Neljas päev. Paradiisist Nõgeseteele

Magamine toimus Viikingite koobassauna pööningul. Öösel hakkas nii soe, et enamus leemendasid väidetavasti higist aga mina tundsin, et vist on peaaegu soe. Hommikul sai tulel seeneomlett valmis ja seejärel tegi Viikingite peremees Steve meile korraliku tuuri. Oli seda väärt, tõepoolest. Siis liitus hunnik rahvast – legendaarsed lodja-Liisa ja –Priit, Lea ja veel paar. Alles kella kahe paiku saime sealt kandist liikuma ja suunaga Saarte raba poole.  Peremees Steve tuli ka ühes, ikka matkale. Sel korral tuli kaasa pakkida kõik, mis laagris vajalik, sest autoga lähedale ei saa ning samuti oli teada, et päevane distants oli ette nähtud vaid 10.
Alustuseks oli üsna tore põlismets, kuigi mustikaid ei kusagil. Mõni üksik vaarikas vaid, need korjasin muidugi kiiremas korras suhu. Umbes poolt teed tähistas Tuhala mõisa juurde jõudmine. Sisse ei lastud, kuid esisel sai seista. Päike lõõmas, üldse oli meeleolu ülene. Edasi sai liigutud mööda kruusateed, raja kõrval oja ja Tuhala jõgi.  Ühest metsikust võpsikust leidsime tikripõõsa ja seal sõin oma päevase vitamiinikoguse täis. Viimased kilomeetrid pidanuks läbi metsa laagrisse viima. Ja see ei ole mingi tavaline RMK matkatee, vaid vabalt võiks nõuda uueks nimeks „Nõgesetee“!. Jah, me püüdsime endale sisendada, kui tervislikud on nõgesed ning peagi peaksime valu suhtes tundmatud olema, aga ei, valu oli jätkuv ja kupud tõusid

silmnähtavalt. Ja issand, laagripaik ei tule ega tule lähemale. Olin valmis jonnima hakkama, kui Alari lubaduse järgi pidanuks veel vaid sada meetrit olema. Siis sai selgeks, et see mees juba vahemaid hinnata ei oska. Läbi ropu pori ja plöga viis tee laagrisse, kokku vähemalt 400-500 meetrit. Aga see, mis ootas ees, oli äge! Põhimõtteliselt imeline ammuilma mahajäetud talu sügaval metsas. Maja on küll renoveeritud kuid kõik ümbes kasvanud võrra. Kusagilt võis leida kaevu ja isegi sõstrapõõsa, kuid  kuidagi eriti teistmoodi oli see paik. Lõke sai kähku üles ja kuna kokku sai lepitud, et sel õhtul on eriti lihtne toit, siis kokku sai keedetud makaron liha ja küüslaauguga (viimase söömine hoiab puugid inimesest eemal). Ja jutte lõkke ääres jätkus. Tänase päeva oluliseim teadmine pärineb Steve`lt: kilpkonnad on elanud ka Eestis, täpsemalt sookilpkonnad. Muinasajal, kuigi ka viimastest aegadest on mõned jäljed leitud. Täitsa uskumatu!

PS! Hoolimata võimalusest magada katusealuse all, panin mina esimeste seas telgi püsti, sest värskes õhus magamine on tõepoolest hindamatu väärtusega. Eriti täna, sest homme on kogu matka kõige pikem distants: 28.5 km. Kokku on nüüdseks käidud enam kui 42 kilomeetrit.