Kuu maratonini. Kõige kriitilisemad nädalad

Poolmaratoni eufooria on nüüdseks möödunud ja kuigi päris terveks ma suurepärase jooksu järel ei saanud, siis haigemaks ka ei jäänud. Küll aga võtsin nädalaks aja maha, sõitsin tööreisile Saksamaale ning hoidusin trennist sootuks. Samuti ma sõin iga päev ingverijuurt mee ning laimimahlaga ja kasutasin postiivse mõtlemise võlujõudu. Ehk seetõttu ma viimaks tõve ka võitsin ning juba nädal pärast poolmaratoni, alustasin vaikselt jooksutrennidega. Peagi andis Margus ette kava, mis sisaldas nädalavahetuseks pikki treeninguid ja nädala sees veidi lühemaid. Endiselt viis korda nädalas. 

Alates sellest nädalast planeerisin jooksutrennid hommikusse aega, sest pärast tööd olen tihti kas liiga väsinud või on väljas juba nii pime, et ei julge üksi tänavaid mööda lipata. Eriti imelik oli joosta reedeõhtuti, sest päriselt ka - ma kohtasin enamasti vaid õlupudeliga ringi taaruvaid inimesi, ise muretsedes, et pipragaas jäi jälle maha. 

Varahommikul linnaga ärkamise rütmis joosta on aga kuidagi eriti innustav, maandav ja kaasahaarav! Ühel hommikul, mil ette oli antud 1 h ja 30 minutiline treening, jooksin Kalamajast Koplisse, Koplist Paljassaarde, Paljassaarest Pelgulinna ja tagasi koju. Vahel on lausa tunne, et enne saavad tänavad otsa, kui mina oma aja täis. Aga mis võrratu tunne on pärast jooksu! Ma ei suuda siiani mõista, kuidas olen suutnud oma elu esimesed ligi 25 aastat ilma jooksmiseta elada.

Täna sain kätte järjekordse treeningkava ja see on kõige olulisem kogu treeningperioodi jooksul, kirjutas mulle täna Margus Pirksaar. Tegelikult sellest kolmest nädalast sõltubki minu maraton. Margus lisas veel, et A&O on toitumine ning uni, treeningute tegemise kõrvalt!

Niisiis, head sõbrad, ma armastan teid väga, aga veiniõhtud jäävad jätkuvalt vahele. Ja sünnipäevadele jõuan ka alles hilistel tundidel vaid korraks. Aga kui keegi soovib jooksuringile kaasa tulla, siis palun tulge. Olge terved, sest see on ainus mis loeb.