Ma pole kuhugi kadunud, vaid osalesin vahepeal teistmoodi maratonil ehk Tallinn-Monte Carlo elektriautode rallil. See tähendas kümme päeva intensiivset sõitu mööda Euroopat, minimaalset uneaega, kuid sealjuures palju toredaid inimesi ja elamusi. Ilmselt pole ma kunagi varem nii pikalt magamata olnud, õnneks pidas tervis selle kõige juures hästi vastu. Sellest hoolimata oli trenn samal ajal välistatud, sest magamata treenimine toob kehale kahju rohkem kui kasu. Puudust tundsin aga siiski väga, sest head asjad panevad endast puudust tundma iseenesest. Vahel on aga pause vajagi, et taas rõõmustada võimaluste üle. Ahjaa, elektriautode ralli ma võitsin, kuid nüüd loodan, et Berliini maratone prioriteediks seades, suudan ka need läbida nii hästi, kui võimalik. Nii asusin treeningrajale kohe, kui Monte Carlost naasin. Nüüd olen pea iga päev lühema või pikema trenni teinud. Isegi rulluisutamist on ette tulnud. Eile ei heidutanud mind tormine ilmgi, sest tunne oli, et tuleb minna. Koju jõudsin läbimärjana ja tuulest viiduna, kuid see käib treeningute juurde.
No comments:
Post a Comment