Minu Keri ja purjekuu finaal

Üks mu lemmikpaikasid maailmas on maagiline Keri saar. See on saar, kuhu tahaks ikka ja jälle tagasi seilata ja hea oleks, kui ühel päeval saaks mõneks ajaks sinna jäädagi. Saarevahiks näiteks. Oli ju mõni aasta tagasi tudengineiu koos oma kassiga seal elamas lausa kolm talvist kuud. Minul oleks ilmselt loomi enamgi, keda kaasa võtta ja õppida seal üksi olemise kunsti ja mitte muretsemist.
Mulle tundub, et tean, miks inimesed Kerile püüdlevad ja miks need, kes kord on sattunud - seda kohta imeliseks peavad. Sest see on riik riigis. See on saar, mis on nii väike, kuid tegevust jagub päevadeks. See on saar, kus oled aina iseenda mõtetega ning õpid hetkes olemise kunsti. Õpid olema õnnelik väikeste asjade üle. Pealegi on see piisavalt kaugel, et maised muremõtted Sind üles ei leiaks. Mis saigi siis olla purjetamiskuu lõpetuseks parim karikas, kui purjereis sellele samale lemmiksaarele? See oli pühapäev, kui meie kaheksane kamp asjad pakkis ja reisi ette võttis. Jaht BRIGITTA ja kapten Mikk Metstak ning Roger Niitmäe sel korral! Ilmaga oli vedanud, kuigi selle aasta juuni just purjeilmadega eriliselt silma pole paistnud. Taoliste pikemate seilamiste ajal on mul üks nõrkus - magamine. Nii hea on laine laksudes magada välja väsimus, mis argipäevadest on kogunenud. Sel korral ka. Hoolimata sellest, et mu armas õelaps Rainer käis aina mind äratamas väitega, et oleme ju reisile tulnud, mitte magama.

Päris mitu tundi võtsin magamiseks ja ei seganud mind paudidki, sain kenasti end ümber sätitud ja edasi põõnatud.

Siis aga hakkas Keri paistma ja kapten Mikule tundus, et nende laintega me saarele teab mis lähedale ei saa. Ehk seetõttu see saar nii eriline ongi, et sinna ei pääse niisama lihtsalt. Teadmisi, oskusi ja vaat, et tutvusi on vaja. Meil oli väike kummipaat sabas ja niikuinii oli plaan sellega rahvas saarele vedada. Esimesed läksid - lapsed ja Brigita. No siis keegi veel ei arvestanud, et need lained ka üle pea laksuvad. Rainer sai nii märjaks, et otsustas lõpus üldse vette hüpata (viimaste vahetusriiete ja koos telefoniga). Jummel, meil oli kahepeale veel kaks paari riideid. Nii tuli minul bikiinide väel saarele sõita, et üks paar saarele jõudes selga panna ja teine külmetavale lapsele. Vastu võtsid meid imetore paar Tartust, Heli ja Avo, kes saarel vahi ülesandeid täitmas ja samas ka oma hõbepulma veetmas. Vat see oli alles hõbepulmareis! Lubasid nemadki, et kuigi see on esimene nädal saared, ei jää see kindlasti viimaseks ning järgmiseks aastakski on nädal kirja pandud.

Meil sai koheselt püsti pandud grill ja kuigi seda on raske kirjeldada - just põhjuseid, õhkasid kõik - issand, kui tore siin on! Ajal on teine väärtus ja pealegi leiad seal pidevalt tegevusi - ka neid, mida varem kunagi teinud pole. Inspiratsioon leiab igaühe üles. Mõistsime, et kell on tiksumas pärastlõunasse, aga no ei. Oli vaja saarele tiir peale teha (saar on kõigest 3,1 hektari suurune), lisaks pidime ju ka majaka üle vaatama - saare tõeline uhkus. Tuletorn ehitati juba aastal 1803. Teada on ka, et saarelt on leitud puurkaevu puurimisel maagaasi, mida kasutati tuletorni valguse saamiseks. See oli teadaolevalt esimene kord maailmas, kui tuletorni valguse saamiseks gaasi kasutama hakati. Ka Eesti esimene looduslikul gaasil töötav pliit saadi tööle just sel samal pisikesel Keri saarel. Mõned jäljed neist tegevustest on veel märgatagi. On saun - küll tänapäevane, kuid õige hõnguga. Ja muidugi maja, milles saarevahid ajutise kodu leiavad. Ei midagi luksuslikku, kuid sinna muu ei sobiski, ütles kohapeal nädala veetnud Avo. Majast seest võib leida hetkel Marko Matvere fotonäituse ja üldse on igal nurgal midagi leida ja vaadata. Nii aeg lendas kui linnutiivul ja kõhud täis, ringid tehtud ja vaim saanud turgutust, mõistsime, et nende vastulaintega lainetame mandrile tunde. Kedagi ei morjendanud see. Minu kaasa kutsutud Eliis ja Elerin - neile küll olin lubanud, et millalgi õhtul on nad kodus, kuid selleks hetkeks mõistsid nemadki, et olin veidi neid petnud, kuid see oli ju seda väärt. Pealegi olen kindel, et just tänu eemal olemisele ja Keri võlujõule suutsime mõned päevad hiljem Kuusalu loomavabriku üheskoos likvideerida.

Ja siis, kui õhtusedki tunnid olid juba seljataga ja me mõistsime, et ei, me ei jõua ka õhtuks mitte koju, vaid pigem pärast südaööd, oli rõõm seda suurem, sest pärast südaööd täitus Eliisil 30. Mis saakski olla parem, kui Tallinna lahel lauldud sünnipäevalaul, ringi käimas sünnipäevajook ja kallistused, mis ei taha lõppeda. Alles poole kolme ajal öösel randusime ja nii õnnelikke inimesi olen näinud vaid maratonifinišis. Seega, kes õnnest tahab osa saada, siis purjetamine ja Keri omavad jõudu.

Aitäh, selle fantastilise purjetamiskuu eest, Brigita Sepp - tõeline merede kaunitar ja suurepärane purjetamistreener!
Aitäh, Viljar Sepp ja EvelynIII!
Aitäh, Eesti Match Race Liit!
Aitäh, Mati Sepp!
Aitäh Tallinna Jahtklubi ja Tallinna Vabatahtlik Merepääste!