Kaheksas maraton TEHTUD!

Esmaspäeval ehk ligi nädal tagasi tegin Pirita metsas oma viimase jooksutrenni ja sellest piisas, et haigusvimmale hoogu anda ja haigeks ma jäingi. Haigevoodis püsisin vaid pool päeva, sest tegevusetuna jään tavaliselt veelgi tõbisemaks. Rakendasin kõige tõhusamad nipid ja hoidsin mõtted positiivsed, sest maastikumaratonist ma loobuda ei tahtnud. Nädala lõpuks oli enesetunne paljulubavam.

Pühapäeva hommikul maakodus ärgates olin Tomi ja Kristi ootamisest ärevil. Viimati jooksime Kristiga Gruusia mägede vahel Tetnuldi poolmaratoni ja et sellest juba mõni aeg möödas, kutsusin temagi maratonile kaasa. Kristi jooksukaaslane Moonika tuli ka ja muidugi David, kelle ammu juba kirja panin. Tom oli meie kõigi vaimseks toetajaks ja autojuhiks, mis ei ole vähemoluline.

Arvestasin, kuivõrd teised on kõik kolm ja veidi peale maratoniajaga jooksjad, siis minul tuleb
tahapoole hoida. Start läks Kõnnust ja kuigi ma kuulsin inimesi lubamas, et naudivad ennekõike loodust ja ilma, siis stardipaugu kostudes nägin vaid päkkasid. Neil kitsastel ja libedatel metsaradadel tempot hoida ja teistestki mööduda, oli omamoodi katsumus.

Alles nüüd taipasin, et joogipunkte on rajal vaid iga ca 10 kilomeetri järel. Ma ei olnud sellega arvestanud ja ootasin juba punkti, kus Tom lubas ees ootamas olla. Temalt sain pudeli kätte ja otsustasin see käes joosta, sest päike lõõmas ja päris mõnusalt palav oli juba. Läbitud alles 5-6 kilomeetrit, kui mu vana häda - põlv hakkas tunda andma. Iga sammuga aina valusamalt. Nüüd mõistsin, et pikka pidu minuga ei ole, sest valitud distantsiks on siiski 42 kilomeetrit ja läbi valu seda juba ei läbi. Kalkuleerisin enda peas üht pidi ja teist pidi ja mõistsin, et võistlust katkestades pole väljavaated ka teab mis head. No okei, Tom tuleb küll vastu, aga siis veedan järgmised tunnid autos igatsevalt aknast välja vaadates ja kibedalt end haletsedes teisi oodates. Selle asemel, et nautida sügisest loodust ja imelist päikesepaistet. Viimase õlekõrrena helistasin Davidile, kes pakkus, et võib otsa ringi keerata ja mulle toeks tulla, aga seda ma ei lubanud. Siis soovitas ta jooks+matk kombinatsiooni, et põlvele puhkust anda. Samal ajal võttis sappa Sass, kes mind vaevlemas nähes põrutas kohe, et finišhisse tuleb ikka jõuda.

Kilomeetrid jalge all läksid. 17 kilomeetrit läbitud ja jooksuaeg kaks tundi - mulle tundus, et seis on päris hea ja motivatsiooni tuleb aina juurde, kuigi põlv andis ikka endiselt tunda. Riburadapidi leidsime teisigi vigaseid ja väsinuid. Tüüp otse Kanadast viibis oma esimesel reisil
Eestisse, tõmbas jalga shortsid, pistis taskusse väikse pudeli joogiga ja tuli jooksma oma esimest maratoni. Suure mehe kohta suur tegu, aga läbi oli temagi. Siis veel üks motosportlane, kes end viimatistel võistlustel täitsa ära lõhkus ja nüüd mootorratta maha müünuna, jooksmist proovima tuli - kohe ikka maratoni. Kamp aina suurenes ja lõbusamakski läks. Rikkalikes toidu- ja joogipunktides me mitte ei haaranud midagi kiirelt, vaid istusime ja nautisime. Otse Jussi järve kaldal grilliti vorstikesigi, lisaks banaan, rosinad, kommid, leib jne. No ei ole ma sellist teenindupunkti veel kusagil mujal maailma maratonidel kohanud. Vägev! Kõhud täis, põrutasime edasi, sest kusagil seal üsna lõpus pidavat ootama mu lemmikhärra oma vanakaga. Sellest rääkisin kõigile, et innustada ja mulle tundus - toimis.

Umbes 30nda kilomeetri paiku oli selge, et Kanada kutti ma ümber ei veena ja jooksma ei sunni - läbi kui läti raha. Ka Sass, kellel samuti põlv nüüd juba tunda andis, jäi seljataha. Motosportlasel aga jõudu jagus ja tema võtsin sappa. Jutustades maast ja ilmast läks aeg. Kuniks me vanakaga härra juurde jõudsime. Seal läks lahti selline pidu, mida jooksuvõistlustel varem pole nähtud. Kes kohal, see mäletab. Olgu öeldud, et isegi võistluse korraldaja oli kohal. Emotsionaalne laeng ja kogutud energia viis meid lõpuni välja ja olgugi, et sel korral ma ei jooksnud, vaid matkasin-jooksin, siis oli see mu elu üks ägedamaid võistlusi.

Esiteks tänu fantastilisele loodusele, teiseks toredale seltskonnale ja mis peamine, maraton sai tehtud nii, et tundagi pole. Põlv veidi vaid, kuid sellesse on sisse kirjutatud tegemata jäänud harjutused, mida füsioterapeut Priit Ailt ette kirjutas. Pardon! Nüüd teen järgi ja jooksen, kui vähegi aega on. Varsti põrutan aga Eestimaalt minema ja mida peale hakkab, ei tea isegi.

Maastikumaratoni ajaks kujunes 05:32. Samal ajal, kui pingutanud kaaslased jooksid kõik nelja ja poole tunni auku. 

Aitäh veel kord kõigile kaasteelistele ja samuti võistluse korraldajatele. Maastikumaraton on kahtlusteta Eesti ilusaima rajaga jooks, kuid tuleb tunnistada, et ka üks raskemaid jookse. Järgmise aastani, ma loodan.

Kolm nädalat maratonini: treeningud Iraanis ja rekordaeg Jõgeval

Põrutasin maratoni ettevalmistumise ajal Iraani. Riik nagu iga teine ja joostud on ju siiski kõikjal maailmas - Ameerika getost Afganistaani sõjatandrini välja. Iraani osas olin aga liigselt optimistlik ja see selgus alles pärale jõudes. Esiteks on seal liiga kuum, et burka seljas lipata, teiseks valmistaks naise avalik jooks kohalikes liigselt pahameelt ja välistatud ei ole ka kombluspolitsei sekkumine. Lõunapool olevat rahvas tolerantsem, kuid mulle tundus, et üksi jalutamisegagi kaasnes liigselt palju tähelepanu, seega ei hakanud jooksuga rahvast traumeerima. Viimaks avastasime, et suuremates hotellides on olemas spordiklubid, mida võivad teatud aegadel kasutada ka naised. Jooksulint pärines ilmselt üheksakümnendadest, kuid oli hädapärast kasutuskõlblik. Lõpuks sai veel inimtühjas basseinis ujuda. Seega tundub, et kui soovi ja pealehakkamist on, saab trenni teha kõikjal.

Napilt kolm nädalat maratonini, veetsin lõppenud nädalavahetuse looduses. Laupäeval toimus
kauaoodatud Paganamaa matk. Üheskoos matkaklubiliikmetega sai läbitud 23 kilomeetrit Läti piirini välja. Peo jätsin vahele ja suitsusaunast osa saanuna pugesin kohe põhku, sest pühapäeval ootas ees Vooremaa poolmaraton.

Hommikukarastus tiigis, maailma parim kohv ja udune hommik tõotasid head jooksu, kuniks Tartusse jõudes taevas hallide vihmapilvedega kattus ning sadu end kaua oodata ei lasknud. Ühtäkki kallas kui oavarrest ja mind vallutas loobumismõte, sest esiteks on liiga külm joosta, teiseks võin ma haigeks jääda ja kolmandaks peaksin jooksu asemel unevõlga vähendama. Tundus, et esimest korda elus loobun võistlusest enne, kui kohalegi jõuan. Kui me aga Jõgevamaa piirini jõudsime ja ootamatult päike pilve tagant välja tuli, said vabandused otsa. Võtsime suuna Kuremaa poole, kust kell 12 start läks. Ema lubas finišhis vastas olla ja saunagi sooja panna, seega motivatsiooni jagus.

Mööda vana Kuremaa alled joostes tundus, et hoolimata ennustustest, hoiab ilmajumal vihma eemal ja päikese meiega. Lootus kustus aga peagi ning veel enne, kui Laiuse vahele jõudsime, hakkas taas sadama. Temperatuur langes, tuul tõusis ja külm vihm voolas mööda keha alla otse tossudesse, mis nüüd juba lirtsusid häälekalt. Varrukad täitusid veega ja aeg-ajalt tuli neist vesi välja juhtida. Tundus, et olukord soosis kiiremat tempot. Korralik tõus Laiuse mäele oli sooja sees hoidmisel abiks. Allamäge joostes valdas aga hirm, et libisime koos vihmaga sellelt alla, kuid läks taas õnneks ja sai ülesmäge kaotatud sekundid tasa tehtud.

16ndal kilomeetril toimus motivatsioonilangus, tempot siiski veel hoidsin ja nii ma vaikides kannatasin ning enese lohutuseks kilomeetreid lugesin. Jõgeva linna tutvustamine jooksukaaslasele viis samuti mõtted mõneks ajaks eemale, kuniks 18ndast kilomeetrist jättis ta mind üksi ja läks "selgasid püüdma". Tõotasin, et hoian tempot minagi.  Lubatud, tehtud! Kätte sain küll vaid ühe "selja", aga ega jooksjaid kokku ka teab mis palju ei olnud, seega hetkeks piisas. Lõpuspurt ja naeratus näol, ületasin finišhijoone. Minu ema isiklikult seal ootamas, et medal kaela panna. See on üks neist hetkedest, mida sõnadesse panna ei ole võimalik, kuid mis tähendab palju. Samamoodi õpetaja Nõmme ja õpetaja Võsaste nägemine. Kui nad mind kooliajast üldse mäletavad, siis ilmselt järjekordset haiguslehte ulatades või vabandades, miks ma nüüd jälle kekatunnis osaleda ei saa. Minu jooksmist nad kindlasti mäletada ei saa, sest ma lihtsalt ei jooksnud. Heal juhul kõndisin jooksurajal ja seegi oli saavutus, sest vähemasti ma osalesin tunnis.

Vooremaa poolmaratoni tulemuseks sai: 2:06:13 ja mitte, et ma teaksin oma poolmaratonide aegu, õigupoolest ei ole ma jooksegi kokku lugenud, kuid tundub siiski, et tegemist on rekordjooksuga. Saun oli väljateenitult parem ja üldiselt võib öelda, et olen saabuva maratoni ootuses.

Kes Nuustakul pole jooksnud, sel Tokyosse pole asja

Eestimaa ilusam jooksurada

Stockholmis, Berliinis, Barcelonas, New Yorgis, Kuubal, Belgradis... on maraton joostud! Aga kuhu järgmiseks? Tokyo nimekirja ma ei pääsenud, sama kurb seis on loterii-maratoni Londoniga. Kaalusin ka jooksu Lõuna-Koreas, kuid ajad ei klapi. Täna sai selgeks, et kõige õigem oleks joosta järgmine maraton Eesti looduses, sest kes «Nuustakul ei ole jooksnud, see Tokyosse ärgu kibelegu»! Niisiis, Eesti maastikumaraton, siit ma tulen!

Tõele au andes, siis oma südame sellele läbi imelise looduse kulgevale maastikumaratonile kaotasin juba eelmisel aastal, mil pooliku ehk ca 24 kilomeetrise jooksu tegin. Jalad olid märjad ning mudased, korra vajusin rabas kõrvulukustavalt kiljudes pea nabani sisse. Ebamugavus läks aga meelest, kui väsinuna viimase tõusu peale jõudsin ja seal oodanud heatahtliku silmavaatega vanahärra kommi ja grammike likööri pakkus. Ja siis veel teine lahke vanaproua, kes finišhis koduse kohupiimakoogiga ootas. Need on need hetked, mis toona jäid kirja panemata, kuid ei ole siiani meelest läinud ning sunnivad tagasi imelisele rabamaastikule.

Pean tunnistama, et vahepealsel ajal pärast Belgradi, kus viimati maratoni jooksin, olen pigem pühapäevajooksja olnud ja seda valu tegevate põlvede tõttu. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis  ülevaimustusin raamatust «Jooksjaks sündinud» ja eriti neist maailma parimatest paljajalu jooksjatest. Tahtsin sama heaks saada ja mulle omaselt nüüd ja kohe ning mitte sekunditki oodates. Mõeldud (mitte väga), tehtud ja vigastus käes.

«Need tarahumarad sünnivad ja kohe jooksevadki paljajalu. Meil tuleb aga jalavarjudeta jooksu pikalt

Vanahärra kommide ja konjakiga

harjutada,» pidas jalaspetsialist Tarmo Torim mulle loengu hiljem ja see mees ei ole veel eksinud kogu selle aja jooksul, mil ta on mind nõustanud. Jõudsin siis veel füsiterapeut Priit Ailti vastuvõtule, kes selgitas välja, et viga ei ole mul midagi ja valu tuleneb nüüd juba vähesest trennist, sest kes jooksma on hakanud, see jooksku - keha vajab! Vabandused said otsa ja nüüd olen tagasi rajal - tasapisi, kuid sihikindlalt. Ja nagu ikka, kui muu ei innusta, siis registreerimine ikka motiveerib. Täna panin kirja ja täpselt kahe kuu pärast, 14. oktoobril stardin ma Lahemaa Rahvuspargi juurest, et joosta 42,195 kilomeetrit. Minu jaoks kaheksanda maratoni lõpp on ootamas Aegviidus. Loodan, et kommide ja konjakiga vanahärra saab ka tulla.

Ja kes nüüd mõtleb, et võiks ka tulla, siis jooksu kodulehel on kirjas: «See jooks ei ole kartlikele. Katkestamine ei ole võimalik. Kord stardijoonel, pead maksku mis maksab, oma jõul finišhini jõudma. Tasuks on kõige erilisem saavutus ja mälestus, mida Eesti loodus pakkuda võib.»

Tule loodusesse! Tule jooksma!
Võistluse info leiad siit:
http://wilderness.ee/et/eesti-maastiku-maraton-42k/

Läbi raskuste tähtede poole: 7. maraton Belgradis TEHTUD!

Jaanuaris, kui uue maratoni paika panin, oli lumi valge ja meel motiveeritud. "Sellest tuleb üks korralik jooks," mõtlesin toona. Alustasin talvistest ettevalmistustest Levil suusatades ja jätkasin jooksutreeningutega kodus, kuni haigeks jäin. Niivõrd pikalt ja tõsiselt ei ole ma haige olnudki. Tarbisin kõikvõimalikke ja vahelduseks ka võimatuid ravimtaimi ning medikamente. Inhalaatorist sai mu igapäevane kaaslane, kuniks avastasin, et vana hea kartuliaur on siiski mõjusam. Tartu maratoni sain nautida vaid raja äärest ja alles märtsis toibusin selliselt, et suutsin end taas rajale vedada. Vaevaliselt, aga algus seegi.

Gruusia mägedesse pagedes võtsin eesmärgiks lumelaua õppimise kõrval jooksutreeningud. Tänulikkusega tagasi mõeldes, aitas tublisti kaasa maratonijooksja Kristi kampa sattumine. Temaga koos me seal talvise Svaneetia vahel kohalike mägedemeeste rõõmuks jooksime. Viimastel päevadel korraldasime Tetnuldi-Svaneetia poolmaratoni lausa ja see on kahtlemata mu elu ilusaim poolmaraton mägede ja imelise looduse keskel. Tundus, et kogu see sportlik reis andis hea baasi. Vaimu paitas ja meelt vaimustas isoleeritud Mehhiko kanjonis elavatest tarahumaradest jutustav raamat "Jooksjana sündinud". Belgradi maratonini oli jäänud vaid kuu.

Vaim on kõige olulisem, teavad kogenud maratoonarid. Mulle tundus, et vaimselt olin nüüd valmis minema ja jooksma. Trennid sujusid kui imeväel. Tegin korralikke lõigutreeninguid, vahele pikki jookse ja püsisin tervislikuna. Meelt morjendas paar nädalat enne maratoni tehtud vereproov, mis näitas taas madalat hemoglobiinitaset - 109. Samas oli see rohkem kui Barcelona maratoni ajal - toona mõõdeti kõigest 96. Toitumisspetsialist Margus Silbaum tegi kiired arvutused ja andis ette kogused rauda, imendumisele kaasa aitavad C-vitamiini, vase ja magneesiumi tabletid. Sõin peoga kui mõni eakas pansionaadi elanik.

Belgradi sõidusoov tekkis mul mäletatavasti siis, kui mu kursaõde siia kolis. Nädal enne minu siia jõudmist oli tema juba tagasi kodumaale kolinud - koos kogu siinse perega. Aga maraton hüüdis tulles ja start läks laupäeva hommikul kell 10. See oli mu seitsmes maraton nüüd siis (esimene Stockhom, teine Tallinn, kolmas topeltmaraton Berliinis, neljas New Yorgis, viies Barcelonas, kuues Havannas) ja esimest korda ei olnud mul närvikübetki naha vahel. Stoilise rahuga jalutasime üheskoos Davidiga, kes pakkus, et võib olla mu jäneseks, starti ja ma olin üsna veendunud, et sel korral ma mitte lihtsalt ei läbi maratoni, vaid ma jooksen sellise ilusa aja, mis iseenesest paneb medali üle uhkust tundma.

Kuumus tekitas veidi muret: 24 soojakraadi ja tundus, et lauspäike. "Pole hullu, kindlasti tuleb ette palju varjus jooksmist," mõtlesin naiivselt end lohutades, aga see oli optimisti enesepete. Etteruttavalt võin öelda, et kogu rada kulges lageda päikese all ja nii oli joodikupäevitus kindlustatud. Pruuniks teiseks juuniks - tehtud! Algus läks kiirelt, aga mitte lihtsalt. Tabasin end mõttelt, õigemini küsimuselt, et mitu maratoni tuleb joosta, et joosta oleks lihtne? Okei, kilomeetrid jalge all lähevad, aga lihtne ju ei ole. Kas kunagi saab olema? Või öelge palun, mitu maratoni tuleb joosta, et oleks lihtne, sama lihtne kui kuut kilomeetrit joostes?

Vaated linnale viisid mõtted mujale, pommitatud majad sõjajäänukina tekitasid aga kurvastust.

Veepunkte õnneks jagus ja kui millegi üle tahaks eestlase kombel nuriseda, siis selle üle, et peale banaani, sidruni ning tükisuhkru muud süüa polnud. Tahtnuks soolast ka - hapukurki, leiba soolaga jne. Umbes neljateistkümnendal ületasime suure silla, võimalik, et Serbia üks võimsamaid, otse silla keskel sümfooniaorkester mängimas nii võimsalt, et läbis meie kõigi kehasid. Mul on kahju, et telefon polnud ühes ja sellest videot nüüd leidumas ei ole. Siis mõistsin, et hommikune sudokreemi määrimine ei olnud piisav ning lühikeste pükste alumine äär on puruks hõõrunud mu kintsud. Küllap on kiirabitöötajatel on seda lademetes leidumas, mõtlesin. Aga ei, üks ja teine ja kolmaski meditsiinitöötajate kamp kinnitas, et neil sellist kraami pole. Isegi mitte vaseliini. Püüdsid sideme ja plaastritega lõhki hõõrdunud kohad katta, kuid seda jagus vaid mõneks sajaks meetriks ja siis rebenes higise jala küljest taas lahti. Poolmaratoni ajaks kujunes 2:10. Kuumus võttis väsinud keha üle võimust, aga olin rahul.

Alles 25nda kilomeetri paiku õnnestus tuub hõõrdumisvastast kreemi kohalikust apteegist hankida, mis päästis hullemast, kuid mitte enam mu päeva. Olin saanud selleks ajaks haamri ja nii korraliku, et olin valmis keset Belgradi linnatänavat jonnima hakkama. Haletsesin end umbes selliste mõtetega: "Mida sa üldse tulid, kui joosta ei jõua, nannipunn selline!". Silmad valgusid pisaraid täis iseenesest.

Ettevalmistus oli korralik ja valmisoleks igati olemas. Jooksutreenigud kulgesid alla nelja tunni tempos ja tundus, et vaimselt olen valmis. Olgu, hemoglobiini madal tase tegi meele mõrudaks, aga kindlasti on teisigi minusuguseid jooksmas, kes ikkagi suudavad. Ja mina ei suuda. Olin nii väsinud, et tahtnuks kohalike joodikutega parginurgale maha istuda, veinist end uimaseks juua ja lihtsalt nutta. Sel hetkel tekkis haloefekt: just nagu lapsepõlves! Vaadake, ma olen vihanud igasugust sporti kogu oma elu. Kekatundides ma ju ei käinud, sest hea jutuga suutsin end sealt alati priiks rääkida. Kõik uskusid mind, kui valutavast kõhust või peast rääkisin. Aga mu perekond Sportlased, nemad on teisest puust. Kõik olid füüsiliselt tugevad ja saavutustega ikka esirinnas. Mu kaksikõde näiteks oli alati klassi parim, võrkpallis maakonna parim. Ema mul on ju lausa treener ja isa isehakanud treener, nõukogude sportlane. Aga mina, mina olin nõrk . Isa lubas mul kivipõllul alati traktoriroolija koha valida, sest tööd teha ma ju ei jõudnud. Köögitoimkond oli teine variant, kus nõrgemaid liikmeid sai sihtpäraselt ära kasutada ja lauda katta jõudsid ka minu nõrgad käekesed.

Täna, Belgradi maratonil just siis, kui läks raskeks, muutusin ma väikeseks Kertuks, kes ei suuda, jõua ega taha. Mõistsin, et probleem ei ole füüsiline, vaid vaim on see, mis veab alt. Mul on lihtsam mõelda, et sobin jooksmise asemel pargipingile jutustama. Kuigi pean tunnistama, et esimest korda oli mul joostes ka päriselt valus. Parem põlv andis korralikult tunda. Ilmselt oli liiast nüüd ja kohe tarahumaradest vaimustunult õhukese tallaga tossudes jooksma minna. Nagu kõigest muust oleks veel vähe, siis järgmiseks lõi kramp säärde. Nüüd oli mul jonnimiseks rohkemgi põhjust. Kui suur oli valutava keha juures roll vaimul, ma öelda ei oska, aga selge on, et mõtete jõud on võimas. Kui usud, et suudad, siis suudadki. Kui usud, et ei suuda, siis ei suuda kindla peale.

Mu valust võetud keha ja piinatud vaim suutsid edasi liikuda vaevaliselt. Viimased 6-7 kilomeetrit oli lõpuni jäänud, aga see ei lohutanud mind põrmugi. "Kuum on kurat, väsinud olen ja mida ma loll üldse jooksma tulin," vandusin omaette. Pikalt ei saanud ma üksi joosta: üks tüüp teise järel otsis lohutust või vestluskaaslast. Nimed ei püsi mul iial meeles, aga esimene keskealine Serbia mees lähenes küsimusega: "Kas oled õpilane?". Vastasin, et käin juba tööl. Tema kiitis, et olen nooruslik ja võiksin alles õpilane olla. Soovitus vallalistele naistele: maratonirajalt võib endale vabalt peika leida - heas vormis pealegi. Järgmine tüüp oli Jasmiin Montenegrost -

tema nimi mul juba meelest ei lähe, sest ta kordas seda umbes neli korda. Lisaks ajas ta nii segast juttu, et püüdsin teda ignoreerides tempot tõsta.  Lõpuks komistasin ma ägeda kohaliku tüübi otsa, kes rääkis lugusid maailma eri paigus elamisest, imelikest soomlastest ja eestlasest sõbrast. Vaimselt oli temast palju abi, aga mu põlv - see valutas nüüd põrgulikult. Kõndida sain, aga joosta enam mitte. Soovitasin ränduril lõpuni joosta, aga ei, ta keeldus mind maha jätmast. Püüdis külmade õlledega mind motiveerida, tolku polnud sellestki. Viimane kilomeeter oli korralik tõus mäenõlvale ja ma ei kavatsenudki enam jooksusammu teha. Võtsin viimase joogivee ja valasin raja ääres ergutanud poisid üle. "Go, Estonia," huilgasid need järgi. Finish oli seal, liipasin oma paremat jalga valuga võideldes, möödusin paarist seljast ja oligi joon ületatud. "Masendav, ma pole mingi jooksja," mõlesin end haletsedes ja jalutasin medal kaelas medpunkti. Ilusad poisid hoolitsesid seal mu põlve eest ja siis otsustasin ma šampust jooma minna. Mõeldud, tehtud.

Mu lõpuaeg ei ole siiani kirjas, ei teagi miks. Edasised plaanid on segased, kuid pean tunnistama, et täna BBC kanalilt Londoni maratonilt reportaaži vaadates, kibelesin end juba kirja panema. Ehk peaksin vahelduseks poolmaratone jooksma ning hemoglobiini parema tasema eest võitlust pidama? Selge on see, et nurka nutma ma ei jää, sest olgem ausad - veel viis aastat tagasi ei jõudnud ma kolme kilomeetritki joosta, keha oli lodev ja vaim nõrk. Muidugi on alati võimalus jooksu asemel magusa logelemise meistrina diivanil lösutades veiniga juustukooki alla loputada, aga see ajaks mind lõppkokkuvõttes veelgi rohkem nutma. Jonniga püüdlen ma tähtede poole edasi ja maksimalistina annan endale aru, et arenguruumi on küllaga.

Uute jooksudeni,
Kertu

Järgmise maratoni jooksen...

On kujunenud juba omamoodi traditsiooniks, et uue aasta esimesel päeval panen paika uue aasta maratoni: et oleks mida oodata ja mille poole püüelda. Pealegi kindlustab see eos sportlikuma aasta - olen vähemasti uskunud nii.

Sel aastal - täpsemalt 21. aprillil, jooksen ma Serbias Belgradi maratoni.

Juba mõned aastad tagasi, mil mu kursusekaaslane sinna kolis ja põnevaid lugusid oma uuest kodulinnast rääkis, tekkis tunne, et võiksin minna. Kujutasin ette esiti pöörast ja etteplaneerimata autosõitu sinna, aga nüüd otsustasin, et mis olekski parem, kui joosta see linn läbi ja saada seeläbi põhjalik ülevaade vaatamisväärsustest, linnast ja ehk osalt ka inimestest.

Igal juhul on maratonile end kirja pandud ja esimese treeningnädala Levil olen ära teinud. Tõsi küll mitte joostes, vaid suusatades, aga vana tõde Ain-Alar Juhansonilt: pikad rahulikud trennid laovad hea põhja mistahes suureks spordivõistluseks. Viimased nädalad kodumaal olen küll piinlikult vähe jooksma jõudnud, kuid mõtted on head. Alustuseks püüaks mõned nädalad hommikuse trenniga end harjutada. Äkki suudan ja kui mitte, siis olen vähemalt ära proovinud. Igal juhul homme ja järgmised nädalapäevad ärkan kell 7, et joosta äratuseks 30-45 minutit ja mitte ei jonni kohvitass käes voodis, kui raske on ärgata ning kui suur on taas unevõlg. Hetkel tundub see kõik lihtsam, kui hommikul vastikut äratuskella kõrvus taludes, kuid lootus on alguseks parem, kui mitte midagi.

Aeg läks käima, niisiis trenn, trenn ja trenn.