Viies päev - tagasilöök enne tippu

Ärkasime 6.30 ja laager asus otse Kilimanjaro mäe all justkui motivatsiooniks ja sihiks silme ees. Päev algas juba traditsiooniks saanud rituaalide saatel. Mulle endale tundus, et viies päev oligi justkui viimane päev, sest pärast lühikest matka läbi mägikõrbe, nägi plaan ette tõusmist mäeahelikku ja seejärel magamist juba laagris, mis asus üsna meie eesmärgi lähedal, mäetipu jalamil, kaljude vahel ning 4600 meetri kõrgusel.
Enne veel, kui saime liikuma, leidis negatiivne sündmus mu kaugelt mäelt üles. Ilmselt ka väsimus oli võimust võtmas. Jonnisin isekeskis mõned tunnid, kuni päevatee taas üdini tasakaaluka ja heatahtliku Merlega kokku viis. Sellest piisas, et mõtted positiivseks mõelda ning tipu poole edasi liikuda. Oli nii vähe veel jäänud, kuigi teadsin ette, et tipuöö saab olema raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Seda enam pidin taastama head mõtted, innustuse ja motivatsiooni.
Pärastlõunaks laagrisse jõudes oli esimene, mida märkasin, kõrgusele omane karge õhk. Siiski, päike piilus iga veerandtunni järel ja päikese käes oli peaaegu, et lõõmavalt kuum. Otsustasin, et võtan seal samas kivil istudes oma saapad ja sokid jalast ning naudin päikesepaistet. Muide, hästi valitud saapad ja sokid õigustasid end täielikult, sest kogu reisi vältel polnud mul mitte ühtki villi, hõõrdumist ega muud muret jalgadega.
Seal päikest võttes leidis mu peagi giid, kelle tungivalt nõudmisel tuli päikesevann pooleli jätta, sest kiirgus olla tema sõnul nii põletav, et varem või hiljem saan peavalu. Nüüdsest kuulasin teadjamaid ja kogenenumaid rohkem kui varem.

Hea uudis oli, et söögiisu oli mul taastunud hoolimata kõrgusest. Viimases laagris on üsna tavaline, et puudub söögiisu, uni ning esineb mäehaigust enam kui allpool. Meil läks aga enamikul hästi ja mõned üksikud vaid kannatasid peavalude käes või lausa oksendasid. Kõige rohkem oksendamist esines kusjuures Tansaania kahel naisel, kes heategevuse korras olid mäele kaasatud. Keelust hoolimata nad pidevalt jooksid ja ilmselt ka eelnevad igasugused kõrgustes viibimise kogemused neil puudusid.
Laagris pikalt oodatud lõunasöök maitses hästi ja nii sõin nuudleid topelt portsu. Seetõttu otsustasin, et õhtusöögile ma ei lähe ning heidan esimesel võimalusel magama ja magan kuniks saan. See tähendas õhtutundideni, mil olin lubanud veel Eestiga ühenduses olla. Arvestasin, et selle plaani järgi saan ligi viis tundi päevast und, mis tundus olevat piisav, et öiseks matkaks valmis olla. Ja viimaks see pikalt oodatud tipp vallutada.