Jaak Mae suusakooli treening

Kaks päeva tagasi tundsin hetkeks, et minu raudne tervis hakkab alla vanduma. Aevastused, külmavärinad, tatistamine kuulusid kahtlase enesetunde juurde. Nii võtsin end kõigest vabaks ja läksin keset päeva koju magama. Süümepiinadeta magasin pool päeva maha ja õhtuks oli kahtlane tunne kadunud.

Nii polnud ühtki põhjust eile hommikusest ujumisest viilida. Lisaks talisuplusele ootas ees päevane treening Harkus. Nii hulle radasid ei mäletagi, kui need jäised käkerdised seal. Pidamist mul ka polnud ja nii püüdsin kuidagimoodi midagi suusatamise sarnast harrastades oma 9 kilomeetrise ringi täis saada.

Õhtul ootas ees Jaak Mae suusakooli treening, millele eelnes määrimiskoolitus. No olgu, sellest ma viilisin, sest kui sinna jõudsin, olid ajateenijad oma suuski järjekorras määrimas ja ma sain teha näo, et ma ise tõesti ei oska ja parem on, kui keegi asjalikum seda teeb. Muidugi nad aitasid mind. Ja siis ta tuli - suusakooli treener Riho Roosipõld. Mees, kellest suusaässad räägivad kui ühest parimast suusatreenerist üldse. Ja Els-Brett, kes vähe aeglasematega seal trennis tegeleb. Nende hulka kuulun ka mina.

Rahvast oli palju, üle paarikümne ja trenn iseenesest koosnes erinevatest harjutustest - keppideta ühe jalaga tõukamine, vahelduvtõuge, mäest üles vahelduvtõuge. Pidevalt saime treenerilt tagasisidet, kes mida õigesti või vastavalt valesti tegi. Iga väike detail aitab nüüd suusatehnikast üldisemalt vähe paremini aru saada. Ainus, millest on kahju, et ma sinna trenni juba varem, palju varem ei jõudnud. Aga nädal on ju veel maratonini jäänud ja imesid sünnib.