Tippu otseteed ei vii ehk mõõganeelamine tõi tabletid lauale

Olin parasjagu palverännakul. Tormise ilma eest Santanteri linna kohvikusse sooja pugenud, kui hematoloog dr. Rahu kirjutab mõõganeelamise tulemustest:

“Mao uuringul võetud biopsial on näha maolimaskesta põletikku, koos Helicobacter pylori bakteritega. Kuna H. Pylori tekitab gastriiti ja see omakorda imendumishäireid, siis on näidustatud H. Pylori vastane kolmikravi: 2 antibiootikumi ja maokaitse.”

Kõik see kõlab peaaegu põnevalt. Kuni leian, et kena nimega bakter võib lisaks gastriidile põhjustada ka maohaavandeid ning maovähki. 

Pakun siiski, et neljakümnekilomeetrised mägimatkapäevad Hispaania palverännuteel välistavad kange antibiootikumikuuri. Doktor nõustub, et alustan kui tagasi.

Tabletivastasus saab hävitava löögi ja esimese asjana kodumaale naasedes ostan välja kõik vajalikud tabletid. Neid on paras hunnik.

Kas nüüd viimaks saan aneemia ravitud ja edasi tähtede poole liikuda? Ma ei kahtle tippspetsialisti teadmistes, seega olen end tema kätesse usaldunud ja lootust on küllaga. 

Endamisi mõtlen: jumal tänatud, et mul gluteiinitalumatust või muud sellist pole, sest pärast laastavat antibiootikumiravi plaanin naasta tavaellu ja süüa, mida tahan. Juua ka, mida soovin. 

Ja maratone kavatsen ma ka joosta. Palverännakuid teha ning mäetippudes turnida. Viimase osas on mul päris pöörane idee, aga suurelt kuulutada ei julge. Rääkisin plaanist mägedemehele Alar Sikk´ule. Ta pakkus, et lisaks rauavaegusest võitu saamisele, tuleb mul jätkuva mägede sooviga üle saada ka külmakartusest.

Ma ei eita, et olen täielik külmavares. Osaliselt on põhjus peitumas ka aneemias, kuid suurem

osa siiski harjumustes. Mulle lihtsalt meeldib lõunamaine kliima, tulikuum dušš ja liiga soe tuba. 

Samal ajal inspireeris mind väga telelegend Tiina Park. Naine, kes on tegusam ja vitaalsem, kui enamus paarkümmend aastat nooremadki, kümbleb igal hommikul jääkülmas vannivees. Ja muide, ta ei ole haige olnud aastakümneid! Ta on kaheksakümne ligi. 

Palverännul kastsin end ookeanivette igal võimalusel, aga see pole mingi talisuplus. Otsustasin alustada kodumaale naastes lisaks peotäie tablettide neelamisele ka kümblusega. Kuigi olen ühe hooaja talisuplust harrastanud, pean end siiski algajaks. 

Kodulähedane Kalarand on suletud, saan ühelt entusiastilt enda kurvastuseks teada. Uus populaarne paik asub hoopiski Noblessneri sadamas. 

Üksi jääkülma vette ei tohiks ei kogenu ega ammugi algaja minna. Otsin sotsiaalmeediaavarustest paar kogenud ujujat kampa. 

Õige talisupleja ei soojenda end kunstlikult ei enne ega pärast ujumist, aga mina teen sel korral sohki ja jooksen viis kilmomeetrit soojenduseks. Pärast kaheksa saja kilomeetrist palverännakut on see esimene kord mul sörkima minna ja tegelikult ma mitte ei sörgi, vaid lendan! Baas on hea, oleks seda vaid kusagil realiseerida. 

Noblessnerisse jõuan soe nahavahel, aga taliujuja Märt soovitab siiski mõned harjutused - näiteks kätekõverdused ette teha. Pean piinlikult tunnistama, et kätekõverdustes olen jätkuvalt käpard, aga kükkide tegemises siiski meister. Rännuteel tuli pidevalt raske seljakotiga kükitada.

Vesi on üheksa ja õhk kolm soojakraadi, tuult õnneks pole. 

"Mitu minutit plaanid vees olla?," küsib teine talisupleja Siim. 

"Hea, kui üldse vette saan ja kurguni end kasta suudan. Algus seegi," nendin enesekindlalt ja teen nagu lubatud. Hingamise taastamine on kõige olulisem. Imelik, aga ma ei kiljugi. Sel korral.

Kuivatan keha kähku ja venitan jooksuriided niiskele nahale. Koduni on kilomeeter - ideaalne jooksutee, et soe taas sisse saada. 

Täna õhtul kohtume taas Noblessneris ja juba olen teisigi uusi nägusid kaasa meelitanud. Seadsin endale eesmärgi: vähemalt kuu aega järjest talisuplust harrastada. Ma tean, et pärast seda teisiti ei saa.

Pole kahtlustki, et tervis on olulisem ressurss tänasel päeval. Kõik, mis enese kätes, tuleb ära teha.

Julgeid samme ja tervist - nii füüsilist, kui vaimutervist pealegi. 

Kertu 

Võitlus jätkub: maailma kõige rõvedam protseduur

Täna, 26 aastat tagasi ärkasin ma Maarjamõisa kirurgia osakonna palatis narkoosist. Mõni päev enne seda oli naabripoiss mänguhoos mind lükanud nii õnnetult, et parem küünarluu purunes kildudeks.

Legendaarne doktor Kuum ja teine tohter, kelle nimi meelde ei tule, olid teistkordselt üritanud luud lappida ja killud omale kohale sundida.

Silmi avades avastasin eest oma perekonna. Mu õde rääkis Estonia katastroofist. Olin 9 ega saanud õnnetuse ulatusest päris täpselt aru. Alles järgmistel päevadel ilmunud Postimehi läbi lapates mõistsin tegelikkust. Mäletan, et surmakuulutustel näis lõppu mitte tulevat.

Samal päeval, 26 aastat hiljem, olen taas haiglas. Nõme kokkusattumus, kuigi juhuslik. 

Doktor Marge Rahu, kes viimase aasta jooksul on püüdnud lahendust leida mu aneemia probleemile, kutsus tagasi vastuvõtule. Poole aasta eest veeni süstitud raud on kadunud mu verest kui tina tuhka. 

Gastroskoopia ehk “mõõga neelamine” on aneemikute ravi eel üheks esmaseks uuringuks. Mind on nii palju uuritud, et arvati seegi ammu tehtud olevat. Nüüd selgus aga, et tegemata puha. Meelest see jäle protseduur aga juba minna ei saaks.

Vastuvõtuaeg tänaseks oli ammu paigas. Sättisin end hommikul kaua ja tekitasin ärevust aina juurde. Kas ma oksendan end täis? Kas peaksin mugavamad riided panema, et kanderaamil oleks mugavam väänelda? Kas hambad jäävad alles?

Kuus tundi enne protseduuri oli keelatud süüa ja juua. Ärkasin varahommikul, et üks tass kohvi endale lubada. Väike rõõm selles hommikus peab olema!

Olen haiglasse sattunud üldiselt vaid siis, kui seisund on eluohtlik. Aneemia seda küll pole, aga võib saada eluohtlikuks. Pealegi ma soovin joosta, sest kui ma joosta ei saa, hakkab vaim alt vedama. Selles olen ma küll kindel.

Haiglasse lonkides tundsin, et lähen vastu kui suurimale karistusele, mis inimkond on loonud. Põgeneda ei olnud enam kuhugi.

"Eemaldage palun valehambad," ütleb meeldiv meesarst sissejuhatuseks. 

“Neid mul õnneks veel pole,” venitan oma vastust ja naeratan viimast korda. Medõde ulatab samal ajal papist anuma. See on oksendamiseks. Või ilastamiseks. Kes kuidas soovib.

Heidan nüüd pikali, vasakule küljele ja küsin viimase õlekõrrena: “Kas üldnarkoos ei ole võimalik?”. 

“Ei, täna ei saa. Järjekorrad on pikad. Teeme kohaliku kurgutuimestuse,” lubab tohter ja pihustab tuimestit mulle otse kurku. See hakkab mõjuma koheselt. 

“Sinu ülesanne on hingata, olla rahulik ja liikumatu. Rohkem ülesandeid sul pole,” õpetab arst plasthuulikut hammaste vahele surudes. Hoiatan teda, et okserefleks tekib mul kergesti. 

Ta võtab jäleda jämeda vooliku ja asub seda mulle kurku, sealt edasi söögitorru toppima. Vahepeal palub, et neelataksin, et toru pääseks sügavamale sisikonda. Need sekundid on nii vastikud, et püüan mõelda, et see piinlev ohver seal pole mina. Võib-olla hakkan hulluks minema.

Doktor ja õde üritavad samal ajal rääkida lugusid oma lapsepõlvest. Saan aru, et see kõik on vaid selleks, et minu tähelepanu mujale juhtida. Nad on osavad, aga ebamugavustunne kurgus ja nüüd ka rõhuv tunne maos röövivad kogu tähelepanu.

Pisarad jooksevad vahetpidamata mööda põski. Pidev okserefleks on vallutanud kogu mu vappuva keha. Ma reaalselt mõtlen, kas haarata arsti käes olevast voolikust ja see oma sisikonnast välja tõmmata. Ma olen kindel, et ta ei kahtlusta taolisi mõtteid mu peas ega usuks seda minusugusest peaaegu meeldivast patsiendist.  

Minu kannatus katkeb ja olen minestamise äärel, kui mao limaskestalt proovitükke võtma asutakse. Loen sekundeid, või on need minutid? Ajataju on lõplikult kadunud.

Siis näen silmanurgast ootamatult, et see maailmatu pikk voolik, mis on täies pikkuses mu sisse mahutatud, on väljumas. Sentimeetri järel sentimeeter. Iga viimne kui sekund on ebamugav, vastik ja lihtsalt rõve!

"Sellest jäledamat protseduuri vist ei ole?," uurin tohtrilt end põgenema sättides.

Ja ta vastab (tsenseerimata kujul - toim.): “Nagu öeldakse, nii sitta olukorda pole, et enam sitemaks minna ei saa”. Kõlab kui päevamõte!

Vastuseks, milline protseduur on veel õõvastavam, teatab doktor: “Jämesooleuuring. Sarnane toru, teisest otsast.”

Olen peaaegu tänulik, et niigi hästi läks. Valus kurk, uimane olek ja kriipiv tunne söögitorus on kestvad. Õnneks pääsen kodusele taastumisele. 

Tervist sel pöörasel ajal, armas lugeja! Ja ehk ka nägemiseni spordirajal. 

Kertu

PS! Uuringu tulemustest ja jätkuvast võitlusest aneemiaga, juba järgmises postituses. 

UUS VÄLJAKUTSE: JETIMATK NAISSAARELE

Piinlikult pikk paus. Õnneks mitte igapäevases tervisespordis. Selleks lõi koroona ideaalsed võimalused. Kahju ainult, et maratonid on tühistatud või edasi lükatud. Siht innustaks enam pingutama. 

Aga on nagu on. Soe suvi, juhuslik kohtumine ja spontaanne hoiak andsid aga hea võimaluse hoopiski millekski uueks: jetisõiduks!

 

Olen varem ka erinevate jettidega meremiile mõõtnud ja korra isegi saanud kutse võistlustele, aga ma muidugi ei läinud! Hoopiski võtsin ma nüüd asja suuremalt ette ja otsustasin alustuseks jetiload ära teha. Need annavad enam vabadust - näiteks seilata väikesaartele või välismaal sõita ilma instruktorita.

 

Lubade eelduseks oli teooria ja sõidupraktika. Teooriatunnis sain teada, millised õigused on jetijuhil merel ehk siis et polegi mingeid õigusi. Lisaks õppisin hädasignaale, ohutust jahil ning asukoha määramist. Lemmikosa kätkes endas ”ümbritseva keskkonna reostuse ennetamist”. 

Viimase teema osas olin suhteliselt kindel, et tean pea kõike, aga üllatused ei lasknud end kaua oodata. Kas Sina teadsid, et näiteks banaanikoore merre pildumisega võid suurt kahju toota? Mis sest, et orgaaniline materjal, aga ei kuulu meie mereelu sekka. Olen nüüdsest veelgi teadlikum ja luban, et ka eeskujulikum. 

Täna ei kujutaks ettegi, et liikleks veeteedel tundmata meremärke, võimalikke ohukohti ja sealseid reegleid! Muide, kõik see võttis aega vaid ühe päeva ning ka load sain Maanteeametist kätte loetud päevadega.

 

Nüüd otsustasime Kadriga aga ette võtta matka Naissaarele, sest jetisõitja hing ihkab vabadust. Selleks võtsime Havenis asuvast jetirendist kaks SeaDoo Sparki, mis on täpselt sobilikud üksinda sõitmiseks. Ja sealt on ühtlasi Naissaarele ka kõige lühem tee. 

 

Kes käinud ja merekaarti näinud, teab, et sadamasse sõit võib üsnagi ohtlik olla, kui kiviseid punkte mitte silmas pidada. Meie kasutasime Navionicsit (mis oli esimene asi, mis lubade tegemisel telefoni laadida soovitati!) ja lisaks jälgisime, kust täpselt sõitis välja juhuslikult tabatud laev. 

 

Valisime küll väga päikeselise, kuid ka tuulise päeva. Laine oli päris korralik. Kuidagimoodi lõin põlve

ära ja kuigi õhutemperatuur oli soe, siis esimestest suurematest lainetest läbi sõites olime ülepeakaela tilkuvalt märjad. Oh jummel, kui külm! Keset suve, keset sooja merevett. Seda õnnelikumad olime saarele jõudes. 

 

Politsei-ja piirivalvepaat ametnikega tervituseks. Olime veendunud, et kutid küsivad alustuseks juhilube (soovisin isegi need taskust välja kuokida ja uhkelt välgutada), aga ei. Jetid sättisime külaliste kai külge, sest just seda me olime. Järgmise sammuna tuli läbi astuda sadamakontorist, tervitada sealset esmapilgul käredailmelist, kuid siis juba leebuvat prouat. Kadri registreeris meie saarekülastuse ära ning saime ka kiita, et panime jetid kai külge, mitte ei sõitnud liivaranda (nimelt kuulsime, et osad jetijuhid nii teevad ning see on taunitav).

 

Mina istusin sellal juba kohvikus. Suurt midagi sealses menüüs ei leidnud, aga soe Rassolnik kõlbas mulle hästi. Kadri valituks osutus võileib, mis käis läbi nostalgilisest võileivagrillist. See oli ka suht kogu menüü. Unistasin, et käiks ja külastaks onu Peedut ja ehk ta kuulsat oravat, aga nii palju aega meil ei olnud, sest järgmised jetikliendid ootasid juba Havenis. Olime juba ajahädas ning meile väideti, et hea kiirusega jõuame kümne minutiga tagasi. Ma sõidan päris kiiresti, vähemalt arvan nii, aga kümne minutiga võin heal juhul lennata. Kui me jõudsime Naissaarele, rääkis Kadri targa näoga, et õhtu poole klaarib tavaliselt tuule vaiksemaks ja tagasituleks peaks tulema rahulikum. Mida veel! 

 

Tuul puhus selleks hetkeks kohati 10 m/s ja mõni mööduv suurem laev tekitas suuri laineid kui tellitult lisaks! Kadril on õigus – seal kusagil Naissaarel saavad kõik lained omavahel kokku. Kujutage ette olukorda, kus näed suurt lainet nii vasakult kui paremalt sinu poole sööstmas ning saad aru, et vaid gaasile vajutamine aitab! Nii mõnigi kord oli õhulend justkui aegluubis ning jõudsin mõelda, kas NÜÜD on see kukkumise hetk?! Ja kuidas ma kukun?! Õnneks jäime mõlemad püsti. 

 

Muide, kahekesi on ses suhtes ka hea käia, et saab teist kukkumise korral aidata. Ei, jeti seljast lendamine ei ole maailmalõpp, kuid suure laine korral võib jett laine abil kaugele kanduda ning selleni ujumiseks on vaja energiat. Siis saabki teine jetijuht tulla appi ja aidata kukkuja tema jetini. Noh, ja lõbusam on ju ka!

 

Tegelikult polnud ma vahepeal ära kuivanudki, aga esimesed lained kui dušina kaelas kindlustasid tibutagi üle keha. Kalipso päästnuks, aga seda ei pidanud preilid soojal suvepäeval oluliseks selga tõmmata. Olgu see siis teistele õpetuseks! Kui külmavärinad ja pidev soolane maik välja arvata, siis sõit lainetes on vabastav, absoluutselt äge! Tuul, mis sasib juukseid, viib viimasegi mõtte peast. Selline omamoodi maailma eest põgenemise viis. 

 

Sadamasse tagasi jõudes ma värisesin üle keha. Tark inimene võtab vahetusriided igaks juhuks kaasa, rumal väriseb. Mis aga olulisemgi veel - valu ja värin möödub, aga see äge närvekõditav tunne segatuna adrenaliiniga nahavahel – see ei kao nii pea. Juba mõtlengi, et kas järgmiseks mu lemmikpaika Kerile? 

 

Meelespea:

Enne omapäi saaretrippi veendu, et :

·       Kütust oleks piisavalt.

·       Sul on kaasas köis, millega jett kai külge kinnitada ning mis toimiks ka puksiirina vajadusel.

·       Sul on kaasas jetidokumendid ja enda load.

·       Täis laetud telefon veekindlas kotis.

·       Tead reaalselt, kuhu sõita. Soovitan kindlasti Navionicsi appi, kus näeb ära nii madalikud, kivid kui ka muu. Sadamate kohta on aga hea ülevaade siin: http://eastbaltic.eu/cruising-guide/?fbclid=IwAR0qzUQmISdNoixADSSCVgznbyuLvfRBA8BfjrJoxsg3AKQnXb-9Sl_qiNM.

·       Pikemale sõidule vali vesti alla kalipso. Oleks me seda teinud, poleks me terve sõidu olnud nagu kaks kana hüpleval õrrel.

Istusin Val di Fiemme staadionil ja nutsin nagu titt

Andestust viivitus, suur pettumus vajas lahtumist, et tekiks jõud ja soov möödunut meenutada ning üles tähendada.

Raivo Rimm kutsus ja mina kohe jälle läksin – see on kokkuvõtlik selgitus, kuidas ma teist korda elus suusavõistlusele sattusin. Ja kui juba, siis ikka maratonile! Marcialonga 70 kilomeetrit Itaalia Alpides kõlab ju ometi suursuguselt.

Muidugi ei uurinud ma rajaprofiili ega jõudnud ka trenni teha. Pärast viis aastat tagasi tehtud Tartu maratoni olen suusatanud täpselt kaks korda. Mulle pole suusatamine kunagi meelt mööda olnud. 

«Alles tulid Aafrikast, puhkama pead, mitte suusatama,» anus ema mind, kui plaanist kuulis. Ta on nõukogude sportlane ja endine kekaõps – arvab, et teab, millest räägib. Isa sõnad olid veelgi armetumad, aga ma ei lasknud end häirida. Etteheiteid valesti valitud huulepulgavärvi, kleidipikkuse ja sõidukiiruse kohta leidub neil alati. Ma ei usu, et see muutub.

Täpselt nädal enne maratoni jään haigeks. Olen kogu talveperioodi terve püsinud ja nüüd, kui selleks on kõige ebasobivam hetk, olen haige. Ravin kuidas oskan, aga neljapäeval Itaalia suunas lennates teeb nohune nina ja kurguvalu olukorra äärmiselt ebameeldivaks. Loodan, et saab kohapeal pisut puhata.

Lootuseks see jääbki. «Hommikuti on ühistrennid Raul Ollega. Siis lähme võistluskeskeskusesse või linnapeale. Ühisõhtusöögid teiste eestlastega,» tutvustab Madis Kimmelpäevaprogrammi. Kõigest kokku valmib saade, mida Kanal 2 näitab.

Treening Ollega algab hukkamõistvalt. «Üks trenn sel hooajal, ise haige ja sa tulid rasket maratoni sõitma?» küsib Olle, kes annab kohe soovituse plaanist loobuda. «Kuule, oota nüüd, vara on alla anda,» veenan teda optimismiks. Nüüd sunnib ta suusatehnikat presenteerima ja ma tean, et see ei ole mu tugevaim külg. Ikka tahtejõud on see, mille peal libisen.

«Kõige hullem ei ole, aga tervist pead jälgima,» leebub treener lühitrenni järel. Ja ma tõesti plaanin kohe voodisse minna, aga telepoistel on minuga teised plaanid. Sõidame hoopiski Trenttosse Rimmile järele.

Alles kohale jõudes selgub, et Rimm jäi lennukist maha ega tulegi. Uus plaan on oodata ära Hermaküla, kes ka siia suunas teel. Siis selgub, et see mees istus küll õigele lennukile, aga on nüüd vales rongis ja põrutab vastupidises suunas.

Tunnid lähevad ja mees saab alles nüüd Trentto suunas sõitu alustada. Kell näitab õhtusöögiaega ja homme varahommikul on maraton. Linnade vahemaa on poolteist tundi sõitu ja kibeleme tagasi, et õigel ajal sööma ning magama minna.

Hermakülale sõidetakse järele hiljem, kui mina end juba magama sätin. Halastus väike, aga asi seegi.

Und ei tule just nüüd, kui seda kõige enam vaja. Ärkan poolunest uimasena ja tunne ei ole hea. Viimased päevad olen kaotanud söögiisu. Hommikusöögil käib müsli suus ringi, aga alla ei lähe. 

Otsustan, et lähen kõigist soovitustest hoolimata rajale ja matkan. Alla ei ole ma veel kunagi ühelgi võistlusel ega mäel andnud ega kavatse seda ka sel korral teha. See näitab, et kõik ei ole veel kadunud, kui visa hing sees?

Stardis kohtun rõõmust pakatava naisega, kes teatab peagi, et kuigi me ei ole varem ametlikult tutvunud, oleme tegelikult hõimlased. Tema on minu õemehe tädi. Lubab ühtlasi, et kui finšisse jõuame, joome üks naps. 

Start! Umbes 7000 suusatajat ja mina alustavad libisemist medali suunas.

Minu suusad aga mitte ei libise, vaid takerduvad järjepidevalt. Absoluutselt kõik näivad minust juba mööduvat kui postist. Olen lausa jalus. Paar meest annavad sellest häälekalt märku. Õnneks ei oska ma keelt ja teen näo, et tean, mida siin teen. Vahel piisab õigest hoiakust, olen õppinud.

Minu suuskadele on alla pandud teip. Korralik lai riba. Servadele määris Olle libedust lisaks. Ütles veel midagi sellist: «Üks kord elus tuleb suuskadele seda vägevat kraami alla määrida.» Kujutasin ette, et need suusad sõidavad ise. Aga ei, need suusad pidurdavad ja täiega!

Esimeste kilomeetrite jooksul kukun ma mitu korda. Ühele põlvele, siis teisele, libisen külili ja viimaks ninali maha. Lugemine läheb sassi umbes kümnenda korra juures ja see on alles algus.

Olle hoiatas ka, et suur mass lõhub sisse sõidetud raja ja laskumistel tuleb ekstra ettevaatlik olla. Aga siis ta veel ei teadnud, et öö toob soojakraadid ja sissesõidetud rada on lagunenud juba hommikuks. Maad katab lumesulasupp. Olud on pehmelt öeldes jäledad.

Ligi 160 eestlast on Alpides parematel lumemaadel, aga kehv suusailm on meid ka siit kätte saanud. 

Stardis kohtun rõõmust pakatava naisega, kes teatab peagi, et kuigi me ei ole varem ametlikult tutvunud, oleme tegelikult hõimlased. Tema on minu õemehe tädi. Lubab ühtlasi, et kui finšisse jõuame, joome üks naps. 

Start! Umbes 7000 suusatajat ja mina alustavad libisemist medali suunas.

Minu suusad aga mitte ei libise, vaid takerduvad järjepidevalt. Absoluutselt kõik näivad minust juba mööduvat kui postist. Olen lausa jalus. Paar meest annavad sellest häälekalt märku. Õnneks ei oska ma keelt ja teen näo, et tean, mida siin teen. Vahel piisab õigest hoiakust, olen õppinud.

Minu suuskadele on alla pandud teip. Korralik lai riba. Servadele määris Olle libedust lisaks. Ütles veel midagi sellist: «Üks kord elus tuleb suuskadele seda vägevat kraami alla määrida.» Kujutasin ette, et need suusad sõidavad ise. Aga ei, need suusad pidurdavad ja täiega!

Esimeste kilomeetrite jooksul kukun ma mitu korda. Ühele põlvele, siis teisele, libisen külili ja viimaks ninali maha. Lugemine läheb sassi umbes kümnenda korra juures ja see on alles algus.

Olle hoiatas ka, et suur mass lõhub sisse sõidetud raja ja laskumistel tuleb ekstra ettevaatlik olla. Aga siis ta veel ei teadnud, et öö toob soojakraadid ja sissesõidetud rada on lagunenud juba hommikuks. Maad katab lumesulasupp. Olud on pehmelt öeldes jäledad.

Ligi 160 eestlast on Alpides parematel lumemaadel, aga kehv suusailm on meid ka siit kätte saanud. 

Veelgi rohkem teeb muret isutus. Ma ei suuda süüa. Ainus, mis toidupunktides isuäratav tundub, on mahlane apelsin. Mõistan, et apelsini pealt maratoni ei sõida, aga mõte sundsöömisest toob okserefleksi.

Olukord on täbar ja lootust ei piilu kusagilt. Sisendan endale, et varemgi on sama tunne olnud ja olen ikka finišisse jõudnud. Tuleb pingutada! Ja ma tõesti annan endast viimase.

Järskudest mägedest tuhisen nüüd alla kui mägedehunt. Hirmu enam pole. Samal ajal libisevad aga kõik teised järjepidevalt minust mööda. Takistusmehhanism mu suuskadel toimib jätkuvalt täisvõimsusel.

Nüüd ootab ees üks kõige järsematest langustest. Kiirabi ja pääste on valmis vigaseid püüdma. Paari tassitakse just minema. Pikivahe eelmisega näib piisav ja saan loa laskumiseks. Olen julge kui hunt ja laskun «sahka pannes» nagu kõik teised. 

Jõuan juba uhkust tunda, et nii julge ja osav olen, aga siis käib pauk. Varisen endast olenemata pikali maha. Suur, väga suur mees, ilmselt parema libisemisega, on mu sõna otseses mõttes maha niitnud.

«Kas ma olen terve?» küsin endamisi, kui suure mehe terav suusk mul veel seljas asetseb. Päästemeeskond tormab meie poole ja keegi küsib, kas meiega on kõik korras. Kahtlen, mida vastata.

Nad püüavad mind püsti aidata, aga suure mehe haardest ja tema suuskadest mind lahti harutada ei ole lihtne. Mees aina vabandab. 

Viimaks saavad nad mu püsti ja kihutan, valu seljas, mäest alla. Lootuses, et see mees ega üksi teine mind täna enam kätte ei saa. Mälestuseks marrastus keset selga. 

Lohutuseks kohtan nüüd stardis tutvutud hõimlase Kairega. «Nii raske ja vastik on täna! Kas tahad, jään seltsi,» pakub ta lahkelt. Aga palun temalgi omas tempos jätkata, et teisi mitte koormata.

Pean tunnistama, et ilmaolud, terviseseisund ja tagatipuks vale suusamääre röövivad viimasegi võimaluse tunda rõõmu. Kannatuste teekond on see kõik kokku, aga ilmselt tuleb vahel kannatusi taluda, et päikesepaistest enam rõõmu tunda.

Järgmised kümmekond kilomeetrit keelitan mõtet 45. finišeeruda, sest kui tervet ei jõua, tee pool. Siis kalkuleerin aga, et kui rahulikult veel 25 kilomeetrit matkata, olen täitnud seatud sihi.

Eesti poiss hõikab nüüd raja äärest: «Mulle sellest aitab, annan alla. Sulle aga edu!». «Ära jända! Tule kohe tagasi, sa suudad! Sõidame koos,» lunin võõrast. Tema jääb aga endale kindlaks. Kuigi tunnistab hiljem lennujaamas, et hakkas juba otsuses kahtlema.

Mina ei kavatsegi alla anda, kui nii kaugele on tuldud. Teen tööd ja näen vaeva, et finišeeruda, naeratus näol.

Järgmised kilomeetrid venivad kui tatt. Karjamaadest ja lautadest möödudes tungib virtsa lõhn ninna. Iiveldus võtab võimust ja mulle tundub, et viimnegi jõud on lõppemas.

Olen jõudnud 53. kilomeetrile ja alles nüüd taipan, et sel sõidul on ajalimiit. 

Kaks eesti meest betoonifirmast ja üks naine samast kambast, kes arvasin seljataga olevat, on kadunud silmapiirilt. 

Püüan uurida joogipunktis ja telefonitsi kaaslastelt, aga keegi ei tea täpselt. Viimaks pakub kaasteeline, et see oli vist kell 18.00, mil väravad suletakse. 

Tunniga 17 kilomeetrit tänastes oludes ja enesetundega? «Ei. Ma ei suuda enam,» olen resoluutne murdosa sekundi jooksul vastu võetud otsuses. Asjapulgad siblivad mu ümber ja keelitavad edasi sõitma, aga olen otsuses veendunud. 

Tunnen nüüd, kuidas iga sekundiga täitub hing vihaga. See, et kangelasi näinud Val di Femme staadionil seisan, mu tähelepanu ei köida. Suusad, kepid pillun halastamatult staadionile laiali ja ma lihtsalt nutan. Nutan nagu titt! «Saamatu inimeseloom,» mõtlen endamisi ja tunnistan, et esimest korda oli mu vanematel õigus. Ma poleks pidanud haigena sõitu minema.

Kiirabibrigaad tormab ligi ja uurib, kas vajan abi. Tõrgun abist kaotamata viimast piiska kangelasest enese sees ja helistan poistele, et tulgu nüüd järele. Siis ma veel ei tea, et äsja finišeerunud Madis operaatori kõikidesse võimalikesse kohtadesse saatis ja on püha viha täis. Halbades oludes keeruline sõit röövis muidu rahuliku meelega Madise enesevalitsuse. 

Pühin pisarad, sest nagu Kivisaar mulle raadios õpetas: kui on vaja tööd teha, tuleb kurbus unustada ja, naeratus näol, rahvast lõbustada. Teeme kiire lupsu saate tarvis, ise külmast lõdisemas.

Nüüd ma tean, mis tunne on Eesti suusatajatel, kes halba ilma, kehva suusameistrit ja rada oma kehvade tulemuste põhjuseks toovad. Vähemalt ühes asjas olen nagu nemad. Doping on veel puudu. 

Keha on mul nüüd lõplikult kurnatud ja olen teinud kõik endast oleneva, et haigevoodisse end sundida. «Aitäh, Kertu, sa hoolid endast!» mõtlen endamisi.

Mida allaandmine õpetab, ma veel ei tea. Aga olen kindel, et see on oluline õppetund mu sulalumesupisel teekonnal.

Kas kripeldab ka? Ja kuidas veel! Palun viimast kord ilmajumalat, et me riiki lumega  õnnistataks ja Tartu maratonil mulle võimalus antaks. Kui ei, siis Raul Olle keeldus minuga küll Marcialongat sõitmast, aga lubas kümne tunniga Vaasaloppetit ühiselt sõita. Ta on nüüd nii kõva suusataja juba küll, et nelja ja poole tunni asemel kümme tundi sõita. Nüüd on antud lubadus kirjalik ja sellest pääsu ei ole. Mitte kummalgi.

Täna on veidi hea meelgi, et ma suuski päris katki ei visanud. Kuigi Olle sõnul vajaks ma veidi paremaid igal juhul. Kel soovitusi nende osas, andke palun märku.

Ahjaa, lemmiklohutus kõlas ka Olle suust: «Ära tänase sõidu pärast liialt muretse. Aasta sportlaseks valiti ka mees, kes neli korda MMi katkestas.» Ühtlasi vabandas ta suusamäärde pärast: «Sellega on tõepoolest keeruline lugu. Vahel läheb õnneks, tihti mitte. Teipi aga väldi, selle vajutad vastu maad ja libisemine on välistatud,» jagab ta õpetussõnu.

Pettumus iseendas ei ole veel kuhugi kadunud, aga õnneks on muutus minu enda kätes. Ise ma auku kukkusin, küllap väljagi ronin.

Olge terved!

Kertu