Kollase särgiga mees päästis tänase Saadjärve 17 km jooksu

Kuulsin eile esimest korda, et ümber Saadjärve joostakse. Olin sel hetkel parasjagu Jõgevamaa murakametsas seiklemas ja kaotanud oma tee. Alla ka ei andunud ja nii otsisin õiget murakaraba vahelduva eduga jalgupidi kraavi kukkudes. Viimaks kui leidsin, korjasin hingega. Kokku tegi see 6-7 tundi rabas müttamist ja õhtuks olin läbi kui läti raha, aga ei suutnud maniakaalse korilasena mustikametsast ka mitte mööda kõndida. Paar tundi veel seal korjet ja siis tundus päris hirmus mõelda, et lubasin jooksma minna. Aga kes lubanud, see tehku.

Hommikul ärgates oli kindel tunne trammi alla jäämisest. Kahtlesin veelgi sügavamalt, ma üle ei pinguta ja äkki läheks taas musikale? Kohusetunne kiskus jooksma, sest maraton hüüab tulles.

Äksi jõudes sujus kõik hästi ja kiiresti. Oli aega väike soojendusjookski teha ja stardis kohtasin vanameister Tarmot, kes ikka endiselt ei anna alla ja võistleb kõigi nende noorte seas. Vähesed teavad, et mees hakkas spordiga tegelema alles viiekümnendates ning hiljaaegu vahetati tal välja puus. Rulluisuvõistlustel on ta mulle mitu korda ära teinud. Jagas oma imebatooni ja start läks.

Päike lõõmas kõrvatavalt. Olin päris veendunud, et vaid esimesed kilomeetrid kulgevalt asfaltteel ning peagi saab järve äärde mõnusama pinnase peale, kuid peagi mõistsin, et nii jääbki. Kogu rada vaid asfaltil ja autoteedel. Vaimu nüristav rada, kui aus olla. Umbes kümnendal tuli raskem tõus ja otsustasin kõndida, et end säästa. Seniajani oli püsinud tempo hea ja enesetunne ka. Joogipunkte ootasin muidugi väga, sest kuuma ilma ja veepuuduse tõttu kipitas kurk päris korralikult. Mõne kilomeetri pärast järjekordseid tõuse võttes hakkas raskeks minema. Motivatsioon kadus, tühjus ja vaikus rajal. Janu, nälg ja kõik teised maailma hädada sinna otsa. Joogipunktides lootsin, et on väike rosin või hapukurk, aga polnud midagi. Olin valmis teeääres seisvate laste šokolaadi pihta panema ja ära sööma, aga polnud ei lapsi ega ammugi šokolaadi.

13-ndal kilomeetril saabus päästeingel, kellele koheselt oma soovidest pajatasin. «Söök, jook, saun ja kohe,» polnud ma tagasihoidlik. Tema vastu, et mida kiiremini joosta, seda lähemale soovitu jõuab. Ehk pakutakse finišhiski veidi süüa ning juua kindlasti. Leppsime kokku, et jookseme lõpuni koos. Tema kiitis, et oli jooksu esimese osa minu tuules ja tempos püsinud ja nüüd kasutasin teda mina vastu. Nimi jäi küsimata, aga kollase särgiga mees. Varsti oli Markko ka meil kambas - tema sõitis Saadjärvele, et jäneseks olla. Roll seegi.

Igal juhul finišhisse ma jõudsin, kuid finišhiprotokollist ma end ei leia. Teate, mis tunne see on? Nagu polekski jooksmas olnud! Aga õnneks ma tunnen seda poissi, kes reaalselt bussis istub ja inimeste aegu «üles kirjutab». Tänu talle sain teada, et tulemuseks jäi 1:51:31. 10 km aeg: 01:02:59.

Tehtud. Mustikametsa hästi ei viitsi, aga kui lubasin, siis tuleb minna! Kus ma järgmise jooksu jooksen, ei tea, aga kui kellelgi leidub häid soovitusi, siis võtan need rõõmuga vastu :)