Võistlus Eesti parima purjetaja purjekas

Foto: Keiti Väliste

Järjekordne purjetrenn nägi ette suurt purjekat, Eesti parimat purjetajat ühes ta tiimiga ning avamerepurjetamist. Jah, Mati Sepp isiklikult on see mees, kes ainsana eestlastest purjetamisega elatist teenib ja minu oma purjekasse kaasa nõustus võtma. Premium meeskond ja see sama, kellega esipurjetaja valmistub hetkel avamerepurjetamise MM-le minekuks Barcelonasse. Meil eestlastel on üldsegi uhkustundeks põhjust, sest avamerepurjetamises on meil siin täiesti maailma tipptase. Leidub maailmameistreid, euroopameistreid ja hõbedaid, pronkse sajab igal aastal aina juurde. Kolmapäevakulgi, kuhu kaasa sain, võtavad põhimõtteliselt maailmameistrid mõõtu - meie omad mehed.

See ei ole päris esimene kord mul taolises purjekas kaasa seilata, sest korra olen Muhu Väina Regatilesattunud ning ka korra varem on õnnestunud mul ka Kolmapäevak kaasa teha – mõni aasta tagasi. Aga siiski, päris purjetaja ja päriselt parim, see tundus midagi muud.

Kohale jõudes oli selge, aega pole ja kohe lendasin purjekasse. Nagu ikka, siis suures purjekas oli rahvast enam. Tutvumiseks enam aega polnud, mõned nõmedad naljad jõudsin vaid visata ja hüppasin kallutaja rolli, sest mida muud ma oleks seal suutnudki. Ja kui aus olla, siis üks kutt ütles, et minu kaalu juures on ka kallutajana üsna vähe kasu. Et kui tema, veidi kogukam, pingutab pisut rohkem, on sama hea, kui mind polegi. Jumal tänatud, mõtlesin mina. Mõtlesin, et see oleks õudne, kui poisid kutsuks: „Tule, sina tüdruk, sinust oleks kallutajana palju kasu“.Teate isegi, mida see tähendaks.

Foto: Keiti Väliste

Start läks väikese viibega, kuid oli koheselt selge, et olen favoriitide paadis. No ühes neist. Algus oli kuidagi väga ilus. Lepiti kokku, kelle osa on soodid ja kelle osa kallutamine. Paar uut tegelast oli ka. Ja siis kui võistlus tõsisemalt käima läks, tõusis ka hääl. Vahepeal läks nii hulluks karjumiseks, et ma mõtlesin: „Esiteks, mul on kahju neist, kelle peale karjutakse ja teiseks, küll naised võivad õnnelikud olla, kui mehed kolmapäevakutelt saabuvad – väsinud ja malbed, ealeski ei karju – ei naiste, ei lemmikloomade peale (lihtsalt ei jõua)“. 

Kohe oli näha, et oleme peaaegu esimesed ja kuigi hilisemad arvutused võivad seisu muuta, siis igal juhul esiotsas. Seda enam tundus naljakas, see valitsev ärevus. Aga mehed teavad, mis teevad. Muidu parimate sekka ei jõua. Mina oma taktikaga - pole lootustki.

Igal juhul Amservi paat püüdis vahepeal konkurentsi pakkuda, kuid ega tal see hästi ei õnnestunud. Ikka saime ette ja möödagi. Selge ka oli, et pautide ajal tehtud kibekiired liigutused on jalgadele juurde toonud mitmeid ja mitmeid sinikaid. See enam ei põhjusta meelehärmigi, kuidagi tavaliseks on muutunud. Esimese lubatud suurema sinika lisan postitusele, selle sain olümpialootustega purjetades. Siinjuures saan küll lubada paremaid tulemusi, sest pingutanud olen.

Kuidas ma olümpialootuste purjekasse sattusin...

Teadsin küll, et täna on purjetrenn, kuid alles kohale jõudes hakkas selguma, mis mu Brigital (kõige ägedamal naistreeneril, keda tean) peas mõlkus. Purjetamine Juuso Roihuga, kelle soodimeheks igapäevaselt on vend Henri Roihu - Tallinna Jahtklubi Purjetamiskooli kasvandikud. Nemad on hetkel 29eri Eesti koondise esinumbrid ja kuuldavasti üleüldse suured tulevikulootused. Ja saate nüüd siis aru, et Brigital oli plaan, et mina lähen ja vahetan tormisel merel Henri välja?! Tormisel merel, ma rõhutan! Ja üliandeka sportlase, eksole! Selga tuli panna kalipso, sinna peale trapetsvöö. Ja siis veel tormijope ja päästevest ja spets jalanõud. Mul oli juba ärevus hinges kasvamas. Pealegi olin imelik pamp, kuid kaatriga merele jõudes mõistsin, et see riietus on hädavajalik - laine peksis kohati üle pea. Peagi olime seal, kus poisid olid trenni tegemas. Üks neist merega paralleelselt kallutamas ja siis mõistsin, et Brigita tõepoolest arvab, et ma hakkan toda üliandekat sportlast asendama?! Sain aru, et mu treener on aru kaotanud. Ma olin juba külmast värisemas ja tean hästi, kui kergelt nad sportpurjekatega ümber käivad. Ja merre ja kukkuda ma ei kavatse. Ma lihtsalt kardan, omamoodi foobia, kuigi ujuda oskan hästi. "Ei, ei ja veel kord ei," mõtlesin. Brigita nägi, et ma tõepoolest pole nõus. Tundus, et ta juba leppis mu raudkindla otsusega, kuniks mu 9-aastane õelaps Rainer maailma kurvemate silmadega palus: "Kertu, lõpeta nüüd ära, sa pead minema! Palun!". Laps külmetamas ja ootamas, et lõpuks ka näeks midagi, mille nimel on kaasa tulnud. Issand, mida kõike ma selle lapse rõõmuks ei tee, mõtlesin ja asusime vahetust tegema. Mina siis üle võtmas soodimehe rolli ja peagi olingi rippumas trapetsis, et paati kallutada. Mida tugevam tuul, seda horisontaalsemalt veepiiriga tuli mul end lasta. Ja tuult oli!

Nii 10-12m/s, päris korralikud lained ka. Issand, ma palusin Juusolt, et esiteks me vette ei kukuks ja üldiselt, et ikka eluga pääseks. Sekundid hiljem mõistsin, et see on kõige ägedam fiiling üldse! Tuul vihiseb mööda ja meie laintega võidu seilamas. Kõik hakkaski juba liiga ilusana tunduma, kui Juuso mulle soodid ulatas, et ma lisaks kallutamisele ka nendega juhiks. Kuidagi kadus aga kontroll ja ma prantsatasin reiega vastu purjeka serva, veel kuidagi libisesin mööda seda takkajärgi. Mõistsin koheselt, et sain just maailma suurima sinika osaliseks, aga mulle tundus, et see oli okei lõiv maksta. Kartsin küll õnnega liigselt mängida, kuid veel ei andnud alla ja nii proovisime veel ja veel. Kallutasin ka aina enam, nii nagu päris purjetajad. Vähemasti püüdsin. Mega! See oli fantastiline tunne ja ma mõtlesin, et kui saaks kunagi veel, siis läheksin iga kell taas. (Juuso ja Henri, ärge mu valmisolekut unustage, kui keegi teist asendust vajab :)

PS2! Sinise kintsu pilt tulemas.

Nõva Kõnnimaraton TEHTUD

Kohale jõudsime liiga vara, vihma ladistas nii, et lõppu ei näivat kusagil. Unevõla tõttu tekkinud rammestus oli võimust võtmas ja nii tukkusin autos mõne hetke, kuniks kell oli peaaegu stardiaega näitamas. Ruttasime stardijoonele, sada või enam inimest peale meie. Siis sain aru, et läbi vihma ma oma suvise riietusega ei kõnni, peale visatud fliis tegi asja vaid hullemaks. Õnneks oli Anniki seekordne päästja, kes kileka mulle selga viskas. Mu Polari pulsikell lakkas sel samal momendil töötamast - maratonistardis?! Ma ei saagi teada, kui palju kaloreid me kulutame!? Olin pettunud. Start läks. Mõne hetkega olime läbimärjad, jalad porised. Tundus, et me keegi väga ei mõista, millesse oleme end mässinud, aga meel püsis. Vana hea sõbranna Teelet polnud ammu näinud ja jutustada oli paljust. Kilomeetrid jalge all aina läksid. Külm küll oli ja soengud oli ammu läbi vettinud, aga kuidagi tore oli. Otsustasime, et keskendume toidupunkini jõudmistele. Iga kuuenda kilomeetri järel pidanuks olema üks. Ilmselt oli see üks rikkalikumaid laudu, mida Eesti võistluste ajal näinud olen - leidus rosinaid, banaani, leiba - nagu ikka, aga lisaks hapukurki, kiluvõileiba, igasuguseid komme. See tegi meid neil hetkedel väga rõõmsaks.

Esimesed kümme kilomeetrit jäid kiirelt seljataha. Olime küll üleni märjad pandakarud, juuksed sorakil (see ei käi Marguse kohta), aga jutte jagus endiselt ja tempo püsis. Rada, oo see rada oli ilus! Kahju, et vihma tõttu me keegi kaamerat ühes ei võtnud - aga see oli elamus. Osalt ühtis see alles üleeile avatud uue RMK Peraküla-Aegviidu matkarajaga. Sellised vaheldused, sellised värvid! Vahepeal sai Nõva rannas mööda veepiirigi kõnnitud. Lummavalt kaunis koht! Mis sest, et palju keerulisem läbida, kui näiteks mööda asfalti - aga seda väärt!
Jalanõud liiva täis, üleni märjad, käed külmast üles paistetanud olime jõudnud 25-nda kilomeetrini. Mulle on alati see number meeldinud, kuigi mis seal salata - mõni koht hakkas nüüd juba tunda andma. Peaaegu meil kõigil oli miskit häda, ainult Teele marssis esireas - justkui polekski esimest korda taolisel maratonil. Teel kohtasime me vähe inimesi, kuid siiski kepikõnnispetsialist Eduardit - tema ütles, et jutustamisvõime kaob täpselt 33-ndal kilomeetril. Nüüd võtsime eesmärgiks just selle kilomeetriposti ja ma lubasin kaaslastele, et sinna jõudes räägin ühe eriti räpase saladuse. Tuju püsis endiselt ja tempo ka, kuigi mul oli ikka päris külm juba, aga pole imestada, olin ju vales rõivastuses ja muidu ka külmakartlik.

33 jäi seljataha, räpane saladus sai räägitud, aga kuidagi raskeks läks. Inga lubas, et hakkab kohe jonnima, Margusel põlv valutas. Mulle tundus, et joosta on palju kergem - tegin lõiku. Teelel jälle polnud midagi viga.
Söögipunktid tõstsid jätkuvalt veel tuju. 38 number oli okei, aga siis läks segaseks. Selgus, et rada on hoopiski 43,5 km pikk. Mis sest, et kõigest kilomeeter ja pool pikem, kuid vaimselt oli vastuvõetamatu. Viimased kilomeetripostide vahel tundusid üldse ebanormaalselt pikad. Kogu aeg oli tunne, et midagi ei klapi ja finišhit polnud ka paistmas ei kusagil. Katkestada ju ka ei saa, sest tagasi on pikem maa ja sinna samasse metsa maha istudes - ma ei kujuta ette, millal ja kas keegi järgi üldse tuleks. Niisiis see on kepikõnni- ja käimismaraton, mida katkestada ei saa. Finišh kerkis silmapiirile, lubatud karikad juba paistsid. Ja oligi tehtud!
AEG: 6:53:44                                                                                                              

Tundus, et joosta maraton on kohati lihtsamgi - piinlemise aega on lühem. Samas, kõnnimaraton on ideaalne, millest alustada ja üleüldse väga soovitav. AGA tunne pärast on mõlemal sama - komberdad kuidagi ja kõikjal valutab, kuid on seda väärt.
Järgmised võistlused on tulekul, kui tunned huvi, siis lisainfo tuleb kätte:
http://www.elamusretked.ee/elamusmaratonid

Esimesed purjetrennid ehk kuidas ma mitte midagi aru ei saa

Tundub, et ilmataat on sel nädalal meie poolel, sest kohe esimesel trennipäeval puhus õige vaikne tuul, mis tähendas otsemaid merele sööstmist. Kapteniks muidugi mu särav treener Brigita Sepp, abitreeneriks tema vend, samamoodi kogenud purjetaja Viljar Sepp. Ühesõnaga perekond Sepp ja mina purjekas päris esimest korda.

Algus kujunes umbes selliseks, et nad rääkisid kasutades selliseid sõnu nagu "vöör", "poordid", "foka", "kroot", "spinner", "otsad, soodid, fallid ja brassid". Siis ma küsisin vahele: "Oota, mida?". Ja kujutasin endamisi ette, et merele jõudes läheb kõik iseenesest ja purjetamine on tore lõõgastav tegevus, mille ajal saab päikese käes lesida ja maised mõtted eemale uhuda. Oo ei, varsti räägiti minuga ka purjetajate keeles ja anti esimesed otsad kätte ja paluti "mängida", et mitte öelda juhtida. Ma ei saanud ikka veel mitte midagi aru ja mulle tundus juba, et paremaks ei lähegi. Minu ainus mõte oli, et kas ma võin midagi nii vussi keerata, et kogenud perekond ei suuda meid endam päästa?

Rumalusteks polnud aega, päikesevõtuks ammugi mitte. Soodid või siis brassid, ma ei mäleta kummad, olid mul käes ja oli vaja endast parim anda, et krüssata (see tähendab sik-sakis sõitmist ehk pautides: kursi muutmist läbides vastutuule seisu). Sellel päeval sain enamvähem selgeks, kuidas soote käest hoida ning ka roolipinni pikenduse käes hoidmist. Kursi hoidmine tuli välja vaid vahel, aga hakkasin veidi mõistma funktsiooni ja seda ka, et üle purjeka serva ma ilmselt vette ei kuku. Sel korral, kuigi kusagil alles üks purjekas läks põhja ja vedeleb seal siiani. Seega võimatu pole.

Lõpuks, just siis, kui juba hakkas mingisugunegi kindlus tekkima, anti mulle kätte rool ja ülesandeks kursi hoidmine. Treenerile küll tundus, et olen tahtmist täis, hirmu ei tunne ja haaran lennult, aga tegelikult ei julgenud ma merel kogenenutele vastu vaielda ja seda teadsin ennegi, et kapten on paadis kõige tähtsam. Esimene trenn nii palju andis, et tahtnuks taas tulla - tuulte meelevalda.
Palju ei tulnud oodata, juba järgmisel hommikul oli tiim taas Pirital platsis, nüüd mehisem tuul juba, 10 m/s ja pagidega isegi 11-12 m/s, mis tähendas, et mind rooli kindlalt ei lasta. Lisaks olid abiks Kalevi Jahtklubi Purjespordikooli noored Helen ja Ingmar. Mõtlesin, et kas minust kordades kogenenumad, samas siiski lapspurjetajad ja mina, pluss korralikud ilmaolud ikka on hea kooslus. Õnneks oli meil ikka Brigita ka ja tema saab juba kogu kamba juhtimisega hakkama. Isegi seda jõudis pidevalt märgata, et mu jalad plokkide ja sootide vahele jäid. Päris mitu korda oli õudne. Nii õudne kohe, et ma küsisin endalt: "miks ma olen siin?". Siis läks õudne hetkeks taas mööda ja sain aru, mida tegema pean, pealegi kaasa haaras mind. Purjetamine. Ma hakkan aru saama, miks purjetajad suvel tööl ei käi ja hommikul ärgates tuulisele ilmale loodavad.

Pealegi on plaanid juba praegu suuremad. Purjematk mu lemmikpaika, aga sellest juba ühel teisel korral väärika pildimaterjaliga üheskoos.

PS! Aitäh fantastiliste fotode eest, Laura Strandberg
PS2! Kes juba taha ka kiirelt purjetama pääseda, siis Sailingcenter on õige koht!

Kuhu jõudsin laskespordiga? Ja mis on juunikuu spordiala...

Kroonika / Kristjan Lepp

Olen pisut viivitanud uue ala avalikustamisega. Esiteks, sest laskmisspordi lummusest on raske loobuda. Mulle kohutavalt meeldis kaasahaarav areng sellel alal. Mulle meeldis, et selle lühikese kuuajaga sain oma hirmust priiks ning jõudsin tasemele, kus julgen öelda: "minust võib veel asja saada!". Muidugi pole ma ligilähedaselgi tasemel, kus mu kaitseväelasest kaksikõde on, kuid selle kuuga sain selgeks, kuhu poole ja kuidas liikuda. Iseennast hinnata on kuidagi tobe, seega loe nüüd parem, mida mu suurepärane instruktor Kaarel Künnapu Tondi lasketiirust asjast arvab:
"Kertu spordiaasta maikuu valitud ala, milleks oli laskesport, võib lugeda igati õnnestunuks!
Kuna meil õppimiseks oli ette nähtud vaid üks kuu ja selle ajaga võimalikult täpne ja hea laskur välja koolitada, kes samas oskab ning tunneb ohutut relvakäsitsemist, tundus parimaks lahenduseks practical laskmine.

Practical laskmises on olulised kolm märksõna: jõud, täpsus ja kiirus.

Et need kolm omavahel ühendada ja edukalt, on vaja häid teadmisi ning praktilist poolt, kuidas seda kõike rakendada. Ehk õige keha ja käte asend, kuidas sihtida, relva haarata, laadida, salve vahetada jne jne.

Alustasime nö päris algusest, selgeks sai tehtud esmalt ohutustehnika, mis on relvadega tegeledes nö. "A ja O" ning seejärel laskmisvõtted kõige sinna kuuluvaga.

Olgu öeldud, et Kertule ei pea meelde tuletama, et igasse relva suhtuda kui laetud relva, nimelt on tal juba sees harjumus, alustades trenni, võttes kätte või üle relv seda alati kontrollida ja peale laskmiskatset alati kontroll ning sihitud tühilask.

Kertuga oli harjutamine ja õppimine lihtne, kuna kõik õpitu haaras ta endasse kiirelt ja osavalt. Algselt tekkis probleeme sihtimisega, kuna aegajalt läks segamini, kumb silm on juhtsilm ning silmad kippusid ka peale igat lasku kinni minema ehmatusest. Relva kartusest ja lasu ehmatusest saime üle juba paari esimese korraga.

Laskmisel sai kasutatud nii Glock 19pro 9mm kui ka CZ 75 SP-01 Shadow 9mm püstoleid, mille käsitsemine ja salvevahetus käib Kertul kiirelt ja sujuvalt. Kui laskmisel peaks esineme tõrkeid, siis kõrvalist abi ta ei vaja, vaid suudab need likvideerida ohutult!

Kokkuvõtteks, Kertu peale võib loota, ta saab hästi hakkama laskeharjutusega ja seda kõike tehes järgides rangelt ohutustehnika reegleid.

Loodetavasti suutsmise Kertus tekitada isu laskespordi järele ning kohtume peagi practical laskmise ehk IPSC kursustel ning relvaloataotleja kursustel, et meil oleks üks eeskujulik laskur juures Eestis".

Tehtud! Relvataotleja kursus ootab veel ees! Sellest millalgi hiljem, sest kuna käes on juunikuu, siis uus ala on valitud ja kätte võtmisel. Selleks on purjetamine!
Tõsi, juba eelmine nädal pidanuks alustama, kuid kes veel mäletab, hullumeelselt tormine oli - see algust segaski ja nii sain kätte raamatu purjetamisest: "Mere kutse", Mati Sepp, mis piibliks ilmselt kujuneb. Õppisin ka ära esimesed ja kõige olulisemad meremehe sõlmed ning sain selga päris Helly Hanseni jope, sest kellel seda pole, purjetajate ringi ei pääse!