Kuidas asfaldimusta maha pestakse? Homme start

Pakkisin asjad ja sättisin voodisse, et pisutki enne lennukile astumist magada. Tund ja vähe peale sain kontole. Berliinis maandudes toimus tõeline haigutamisvõistlus. Vaikselt tutvusin ka Eestimaiste rulluisugurudega, kes kõik siia suurlinna kokku tulnud, et oma võimed proovile panna. Muuhulgas sain teada, kuidas asfaldimusta pärast kukkumist "maha pestakse" - mehhaaniliselt tugeva harjaga hõõrutakse lihtsalt maha, et nahaalune jäädavalt mustjaks ei jääks. Mõistagi uurisin ma ka kukkumiste kohta, mida ikka ette tuleb, kui ligi 8000 rulluisutajat rada jagama peavad - igaühel oli oma lugu rääkida, kellel käeluumurd, kellest lihtsalt üle sõidetud. Taolise info kogumine pole  hirmupoliitika rakendus, vaid asjadega kurssi viimine, et olla valmis peaaegu kõigeks.

Kuna motelli meid ei lastud, pidime tunde parajaks tegema. Kõigepealt sõime väidetavalt Berliini parimat kebabi, seejärel jäätist ja kes mida. Expole jõudsime ka, et stardimaterjalid kätte saada. Marssisime läbi meeletult suured angaarid, mis täis kõiksuguseid pakkumisi ja sealhulgas kaubamärke, millest aimugi pole. Mõne tunni möödudes, mil jalad juba tuld välja lõid, seadsime sammud motelli. Stardipaigale eriti lähedal asuv väga okei motell, mis tundub justkui sportlastele loodud. Seltskonnad said ka tubadesse jaotatud ja nagu mägedes pole mehi ja naisi, on vaid alpinistid, on siin samamoodi kõik maratoonarid. Enamus meil siin on rulluisutajad, kuid tean ka mitmeid Berliini tulnud jooksjaid - kuuldavasti on lisaks paar minusugust hullu, kes topeltmaratoni teevad, kuid kohanud ma neid pole.
Ühesõnaga magama pole ma siiani saanud, kuid õhtusöögi väljas jätsin küll sellel eesmärgil vahele, et vähe kauem magada. Uni on hetkel kõige olulisem, sest söödud on palju ja infot kogunes ka piisavalt. Ega ma veel täpselt ei adu, mis homme võistlusrajal toimuma saab, kuid ma usun, et kõik läheb hästi. 42,195 km ootab ees rulluiskudel.