Mäel on tõepoolest imeline vägi, mõistsin hommikul taas naerusui
ärgates ja Kilimanjaro tippu telgi ukse vahelt silmates. Ehk on sel
imelisel loodusel, mida sõnad ja pildidki edasi anda ei suuda, oma osa.
Kolmas
päev mäel nägi ette senise pikima matka ehk ligi 10 kilomeetrise
teekonna tõustes 4200 meetri kõrgusele keskpäevaks ning seejärel taas
laskumist 3900 meetri peale. Läbi külmkõrbe vältanud teekond oli oluline
ettevalmistumiseks eesseisvaks mäetipu vallutamiseks ja
aklimatiseerumiseks. Igahommikune pakkimine tehtud, hommikusöök söödud,
ei raisanud ma rohkem aega, vaid asusin teele.
Kuna arvestuse
järgi jõudnuks ma aeglasemate
grupis laagrisse alles hilisõhtuks kui
mitte ööks, siis otsustasin sel päeval riskida ja matkata suurema
grupiga üheskoos. Enamasti koosnes grupp ameeriklastest kelle lärmakas
vadistamine küll polnud päris see, mida nautinuks ma looduses, kuid
tundus olevat paratamatu nähtus. Maastikud ja taimed aina vaheldusid ja
tundsin, et mul jagub häbiväärselt vähe aega selle kõige hoomamiseks.
Minu õnneks oli valitud grupis aga ka eestlanna Merle, kellega nüüdsest
ühte hoidsin.
Lõunaks saavutasime 4200 meetri kõrguse ja seal oli ette nähtud
lõunasöök, mis igaühel karbiga hommikul oli kätte jagatud. Lõunasöök
koosnes banaanidest, võileivast, muffinist, kanakoivast, keedetud
munast, šokolaadist ja joogiks oli mahlakarbike. Taimetoitlastele oli
ette nähtud neile meelepärane.
Just
lõunasöögi ajal kohtusid minu silmis kaks äärmuslikku maailma - ühel
pool külluses elavad ameeriklased, kes aina virisevad lõunakarbis
leiduva üle ja teisel pool tansaanlased,
kellele lõunasööki ette
pole nähtud. Neile valmistati laagris vaid hommiku- ja õhtusöök ning
seegi oli kohalik maisijahust ja kartulist kokku keedetud puder ehk
ugali, ei muud. Niisiis need igati abistavad, toetavad ja meid teenivad
tansaanlased vaatavad pealt naiste kamba virisemist ühe ja teise
toidumoonas leiduva pärast. Toimuv puudutas mind isiklikult ja ma pidin
sekkuma. Läksin ja ütlesin ameeriklastele, et teate, et need samad mehed
siin - neile pole lõunat ette nähtud ja nad vaid unistavad toidust. Et
kui juhuslikult kellelegi midagi ei maitse või saab isu täis, siis
"sharing is caring" ja mõistlikum, kui seal looduse rüppes ülejääv
prügikasti visata. Eestlane saab ehk mu mõttekäigust aru, kuid
ameeriklane mitte. Ta küll räägib igal sammul, kuidas riik ja temagi
Aafrikat igakülgse heategevusega abistab ja pääsab, kuid seal samas ta
ei hooli või lihtsalt ei mõista inimest ega olukorda. Seal mäel päevi
koos olles mõistsin, et see suur heategevus on ühtpidi moesuund ning
tegelikku toimimist varjutab korruptsioon, mis tähendab, et suur osa
abist jõuab igal juhul riigiisade taskutesse. Lihtinimest ennast saab
aidata vaid salaja, sest sel juhul on võimalus, et keegi talle antut
käest ei korja. Kokkuvõttes ei lootnudki ma, et muudan ameeriklast,
kelle elu ja kogemus on eestlasest liiga erinev, kuid selle lõunasöögi
ajal sai iga mees midagi hamba alla siiski.
Enne
päikeseloojangut olime üheskoos Merlega laagris. Kõik taas meile valmis
seatud. Ometi oli mu söögiisu kadunud ja kuigi teadsin, et pean end
sundima, ei suutnud ma rohkem, kui vaid kuuma jooki juua. Söögitelgis
eestlastega jutustades hakkas peagi nii külm, et mulle tundus see
jõudvat kontideni välja ja nii olin sunnitud telki minema. Magamiskotti
pugedes, energiast tühi ei taastunud keha enne, kui naisgiid kuuma veega
täidetud pudeli mulle tõi. See päästis õhtu, kuigi õhtusöögile ma ei
jõudnudki. Teadsin küll, et keha vajab energia tootmiseks korralikku ja
kaloriikast toitu, kuid sel õhtul ma enam ei suutnud ja keerasin end
varakult magama, taas kuumavee pudel kaisus.
No comments:
Post a Comment