MAASTIKUMARATON TÕI HULLU MÕTTE

Vaevu nädal oli möödunud maratonist Londonis, kui Eesti maastikumaratoni aeg kätte jõudis. See on üks neist jooksudest, mida ei saa vahele jätta. Ilu pärast, mida sel teel kohtab. Iga nädal maratoni joosta siiski ei tohi ja ma võtsin ette 25,5km, mis on paras väljakutse ainuüksi sealse maastiku pärast. Kes kõrvemaal jooksnud, see teab, et tõusud on halastamatud ja ega laskumisedki jalgu paita. 

Esimesed kümme kilomeetrit möödusid siiski lustlikult hanereas. Laudteed annavad hea võimaluse kambas püsimiseks. Pealegi olin endale lubanud, et võtan jooksu maratonist taastava trennina ega püüa aega. Pigem keskendusin vaadetele, põnevatele inimestele teel. Mu kõnekaim leid oli jooksja Indiast. 

"Pagan, kuidas sa siia said?" küsisin sissejuhatusele aega raiskamata. 

"Mu kolleeg rääkis sellest jooksust, kiites taevani ja õigustatult," avaldab mees, kes elab ja töötab Eestis. 

Välisilmast oli teisigi jooksjaid ja sellega seoses leidsin end mõttelt: EAS võiks seda võrratut jooksu turundada umbes nii: "Ainult siin saad joosta rabavas rabas! Welcome to run in Estonia!". 

 

Toidupunktid on mu lemmikud - eriti selle jooksu puhul. Ennekõike nende inimeste, vabatahtlike,

pärast. Eelviimases soolakurgivett rüübates kohtasin viimaks tuttavat nägu - Aigar Kallast. Ta hüüdis: "Pane ees minema, siis on mul motivatsiooni tempot teha!". Ega ma viitsinukski enam pingutada, aga nüüd oli motiiv. Ka tõusud võtsin joostes. Varsti oli Aigar kannul ja juttu jätkus kauemaks. Teate, millest jooksjad rajal räägivad? Ikka jooksudest ja muudest saavutustest. Kindla peale ka tulevastest üritustest - andes teineteisele inspiratsiooni uuteks hullusteks. 

Siis hakkas aga Aigar mu viimast raamatut kiitma. Ma ei seganud kordagi vahele ja ta sai pikalt mu kõrvu paitada. Alles siis, kui keegi taamal kõvemat häält tegi, mõistsime, et oleme valel teel. Hoog oli liialt sees.  

 

Jooksu kõige magusam osa on elustamispunkt, mis asub otse terava mäe tipus ja mõned kilomeetrid enne lõppu. Seal pakutakse alati kõikse paremat kraami. Pealegi teadsin ma ette, et vabatahtlikena on reas Londonis kohatud noored. Elustamispunkt andis viimase särtsu sisse ja me pingutasime lõpuni.  

Aeg: 2:58 näis kena küll. 

Päeva püänt ootab eest välivannis, kui seal kohatud ilusa naeratusega poiss hakkab rääkima, et maraton - see on tegelikult soojenduseks. "Tõeline jooks algab pärast 42 kilomeetrit ja edasine on ennekõike vaimne treening," avaldab ta ja soovitab osa võtta Haanja 100 jooksust. 

"Mul hakkas rinnus valutama!" teatan talle ja olen veendunud, et ultrajooks pole minu jaoks. 

Ilusa naeratusega poiss räägib tõusumeetritest rajal ja kuidas keskenduda tuleb vaid ringidele, mitte kilomeetritele. Pealegi saab tulemuse kirja igaüks, kes läbib vähemalt pool distantsist. Ta naeratab endiselt kenasti. 

Valu mu rinnas suureneb veelgi. Ja ma kinnitan talle, et see jooks pole mulle. Jätan poisi ligunema, et mitte mingil juhul ta veenmiskunsti ohvriks sattuda. 

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Juba järgmisel päeval helistan ma treenerile, Haanja100 korraldajale ja veel paarile olulisele nõuandjale. 

AGA KUST MA TEAN, ET EI SUUDA, KUI PROOVINUDKI EI OLE?

Haanja100 start kõlab juba eeloleval laupäeval kell 7 hommikul! Ka mulle.