Tartu maraton TEHTUD!

Maratoni eel tegin kõike seda, mida suurvõistluse eel teha ei tohiks ning jätsin tegemata selle, mis oleks pidanud võistlemisele eelnema. Alustades korralikust magamisest, lõpetades vedeliku tarbimisega. Ennekõike juhtus see tiheda graafiku tõttu, aga mis tehtud, see tehtud ja mis tegemata, see järgmine kord teisiti.

Maratoni hommikul mõtlesin vaid sellele, et sõidaks kiirelt ära ja saaks tagasi magama. Ärevus oli minimaalne. Juua kaasa otsustasin, et ei võta ning pistsin taskusse vaid paar geeli. Kohale jõudes ei läinud kaua, kui olime stardijoonel - Kont, Kata ja mina. Kõige viimased reas. Kõlas hümn ja sõit algas, tunne oli hea, kuigi olemine väsinud. Püüdsin Katat endal kõrval hoida, Kont virvendas samuti läheduses. Sõitmine oli mõistagi raskendatud tulenevalt suurest suusatajate massist. Palju oli teineteise suuskadele sõitmist, kukkumisi. Ilm ja rada aga ideaalsed. Siis, kui veerand tundi oli möödas, sai päriselt liikuma. Kata kadus silmist, Kont oli veel läheduses. Esimesed 10 km tehtud mõistsin, et olen ikka väga väsinud, janu oli meeletu ja hirm tekkis ka, et mis edasi saab, kui juba alguses on olemine kehv. Esimeses toitlustuspunktis jõin kui kaevul ja sõin ka - eriti leiba soolaga ja soolakurki. Väsimus taandus ja ma võtsin hoogu, et lõpuks sõitma hakata. Suusk libises hästi ning pidaminegi oli ideaalne - suur aitäh Raunole, kes mind taaskord määrimisega aitas.

Inimesed rajal olid super toetavad ja nõuga aitavad. Kõigi teiste seas kohtasin ma seal samas ka meest, kes 3 aastat tagasi mu esimese jooksumaratoni eel Stockholmis ütles kuldsed sõnad: "Esimene maraton on alati parim, jookse sa neid palju tahad, kuid ikka jääb esimene parimaks." Nüüd ma juba tean, et see on tõsi. Küsisin temalt, kui kogenud jooksjalt, et kas suusamaratoniga on samamoodi, kuid sellele ta vastust ei teadnud - oli isegi esimest korda suusamaratonil.

Teises toitlustuspunktis võtsin alustuseks mustikasuppi ja mõtlesin, et on ikka äge - 25 aastat tagasi mu isa sellel samal rajal suusatamas jõi seda sama legendaarset jooki. Emotsioonid olid ülevad, kilomeetrid jalge all aina möödusid. Arvestuseks kasutasin taktikat, kus lugesin vaid kümnendeid ning olulised olid kilomeetripostid, mis tähistasid minu oma kogemusi. Näiteks 42, mis on jooksumaratoni distants ja ma teadsin, et kui olen suutnud selle joostes korduvalt läbida, läbin ka suuskadel. 30-ndani jõudes oli tekkinud taas meeletu janu ja nii kulus toitlustuspunktis aega, et end laadida. Lisaks sõin suure koguse soolakurki. Murdepunkt oli toimunud ja peas keerlesid mõtted: "Ma ei viitsi enam, kuigi jõuan", "miks ma seda üldse teen?", jne. Järgmise järsu laskumisega kadusid need ebavajalikud mõtted ja küsimused ning sõit jätkus senises rütmis. Toitlustuspunktidest haarasin vaid soolakurki, magusat enam süüa ega juua ei suutnud. Viimased kümmekond kilomeetrit ja emotsioonid olid ülevad. Otsustasin, et lõppu jääb spurt, sest jõudu oli ning tunne oli endiselt väga hea. Aga kõik ei läinud kui plaanitud. 8 kilomeetrit enne lõppu, järsemal laskumisel olin sunnitud rida vahetama, et vältida eessõitjale otsa sõitmist ning ma kukkusin nii, et oma käele peale. Nii valus, aga nii vähe oli jäänud ja ma püüdsin edasi suusatada, kuniks mõistsin, et sellele käele ma enam toetada ei saa. Kartsin, et luu läks, aga alla ma ju anda ei saanud. Tuli ühe käega edasi sõita ja see oli raske ennekõike vaimselt, sest ma ju teadsin, et on piisavalt jõudu, et teha korralik spurt, kuid nüüd sõitsin vähemalt poole aeglasemalt, läbi valu. Ma olin enda peale pahane.

Viimased kilomeetripostid ei tulnud ega tulnud lähemale, valu käes ei taandunud - nii võtsin kinda käest, et külmaga valu leevendada. Mulle tundus, et see aitas. Mõtlesin ka, et kui teaksin kindlasti, et võin lõpuni joosta, oleksin seda teinud. Aga siis jõudis finišh lähemale, rahvas elas kaasa ja ma olin seda teinud - tõestanud taaskord, et kõik on enda kätes ja kui usud, siis suudad. Võtsin end kokku kiireks intervjuuks Reporterile, medal kaela ning lahkusin. Jah, ma olen pettunud, et ei saanud sõita lõpuni nii nagu plaanisin, kuid olen õnnelik, et pidasin oma lubadust ning õppisin 60 päevaga suusatamist armastama ja läbisin Tartu maratoni. Hea uudis on ka, et õhtul kiirabis selgus, et luu jäi terveks. Tegemist on randme venituse ning sidekoe vigastusega, mistõttu pean mõned nädalad kinni seotud käega olema ning spordist hoiduma, kuid pärast paranemist jätkub sport mu elu osana ning luban, et suusarajalgi olen nii kaua, kui lund on.

Ahjaa, Kont lõpetas paarkümmend minutit enne mind. Kuid mu õel kadus motivatsioon kohe alguses, suusad ei pidanud hästi ja kuna katkestada ka ei lubatud, siis sõitis ta Tartu maratoni läbi viimaste seas. Aga see polegi oluline, respect kõigile ligi 8000 inimesele, kes eile ajalugu tegid ning millegi nii suurega hakkama said.
Aitäh Rimmile, kes mulle selle hullumeelse mõtte pähe pani. Aitäh Jaak Maele, kes mind treenis. Aitäh kõigile toetajatele varustuse eest. Aitäh Tartu maratoni korraldajatele. Aitäh sõpradele ja Sulle, hea lugeja.

Minu tulemus:
Aeg kokku - 6:41:02
Koht - 5641 (koht naiste arvestuses: 600)

Ajad erinevates punktides:
1:20:43 - MATU
2:30:44 - ANDE
3:28:45 - KUUTSE
4:13:46 - PEEBU
4:57:15 - PALU
5:40:15 - HELLENURME
6:41:02.2 - FINISH