Täpselt kaks aastat tagasi kirjutas mulle Ain-Alar Juhansoni kaasvõitleja Ago Arro ja küsis, kas oleksin nõus hakkama järgmiseks TriStar111 patrooniks, läbides võistluse ka ise. Pikemalt mõtlemata ja teadmata millega end tegelikult seon, kirjutasin jaatava-vastuse välkkiirelt. Plaan nägi ette juba uuest aastast võitlusesse asumist. Olgugi, et hoolimata oma sportlikust perekonnast olin mina ise seniajani olnud absoluutselt spordikauge. Nii mõnigi perekonnaliige, sõber ja kolleeg avaldasid umbusaldust küpsema hakanud plaani osas. Minu treeneriks saanud Ain-Alar aga uskus minusse esimesest hetkest ja mulle sellest piisas, et ette võetud teel enesekindlaid samme astuda. Takistusi tuli sel rajal ette siiski rohkem, kui karta oskasin. Muuhulgas lõppes kaks rattasõitu kiirabis ja käsigi sai lahasesse korra. Pidagem neid tööõnnetusteks, mida jäid meenutama väiksemad ja suuremad armid siin-seal.7 kuud hiljem läbisin TriStar111 pooltriatloni ja nagu lubasin, naeratus näol. See päev ei unune kunagi. Ja samuti hoian alles kõik need kirjad, mis umbusklike poolt pärast läbitud üritust vabandustega mulle läkitati. Mu isa, kes ise üdini sportlik, oli ilmselt esimest korda päriselt uhke mu üle.
Aastal 2011 lubasin läbida elu esimese maratoni. Suurelt alanud projekt kukkus peagi läbi. Tagatipuks kimbutasid mind erinevad külmetushaigused, mis röövisid lootuse sootuks. Kuni pisut rohkem kui kaks kuud enne Stockholmi maratoni viis saatus mind kokku Margus Pirksaarega. Ausalt tunnistades, olin siis omadega päris nullis ega uskunud enam, et suudan kahe ja poole kuu pärast maratonivormis olla. Nii küsisin Marguselt otse, kas mul on üldse veel lootust? Marguse vastus kõlas enesekindlalt: "Teen kavasid vaid võitjatele ja näen sinus potensiaalset võitjat." Usaldasin end järjekordselt profi kätesse.
Kaks ja pool kuud hiljem jooksin elu esimese maratoni ajaga 4.42, naeratus näol. Järjekordne meelejäävaim päev, mis detailideni igavesti mul meeles.
Seal samas rajal sündis uus plaan üheskoos SEB Tallinna maratoni korraldava Rennaga- läbin kolm kuud hiljem Tallinna maratoni. 11. september tegin seda taas ja tundub, et jooksen maratone tulevikuski. New York-i oma pean unistuseks.
Mida olen võitnud kahe aastaga?
- unustamatud kolm päeva, mil tunnetasin inimvõimete piiri
- tõestuse "kõik on võimalik"
- elu tervislikuma ja sportlikuma vormi
- imetoredad ja postiivsed uued sõbrad ja tuttavad spordiradadelt
- teadlikkuse tervisliku toitumise ja tervisespordi osas
- usu iseendasse
Kõige selle valguses lubage mul tunnistada, et 2011 oli üks mu elu keerulisemaid ja pingelisemaid aastaid. Tagantjärgi usun, et sport päästis mu. Veelgi enam, raskused sillutasid tee tõelistele õnnestumistele. Imelist aasta lõppu ja veelgi sportlikumat uut aastat!
No comments:
Post a Comment