Teine päev. Karu ja hunt ühisel pildil

Telki me üles seadma ei pidanud, sest magamine toimus laavu all. Kukkusin esimeste seas ära, kuid seda keerulisem oli leppida Tõnu norskamisega. Oleks ma lähedal olnud, poleks ta togimisest pääsenud. Ja issand, kui külm mul taas hakkas. Peaksin selle tundega juba ilmselt harjunud olema.
Hommik oli seda oodatum. Läbi une kuulsin arutelu: „Kujutad Sa ette, karu ja hund üheskoos“. Poolunisena mõistsin kohe, et see müttamine, mis öösel kuulda oli tekitati nende loomade poolt.  Tõttöelda põnevus mu ärataski, kuid siis selgus, et karu ja hunt meid ei külastanud, kuid peagi matkale jõudev Jarek oli nad äsja oma pildile püüdnud. Ühes teises Eestimaa metsas. Vägev! Kohv ja hommikune supp olid omal kohal. Ees ootas teekond Alaverre. Kohe päris alguses sai täis korjatud mustikapotska, veidi seeni ja siis sattusime vaarikaparadiisi. Ilma naljata – nii vaarikarikkalikku metsatukka pole ma veel kohanud. Seal veetsime tunni, täis sai nii vaarikapotska, kui ka kõigi kõhud. Mina muutkui sisendasin endale: „Mul on need kümme päeva, et oma organism vajalike vitamiinidega rikastada – söö palju jõuad!“. Edasise ajal püüdsime teineteist taimede osas õpetada. Angervaks on igaõhtune lemmiktee meil alati, kuid tänu Hälile said selgeks ka üheksavägine, põdrakanep, nõiahammas, palderjan, raudrohi, naistepuna ja veel mõned, mille nimed hetkeks on meelest läinud. Jägala jões said karastunumad ujumas käia. Mul alles oli hakanud enamvähem soe, seega skippisin, aga teised olid küll tublid.

Järgmiseks punktiks oli lõunapaik – suvalise mätta peal varjulisemas kohas, sest selleks hetkeks oli meid vihmaga õnnistatud. Jummel, kui hästi võib matkal maitseda kõige lihtsam toit – rukkileib praemunaga. Selle nimel võiks seal puu all lahingu pidada, aga ei, meie jagasime vennalikult, või no õelikult , sest matkaseltskonnas on endiselt naiste ülekaal. Rajal kohtasime tänagi mitmeid teisi seltskondi, seega mida aega edasi, seda veendunumalt võib öelda, et eestlastest on saamas matkarahvas. Edasi viis tee meid Alavere suunas. Mul jalad veidi hõõrusid ja kott tundus liiga raske, ilmselt hakkas väsimus vägisi peale tulema. Kohalik pood aga päästis meid. Selline korralik külapood on Alaveres – leidub kreemi, õlut ja kanalaadseid tooteid või tegelikult mis iganes soovid. Meie olime enamuses jäätise peal väljas. Ja seal samas poe ees me tsillisime, kuniks selgus, et veidi tulebki saateauto järel oodata. Jäin sinna samasse keset muruplatsi magama kui külajota. Ilma igasuguse kangemata, vaid lihtsalt väsimusest. Seda enam oli värskust mõne aja pärast viimased kilomeetrid lõkeplatsini ette võtta. Justkui uus päev oleks alanud. Alavere lõkkeplats on tutikas ja üldse väga äge. Seal samas sain nüüd siis esmakordselt oma elu esimese telgi püsti. Selles mõttes oleme kilplased, et ka Heleenil ja Hälil on omad telgid. Alar mõeldes kõigi peale võttis umbes 10 telki varuks, aga ei, kõik soovivad omasid kasutada. Mulle tuleb õnneks Külli kaissu, et veidigi soojem oleks. Ahjaa, õhtusöögiks keetis Alar tatraputru konserviga ja ma vannun, et see oli nii maitsev, et pidin lausa kaks portsu sööma. Praetud seened ja pannkoogid värske moosiga on igal juhul veel lisaks menüüs. Tänu uinakule poeesisel on täna ilmselt jõudu ka lõkke ümber jutte vesta ja kuulatagi.