkagi maraton.
Kas ma teen selle ära?
Gätu!-ära mõtle sellele enne kui pool maad joostud!
Palju erinevaid mõtteid käis peast läbi...ahjaa geps ei tööta, mis ma teen?
Jooksen! Vahet ei ole, teen enesetunde järgi.
Iga kilomeetri läbides vaatasin kella, kell oli kilomeetri möödudes edasi läinud 5min.
Teine ja kolmas kilomeeter samas tempos, kas jooksen äkki liiga kiiresti, põletan ennast läbi?
Samas oli enesetunne nii hea, et jätkasin samas tempos. Peale kolmandat kilomeetrit lülitasin korraks gepsu välja ja siis sisse tagasi ja oligi korras!
Sain hakata tempot jälgima- mul oli õigus, olin tavalisest kiirema tempoga alustanud (5,5 min/km) aga kuna enesetunne lubas veel kiirendada siis jätkasin samas 5,5 tempos.
Enne starti olin enda jaoks välja mõelnud joogipunkti strateegia- peatun igas joogipunktis korraks seisma ja joon (isegi kui janu ei ole).
Joogipuntid olid iga kolme kilomeetri järel. 3 esimest joogipunkti ei olnud tõesti janu ja võtsin vaid lonksu aga edaspidi tundus, et joogipuntid on paigutatud just vastavalt minu vajadustele Peatusin!, jõin! ja edasi!
Ei tahtnud riskida ja loobusin SIS spordijookidest, mida punktides pakuti. Ainuke energia, mis mul endal kaasas oli, olid läbiproovitud kummikommid. Neid võtsin täpselt iga poole tunni järel. Kuigi lõpus oli see maitse mulle juba täiesti vastu, pistsin ikkagi suhu, et vältida täielikku kurnatust.
Esimesed 10 km oli läbitud ja mul oli väga hea enesetunne, korraks tundsin, et paremal jalal hakkab kiibi kohalt suruma. Ei teinud esialgu välja aga mida edasis eda rohkem. Järgmises joogipunktis kükitasin korraks maha ja nihutasin kiibi kohta. Tunne läks paremaks küll.
Peale kümmet kilomeetrit tuli tagasipööre linna, nüüd jooksime enamasti mere ääres ja see oli mõnus tagant tuul. Kõige meeldivam ei olnud aga mere lõhn-puhas fekaali hais Sel hetkel mõtlesin küll, et panen tempot juurde, et ainult kiiremini haisu seest ära saaks.
Ring hakkas täis saama ja juba pistis linn. Enesetunne veel hea aga ootasin hirmsasti, et saaks alustada teist ringi- ikkagi viimane ring
Vaatasin aega- alla kahe tunni natuke. Kiitsin ennast ikka koguaeg mõtetes- tubli oled! pane edasi! viimane ring! sa suudad!
Teist ringi alustades hakkasin mõtlema juba ka ajale, enesetunne oli hea ja tempo oli ikka veel 5,5-6 vahel. Äkki suudan lõpuni tempot hoida? Ei julgenud isegi mõttes välja öelda aga ideaalis sihtisin 4.10 aega.
Olin 22kilomeetril kui 4.0 tempomeister koos saatjatega minu kõrvale ilmusid. Olin pettunud Kuidas nii ruttu? Alles nad olid minust väga kaugel.
Ok, pole midagi parata, võtsin siis sappa. Suutsin napilt kilomeeter neil kaasas joosta kui tundsin, et tempo on ikkagi kiire minu jaoks ja läksin edasi omas tempos- 6-6,6min/km
Lähenema hakkas 30 kilomeetrit. See oli seni olnud ju minu piir, ootasin juba, et saaks see ületatud siis olen ennast ka nö ületanud.
Mulle jooksis vastu Monika,kes oli teel finisi poole. Lehvitasin talle juba kaugelt, et ka tema mind märkas. Ta soovis mulle jõudu ja läinud ta oligi
Ja hakkaski tagasitee, viimased 12 km.
Kui esimesel ringil lehvitasin ma kaamerameestele ja naeratasin tee ääres mussi tegevatele dj-dele siis teisel ringil oli mul ümbritsevatest inimestest suht suva. Mind häirisid pisiasjad- lõhnad, mürad jne. Isegi ergutajatele oleksin vihaselt karjunud kui oleksin vaid suutnud. Mu pilk oli klaasistunud ja silmad poolkinni. Nagu Kerttu tabavalt ütles:"ma lihtsalt jooksin nagu Forrest Gump oma filmis"
Nii panin ka mina, lihtsalt jooksin. Rääkisin mõttes koguaeg iseendaga- "Jookse, lihtsalt jookse! jalg jala ette"
Vahepeal suutsin piiluda ka pulsikella, mis näitas ikkagi tempot 6,5min/km. See andis natuke lisajõudu...ikkagi nii tubli! Ise kokkukukkumise äärel aga tempo ikkagi stabiilne. Olin enda üle uhke.
Alles 33km. Mis mõttes? Ei ole võimalik! Nüüd olin ma juba kilomeetri viitade peale ka vihane, edaspidi lubasin endale, et ei vaata enam sildilt kilomeetreid.
Esimesel ringil veel rõõmsalt sama teed joostes, käisid mõtted peast läbi, et mida ma teisel ringil samas kohas tunnen. Nüüd sain siis vastuse.
Samas oli hea meel, et olen ju teise ringi lõpus, mitte enam esimesel ringil.
Joogipunktid olid kui õnnistus. Viimastel kilomeetritel ma juba ootasin ja otsisin pilguga kaugel veel on joogipunkt. See oli märgiks, et näe jälle kolm kilomeetrit läbitud, oled tubli!
Punktis jäin ikkagi tublilt seisma, jõin ja kohe edasi. Kuigi lõpus oli juba raske kohapealt jooksusamme tegema hakata.
Olime jõudnud linna, kui esimesel ringil tundus vanalinn väga ilus ja huvitav siis nüüd ma nägin ainult ebameeldivaid munakive ja röökivaid inimesi.
Kuid nüüd ma juba teadsin, et lõpetan ja see andis jõudu veel teha viimane pingutus.
Samas mind kohutavalt häirisid möödajooksvad 21km võistlejad. Panid nagu seisvast postist mööda. Kuidagi nii frustreeriv oli see.
Oleks tahtnud öelda: "Mis sul viga, jooksed ju ainult 21km!"
Kuulsin juba suuremat kära ja melu, finish lähenes. Tuttavad telgid ja reklaamid. Olengi kohal! veel oli jõudu pilk selgeks teha ja selg sirgu lüüa.
Finisikoridori lõpus näitas kell 4:14. Ma olin väga õnnelik! Kurku tekkis klimp! Ma nutsin!
Tõstsin käed ja ületasin finisijoone.
Nutsin ja ma olin õnnelik. Kena tüdruk soovis mulle õnne ja pani mulle kaela uhke medali.
Eks ma oleksin ennast veel rohkem tühjaks nutnud kui oleks kellegi najal nutta aga paraku olin ma üksi ja hetkel ei näinud ka Monikat.
Võtsin joogipudeli ja jõin selle hetkega tühjaks. Võtsin ka teise ja keegi pakkus pihku ka snikersi, mis kulus toohetk marjaks ära.
Istusin munakivi teele maha ja puhkasin oma tublisid jalgu. Natuke puhanud, proovisin siis liikuda aga suhteliselt raskeks ostus kõndimine. Venitasin siis natuke aga ka see oli raskendatud.
Pakihoid tundus nüüd nii-nii pikka maana. Tee tuli ette võtta aga enne kui ma lõpuks sihtpunkti jõudsin, olin ma vahepeal kolm peatust teinud.Tagantjärele on imelik küll mõelda kuidas ma lihtsalt keset kõnniteed maha istusin või vabaduseväljaku platsil inimeste keskel kükitasin aga mis teha kui maratoonlane on väsinud
Kott käes, helistasin kohe Reinule. Hämming oli abikaasal suur kui kuulis, et juba lõpetanud sest SkyPlus ootas ikka veel Kertut finisisse
Proovisin veelkord venitada ja hakaksin kokkulepitud kohta kõndima.
Kõndimine nägi välja nagu s... oleks püksis. Kohutav !
Õhtuks tundisn ma ennast päris invaliidina.
Alles paar päeva hiljem jõudis mulle kohale millega ma olin hakkama saanud - läbinud oma elu esimese maratoni ajaga 4:15:16
Kokkuvõte:
- lõpuaeg 4:15:16
- koht üldkokkuvõttes 859
- naiste arvestuses 122
- koht oma vanusegrupis 77
- 10 km aeg 0:54
- 21 km aeg 1:59
- 30 km aeg 2:54
Väga hea lugemine. Kõik tuli uuesti meelde. Ainult et mul olid alustades pisarad kurgus, sest: appi, ma jooksen maratoni!!! Ja lõpus ei suutnud ma enam vist midagi tunda, ootasin, et finišikoridor elab mulle kaasa, aga valitses täielik vaikus, ju nad olid juba väsinud kaasa elamast. Aga mulle meeldis poolmaratoonarite möödajooks, tekkis jahikoera instinkt, et peab kannul püsima, peab järele jõudma. Muidugi ma ei jõudnud, aga ikkagi see kannustas. Viimasel 10 kilomeetril hakkas peas taguma üks mantra - vääramatu jõuga, vääramatu jõuga. See aitas tublisti, ja muidugi oma armsa inimese nägemine raja ääres, see on tohutu jõu allikas. Ise arvasin enne 1. maratoni jooksmist, et pärast seda pole maailm enam endine, aga tegelikult läheb elu edasi, ainult ühe suurepärase kogemuse võtan endaga kaasa. Ja nii hea meel on kui ka pooltuttavad õnnitelvad ja head soovivad. Ja Borjomi ma enne järgmist maratoni ei joo!
ReplyDelete