Olin parasjagu palverännakul. Tormise ilma eest Santanteri linna kohvikusse sooja pugenud, kui hematoloog dr. Rahu kirjutab mõõganeelamise tulemustest:
“Mao uuringul võetud biopsial on näha maolimaskesta põletikku, koos Helicobacter pylori bakteritega. Kuna H. Pylori tekitab gastriiti ja see omakorda imendumishäireid, siis on näidustatud H. Pylori vastane kolmikravi: 2 antibiootikumi ja maokaitse.”
Kõik see kõlab peaaegu põnevalt. Kuni leian, et kena nimega bakter võib lisaks gastriidile põhjustada ka maohaavandeid ning maovähki.
Pakun siiski, et neljakümnekilomeetrised mägimatkapäevad Hispaania palverännuteel välistavad kange antibiootikumikuuri. Doktor nõustub, et alustan kui tagasi.
Tabletivastasus saab hävitava löögi ja esimese asjana kodumaale naasedes ostan välja kõik vajalikud tabletid. Neid on paras hunnik.
Kas nüüd viimaks saan aneemia ravitud ja edasi tähtede poole liikuda? Ma ei kahtle tippspetsialisti teadmistes, seega olen end tema kätesse usaldunud ja lootust on küllaga.
Endamisi mõtlen: jumal tänatud, et mul gluteiinitalumatust või muud sellist pole, sest pärast laastavat antibiootikumiravi plaanin naasta tavaellu ja süüa, mida tahan. Juua ka, mida soovin.
Ja maratone kavatsen ma ka joosta. Palverännakuid teha ning mäetippudes turnida. Viimase osas on mul päris pöörane idee, aga suurelt kuulutada ei julge. Rääkisin plaanist mägedemehele Alar Sikk´ule. Ta pakkus, et lisaks rauavaegusest võitu saamisele, tuleb mul jätkuva mägede sooviga üle saada ka külmakartusest.
Ma ei eita, et olen täielik külmavares. Osaliselt on põhjus peitumas ka aneemias, kuid suurem
osa siiski harjumustes. Mulle lihtsalt meeldib lõunamaine kliima, tulikuum dušš ja liiga soe tuba.Samal ajal inspireeris mind väga telelegend Tiina Park. Naine, kes on tegusam ja vitaalsem, kui enamus paarkümmend aastat nooremadki, kümbleb igal hommikul jääkülmas vannivees. Ja muide, ta ei ole haige olnud aastakümneid! Ta on kaheksakümne ligi.
Palverännul kastsin end ookeanivette igal võimalusel, aga see pole mingi talisuplus. Otsustasin alustada kodumaale naastes lisaks peotäie tablettide neelamisele ka kümblusega. Kuigi olen ühe hooaja talisuplust harrastanud, pean end siiski algajaks.
Kodulähedane Kalarand on suletud, saan ühelt entusiastilt enda kurvastuseks teada. Uus populaarne paik asub hoopiski Noblessneri sadamas.
Üksi jääkülma vette ei tohiks ei kogenu ega ammugi algaja minna. Otsin sotsiaalmeediaavarustest paar kogenud ujujat kampa.
Õige talisupleja ei soojenda end kunstlikult ei enne ega pärast ujumist, aga mina teen sel korral sohki ja jooksen viis kilmomeetrit soojenduseks. Pärast kaheksa saja kilomeetrist palverännakut on see esimene kord mul sörkima minna ja tegelikult ma mitte ei sörgi, vaid lendan! Baas on hea, oleks seda vaid kusagil realiseerida.
Vesi on üheksa ja õhk kolm soojakraadi, tuult õnneks pole.
"Mitu minutit plaanid vees olla?," küsib teine talisupleja Siim.
"Hea, kui üldse vette saan ja kurguni end kasta suudan. Algus seegi," nendin enesekindlalt ja teen nagu lubatud. Hingamise taastamine on kõige olulisem. Imelik, aga ma ei kiljugi. Sel korral.
Kuivatan keha kähku ja venitan jooksuriided niiskele nahale. Koduni on kilomeeter - ideaalne jooksutee, et soe taas sisse saada.
Täna õhtul kohtume taas Noblessneris ja juba olen teisigi uusi nägusid kaasa meelitanud. Seadsin endale eesmärgi: vähemalt kuu aega järjest talisuplust harrastada. Ma tean, et pärast seda teisiti ei saa.
Pole kahtlustki, et tervis on olulisem ressurss tänasel päeval. Kõik, mis enese kätes, tuleb ära teha.
Julgeid samme ja tervist - nii füüsilist, kui vaimutervist pealegi.
Kertu
No comments:
Post a Comment