Kolm nädalat maratonini: treeningud Iraanis ja rekordaeg Jõgeval

Põrutasin maratoni ettevalmistumise ajal Iraani. Riik nagu iga teine ja joostud on ju siiski kõikjal maailmas - Ameerika getost Afganistaani sõjatandrini välja. Iraani osas olin aga liigselt optimistlik ja see selgus alles pärale jõudes. Esiteks on seal liiga kuum, et burka seljas lipata, teiseks valmistaks naise avalik jooks kohalikes liigselt pahameelt ja välistatud ei ole ka kombluspolitsei sekkumine. Lõunapool olevat rahvas tolerantsem, kuid mulle tundus, et üksi jalutamisegagi kaasnes liigselt palju tähelepanu, seega ei hakanud jooksuga rahvast traumeerima. Viimaks avastasime, et suuremates hotellides on olemas spordiklubid, mida võivad teatud aegadel kasutada ka naised. Jooksulint pärines ilmselt üheksakümnendadest, kuid oli hädapärast kasutuskõlblik. Lõpuks sai veel inimtühjas basseinis ujuda. Seega tundub, et kui soovi ja pealehakkamist on, saab trenni teha kõikjal.

Napilt kolm nädalat maratonini, veetsin lõppenud nädalavahetuse looduses. Laupäeval toimus
kauaoodatud Paganamaa matk. Üheskoos matkaklubiliikmetega sai läbitud 23 kilomeetrit Läti piirini välja. Peo jätsin vahele ja suitsusaunast osa saanuna pugesin kohe põhku, sest pühapäeval ootas ees Vooremaa poolmaraton.

Hommikukarastus tiigis, maailma parim kohv ja udune hommik tõotasid head jooksu, kuniks Tartusse jõudes taevas hallide vihmapilvedega kattus ning sadu end kaua oodata ei lasknud. Ühtäkki kallas kui oavarrest ja mind vallutas loobumismõte, sest esiteks on liiga külm joosta, teiseks võin ma haigeks jääda ja kolmandaks peaksin jooksu asemel unevõlga vähendama. Tundus, et esimest korda elus loobun võistlusest enne, kui kohalegi jõuan. Kui me aga Jõgevamaa piirini jõudsime ja ootamatult päike pilve tagant välja tuli, said vabandused otsa. Võtsime suuna Kuremaa poole, kust kell 12 start läks. Ema lubas finišhis vastas olla ja saunagi sooja panna, seega motivatsiooni jagus.

Mööda vana Kuremaa alled joostes tundus, et hoolimata ennustustest, hoiab ilmajumal vihma eemal ja päikese meiega. Lootus kustus aga peagi ning veel enne, kui Laiuse vahele jõudsime, hakkas taas sadama. Temperatuur langes, tuul tõusis ja külm vihm voolas mööda keha alla otse tossudesse, mis nüüd juba lirtsusid häälekalt. Varrukad täitusid veega ja aeg-ajalt tuli neist vesi välja juhtida. Tundus, et olukord soosis kiiremat tempot. Korralik tõus Laiuse mäele oli sooja sees hoidmisel abiks. Allamäge joostes valdas aga hirm, et libisime koos vihmaga sellelt alla, kuid läks taas õnneks ja sai ülesmäge kaotatud sekundid tasa tehtud.

16ndal kilomeetril toimus motivatsioonilangus, tempot siiski veel hoidsin ja nii ma vaikides kannatasin ning enese lohutuseks kilomeetreid lugesin. Jõgeva linna tutvustamine jooksukaaslasele viis samuti mõtted mõneks ajaks eemale, kuniks 18ndast kilomeetrist jättis ta mind üksi ja läks "selgasid püüdma". Tõotasin, et hoian tempot minagi.  Lubatud, tehtud! Kätte sain küll vaid ühe "selja", aga ega jooksjaid kokku ka teab mis palju ei olnud, seega hetkeks piisas. Lõpuspurt ja naeratus näol, ületasin finišhijoone. Minu ema isiklikult seal ootamas, et medal kaela panna. See on üks neist hetkedest, mida sõnadesse panna ei ole võimalik, kuid mis tähendab palju. Samamoodi õpetaja Nõmme ja õpetaja Võsaste nägemine. Kui nad mind kooliajast üldse mäletavad, siis ilmselt järjekordset haiguslehte ulatades või vabandades, miks ma nüüd jälle kekatunnis osaleda ei saa. Minu jooksmist nad kindlasti mäletada ei saa, sest ma lihtsalt ei jooksnud. Heal juhul kõndisin jooksurajal ja seegi oli saavutus, sest vähemasti ma osalesin tunnis.

Vooremaa poolmaratoni tulemuseks sai: 2:06:13 ja mitte, et ma teaksin oma poolmaratonide aegu, õigupoolest ei ole ma jooksegi kokku lugenud, kuid tundub siiski, et tegemist on rekordjooksuga. Saun oli väljateenitult parem ja üldiselt võib öelda, et olen saabuva maratoni ootuses.