Viimaste aegade valikud on välistanud trenni. Keskmiselt kaks korda nädalas satun teatrisse, loen ühe raamatu ja teen midagi, mida ma kunagi varem teinud ei ole - seda kõike trenni arvelt. Aga et päris luuserina end ei tunneks, siis kord nädalas võtan ette võistluse.
Kahe nädala eest võidujooks vihmases Kalamajas, eelmisel nädalal poolmaraton Tartus ja eile 25,5 km distants maastikumaratonil. Kuigi ma olen kõik valesti teinud, siis midagi olen ka õigesti teinud, arvas mu maratoonarist kolleeg, kes kiitis, et vähemalt kord nädalas ma ju võistlen kangelaslikult.
Nagu näis, siis põhja keeratud entusiasmist ei piisa. Õhtul enne võistlust kinosaalis istudes tundsin ühtäkki, kuidas tervis iga hetkega kehvemaks muutub. Silmad vesised, nina tatine ja pea paks olin koju jõudes kui udu sees. Tundus, et päästa ei ole enam midagi. Võtsin Citrosepti üledoosi ja keerasin magama, et hommik oleks õhtust kergem. Lootus surevat viimasena, kuid ka hommikune enesetunne polnud paremate killast.
Ma pole ei arst ega treener, seega ka mitte pädev soovitusi jagama, aga omast kogemusest tean, et sellises situatsioonis jooksma minnes on kaks võimalust: kas jään päris haigeks või saan terveks. Panin panused viimasele ja tõmbasin jooksudressid selga. Õige rõivastuse valik näis hommiku keerulisim ülesanne. Ilmaennustuse tõttu, mis oli segaseid signaale andnud.
 |
| Sven Liivand |
Kohale jõudes ununes muu, sest maastikumaratoni puhul on kahtlusteta tegemist Eestimaa maagiliseima võistlusega. Rada kulgeb mööda RMK matkarada läbi rabadest, soodest ja ürgsest metsast. Kogu see kant on üleüldse üks mu lemmikpaikasid Eestimaal.
Vahetult enne starti hakkas korralikult sadama, nagu tellitult. Haletsesin end õige pisut, rohkemaks polnud aega. Start läks ja kuigi ma ei teanud, mis grupis olen - kas rebased või karud, sain liikuma viimaste seas. Alles siis mõistsin, et nemad ei ole tulnud jooksma, vaid matkama.
Kitsal ja porisel matkateel karudest möödumine on paras katsumus omaette. Esimesed kilomeetrid möödusid jalge all kui lennates. Kuni Suru Suursooni jõudsin, seal tuli tempos tagasi hoida ja libedal laudteel hanereas püsida.
Sealt läbi, silman elujooksja-Kristjanit, kes rõõmustab mu naerunäo üle. «Jooks teeb rõõmsaks,» kiidan takka ja luban teistele, kes ikka veel langevast tihedast vihmast ligumärjad, et finišis on meel rõõmsam. See ei näi lohutavat ja see on mõistetav, sest kui endal on raske, ei tee teise naerunägu olemist kuidagi lihtsamaks. Vastupidi.
Kristjan toetas oma jooksukaaslasi kuidas aga oskas. Tema jooksufilosoofiat rakendan vahel isegi, kui raskeks läheb. See kõlab umbes nagu siin ja praegu kohaolekujõust inspireeritud jooksutehnika - et mitte kilomeetrid ega saavutus ei ole oluline, vaid jooksmisest saadav nauding.
Maagilise looduse keskel on seda kerge rakendada - keskendudes ümbritsevale, olles tänulik seltskonna ja ilu, aga ka valu eest. Kui maastik ennastunustavuseks võimaluse muidugi annab, sest maas vedelevad jändrikud, künkad ja libe pori sunnivad pilgu maas hoidma.
Esimene joogipunkt tervitab meid ühes mu lemmikpaigas: Jussi järvedel. Joon terve kannutäie allikavett, sest kuigi võistlusjuhendis oli kirjas, et igaühel olgu joogipudel kaasas, läks mul see ikka meelest. Lisaks joogipoolisele sai tulel küpsetatud vorstikesi ketšupiga ja muudki head.
Nüüd jätan elujooksjad seljataha ja saan päris pikalt uhkes üksinduses joosta. Kui kant tuttav ei oleks, olnuks ma nüüdseks veendunud, et olen eksinud teelt. See poleks esimene kord.
Aastaid tagasi, mil RMK sealse esimese tähistatud matkaraja avas, oli mul võimalus grupis koos see esimestena sisse õnnistada. Teised matkasidki mööda tähistatud rada ja lõpust keerasid puhkekeskusesse, aga mind juhtis külluslik murakasaak samal ajal eksiteele. Kuna sidevahendit mul polnud, jäin tundideks üksi metsa. Korraldati päästeoperatsioon ja alles ööhakul leiti mind. Selle looga pääsesin Õhtulehe kaanele, kui esimene RMK matkateel eksija. Milleski esimene.
Riistakõrve raba eel leidub taas joogipunkt hea ning paremaga: banaani, soolakurki, leiba, kommi, pähkleid ja isegi küpsist. Haaran banaaniviile, soolakurki ja tädi annab veel soolakurgivedelikku ka. Nagu kodus oleksin.
Energiat jagub ja algamas on selle jooksu üks kaunimaid lõike: üle Pikknõmme küngaste. Paik, mille taolist teist me maal ei leidu. Ilust hoolimata kipub nüüd väsimus peale tulema. Alles siis, kui paar selga kätte saan, mõistan, et tuleb tempot teha, sest jooksjad, kes mööduvad, et teistele jalgu jääda, on pidurjooksjad.
Just siis, kui soovinuks tempot aeglustada, on järsku kamp jooksjaid mu ümber. Ja PROUA PRESIDENT nende seas. Ma tean, mis aegadega ta jookseb, seega oli segadus piisavalt suur, et kust tema nüüd tuli või kus ma temast ette sain? Startis ta esimeses grupis ja ma viimases. Äkki jäi vorsti sööma või tegi metsapeatuse, küsin endamisi.
Presidendist jänest ei ole mul veel rajal olnud ja seetõttu otsustasin, et ei vaeva pead müsteeriumiga, vaid jooksen tema kambas, kuhu kuulub veel üks sportlane ja turvamees. Kaks toredat tüdrukut longivad samuti sabas.
Aga president, kes jookseb maratone alla nelja tunni, on vormis. Tema sabas püsida ei ole niisama lihtne, pean enda vastu aus olema. Äkki kui oleks paar trennigi teinud? Olnut enam ei muuda ja nõrkust tuleb endale tunnistada.
Ta püsib küll silmapiiril, kuid vahe kasvab iga hetkega. Nüüd jääme kahe tütarlapsega kampa ja porist rada seljataha jättes, unistame viimasest mäepealsest joogipunktist, kus väärika olemisega vanahärra kommide ja likööriga ootab. See on omamoodi legendaarne joogipunkt sel jooksul.
Enne veel, kui sinna jõuame «uisutame» porisel teel kui lehmad jääl, kuni üks tüdrukutest pahkluuni mutta kinni jääb. Ei lähe kaua, kui teinegi külje maha paneb. «Järgmine kord on minu kord,» lohutan nüüd kaaslasi.
Minu kord jääb vist järgmiseks korraks, naeratav liköörihärrra ilmub me vaatevälja. Lööme pitse kokku ja toosti tõstame iseendale. Liköörist ammutatav jõud on tuntav ja viimased kilomeetrid kaovad seljataha. Üle finišijoone jõudsin kohe pärast presidenti. Kaotus 21 sekundit. Väikses kirjas olgu aga mainitud, et president eksis teelt ja oli vahepealsel ajal ca kolm kilomeetrit pikema tiiru teinud.
Sel korral nii. Eestimaa maagilisem jooksuvõistlus taas joostud ja nüüd on kindel, et kahe nädala pärast jooksen ma Veneetsias maratoni. Seda, kas vahepeal ka trenni teen, ei tea ka jumal taevas mitte.
Läheb, kuidas läheb, aga selge on, et jõud ei ole kusagil väljaspool, see on peidus meie enda sees. Lihtsamaks see teadmine viimaseid kilomeetreid ei tee, aga seda magusam oleskelu pärast maratoni.
Ahjaa, jooks tegi mu taas terveks. Igas mõttes.
Näeme rajal!
Kertu
Õige suhtumine ellu, mitte ei passi terve elu kontoris :D
ReplyDeleteKord umbes kaks aastat tagasi olin vist Helsingi maratoni tempomeister koos Meelis Atoneniga ja olin vist ka ühe maratoni selle alla jooksnud, igatahes meeletu tõusulaine peal ja täiesti süütu metsasörgil pirita metsas tegin koerte ja poisiga ühe ülemeeliku sööstu, mille tagajärjeks oli murdunud ribi. ei saanud ma magada ja hingata õieti. Keskhaigla EMO kirurg tegi kaks päeva hiljem pildi ja lausus, et kuu aega puhkust ja siis tasahilju võib harjutada. Nädal hiljem olin Stockholmi maratoni rajal ja suutsin joosta kogu tee. imelik natuke oli aga see jääb tõenäoliselt elu tipphetkeks. See oli muuseas minu 5-es Stockholm ja sain vst isegi mingi diplomi. Praegu on teist aastat järjest see ära jäämas(tõenäoliselt ehk siiski sügisel saab taas minna........)Ühesõnaga ärge järgi tehke. Aga ma sain kuulsaks omal moel marathon 100 Janeku artiklis.
ReplyDeletehttps://marathon100.com/uudised/vaata/katkise-ribiga-stockholmi-maratonile
PS! Mind on aidanud rasketel hetkedel ka Ivo Linna laul kus on sõnad- "Mõnikord ma komistan ja mõnikord ka kukun, niikaua kuni hing on sees tõusen ikka üles!"
Maratonihullud on üks lahe kamp. Mina maadlen tänasel päeval oma rütmihäiretega aga püssi põõsasse lõplikult küll veel ei viska!