Olen siin pikalt maadelnud ajavahega ja viimaks nõustusin haarama käe melatoniini järele. Ma olen jätkuvalt kõiksuguste unerohtude ja ka muude tablettide vastane, kuid vahel muudmoodi lihtsalt ei saa. Siiski eelistan alati looduslikku kraami. Kodus on mul unetuse ravimina vanaemalt saadud palderjan, kuid siin seda muidugi saada pole. Niisiis olen tänu melatoniinile graafikusse tagasi loksunud.
Lisaks, tänu kohatisele laiskusele ja vastumeelsusele väljas külmaga joosta, olen katsetanud jooksutrenni kohe pärast ärkamist. See on minu jaoks aeg, kui reeglina olen alles unelemas ja avades voodis vedeledes arvutit, et värskeid uudiseid lugeda. Rutiini muutes, olen aga viimased kolm hommikut ärganud, umbes kahe minutiga jooksuriided selga tõmmanud ja lindile end vedanud. Iga päev jooksnud tund. Hämmastavalt kiirelt on kadunud uni silmist, kuid siiski tundub, et meelsamini teeksin trenni õhtupoolikutel. Kuigi meenub mu elu esimene treeninglaager Otepääl, kus terve nädal jutti tuli ärgata kell 7 ja ilma pikema jututa jooksma minna ja nagu sellest oleks veel küll, tuli karastavasse tiiki ka hüpata. Esimesed hommikud tundus see kõik nii jõle ja vastumeelne, kuid nädala lõpus mõtlesin, et on küll kahju, et Tallinnas sellist võimalust pole (bassein ei lähe arvesse). Eriti siin Ameerikas olles tundub varahommikul tiiki hüppamine eksootika. Lugesin sarnase eksootika välja ka Justin Petrone raamatust, milles mees kirjeldab tiigis ujumist kui midagi erakordset. Aga pole ju imestada, siin riigis on see keelatud ja olgem ausad, keegi ei tuleks selle pealegi.
Olgu, ma olen mitu korda lubanud, et käin ära ka kohalikus spordiklubis ja ma loodan, et homme on see päev, sest aeg lendab ja palju pole enam jäänud lugusid siit maalt.
No comments:
Post a Comment