Tolmuallergia häirib!

Igal kevadel üks ja see sama jama! On see tolmuallergia või olen külmetanud? Süptomid on samas ja nii maadlen igal kevadel. Mõni päev on hullem ja siis justkui nagu polekski midagi. Igal juhul läks selle nahka üks planeeritud squashi trenn.
Naasmine on alati keerulisem, kui pausideta treeningplaani täita. Samas, sport on paljuski vaimne, seega kui usud, et see oli pigem hea paus, siis see seda ka oli. Olin trennis tagasi esimesel võimalusel ja kuigi ma ei paistnud silma just tohutu hea mänguoskusega, polnud ka palju just meelest läinud. Kuigi Priit hoiatas, et kui squashimängus tuleb pikem vahe, kaob palju ka oskustest. Pigem oli laiskus peal, või nimetagem seda väsimuseks. Lihtsalt ei jõudnud joosta ja ootasin ausalt öeldes pikisilmi, et trenn läbi saaks. Tegin omad järeldused ja järgmise trenni eel magasin peaaegu pausita mingi 12 tundi järjest. Ja kuigi tundsin end taas totaalse laiskloomana, oli kohe ka parem fiiling trennis.
Läksin ja vallutasin! Tundsin end hetkeks kui squashikunn, või siis

kuninganna lausa. Samas, treener parandas mind kohe, et kuidagi palju hüplemist on. Ebaratsionaalset liikumist platsil. Nii tuli taas boast-drive`ide harjutamise juurde naasta, et alustuseks sammud saaks õigeks, reket oleks õige ajal õiges kohas valmis ja siis "lahingusse"! Pealtnäha tundub kuidagi hullumeelselt lihtne, aga no ei ole. Päris raske on. Trenni lõpuks oli taas higine! Väsinud ka. Kuid piimhapet tekib lihastesse viimasel ajal aina vähem. See on hea märk!
Mõned trennid veel ja ma juba tunnen, et hakkan squashi igatsema. Priitu hakkan ka igatsema, ta on hullult lahe treener.