Päris mitu päeva tagasi ärkasin valusa kurgu, tatise nina ja veidi kehva olemisega. Hoidsin küll mõtted positiivsed, kuid päev-päevalt läks olemine kehvemaks. Sel korral ma tõesti ei mõista, miks on immuunsüsteem langenud, sest toitunud olen tervislikult, jooksnud mõõdukalt ning maganud piisavalt. Aga alati ei olegi vaja kõigest aru saada ja vaimust vaesed olla üldsegi õndsad.
Juba reedeks oli olemine piisavalt tõbine, et helistasin Pirksaarele nõu pidamiseks. Ütlesin otse, et mul on juba ainuüksi vaimu tarvis vaja poolmaraton just pühapäeval läbida. Tema aga tuletas meelde asju, mis nii lihtsad, aga ometi õigetel hetkedel kipuvad ununema - rohkelt C-vitamiini, mineraalvett! Kuni pühapäevani jäägu trennid vahele. Tegin kõik, mis treener soovitas ja lisaks sõin kolm korda päevas purustatud ingverijuure-mee ja laimimahla möksi. Magama läksin veelgi varem.
Pühapäeva hommikul olin ikka väga kahevahel. Kas teen endale ehk liiga? Tõttöelda ei ole ma kunagi varem võistluse starti tõbisena läinud, ehk ka tänu sellele ei ole ma kunagi ühtki võistlust olnud sunnitud katkestama. Igal juhul olid tossud juba jalas, kui ma ikka veel poolt ja vastu hääli kaalusin, siis aga vaatasin ära Rannamäe viimase intevjuu ja mõtlesin endamisi: "Ma lähen, tema mälestuseks ma lähen!". Võistlusmaterjale kätte saade kohtasin veel Ain-Alar Juhansoni, kellelt igaks juhuks nõu küsisin ja temagi ütles: "Alusta rahulikult, hoia tempot ja võimalusi on kaks - kas võistluse järel päris haigeks või hoopiski terveks!".
Mu hea sõber Imre tuli starti, et mind toetada. Kui aus olla, siis veel stardijoonelt olnuks ma võimeline ümber mõtlema, aga teadsin, et Imre ei lase enam mul minna. Inspekteerides leidis ta kohe stardis, et taas olen jooksu eel teinud mitmeid vigasid. Esiteks olid mul jalas tutikad tossud, siiski väga ilusad Nike omad. Geele polnud ühtki kaasas ja tõbine pealegi. Seda ta muidugi ei märganud, et soenguga nägin täna palju vaeva, sest jooks - see on ikka tõeline pidu. Leppisime kokku ühtse tempo, mida hoiame jooksu vältel. 7min kilomeeter, aga no tegelik kujunes muidugi kiiremaks. Esialgu tundus kuidagi liiga palju naeru ja lusti, endamisi kalkuleerides kartsin, et see head ei tõota. Ometi möödusid kilomeetripostid iseenesest. Olin veidi üleriietunud, aga teadsin, et kergemas rõivas olnuks külmetumisoht liiga suur. Jõin ja sõin igas punktis. Esiteks, sest lõõmava päikese käes ning veidi palavikulisena on vedelikukadu suur ja söömine oli oluline, et hoida energiataset.
Kolmandik poolmaratonist oli nüüdseks seljataha jäänud. Eriti meeldis mulle Pirita teeäärne rada, meri ja kõik sealne on alati mulle turvaliselt hea olnud. Ja siis ühtis tee vastujooksvate maratoni läbijatega. Tempo tõusis mul iseenesest ja Imre pidi mind kogu aeg tagasi hoidma. Inspireerivad on kõik need hullumeelsed inimesed ja sinna ei saa ma midagi parata, innustun iseenesest. Taas ja taas jõin ning kuigi ma jälle ei taibanud ei geele ega muud sellist kaasa võtta, siis rajal jagatava võtsin tänulikkusega vastu ja tarbisin ära ka. Korra sain Imrelt glükoositableti ka, seda tarbisin küll täitsa esimest korda ja kui algul tundus, et on okei, siis hiljem hakkas ikka vastu. Järjekordne suur viga, ära tarbi ühtki uut asja rajal!
Iga joogipunkt oli kui õnnistus ja endiselt, kõik need kaasaelavad vabatahtlikud! Te olete nende sekundite jooksul nii vajalikud ja nii abistavad! Pool sai tehtud, aga ma ei tihanud hõisata. Tundsin, et kindlasti jõuan ma lõppu ja kindlasti oli tulek õige otsus, aga kuidagi alalhoidlik olin, sest olgem ausad - elu raskeima maratoni olen jooksnud just Tallinnas ja sel samal rajal. Pealegi annan endale aru, et eufooria töötab suures plaanis mu vastu. Imrest oli ikka veel nii suur abi, sest tema ikka jälgis kella ja aega, millest mul pole aimugi. Olen alati enesetunde järgi jooksnud. Üle küsides sain teada, et tänane tempo oli ajas 6,52, mida hoidsime kogu jooksu vältel.
Kaks kolmandikku joostud ja nüüd hakkas kuidagi igav - palju selgasid sai küll kinni püütud, aga tekkis tunne, et nüüd võiks see juba läbi saada. Pealegi teadsin juba kilomeetreid tagasi, et füüsiliselt ma suudan, aga vaimselt on keerulisem. Viimased kilomeetrid ma enam ei rääkinud ka mitte. Imre tunnistas, et temalgi on veidi raske. Tal veel eilne 10 km all ja täna ei tohtinuks ta üldse joosta, seega loodan, et treener ei loe mu blogi. Vahelejäädes on kindlasti mingisugused räiged karistused varuks.
Viimased sajad meetrid ja see tõus ei meeldinud mulle üldse, kuid väike spurt sai siiski võimalikuks. Ja ma olin põrgulikult õnnelik. Nagu päriselt ja nii õnnelik! See oli kahtlemata üks mu elu parimaid jookse, kuigi ma ei tea oma eelnevate poolmaratonite aegu ega oska ka võrrelda, siis enesetunde järgi - see oli mu elu parim jooks!
Aitäh Margus Pirksaar, julgustuse eest!
Aitäh Imre, olemaks toeks kogu tänase teekonna!
Aitäh korraldajad! Mati, Renna ja Co - te olete korraldamas maailmatasemel võistlust!
Aitäh vabatahtlikud! Teil on uskumatult suur roll, ärge seda unustage!
Aitäh kaasjooksjad, te olete kõik võitjad! Olenemata medali värvist või kohast.
If you think you can do it, you can do it! Lugesin täna kellegi särgilt. New York, siit ma tulen!
Poolmaratoni eufooria on nüüdseks möödunud ja kuigi päris terveks ma suurepärase jooksu järel ei saanud, siis haigemaks ka ei jäänud. Küll aga võtsin nädalaks aja maha, sõitsin tööreisile Saksamaale ning hoidusin trennist sootuks. Samuti ma sõin iga päev ingverijuurt mee ning laimimahlaga ja kasutasin postiivse mõtlemise võlujõudu. Ehk seetõttu ma viimaks tõve ka võitsin ning juba nädal pärast poolmaratoni, alustasin vaikselt jooksutrennidega. Peagi andis Margus ette kava, mis sisaldas nädalavahetuseks pikki treeninguid ja nädala sees veidi lühemaid. Endiselt viis korda nädalas. 
