Märtsikuu ala - suusahüpped

"See pole naiste ala!"; "See on hullumeelsus!"; "Kindlasti saad kukkudes väga haiget," on olnud mu sõprade ja tuttavate reageeringud, kui järjekordset ala olen maininud. Ja ma olen kõigi nendega nõus. Miks ma seda siis teen? Sest kui ma ei proovi, ei saa ju kunagi teada, kas on päriselt nii hullumeelne ala, mis naisterahvastele kindlasti ei sobi.
Niisiis, julge hunt hüppab kaugele? Ma ei luba midagi, kuid annan endale võimaluse saada nii paljugi sellest alast aimu, et anda hinnanguid. Püüan kogeda midagi selle sarnast, mida võib nimetada suusahüppeks või lähedaseks tegevuseks.
Eile toimus esimene trenn. Treeneriks noor ja andekas Rauno Loit. Trenn ise toimumas muidugi Nõmme suushüppemäel ja selle läheduses.
Tundub uskumatu, kuid lumepuudus ei takista ja selle alaga tegeldakse ka Eestis aastaringselt.

Esiteks ootas ees soojendusjooks, see tuli hästi välja. Ka venitamise osa meeldib mulle väga, kuid siis olime sunnitud vihmasaju tõttu siseoludesse kolima ja ma saan aru, miks suusahüppealal meil erilisi tegijaid pole, sest need tingimused tundusid nõukogude pärandina veel püsti seisvat ja isegi Ago Markvardti pilt, küll kulunud ja luitunud, kaunistas selle garaaži laigulist seina. Olen üsna kindel, et need mõned treeningvahendid, mis hetkel leidumas, kannavad endas Ago endagi mälestusi.
Püüdsime poomil istumist, sellelt tõukamist ja lõpuks raudkolakast libisemisrajal hüpet imiteerida, otse suurde mattide hunnikusse. Ma ei julgenud pikalt seda teha ja toetusin ikka ning jälle Rauno õlale. Lõpuks aga kusagilt poolepealt ja petuga pooleks tegin ära. Õnneks sai siis juba välja edasi harjutama minna. Läbi põigates kostüümivahetusest, sest vahepeal jõudis kohale mulle mõeldud hõbedakarva suusahüppaja kombekas. Tsiises, kuidas see mulle ei meeldi. Esiteks meenutab see ufoülikonda, teiseks on see ebamugav ja kolmandaks suhteliselt räpane. Ka suusad tundusid ühes veidralt hoidvate saabastega imelikud. Rauno kannatas mu vingumise vapralt ära ja püüdis ikka meelde tuletada, et suusahüppajad tassivad oma suuski ka ise. Teate, kui ebamugav on kõndida nende suusasaabastega ja siis veel suusakolakaid kaasa tassida. Püüdsin treeneri juttu ignoreerida ja loota, et ta toob ikka suusad mulle järgi ilusti. Tõigi.
Esimene nn mägi polnud mõistagi mägi, vaid pigem selline lühike libisemisrada, kus nagu aru sain, harjutavad kolme-aastased. Aga parem tasa ja targu, mõtlesin. Pealegi, on seal hea tehnikat harjutada ja selles on suurem osa suusahüppe õnnestumisest kinni. Õnneks kiitis Rauno mind painduvuse ja hea tasakaalu eest. Lootust olla.
Ja kui aus olla, siis hoolimata hirmudest, oli liuglemine mööda harjutusterada päris lahe. Juba tahtnuks pikema raja peale saada - seal kus kümne-aastased harjutavad. Aga seda siis järgmises trennis. Täna ravin lihaseid, valutavad needki, millest aimu polnud.