Eilne hommik algas taas talisuplusega. Sel korral suutsin mõned sekundid vees püsida. Seegi omaette treening. Kui ühel päeval olen võimeline jääkülmas vees hulpima 3-4 minutit järjest ja ilma kiljumata, olen enda jaoks tipu saavutanud.
Paar tundi hiljem oli keha piisavalt soojenenud, et suusatrenn ette võtta. Ikka Pirital. Kont tuli ka kaasa, jalas umbes 30 aastat vanad suusad Visu "Made in Pärnu". Määrdemeister ütles, et mõnele meeldib Moskvitš, teisele Lamborghini, aga mu meelest on tal maailma ägedamad retrosuusad, mis küll ilmselt libisevad näiteks minu omadega võrreldes hoopiski teisel tasemel. Sellest hoolimata oli Kont minust kiirem, tema on muidugi ka varem suusatanud ja üldsegi minust füüsiliselt tugevam.
Rajal kohtasin paljusid, kes jooksu- ja triatloniradadelt tuttavad. Aitäh Gaspar nende õpetussõnade eest ja muidugi innustuse eest. Kõik mööda tuhisemas on pidevalt tunne, et mida mina küll seal rajal veel pusin ja teistel ees töllerdan. Tänu Sinu sõnadele teen seda nüüd palju julgemalt. Kümme kilomeetrit läbitud, lubasin endale, et pikem trenn tuleb pühapäeval. Seda hoolimata sellest, et vahele pidi jääma firma jõulupidu. Aga kui pidutseda jõuab, tuleb trenni ka jõuda.
Suusaässad julgesid tänaseks soovitada Harku radasid - lauged ja heas korras. Ainus ellujäänud eilne pidutseja oli taas Kont, kes oli trennis kui viis kopikat. Väsinud ja räsitud, aga tuli. Kohale jõudes oli tunne, et võiks ikka kohe 15 km ette võtta. Rada sattus olema nii ja naa - kohati polnud mingisugust rada, vahepeal oli väga hea. See tähendas, et sai kordinatsiooni harjutada. Mingisugused uued elemendid on mu sõitu ootamatult lisandunud - kurvis libisemine, pidurdamine, vahelduv paaristõuge isegi. Spetsialistid igal juhul kiitsid mu arengut. Vahepeal on endalgi tunne, et oskan suusatada. Isegi tõusud ja laskumised läksid libedamalt. No olgu, neid suusahüppemägesid Nõmmel ma siiski vältisin. Õnnega pole mõtet mängida, aga siiski respect, kes neid alistavad. Ma tahaks sama julge olla.
Aga siis see juhtuski, ma eksisin teelt. Teadsin, et palju pole lõpuni jäänud, kuid ei saanud ega saanud ühelt 2,5 km ringilt maha. Ainus hea asi on, et avastasin veel paar eksinut ehk siis ma polnud ainus pimedas metsas kakerdaja. Lõpuks kutsusin abi ja leidsin tee üles. 20 km tehtud, Kont rampväsinuna vastas ootamas, aga meel oli hea ja mulle tundub, et esimest korda hakkas mulle suusatamine ikka päriselt meeldima.
Sa oled nii tubli! Elan sulle sajaga kaasa, ise tahaks ka Tartu maratonile minna aga hetkel tunnen ennast kindlamalt kahe jalaga maa peal kui suuskadel, seega olen see aasta kõrvaltvaataja. Sina aga tõestad iga päevaga, et maraton läbi suusatada on nohu :)Tundub, et Sul ei ole seda küll vaja aga ma ikkagi soovin edu!
ReplyDelete