Seitsmes päev. Käisime välismaal

Ärkamine Paekaldas tegi eriti rõõmsaks. Mingi teatud positiivne rutiin on lausa tekkinud. Ärkad ja oled kohe rõõmus, sest pole põhjust kurvastamiseks.

Hommikusöögiks tegime juustuleiba ja kes tahtis, käis Rummu karjääris ujumas ka. Siis küpsetas Heleen Lote pannkooke, nagu ikka. Seejärel saime selgeks magusa laisklemise, sest ees oli kõigest kuus kilomeetrit matka ning järgmine laager planeeritud Padise linnamäel. Enne kui minema saime, retsis Kata mu jalgu ja lõikas puruks kõik tekkinud villid, viinaga sai üle valatud ka. Ja matkaga ühines legendaarne metsiku looduse eest võitleja-Kristjan koos naise ja 2-aastase Noraga. Viimane on hetkel noorim matkaja meie kambas.
Retk läks Rummu äärest. Imeline paik, päris kohe nagu välismaa ja kui tahaks jonnida, siis juhiks tähelepanu vaid prügiprobleemile, aga ma usun, et need kaabakad, kes selle taga on, on oma karistuse juba saanud, sest karma ei unusta. Rainer pidas ka hästi vastu, sest onu Alar lubas, et täna saame mäkke ronida. Enne leidsime aga põldmarja paradiisi, korjasime kuniks 1938ndast pärit katelok ääreni täis (õhtuste pannkookide tarvis). Muide, just aastal 1938 avati ka Murru vangla kivitööstusena, selline kokkusattumus siis täna. Seejärel ronisime mäkke, esialpinisti juhtimisel - Rummu aherainemäkke. Kõik õhkasid, justkui esimest korda välismaa. Pärast seda oli ideaalne hüpata külma Rummu karjääri, et värskendada end vähe, sest ilmataadiga on Alar ikka korraliku kokkuleppe sõlminud.

Enne laagrit jäi teele veel ka Risti ühes kahe poe ja kohvikuga. See oli esimene kord selle matka raames, mil Alar meid kohvikusse viis. Sinna võinuks me jäädagi, sest enam ei ole me harjunud, et tellida saab kõike, mida hing ihkab. Lõõmav päike ja fantastiline kohalik kirjandus tegid olemise veelgi ideaalsemaks. Heleen korraldas omaalgatuslikult veel nätsupeogi ja kõik said uued tatood ka. Alar protesteeris, sest talle ei meeldi tola mängida. Kui vaid Oru hotelli oma oleks leidunud, siis mõtlenuks. Meie teised mäkerdasime end siiski piltidega kokku.

Lõpuks, kui reaalsustaju juba kaduma hakkas, tuli teekond laagrisse ette võtta, läbi rikkaliku mustikametsa ja tegelikult ei saanud me enne rahu, kui ka mustikamoosi tarvis vajalik kogus kokku oli korjatud. Heleeni , Lota ja Priiduga veidi siis eksisime, kuid lõhna peale leidsime õige tee looduskaunisse laagrisse. Sealt edasi jätkus töö sektsioonides, et järjekordne õhtusöök valmis saada ning siis tuleb vist jälle tähistada – tänast päeva ja Lea tütre sünnipäeva ka. Nii palju põhjuseid rõõmustamiseks. Ahjaa, kullide tegevust jälgime ka, sest nemad on siin samas oma poegadega pesitsemas.