Nõva Kõnnimaraton TEHTUD

Kohale jõudsime liiga vara, vihma ladistas nii, et lõppu ei näivat kusagil. Unevõla tõttu tekkinud rammestus oli võimust võtmas ja nii tukkusin autos mõne hetke, kuniks kell oli peaaegu stardiaega näitamas. Ruttasime stardijoonele, sada või enam inimest peale meie. Siis sain aru, et läbi vihma ma oma suvise riietusega ei kõnni, peale visatud fliis tegi asja vaid hullemaks. Õnneks oli Anniki seekordne päästja, kes kileka mulle selga viskas. Mu Polari pulsikell lakkas sel samal momendil töötamast - maratonistardis?! Ma ei saagi teada, kui palju kaloreid me kulutame!? Olin pettunud. Start läks. Mõne hetkega olime läbimärjad, jalad porised. Tundus, et me keegi väga ei mõista, millesse oleme end mässinud, aga meel püsis. Vana hea sõbranna Teelet polnud ammu näinud ja jutustada oli paljust. Kilomeetrid jalge all aina läksid. Külm küll oli ja soengud oli ammu läbi vettinud, aga kuidagi tore oli. Otsustasime, et keskendume toidupunkini jõudmistele. Iga kuuenda kilomeetri järel pidanuks olema üks. Ilmselt oli see üks rikkalikumaid laudu, mida Eesti võistluste ajal näinud olen - leidus rosinaid, banaani, leiba - nagu ikka, aga lisaks hapukurki, kiluvõileiba, igasuguseid komme. See tegi meid neil hetkedel väga rõõmsaks.

Esimesed kümme kilomeetrit jäid kiirelt seljataha. Olime küll üleni märjad pandakarud, juuksed sorakil (see ei käi Marguse kohta), aga jutte jagus endiselt ja tempo püsis. Rada, oo see rada oli ilus! Kahju, et vihma tõttu me keegi kaamerat ühes ei võtnud - aga see oli elamus. Osalt ühtis see alles üleeile avatud uue RMK Peraküla-Aegviidu matkarajaga. Sellised vaheldused, sellised värvid! Vahepeal sai Nõva rannas mööda veepiirigi kõnnitud. Lummavalt kaunis koht! Mis sest, et palju keerulisem läbida, kui näiteks mööda asfalti - aga seda väärt!
Jalanõud liiva täis, üleni märjad, käed külmast üles paistetanud olime jõudnud 25-nda kilomeetrini. Mulle on alati see number meeldinud, kuigi mis seal salata - mõni koht hakkas nüüd juba tunda andma. Peaaegu meil kõigil oli miskit häda, ainult Teele marssis esireas - justkui polekski esimest korda taolisel maratonil. Teel kohtasime me vähe inimesi, kuid siiski kepikõnnispetsialist Eduardit - tema ütles, et jutustamisvõime kaob täpselt 33-ndal kilomeetril. Nüüd võtsime eesmärgiks just selle kilomeetriposti ja ma lubasin kaaslastele, et sinna jõudes räägin ühe eriti räpase saladuse. Tuju püsis endiselt ja tempo ka, kuigi mul oli ikka päris külm juba, aga pole imestada, olin ju vales rõivastuses ja muidu ka külmakartlik.

33 jäi seljataha, räpane saladus sai räägitud, aga kuidagi raskeks läks. Inga lubas, et hakkab kohe jonnima, Margusel põlv valutas. Mulle tundus, et joosta on palju kergem - tegin lõiku. Teelel jälle polnud midagi viga.
Söögipunktid tõstsid jätkuvalt veel tuju. 38 number oli okei, aga siis läks segaseks. Selgus, et rada on hoopiski 43,5 km pikk. Mis sest, et kõigest kilomeeter ja pool pikem, kuid vaimselt oli vastuvõetamatu. Viimased kilomeetripostide vahel tundusid üldse ebanormaalselt pikad. Kogu aeg oli tunne, et midagi ei klapi ja finišhit polnud ka paistmas ei kusagil. Katkestada ju ka ei saa, sest tagasi on pikem maa ja sinna samasse metsa maha istudes - ma ei kujuta ette, millal ja kas keegi järgi üldse tuleks. Niisiis see on kepikõnni- ja käimismaraton, mida katkestada ei saa. Finišh kerkis silmapiirile, lubatud karikad juba paistsid. Ja oligi tehtud!
AEG: 6:53:44                                                                                                              

Tundus, et joosta maraton on kohati lihtsamgi - piinlemise aega on lühem. Samas, kõnnimaraton on ideaalne, millest alustada ja üleüldse väga soovitav. AGA tunne pärast on mõlemal sama - komberdad kuidagi ja kõikjal valutab, kuid on seda väärt.
Järgmised võistlused on tulekul, kui tunned huvi, siis lisainfo tuleb kätte:
http://www.elamusretked.ee/elamusmaratonid