Elu teine triatlon, sel korral ettevalmistuseta

Laura Strandberg

Ma ei hakka seda pikka vabanduste jada siia kokku kirjutama, et miks ma ikkagi trenni ei jõudnud, aga lühidalt: loomad vajavad päästmist ning mõni õhtu arvestasin koduse koristamise või ka raskete asjade tassimise trenni hulka. Eks nüüd oli siis vaja omad vitsad võistlusele kaasa võtta.

Jõudsin veidi enne starti kohale. Kasvõi selleks, et küsida, kust start täpselt läheb. Kiiver oli maha jäänud, see selgus kohe, kuid et ka vett võinuks võistuse ajaks kaasa haarata, selle peale mõtlesin hiljem. Kiire ülevaade tehtud, viisin ratta, vale kiivri ja oma ägedad tossud vahetusalasse. Start läks otse veepiirilt, jõudsin veel jutustadagi ja mõelda seda iga-võistluse-mõtet: "no miks küll oli vaja lubada". Start läks, vesi nii madal, et päris pikalt sai kõndida - aga seegi võttis võhmale. Polnud hullu, peagi sai ujuda ka. Mina muidugi konna, mõni möödudes küsis, et kas tõesti siis krooli ei oska. Vastasin et oskan, aga ei taha. Siis märkasin enda kõrval kaasvõitlejat TV3 reporterit Siim Supsi, kes paar nädalat võistluse eel isegi treenis. Ujumine ei pidavat aga lemmikala olema. Teise poi juures ta väsis ära ja päästepaat aitas veidi, kuid õige mees ju alla ei anna ja nii oli ta peagi tagasi vees ning üheskoos me vahetusalasse asusime. Vesi muide oli üllatavalt soe, aga samas veel piisavalt karastav.

Vahetus käis mul kähku, kuid siis mõistsin, et kord aastas roheliste rattaretkest ikka ei piisa, et võistlema tulla. Mulle meeldib sõita küll, aga pigem nagu matkates. Veidi pettumus oli, kui mõistsin, et nüüd tuleb veel kaks ringi teha ka. No mis seal ikka, sohki ju teha ei saa ja kuidagi tuli ära kannatada, see rist, mis endale kaela pandud. Kuidagi kulgesin ja ühel hetkel möödus minust nii Siim kui ka üks tore tütarlaps ning tuulde jäi sõitma mootorratas, mis andis julgust uskuda, et olen viimane. See ei morjendanud mind üldse, keskendusin võistluse nautimisele. Pealegi osavõtjaid teab, mis palju polnud - äkki nelikümmend-viiskümmend, lohutasin end veelgi.

Tiit Mõtus

Ratas tehtud - siis olin küll topeltrõõmus, sest jooks on nagu ikka päriselt minu ala. Ma ei saa öelda, et nüüd hullumeelselt oleks energiat minus veel peidus olnud, kuid õnneks oli see tõepoolest lühike distants: 2,5 kilomeetrit vaid. Ilmaga vedas, siiani päikesepaiste ja sooja 20 kraadi ümber. Aga siis läks segaseks, kadus igasugune arusaam, kuhu joosta tuleb. Sel samal momendil oli tore poiss rattaga mul kõrval, teed näitamas ja tegelikult kui saaks, annaks talle veel parima motiveerija medali ka. Pikema tõusu mõtlesin metsarajal ikka kõndida (vana Ain-Alar Juhansoni õpetus juba), kuid siis hõikas mees tipust, et ei mingit kõndimist ja kähku jooksma. Jõudsin veel veidi argumenteerida ja muuhulgas küsida, et kes tema veel on. Aga selgus, et päristriatleet, seega tal võis õigus olla küll. Mõned sajad sai allamäge ka joosta, hoidsin tempot ja mu motiveerija veel soovitas, et need kaks seal ees peaksin küll kinni püüdma. Üks selgus, et on keegi tähtis mees Ülemiste keskuse juurest ja teine tütarlaps - neist mööda ka sain ja päris tempot hakkasin tegema alles siis, kui finišh paistis. Naerda lõkerdasin enamuse ajast muidugi. Rahvas elas kaasa rohkem, kui ühelgi teisel Tallinnas toimuval võistlusel. Ka võistlus ise muide oli hästi korraldatud. Ja oligi finišhijoon ületatud, natuke olin õnnelik ka. Ennekõike sest tulin. Ja teate, kaotajad olid tegelikult täna need, kes üldse kohale ei tulnud. Aitäh super fiilingu eest Tallinna Triathloni korraldajatele, kaasaelajatele ning muidugi nii ägedatele kaasvõistlejatele. Ratta ja tossude ning isegi ujumisprillide eest suur tänu Rademarile.